Jõulumatk

Kui Helen jõulunädala alguses küsis, et kes oleks huvitatud ca 20km jõulumatkast, siis minu ja Kaisa “jah” vastust ei tulnud kaua oodata. See, mida Triin vastas, ei kannata väga trükimusta 😀

Otsustasime alustada oma teekonda Oandu-Ikla matkatee algusest ning Helen planeeris meile osavalt 26. detsembriks 26km jalgsimatka. Start oli hommikul kodudest kell 9.00 ning pärast mõningast seiklemist ja kohustuslikku ümbersõitu mahakukkunud puu tõttu, alustasime oma retke lõpuks kell 11.00. Üks auto jäi meist maha starti ning teine finišisse ootama. Lootus oli, et ehk ei jätnud Helen finišiauto võtmeid stardis olevasse autosse.. 🙂

Ilmaga vedas ja mitte vähe. Kuigi alguses sõrmed külmetasid ja oli pigem jahe, siis meenutades 25.detsembri ilma, kus taevast sadas igasugu asju alla, oli 26. lausa erakordne – kogu meie retke vältel paistis päike ja kuigi me olime enamasti metsas ja otsest päikesevalgust ei näinud, siis vähemalt oli valge. Eesti talvel erakordne! 🙂

Minul isiklikult oli algusest peale väike hirm pimedasse metsa jääda (Nukitsamehe õudusunenägu) ja seetõttu me eriti ei jokutanud ega “vaatamisväärsusi” imetlema ei jäänud. Loodus oli vaatamist väärt muidu küll – kui meie riietus välja arvata, siis ei saaks pildi pealt loodust vaadates arugi, kas on parajasti juuni või detsember. Samas, juunis on meil vahel külmemgi olnud kui sel detsembril, nii et suurt vahet ehk polegi 🙂

See, et oled õigete inimestega metsa sattunud, saad aru siis, kui tuleb jalgadele rakuplaastrid installida või kahehäälselt “Vana pildiraami” laulda. Vaesed loomad. Selfie‘sid tegime rohkem kui kogunes läbitud kilomeetreid ning mingil hetkel läks ajukramp ka üle ja sündis hulganisti häid ideid, mille saame järgmisel aastal loodetavasti edukalt ära salvestatud 😉 Lisaks tuli välja, et Helen oli jõulude ajal esimest korda elus “Visa Hinge” vaadanud. Kaisal jäi aga “V” täht algusest kuulmata, seega oli tema jaoks vestlus järgmine:

Helen: “Ma vaatasin eile isa hinge”

Mina: “No ja kuidas meeldis?”

Helen: “Ehtne värk, nüüd ma saan aru küll, miks sellest nii palju räägitakse ja jõulude ajal vaadatakse.”

Mina: “Vaatad järgmisi osasid ka või?”

Kaisa: “Misasja?? Isa hinge vaatasid??”

Kuigi täna on kõik käimiseks ja seljakoti kandmiseks vajalikud lihased haigemast haigemad, jääb matk ise meelde äärmiselt positiivsena. Ja külmast ilmast hoolimata, olid kõik inimesed (need vähesed, keda oma teel kohtasime) läbinisti positiivsed. Ühe talu perenaine tuli meid õue tervitama, küsis, kas me ikka teame, kuhu me minema peame ja kas meil on kuum tee kaasas ja piisavalt soojad riided seljas 🙂 “Häid pühi” käis muidugi ka asja juurde.

Sellelt matkalt võtangi kaasa teadmise, et paras talvise matka pikkus on kuskil 18km (pärast seda läks päris raskeks); et järgmistel jõuludel kõnnime Nõmmeveskist järgmised 20km edasi ja et inimesed on ikkagi südames head 🙂 Head selle aasta lõppu!

Advertisements

3 thoughts on “Jõulumatk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s