Koduõpe, nädal 2

Pärast esimest nädalat ei tundunudki see koduõpe nii kohutav. Väsitav, jah, aga kohutav, not so much. Nüüd, kui see on juba kolm kuud kestnud, on närvid ausalt öeldes täitsa läbi. Imelik lugu on veel sellega, et minu teada ei jäetud täna kedagi ka peale tunde, aga ometi on nad kõik endiselt siin ja ei kavatsegi […]

Loe veel

Koduõpe, nädal 1

Koduõppe esimene nädal on seljataga ning tundub olevat õige hetk korraks maha istuda ja mõelda, et kuidas see kõik toimib ja mida saaks paremini teha. Arusaadav, et uues olukorras on kõik: nii lapsed, lapsevanemad kui ka kool ja õpetajad. Usun,et järgmisel nädalal on paljud asjad rohkem ja paremini paika loksunud, nii suhtluskanalid, õpikoormus kui ka […]

Loe veel

Karantiini päevikud

Valetaks, kui ütleks, et ma ei tahaks praegu hoopis “Printsessi päevikuid” kirjutada. Aga kuidagi on elu nii läinud, et printsess ma vist ikkagi ei ole 😀 (kui, siis mingi pahanduste printsess 😀 ) ja kõige aktuaalsemad on praegu hoopis need uutmoodi kolm K-d: koroona, karantiin ja koduõpe. Ausalt öeldes ma ei teagi, mis neist kolmest […]

Loe veel

Eufooria ja Meelehärm

Käisin reedel Sportomedica keskuses ortopeedi vastuvõtul. Ta eemaldas kipsi, vaatas EMOs tehtud röntgeni ja jala reaalelus uuesti üle (st painutas jalalaba kõikvõimalikes suundades), kinnitas, et kõik peaks olema korras (st vähemalt mitte rohkem katki kui enne kipsi), et nüüd tuleks paar nädalat tugevat ortoosi kanda (“see on väga hea ortoos!”) ja vähemalt nädal veel karkudega […]

Loe veel

Elus tuleb kõike proovida

“Elus tuleb kõike proovida,” ütles mulle kipsi ettevalmistav arstitädi PERHi EMOs, kes oli just teada saanud, et 36aastaselt saan ma kohe-kohe oma elu esimese kipsi. Laias laastus võin ma selle onuheinoliku elutõega muidugi nõus olla, iseasi kas see just kipsis jalale laienema peaks 😀 Õnnetus ei hüüa tulles Seda jalkaturniiri sai muidugi päris pikalt oodatud. […]

Loe veel

36

Ruuben tuli öösel kella kahe paiku mulle kaissu, äratas mu õrnalt raputades üles, sosistas “Palju õnne sünnipäevaks, emme!” naeratas nagu väike präänik ja jäi kohe armsalt nohisedes magama. Tema jaoks oli nii väga oluline olla see esimene, kes mulle õnne soovib, ja see läks tal täiega korda 🙂 Ma ei mäletagi, millal ma ise enda […]

Loe veel

Matk nr 6

Noku lõkkekoht on juba iseenesest juba selline koht, mis piisavalt elevust tekitab. Seekord tekitasid lisapõnevust esmalt lumise kapotiga autod, mis meile kuskile Kehra kandis vastu hakkasid sõitma, ja täispaugu WTF lisaemotsioone andis muidugi lumi, mis teel stardipaika järsku sadama hakkas. Seda, et talv tuli jälle ootamatult, pidin matka vältel endale mitu korda tunnistama. Mütsivalik polnud […]

Loe veel