Emps, räägi mis vanasti oli!

Vahel kui poistele õhtused unejutud loetud, küsivad nad veel midagi lisaks. No näiteks, et ma räägiksin midagi sellest ajast, kui ma ise laps olin. “Vanast ajast” ühesõnaga. Ja siis vaatan, kuidas poistel silmad peas põlevad, kui kuulavad lugusid sellest, kuidas ma vabatahtlikult forellimaimude tiiki hüppasin ja mind ära päästeti; kuidas ma jõkke kukkusin ja mind ära päästeti; kuidas naabri koer mu mänguhoos maha murdis ja mind ära päästeti jne jne. Palju päästmislugusid!

Need ongi tegelikult toredad lood ja kui nad minult neid välja ei nõuaks, siis ega vist endale niisama meelde ei tulekski. Selles mõttes igati tore.

Eile küsis Ruuben, et kui mina väike olin, siis kas ma mängisin ka mobiilis mänge. No nagu “Grõu” Hmm.. 🙂

Mina: “Kui mina nii väike olin, siis meil ei olnudki mobiile..”

Ruuben: “Ahhhhh??”

Priit: “Midaaaaa?”

Mina: “Jaa, isegi tavalist telefoni ei olnud kõigil.”

Ruuben: “Miii-daaaaaa?”

Priit: “Kuidas sa siis oma emmele helistada said?”

Mina: “Ei saanudki helistada.”

Mõttekoht.

Ruuben: “Aa, sa saatsid siis tahvliga sõnumi, jah?”

🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s