Kuidas me kutsika koju tõime

Ütleme nii, et sellest hetkest alates, kui oli selge, millist tõugu koera me omale pereliikmeks soovime, hakkasid asjad hämmastavalt liikuma.

Ma olin vist juba mitmeid kuid oma meeletust koerasoovist jahunud ja Marko oli kõikvõimalikel moodustel üritanud nösuninadele (Prantsuse buldogid, Saksa bokserid) vetot panna ning Saksa lambakoera propageerida, kui jõudsime läbi ma ei tea mis kanalite esialgsele kompromissile: Samojeedi koer. Hmm, peamine argument tema puhul oli küll see, et antud tõug peaks olema hüpoallergeeniline ning kui on oht, et peres keegi kannatab koeraallergia käes, siis see tõug pidi safe olema. Safe küll, aga samas ka ÜLIkarvane, nii et meie subtroopilistest kodustes tingimustes pelgasime, et lõpuks ta lihtsalt higistab end seaks ja käib ringi nagu oleks just ujumast tulnud.

Jerry 2
Samojeedi koer. Pilt kennelist Silverwhite

Selle koeratõu avastamise ja esimese kompromissi juures oli edasiviiv jõud see, et a) leppisime kokku, et meile meeldib ikkagi lühikarvalisem koer (hallooo, bokser!!!) b) meile meeldib valge koer ja c) meile meeldib koonuga koer (sorry, bokser!). Kui need tingimused paika said, siis oli Šveitsi valge lambakoer (ja just lühikarvalises variandis) vägagi loogiline valik.

Kui siis Marko ühel päeval nii muuseas ütles, et “mul siin klassiõde postitas midagi facebooki, et tal mingid valged kutsikad üle… vaata, mis koerad need on?” ja selgus, et loomulikult olid need Šveitsi valge lambakoera kutsikad, siis sai suur koerasoov järsku vägagi konkreetsed mõõtmed.

“Nojah, aga me ei saa ju praegu koera võtta. Mida ta teeb, kui me tööl oleme? See on väga ebamõistlik!” Kui lisada siia juurde veel ratsionaalselt väljaarvutatud lisakulud, mis koerapidamisega kaasnevad, siis neid argumente, mis olid koeravõtu vastu, oli tunduvalt rohkem kui neid, mis olid poolt. Aga see ei tähenda, et soov või tahtmine oleks kuidagi väiksemaks läinud 🙂

Kui me detsembri alguses Lääne-Virumaal käisime, siis ütlesin nii muuseas, et “no lähme käime vaatame neid kutsikaid ka, täitsa niisama.” Noh, et tutvume tõuga ja vaatame kui suur see täiskasvanud koer on ja mida koerad üldse teevad – saada mingi selline vahetum kogemus. Kohale jõudnud, ootas meid ees neli valget lambakoera: ema kahe kutsikaga ja üks selline kaunis lühikarvaline täiskasvanud koer. Kahest kutsikast üks oli lühikarvaline emane ja teine pikakarvaline isane – igale maitsele midagi 🙂

Vaatasime, rääkisime jutt ja paitasime koeri. Ja ükskõik kui ümmargust juttu me ka ei ajanud “praegu on ikka keeruline” ja “kuidas me jätame kutsika nii pikaks ajaks üksi koju” jne jne, siis kodu poole sõites mõtlesime mõlemad sellest lühikarvalisest emasest kutsikast…

Aeg läks mööda ja ma hakkasin vaikselt leppima, et seekord, sellest pesakonnast meie koju uut pereliiget veel ei tule. Priidu allergiatestide tegemine võttis aega, kutsikad kasvasid muudkui suuremaks ja huvilisi jagus. Ja siis saatis Marko klassiõde kutsikast pildi ning kirjutas kuidagi nii muuseas, et “see kutsikas siin ootab vist jätkuvalt teid”, mille peale minul oli muidugi “awwwww” ja “toometakoheära!” 😀

Ja edasi läks tõesti kiirelt: Priidu allergiatestid OK – koeraallergiat ei esine! Sobiv aeg kojutoomiseks välja valitud, pesa punutud jne. Ja nii sõitsimegi oma suusatuurinädalavahetuselt koju juba koos kutsikaga. Kutsikaga, kellel oli terve autosõidu aja süda nii paha, et pidevalt ilastas ning ühe korra ka oksendas. Õnneks kaasavõetud rätiku peale, nii et peale süljeplekkide auto interjöör kannatada ei saanud. Marko muidugi ähvardas, et selle ila puhastamine läheb minu palgast maha 😀 aga mis siis ikka 😀

Nüüd on meil kodus kutsikas. Hera. Laste sõber, meie lemmik. Äärmiselt tore, sõbralik, seltsiv ja vahva kutsikas. Eks õppimise ja harjumisega läheb veel aega, sest et uusi asju on nii meeletult palju. Aga küll see õppimine ja avastamine on tore 🙂 Ma usun, et meil tuleb koos üks ilmatumalt vahva teekond!

Nädalavahetuse suusatuur

Mõtlesime, mis me mõtlesime, sellist lahendust ei suutnud välja mõelda, mis oleks nüüd ja kohe võimaldanud normaalseid mägesid, pikki laskumisi või lausa nädalast Alpipuhkust. Seega otsustasime, et krutime Eestist maksimumi välja ning proovime ühe nädalavahetusega ära Eesti suurimad mäesuusakeskused. See “Eesti suurimad mäesuusakeskused” on iseenesest juba nii naljakas lausekombinatsioon, et positiivne nädalavahetus oli justkui ette garanteeritud 😀

Laupäeva hommik, äratus kell 6.00. Kui argipäeval kannatab kella edasi lükata, siis nüüd enam mitte. Riided selga, kiire võiku ja kohv ning pisut pärast 7 sõitsime juba välja. Eelmise nädalavahetuse rahvamassid, mida meedia palju kajastas, olid meid veidi ettevaatlikuks teinud. Teada on, et ega meil pikki laskumisi ei ole ja kui peab sõitmisest kauem järjekorras passima, siis… võtab veits sõiduisu ära küll.

Ilm oli muidugi super – päike tõusis ja tuli pilve tagant välja, lund oli palju ja miinust näitas teel suisa -23 kraadi. See viimane muidugi eriti ei rõõmustanud, kuid õnneks tõusis temperatuur kohale jõudes nii -10 ja -15 külmakraadi vahele. Abiks ikka.

Esimene peatus Väike Munamägi. Mäe alt vaadates tunduvad laskumised kohutavalt järsud ning ma mõtlen, et äkki ma nägin seda suusatamissoovi või pisikest oskust hoopis unes? Ei? No hea küll. Toppisime maksimaalselt riidesse ja sõitsime mäkke. Esimesel laskumisel olin puusast ikka ülimalt kange ja teisedki naersid, et nagu polekski varem sõitnud. Iga järgmise sõiduga läks aga tunnetus paremaks ja kokkuvõttes oli täitsa mõnus. Nii mõnus, et ühe künka peal tõmbasin isegi põlved veits rohkem lõua alla, et hüpet imiteerida. Hahaa, lahe oli!

Munamäe rajad olid üldiselt laiad ja hästi hooldatud. Kahju oli ainult sellest, et metsarada, mis oli minu jaoks isiklikult kõige põnevam, oli nii jäine, et sealt alla sõitmine mingit naudingut ei valmistanud. Piirdusin ühe korraga ja jäi kripeldama. Tahaks sealt alla vingerdada kui rada ideaalselt lumine!

Kui teist korda külm hakkas, otsustasime, et kasutame ära võimaluse sama piletiga ka Kuutsemäe rajad avastada ning sõitsime sinna. Kui Munamäel oli inimesi pigem vähe, siis Kuutsemäel oli laulupidu! Rahvast palju ja järjekorrad liiga pikad. Sõitsime esimese ankruga üles ja olime peamiselt mäe tagumisel küljel ja sõitsime neid radu, millel oli märk “Raske”. Esialgu võttis kõhedaks küll, et vauuu “raske”, et mis siin siis nii rasket on? Aga nojah, ilmselt ongi see raske kui võtta arvesse seda, et mujal nagu pole langust üldse olla 🙂 Boonuseks oli lihtsalt see, et seal oli vähem rahvast ja lühemad järjekorrad. Nii et kellelegi see hoiatus “raske” ikka mõjub vist ka.

Pärast hilist lõunasööki startisid meie suusasõbrad tagasi Tallinna poole ja meie omakorda võtsime suuna itta. Kui korrektne olla, siis täpsemalt vist kirdesse, kuigi see polegi antud juhul väga oluline. Otsustasime, et sõidame laupäeva õhtul Tuhamäele lähemale, nii saame hommikul kohe vara peale lennata ja enne suuri masse oma sõidud ära teha. Peatuspaigaks valisime Saka Mõisa, kuna a) polnud seal kunagi varem käinud b) hind oli hea ja c) sauna ja veekeskust lubati ka. Pärast broneeringut muidugi selgus, et sauna ja basseini tuleb veel eraldi aeg broneerida ja sinna me laupäeva õhtuks mitte kuidagi ennast ei pigistanud. No hea küll, peaasi et pesta saab, eksole.

Parim mälestus Saka Mõisast on kahtlemata nende restoran. Õhtusöök oli nii hea, et oleks tahtnud isiklikult minna kööki ja kokale patsu lüüa. Praed olid väga head, magustoidud olid VÄGA head.. mm.. sinna võiks veel sööma minna! Ahjaa, väike fun fact. Saka Mõisa numbritoa võtmed on kinnitatud rohelise paksust nahast numbrilipiku külge, kus on peal siis vastavalt toa number, väljakirjutatult Saka Mõis ja lühendatult SM. Milline bränding!

Pühapäeva hommikul sõime kõhud punni ja kimasime mäele, Tuhamäele. Ilm oli soe aga läks selliseks tüüpiliseks Eesti talveilmaks: taevas, maa – kõik oli ühtlaselt hall, kuskilt hakkas sadama ka lund (täpset suunda ei õnnestunud tuvastada) ja tuul oli vastikult külm. Kokkuvõttes maa külm ja kärss kärnas 🙂 Nii soojalt sisse mähkida ennast ei saanud kui Munakal, prille ette panna ei olnud otstarbekas (nähtavust ei parandanud), samas ilma sõita oli valus. Õnneks piirdusimegi seal ühe tunniga. Sõitsime selle ajaga erinevatelt nõlvadelt ca 10 korda alla ja sellest täiesti piisas. Ja noh, ühte teise kohta oli kiire ka 😉

Kui sellest nädalavahetusest kokkuvõte teha, siis kõige suurem heameel on mul selle üle, et ma sain jälle jalga panna oma kollased suusapüksid 😀 Mul on tunne, et nad on nii kollased, et rahuldavad isegi mingi D-vitamiini vajaduse. Nii et suur “jei!” selle peale.

Kui läbikäidud mäesuusakeskuseid omavahel võrrelda, siis Munamägi ja Tuhamägi on oma iseloomult üsna sarnased, samas kui Kuutsekas on pigem laugem ja seal on rohkem võimalusi algajale suusatajale ja laudurile. Tuhamägi oli selles osas kõige igavam, et kui sa ankruga tippu sõidad, siis sa näed kohe ka finishit – laskumine on sirgjooneline, otse alla, ei mingit põnevust. Lisaks on laskumised tipust pigem kitsad ning kui ette satub mõni ukerdaja (näiteks nagu mina!), siis on möödumine ebameeldiv.

Kui ma peaksin neist kolmest enda lemmiku valima, siis ma valiksin Munamäe ning teisele kohale paigutaksin vist isegi Kuutsemäe. Viimast küll sellisel juhul, kui seal ei oleks eriti inimesi, kõik nõlvad oleksid avatud ja saaks piiramatult sõita seal, kus ise tahad.

Mida ma nende kahe päeva jooksul igatsesin oli ikkagi üks korralik pikk laskumine – nii pikk, et jõuad ringi vaadata, nautida ning vahepeal ka hinge tõmmata, mäekaarti vaadata ja nõu pidada, et kuhu peaks välja sõitma, et järjekordset ägedat mäge vallutama minna. Ohjah, aga sellised elamused jäävad juba päris kaugele… 🙂

Kootud. Sall. Vigadega.

Elu on näidanud, et mina ja käsitöö eriti hästi ühte lausesse või ühe katuse alla ei mahu, aga loll ei õpi isegi oma vigadest ja pusserdab ikka edasi. Kuna mul uut salli oli vaja (eelmine jäi natuke liiga lühikeseks, kuna lõng sai otsa lihtsalt! :D), siis otsustasin (ja panin isegi uue aasta eesmärkidesse), et koon endale salli. Kui ma oleks osav kuduja, siis ma oleks pannud eesmärgiks, et koon kleidi või kampsuni või midagi muud šeffi. Minusugusele soperdajale on aga isegi sall täiesti paras challenge. Sest et, mis siis ikka salli kudumisel viltu saab minna, right?

Alustasin sellest, et läksin koduküla käsitööpoodi lõnga valima. Tahtsin küll värviüleminekutega, aga kuna neid polnud jällegi üldse täpselt sellise koostisega nagu ma tahtsin, et sall oleks, siis õiget värvi lõnga ei saanud. No hea küll, võtsin siis roosa. Vanust juba üksjagu, võib roosat kanda küll.

Muster. Tahtsin algselt teha samasuguse lehemustriga nagu mu eelmine sall, kuna see lihtsalt meeldib mulle nii väga. Mustrit ei leidnud üles. Võtsin siis vana salli ette ja üritasin sealt pealt lugeda. No loogiliselt võttes ma muidugi sain aru, mis värk on ja mida tegema peab, aga mingi error oli ikkagi sees ja sellest asja ei saanud.

Harutasin üles. Kas ma pean mainima, et tegemist on väga kehvasti ülesharutatava lõngaga? Jep, see läks ühel hetkel keset harutamist katki. No mis siis ikka, liiga suur kadu ei olnud, alustasin uuesti. Mõtlesin, et improviseerin. Õhksilmuseid ja kokkuvõtteid oskan ju teha küll. See ei olnud eriti arukas mõte, mida ma küll mõtlesin?? Harutasin üles. Kas ma pean mainima, et tegemist on väga kehvasti ülesharutatava lõngaga?

Sel hetkel sain aru, et ma võin improviseerida küll, aga teistes valdkondades. Köögis näiteks, lastega mängides jne. Mitte iial kudumises! Läksin garderoobi raamatukastidesse tuhnima (sest et raamatukastid on kolimisest saadik lahti pakkimata, kuna meil ei ole lihtsalt riiulit, kuhu neid raamatuid panna!) ning leidsin väga kiirelt oma kudumismustrite raamatud üles. Nii, sealt valisin kõige rohkem lehemustri moodi mustri ja hakkasin varrastele valu andma.

Esialgu läks kõik väga kenasti, olin keskendunud, lugesin silmuseid, panin tähele jne. Mingil hetkel läksin ülbeks ära ja hakkasin kõrvalolevate inimestega päevakajalistel teemadel vestlema.  Nii. Ja siis mingi hetk vaatan et wattafakk, kuidas need lehed nii pooleks ja viltu on? Aa, midagi läks vahepeal valesti?! Kuna ma selleks hetkeks teadsin, et TEGEMIST ON VÄGA KEHVASTI ÜLESHARUTATAVA LÕNGAGA, siis otsustasin, et ma ei hakka sellega riskima, et lõng puruks on ja pean keset salli otsi kokku sõlmima hakkama. Marko julgustas ka, et kes neid mustreid ikka vaatab, kui sall kaelas ja nii see viga jäi.

Kudusin siis õndsalt edasi oma ühe veaga. Kuni järgmise korrani kui oli vaja suu lahti teha ja midagi arvama hakata. Wattafakk, mis nende lehtedega on? Nagu KUI LOLL PEAB OLEMA, et nii lihtsat mustrit sassi ajada?! JÄLLE?! Okei, kaelas keegi ei märka, et auk on vales kohas…

Kokku ahastasin oma tähelepanematuse tõttu vist oma 4-5 korda, kuid pean tunnistama, et kui just tikutulega taga ei otsi (mida ma ei tee, sest et sall läheks muidu lihtsalt põlema), siis ega ma neid vigu nii lambist ei näe küll. Sall sai õnnekombel lõpuks kenasti valmis, on hea, soe ja pehme ning sobib imehästi mu sinise pintsakuga kokku 🙂 Kanna või kevadelgi!

Selle aasta kudumissoovile tegin linnukese ära, rohkem pole mul midagi kududa vaja 😀 Kuigi jah, seal on ka mingi selline klausel, et poistele võiks midagi teha.. mis see küll olla võiks, mis peast halliks ei võtaks ja samal ajal nagu normaalne ka oleks. Polevistolemas 🙂

Tüdrukud ja poisid

Pojad hakkavad vargsi sinna vanusesse jõudma, kus poistel ja tüdrukutel tehakse juba rohkem vahet ning hakkab tekkima mingi valehäbi vms, et “ei, mina küll tüdrukutega ei mängi!”. Mis on veidi imelik, sest et ma ei saa jällegi lõpuni aru, kust see pärit on ning pealegi on mõlemal üksjagu tüdruksoost häid sõpru. Iseäranis Ruubenil, kellel on lasteaia rühmas võrdlemisi vähe poisse.

Eks jah, mingil hetkel tekib ilmselt huvide konflikt: erinevad mänguasjad ja mängud. Tüdrukutel ikka tüdrukute jutud ja poistel poiste omad. Samas see ei tähenda, et peaks keele suust välja ajama ja “bääää!” tegema, kui keegi ütleb sõna “tüdruk” või “sõber”. Või “tüdruk” ja “sõber” samas lauses.

Kursis on nad üksteise asjadega ikka. Kui ühele 7.aastasele tüdrukule oli kingitust vaja ja suund ka enam vähem ette antud, siis mina kobasin endiselt pimeduses, samas kui Ruuben ütles: “Jaa-jaa-jaa, need on need ponitüdrukud! Vikerkaaresööst? Jaa-jaa-jaa” Tänu poiste abile leidsime poes õige leti üles, kuigi valimisega ei saanud ikkagi hakkama. Mine seda naisterahva muutlikku meelt tea – las parem valib ise, siis ikka kindel, et saab, mida tahab 🙂

Kui Ruubeniga ühel õhtul judo trennist koju sõitsime, siis läks jutt meie tulevase koera peale.

Mina: “Tead, see koer on üleni valge, me peame talle punase kaelarihma kaela panema, et teda lumest üles leida.”

Ruuben: “Mm, paneme parem sinise kaelarihma.”

Mina: “Aga kui see kutsu on tüdruk? Siis oleks punane ilusam?”

Ruuben: “Võtame siis juba punase koera, siis ei kao üldse lumme ära!”

Point taken.

Ruuben: “See on hea, et ta tüdruk on, tüdrukud mulle meeldivad. Koeratüdrukud”

Mina: “Aga tavalised tüdrukud?”

Ruuben: “EIII! Ainult koeratüdrukud!”

Pärast mõningast arutelu selgus, et tal on rohkem sõbrannasid kui sõpru ja nad on kõik väga toredad. Lõpuks oli ta selle üle isegi uhke ning rahul. Nii et tundub, et vahel on lihtsalt väikest julgustust vaja ja öelda, et kõik sõbrad on toredad. Võib-olla on see mingi eakaaslaste surve, mis sunnib muud ütlema. Igal juhul usun, et nad saavad ka tüdrukutega jätkuvalt hästi läbi. Kavatsen selles osas neile parimaks sõbraks ja eeskujuks olla. Seda nad ju teavad, et “emme on ka tüdruk” 🙂

Klounikooli ja kohe!

Käisime nädalavahetusel ühel hästi toredal sünnipäeval. Laste sünnipäevad kipuvad kõik suhteliselt sama stsenaariumi järgi käivat: mängutuba, õhupallid ja/või tulistamine, autod, tort jms. Seekordne pidu ei toimunud klassikalises mängutoas, vaid hoopis Omatsirkus ruumides, kus kõik kohalolnud lapsed ja täiskasvanud said proovida ja harjutada erinevaid akrobaatikatrikke ja muid osavust nõudvaid elemente.

Kõigepealt harjutati “šombreerimist” nagu Ruuben tähtsalt teatas, pärast mida liikusime edasi suurde saali, kus lapsed lihtsalt jooksid, hüppasid, rippusid, ronisid ja proovisid kõikvõimalikke asju kahe juhendaja käe all. Täiskasvanud siis proovisid ka. Natuke hüpata, siis natuke kangaga rippuda ja siis natuke üherattalise seljas ukerdada. Ja jumala põnev oli!

Nii äge oli, et ma läheks ise sellisesse trenni, mis siis, et ma mitte kuskile ei paindu ja kuskile ronida ei jaksa. Laste trennid on muidugi pilgeni täis ja sinna enam sel aastal ei mahu. Aga ehk õnnestub järgmisel?!

Lummav lumi

Ei, ma ei ole kunagi mingi talvenautleja olnud. Olen tavaline külmavares, kellel sõrmed ja varbad alati külmetavad ning pigem kooks kodus teki all sokki ja naudiks kaminat kui rassiks vööst saati paksus lumes. Või äkki on probleem olnud hoopis selles “õiges riietuses”,mida siis järelikult pole piisavas koguses õigetes piirkondades olnud. Ei teagi..

No külmavares on olen ma jätkuvalt, aga mingi sisemine laps vist hüppas vahepeal korraks välja, kui:

  • pärast sauna lumme jooksime, kiljusime ja ennast lumega sisse mökerdasime;
  • maja taha suure lumehunniku kokku kühveldasime ja siis kordamööda sinna sisse hüppasime ja üksteist lume alla matsime;
  • kelgumäest lume tuisates alla vihisesime ja rõõmust kilkasime 🙂

Mul ei ole kunagi sellist kelgumäge olnud, nagu mul praegu maja taga on. See on selline mägi, et ma viitsisin ühe korra päris tippu minna, teistel kordadel vantsisime Ruubeniga poolde mäkke ja sellest piisas ka, et täiesti arvestatav liug teha. Selline kelgumägi, millel peaks olema roomiklift või tõstuk kõrval. Vot siis! 🙂

Ruuben ka liiga kaua ei jaksanud kelgutada. Lõpuks vedeles lume peal maas ja hüüdis mind appi:

“Emme, see lumi on niiiii kleeeeeepuv, ma ei saa üldse enam püsti, AINULT SINA saad mind aidata!” 😀

No kuidas sa siis sellist nuntsut ei aita ja teda seljas koju ei tassi? 🙂

Ei mingit koeraallergiat!

Mul ei ole kunagi koera olnud, samas on mul alati olnud see unistus. Et ühel päeval on mul suur, ilus, tubli ja tugev koer, kes on mu sõber ja kaaslane, kellega on vahva mängida ja kes vajadusel ka valvab ja kaitseb. Võib-olla on põhjuseks liigsed “koeraraamatud”, mida vanaema juures maal sai lapsena loetud. No need politseikoerte seiklused jne jne. Mulle tundub, et ehk just sellest ajast on see koeraunistus pärit. Ja kuna nendes raamatutes olid kõik koerad ülidresseeritud Saksa lambakoerad, siis eks sealt tuli arusaam ja eelistus ka minu teadvusesse: milline üks “õige” koer välja näeb ja kuidas käituma peab.

Sellest ajast on kõvasti aastaid mööda läinud, kuid koeraunistus on jäänud. Koeraks on vahepeal kvalifitseerinud ka teised tõud, kuid pärast põhjalikku süvenemist tõugude iseloomudesse, kasvatamisesse jne jne, selgus et kõige ideaalsem koer minu arvates oleks Šveitsi valge lambakoer. Põhimõtteliselt nagu Saksa lambakoer, ainult et valge ja Šveitsist 🙂 Same, same but different!

Viimasel ajal on koerasoov nii suureks muutunud, et ei möödu päevagi, ilma et ma sellele ei mõtleks. Viimasel ajal oli peamiseks küsimärgiks Priidu tervis, kuna ma ei olnud täiesti kindel, kas tal on koeraallergia või mitte. Ja see ei ole selline asi, mida tahaks pärast avastada.

Seega käisime koos Priiduga seda eraldi kontrollimas. See oli mu suurema helliku jaoks loomulikult metsik katsumus, kuna näpust võeti killuke verd 🙂 Nunnukas valas pärast ca 10 minutit krokodillipisaraid, käsi pidi küljest kukkuma ja kõik muud hädad ka, aga kui see kõik välja arvata, siis ta oli ikkagi rahul, et ta julges selle testi ära teha. Ja mis kõige rohkem rõõmu valmistas – loomulikult see, et koeraallergiat tal ei ole! Jipika-ajee! Unistus elab edasi!

Ühtlasi ei tea nüüd kuhu oma koerasooviga joosta, kuna valge unistuse kutsikad on hetkel ka täiesti saadaval 🙂 Mm-mm-mm….

Emps, räägi mis vanasti oli!

Vahel kui poistele õhtused unejutud loetud, küsivad nad veel midagi lisaks. No näiteks, et ma räägiksin midagi sellest ajast, kui ma ise laps olin. “Vanast ajast” ühesõnaga. Ja siis vaatan, kuidas poistel silmad peas põlevad, kui kuulavad lugusid sellest, kuidas ma vabatahtlikult forellimaimude tiiki hüppasin ja mind ära päästeti; kuidas ma jõkke kukkusin ja mind ära päästeti; kuidas naabri koer mu mänguhoos maha murdis ja mind ära päästeti jne jne. Palju päästmislugusid!

Need ongi tegelikult toredad lood ja kui nad minult neid välja ei nõuaks, siis ega vist endale niisama meelde ei tulekski. Selles mõttes igati tore.

Eile küsis Ruuben, et kui mina väike olin, siis kas ma mängisin ka mobiilis mänge. No nagu “Grõu” Hmm.. 🙂

Mina: “Kui mina nii väike olin, siis meil ei olnudki mobiile..”

Ruuben: “Ahhhhh??”

Priit: “Midaaaaa?”

Mina: “Jaa, isegi tavalist telefoni ei olnud kõigil.”

Ruuben: “Miii-daaaaaa?”

Priit: “Kuidas sa siis oma emmele helistada said?”

Mina: “Ei saanudki helistada.”

Mõttekoht.

Ruuben: “Aa, sa saatsid siis tahvliga sõnumi, jah?”

🙂

Püsiannetus tehtud

Ülevas jõulumeeleolus kirjutasin, et küll oleks tore, kui inimesed leiaksid selle aja ja raha, et aastaringselt heategevuseks annetada, mitte ainult jõulude ajal. Paar eurot kuus teeb aasta peale kokku päris suure summa, mida ühekorraga, eriti enne jõule, ehk ei taha või ei ole võimalik heategevuseks kulutada.

Kuna parimat eeskuju näitavad siiski teod, mitte sõnad, siis vormistasin täna enda aastase püsikorralduse ära. Valisin toetusobjektiks Pelgulinna sünnitusmaja toetusfondi, sest et ma tahaks väga, et kõik pisikesed inimesed, kes sünnivad ja mingil põhjusel abi vajavad, seda ka saavad. Endal pole sinna majja kunagi asja olnud ning tõenäoliselt ei tule ka, nii et täiesti sõltumatu annetus selles suhtes 🙂

Summa valisin väikse – igakuise 5€, kuid aastas on see kokku 60€. Korraga ma nii suurt summat ei annetaks, nii et selles suhtes on igati aus ja hea tunne. Ja mine tea, ehk valin ühe annetuse veel lisaks..