Kohustuslikud jõululaulud

Kui ma koolis käisin, siis oli meie inglise keele õpetajal vahva komme mõnes tunnis oma kohvermakk kaasa võtta ning meil erinevaid ingliskeelseid laule kaasa laulda lasta. Eks me ikka vaatasime koos sõnad enne üle ja kriipsutasime tundmatutele jooned alla ja õppisime pähe jne – see kõik oli teooria. Praktikas ma arvan, et talle lihtsalt meeldis kui lapsed vahelduseks ilusti laulsid, mitte ei targutanud ja ei pärinud koguaeg, et “Õpetaja, aga mis te meie vallavanemast arvate?” Ma paneks ka selliste küsimuste peale maki üürgama!

Kui muul ajal tuli kaasalaulmist natuke harvem ette, siis novembris-detsembris ma ei kujuta ettegi, kuidas teistes samas koridoris olevates klassides tunnid toimusid, sest et inglise keele klassis oli 24/7 Jingle Bell Rock ja siis loomulikult Last Christmas ka, eksole.

Kui kooliõpilasena on hea meel, kui saab tunnis niisama suvaliselt leelotada, siis aastaid hiljem on lihtsalt nostalgiline mõnda lugu kuulata. Ja sõnad on loomulikult ju peas. Päris omal initsiatiivil vaevalt, et Elvis Presley “Blue Christmas” või Chris Rea “Driving Home For Christmas” sõnu oleks kuulanud või kaasa laulnud. Mitte et sellest teadmisest täna kuidagi kasu oleks, aga ikkagi.

Minu kõige lemmikumate jõululaulude list on siin. Kui need lood tulevad, siis järelikult on jõulud!

Ma tean, et paljudel on selle laulu vastu allergia, aga mulle meeldib ja ma ei näe, et see lähitulevikus muutuda võiks. Paar aastat tagasi, kui Dokumentaalansambel TELK oma jõulualbumi salvestas, siis oli ka see lugu seal olemas. Eestikeelsete sõnadega, mis vääriksid tõenäoliselt otsetõlke medalit 🙂

 

Seda lugu me inglise keele tunnis ei laulnud, aga see on hoolimata sellest täiesti kohustuslik jõululugu!

See lugu on väga veider lugu ja ma tõenäoliselt ei teaks selle olemasolust ilma kohvermakita mitte midagi. See on äärmiselt positiivne ja vahva lugu, mis lihtsalt ei taha ära lõppeda. Sa arvad küll ühel hetkel, et no hea küll, nüüd aitab ja lugu lõppeb – aga sa eksid! See lugu nii lihtsalt ei lõppe!

 

See on ka ilus lugu, kuigi mulle tundub, et kooliajal tundus see nagu lahedam. Võib-olla oli asi veinis, millest lauldi.

 

See lugu jällegi kooliajal venis meeletult, praegu aga loob väga mõnusa meeleolu ja jõulutunde 🙂

 

Ja see on lugu, millele tahes-tahtmata meie praegust halli-musta talve vaadates mõte läheb. Jõulud ei ole ikka päris, kui ei ole lund…

 

Ja ükskord kui ma kooli poole jalutasin (läksin halturtsi korras 7.klassile jõuluvana mängima vms) ning klappidest jõululaule kuulasin, et vajalikku meeleolu luua, siis hakkas laia valget lund sadama. Sellised eriti suured ja rasvased lumehelbed langesid tihedalt-tihedalt ja samas kiirustamata ja rahulikult. Ja siis tuli see lugu. Mõni ütleks “idüll”.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s