Sõbrannadega fotostuudios

5 aastat tagasi tegime Triinule sellise sünnipäevakingi, et läksime neljakesi fotostuudiosse ja lasime (vähemalt enda arvates) lahedaid pilte klõpsida. Ilus ja vahva mälestus, millest kaks pilti läks ka taaslavastusse (ei, mitte see sillavärk).

Mitte et oleks mingit aastapäeva vms tähistanud, aga mingil hetkel eelmise aasta lõpus tuli mõte, et võiksime üritust korrata. Ja kas selleks on tegelikult põhjust vaja, et endast ilusaid pilte lasta teha? Hell, no! 🙂

Niisiis, pikalt mõeldud, eile tehtud! Tulemusi peaks saama ka juba kahe nädala jooksul näha, nii et igati kiire teenindus! Veits backstage‘i ka:

Käisime enne pildistamist Bella Beauty ilusalongis ennast ilusaks tegemas. Selles mõttes, et eks me saame sellega igapäevaselt ise ka hakkama, aga pildi peal peab olema veidi teistsugune jumestus. “Lihtne meik” oli natuke julgem kui ise igapäevaselt kannaks ehk, aga pildi peal on see väga OK! Aega kulus jumestusele ca 30-40minutit ning maksis hämmastavad 15€. Julgen soovitada küll!

Pildistamas käisime SeeSee fotostuudios Terje juures, keda ma ausalt ka täiesti jumaldan! Kui sa tahad endast ilusaid pilte, aga sul pole õrna aimu ka, kuidas ise pildi peal olema peaksid või mida tegema – Terje juhendab. Kui sa tahad ilusaid pilte, aga endal pole mõtteid – Terje genereerib. Kui sa tahad pilte kiirelt kätte saada – Terje teeb! Perepildid sain kätte 4 päevaga, nii et vau! Terje on lihtsalt super!

Nüüd siis kuni kaks nädalat ootust ja siis on uued vahvad mälestused käes 🙂 Ahjaa, ägedad sõbrannad on mul 🙂 Meigitoolis istudes tulid omavahelises vestluses sellised naljad, et meikarid pidid vahepeal töö katkestama, ära naerma, ja siis jätkama. How cool is that?! 😀

 

Advertisements

Stiilsed junnid

Küsin: “Kes või mis on pildil?”

Pühas lihtsameelsuses võiks ju arvata, et tegemist on mingite eriti lahedate sisekujunduselementidega. Või äkki hoopis peapael? Šeff vöö? Kokkurullitav seelik? Rannakleit? Bordüür? Töölaua seinakaitse? Lauakate? Ühekordne põrandavaip? Sukapüksid? Buff? Mida veel?

Ütlen ära, et õiget vastust ei ole veel kõlanud. Tegelikult on need neli vahvat koerajunnikilekoti rulli. Ehk kui soovite, siis neli s*takotti rulli! 😀

Jah, ma arvestasin sellega, et ma hakkan koerajunne kokku korjama (tegelikult teeb mind täna juba kurvaks ja kurjaks see seltskond, kes oma koera järel koristada ei suuda ega taha. What nagu?), ma lihtsalt ei osanud seda oodata, et selleks on eraldi tööstusharu loodud, mis ilusaid koerajunnikotte toodab 😀 Pagan, see on lihtsalt naljakas!

Samas, olgem jällegi ausad: seda junni on vahel ikkagi väga vastik läbi junnikoti oma käte vahel tunda ja kotti tõmmata. Olgu öeldud, et tegemist ei ole mingi paksu kilega ja mingil hetkel on ikkagi reaalselt see pask sul praktiliselt peos. Väkk noh!

Aga võib-olla teevadki need ilusad kilekotid junnikorjamise kuidagi talutavamaks? Iseenesest miks mitte? Junn on küll vastik, aga vähemalt on ta ilusas kotis. Ja mis ei ole vähem tähits: saad uhkelt oma ilus kott näpus ringi käia ja kõigile näidata, et sa ei jäta oma koera jama kellegi teise aia taha vedelema. Respect! 

Ahjaa, selle koti kõige suurem boonus on see, et see on lõhnastatud. Päriselt! 😀 Paned junni kotti, aga see ei lõhna nagu junn, vaid nagu vanilje! Lihtsalt imeline! 😀

 

Spinat ja teised spordialad

Ma mõtlen päriselt mingi kolm korda päevas, et ma peaksin hakkama laste dialooge üles kirjutama. Need on üle keskmise lahedad, ootamatute keerdkäikudega ja paraku ka liiga kiirelt ununevad.

Ostsin Priidule täna Kumakese ristsõna. Tegime sealt koos siis mingit piltristsõna, kus ühe küsimusena oli joonistatud üks lind. Mulle tundus nagu hani, pärast seda, kui Priit oli ristsõnasse “part” kirjutanud, tuli lõpuks välja, et oligi ikkagi hani 🙂

Ruuben: “Ma arvan, et see on kuldnokk!”

Mina: “??? Aga kuldnokk on ju musta värvi ja tal on kollane nokk…”

Ruuben: “See on kuldnokk, kes on ennast teinud jahuga kokku, et keegi ära ei tunneks.”

Mina: “???”

Ruuben: “Ja kaela tegi nii (näitab, kuidas venitab pead kaela otsas kõrgemale), et oleks pikem. See on kuldnokk!”

Õhtul pakkusin liha kõrvale toorsalatit, mis koosnes beebi spinatist, kirsstomatitest, paprikast ja erinevatest maitseainetest. Liha läks nagu hästi peale, aga see salat…

Ruuben: (pärast pikemat salatis sonkimist) “Emme, kas see roheline on söödav?”

Mina: “Söödav ikka kui ma seda sulle pakun 🙂 See on spinat”

Priit: “Ma tean seda! Jalgpallis on ka üks asi spinalt!”

Mina: “Eee.. jalgpallis on penalt, see on teine asi.”

Priit: “Ei, kindlalt spinalt!”

Mina: “Sellisel juhul peaks sulle eriti maitsema, söö ära! :D”

Hommikune ehmatus

Hoolimata sellest, et hommikul kell 6 on veel üsna hämar, jääb tänane hommik vägagi erksalt ja eredalt meelde.

Suundusin koos Heraga juba tavaliseks saanud hommikusele jalutuskäigule, kuid et nii endal kui ka koeral liiga igav ei hakkaks, üritan marsruuti aeg-ajalt muuta ja uusi kohti ning kaugusi avastada. Kui Hera tundis huvi valgustamata teeotsast, kus päevalgi oleme jalutanud, ei teinud ma sellest suurt probleemi. Ei, mulle ei meeldi valgustamata metsateed, eriti pimedas, kuid õrn lumekiht maas andis veidi valgust, tee oli tuttav ja majad ka täitsa siin samas lähedal.

Kuna kogemused on näidanud, et Hera on hetkel pigem arg koer, kes kardab nii kõndijaid, jooksjaid, läheduses haukujaid kui ka selgakukkuvaid kasse ( ükskord juhtus lihtsalt nii! :D), siis hoian ise ka pigem silmad lahti, et lähenevat ärritajat juba varakult märgata ning koeraga tegeleda.

Noh, nuusib siis Hera on puhur-tüüpi nuusutajaga mööda põõsaaluseid, kui ma märkan, et tee teisest otsast lähenevad tumedad kogud. Tean, et seal on majad, ju siis inimesed liiguvad tööle või on ka koertega jalutamas. Vaatan uuesti, et täpsemalt aru saada, millega siis tegemist, kuna jalgu tundub megapalju olevat, kui saan aru, et OH SH*T, NEED POLE INIMESED! Vaatan koera – see pole midagi näinud – vaatan teele – FCK, NEED ON HIIGELPÕDRAD! 😀

Ma arvan, et mul käis sekundi jooksul peast läbi vähemalt kolm erinevat stsenaariumit, mis võib juhtuda: koera paanika, plehkupanek või põtrade rünnak 😀 Jah, ma saan nüüd aru, et tõenäoliselt oleksid nad haugatuse peale metsa põgenenud, aga sel hetkel olin ma pigem enda ja koera elu pärast mures 😀 Olete kindlad, et põdrad koeri hommikusöögiks ei söö? 😀

Keerasin Hera nina filigraanselt ja sujuvalt kodu poole, kiirendasin sammu ja andsin mõista, et nüüd on aeg koju sööma minna. Veenis küll, Hera ei näinud ega kuulnud midagi. Isegi mitte seda, kuidas mul süda kurgust välja tahtis hüpata, sest et adrekas oli laes ja hirm ikka täitsa suur.

Kas ma pean ütlema, et kodu ei olnudki kaugel? Umbes 200m, esimene maja sellest kohast oli ca 50m. Ei teagi, kas tulevad põdrad “linna” elama või olen mina totaalselt maale kolinud 🙂 Huh!

Uus allergia

Vastlaid nagu polekski sel aastal olnud. Pikka liugu ei teinud ja keegi ei teinud ka seda legendaarset “vasta kukalt” nalja. Aitäh kõigile selle viimase eest!

Et mitte kukliisu ära rikkuda, alustasime nende söömisega alles esmaspäeva õhtul. Sirli tuli külla ja tõi väga sobivalt kõigile ühe vastlakukli. “Emme, teeme vahetust!” hüüdis Ruuben kavalalt kui oli enda omalt vahukoore pealt ära limpsinud 😀 Argumenteerisin, mis ma argumenteerisin, lõpuks tupsutasin ikkagi oma vahukoort tema saia peale ja enda oma sõin niisama kohvi kõrvale ära. Emade värk 🙂

Teisipäeval vedas Ruubenil niivõrd, et ta sai päeval süüa kaks kuklit koos hoidjaga ning õhtul sõime koos veel kaks. Proovis minuga veel seda vahetamisstrateegiat, aga kuna ma ikkagi ka veel olen suuteline oma vigadest õppima (või pigem sellepärast, et need Pihlaka kuklid olid NIIIII head, pehmed, värsked ja hapud-magusad), siis selleks hetkeks, kui tema oma vahukoorega ühele poole sai, polnud mul enam midagi vahetada. “Nojah, söö siis lihtsalt sai ära!” arvas Ruuben ja nii ma kahjuks ka tegin. Jah, ma tean, sai on HALLLLB!

Nagu igal õhtul juba tavaks saanud, üritas Ruuben seegi kord magamaminekuga venitada. Ilmus siis kuskil 23 paiku mu voodiservale oma rasket elu kurtma. Näitas mulle oma jalataldu ja kurtis, et täpid on ja sügelevad. Vaatasime ja uurisime koos ja jõudsime järeldusele, et tegemist on maailma kõige õudsama haigusega: vastlakukliallergiaga!

Ma ei liialda, kui ma ütlen, et Ruubenil käis alahuulest selle avastuse peale paar värinat läbi. No kes siis endale seda allergiat tahaks? Hakkasime lahendusi genereerima. Ruuben arvas, et kõige targem oleks minna Kehra apteeki, kuna seal pidi kõike olema. Ja meil oleks kindlasti vaja vastlakuklijooki, mis siis need täpid ära teeb. Mhmh, kõlas nagu plaan.

Hommikuks olid täpid loomulikult läinud ja tegelikult on mul hea meel näha, et lapse organism on piisavalt puhas, et vahukoore üledoosile reaktsioon anda. Veidi murelikuna on Ruuben oma uuest kohutavast haigusest kõigile loomulikult teada andnud. Siiralt murelik, aga samas natuke vist nagu uhke ja tähtis ka. Kaua sa ikka jõuad oma vanema venna allergiatest ja astmast kuulda, tore kui ka endal midagi samas suurusjärgus tähtsat välja on pakkuda. Loodetavasti ei hakka ta nüüd astmaravi nõudma oma kukliallergiale, kuigi ega ma ei imestaks 🙂

Koeraeluga harjumine

Sellest on nüüd umbes 2,5 nädalat kui Hera meie perega liitus. Jah, ma tean, tegelikult on tunne, nagu ta oleks meil juba olnud vähemalt 2,5 kuud kui mitte aastat! Mis siis selle ajaga muutunud on?

Lubasin enne koera võtmist, et just mina hakkan olema see, kes hommikuti koeraga väljas jalutamas käib. Seega on minu jaoks kõige suurem muutus see, et ma ei lükka enam äratust 3-5 korda edasi, vaid ärkan reaalselt esimese tirina peale (6:00), panen soojalt riidesse; kakakoti, maiuse ja taskulambi erinevatesse taskutesse ja lähen Heraga õue. Ükskõik, mis ilmaga, isegi siis kui Hera väga ei tahagi 😀 Aga teate, jumalast mõnus on! Värske õhk ja väike liikumine (30-40 minutit) äratavad nii mõnusalt üles, et hommikud on minu jaoks saanud täiesti uue kvaliteedi. Kuna kõigi riidekihtide vahelt ongi koledatele ilmastikunähtustele (nagu vihm ja tuul, kujutate ette!?) avatud ainult mu nina ja silmad, siis ei kurda ka absoluutselt. Nagu öeldakse, pole olemas halba ilma, on kehv riietus. See ütlus ongi ilmselt koeraomanike poolt välja mõeldud ja öeldud.

Pesen põrandaid keskmiselt kaks korda nädalas. Varem pääsesin lihtsamalt: piisas ühest korrast 1-2 kuu peale. No mis teha, pole vist suurem asi põrandajapesija, eriti kui otseselt vajadust ei näe. Nüüd aga näen vajadust. Ja tihti.

Mul ei ole kodus enam ühtegi vaipa, mida ma sihtotstarbeliselt kasutaks. Kuna Hera armastas alguses oma junnid meie valgetele vaipadele teha, siis pole ilmselt väga suur ime, et need vaibad ei ole enam eriti valged ja eriti ilusad, mistõttu ma korjasin need silma alt ära, et need põhjalikult ära puhastada ja tagasi panna kui Hera on kodurüvetamise kombest lahti saanud.

Lauale ei tohi midagi jätta. Kui Hera esimest päeva üksi kodus oli, siis tõmbas ta diivanilaualt koos linikuga maha lille ja küünlahoidja. Lill oli korralikult läbi rapitud, plastmasstops ära puretud ja keraamiline pott korralikult kardina taha peitu viidud. Mis te arvate, kus muld oli? Loomulikult valge vaiba peal! 🙂

Kui diivanilauale jätmise ohtlikkusest saan ma nüüd tagantjärgi isegi aru, siis seda, et ta köögilaualt tassid maha tõmbab ja oma pessa viib, ei osanud keegi ette kujutada. Või et ta kardinad eest tõmbab. Ei, mitte külgede peale eest ära, et parem meid koju oleks oodata, vaid maha, alla, põrandale. Kui ma mõtlen meie libedatele põrandatele, siis veidi ajab see vaatepilt muigama, kuidas ta kardinaid alla üritab tirida, aga ise kohapealt ära libiseb. Samas, need hetked, kui ma neid kardinaid (jah, seda on nüüd juba korduvalt juhtunud) tagasi riputan ei ole enam nii naljakad olnud, sest et see on lihtsalt nii tüütu ja nüri tegevus!

Kogu seda “kodu uuenduskuuri” läbi elades olen põrganud vastu suhtumist, et koerad ongi pätid ja närivadki mööblit, jooksevadki nagu hullumeelsed sulle vastu kui sa poekottidega koju saabud, hüppavadki ja näksavadki mänguhoos; tirivadki kardinaid maha ja roojavadki tuppa. Et koerad ongi lihtsalt sellised “sõbrad”, aga noh, samas vastukaaluks nad limpsivad nägu ja kaitsevad kodu või midagi.

Mulle see jutt ja suhtumine eriti veenev ei olnud, eriti kuna ma saan ju aru, et see tuppa oma häda tegemine ei ole tingitud põiepidamatusest (õhtust hommikuni 9-10 tundi ei ole probleem, miks siis päevasel ajal järsku 30 minutit on?), vaid seal taga on mingid muud hirmud.

Ostsin endale Koerakuulaja raamatu, lugesin õhtuga läbi ja pean ütlema, et nii lihtsat, loogilist, selgete põhjenduste ja praktiliste näidetega raamatut pole ma vist elusees lugenud. See peaks olema igale koeraomanikule kohustuslik kirjandus. Ilma naljata!

Ma ei hakka siinkohal seda raamatut ümber jutustama, selleks tuleb ilmselt eraldi aeg ja blogilehekülg võtta, aga põhiline point on see, et koera kasvatades tuleb lähtuda hundikarja reeglitest ning läbi lihtsate ja selgete signaalide võtta koeralt ära talle ülejõu käiv liidrirolli kohustus. Sest et justnimelt see alfa roll ongi see, mis paneb koera meie mõistes halvasti käituma: mööblit närima, tuppa junnima, hüppama, kraapima, haukuma, kiljuma jne jne.

Ma ei saa öelda, et Hera oleks 4kuuselt mingi probleemne koer olnud, pigem koer nagu koer ikka, ehk isegi veidi rahulikum, kuid sellised tüüpnähtused ilmnevad ikka. Pärast seda kui me oleme neid raamatus lahtikirjutatud põhimõtteid ca 24h järginud, on selgelt näha, et koera suhtumine on muutunud. Ta on vabam, rahulikum ning silmnähtavalt usaldab meid. Kokkuvõttes on kõigil rõõmu rohkem 🙂

Nimi koerale

Kui me olime Markoga omavahel enam-vähem kokkuleppele ja otsusele jõudnud, et me ikkagi võtame praegu kohe koera, siis tundus kõik korraks kena ja tore. Kuni kerkis see küsimus, et “Mis me koerale nimeks paneme?” Mul ei oleks midagi selle vastu, et kutsuda koera selle nimega, mis tal passis kirjas on. Meie omal oli see “Idee” ja kuidas me ka ei mõelnud, ei suutnud ette kujutada, et me “Idee-Idee” hüüame ja selle peale koer kohale jookseb. Pigem vaatavad kõrvaltvaatajad, et täitsa lolliks läinud: “Neil tuli mingi mõte ja nüüd karjuvad sellest siin!” Ja kuna õige eestlase jaoks on kõige tähtsam ikkagi see, mida teised temast arvavad, siis hakkasimegi teisi koeranimesid kaaluma 🙂

Panin siis google‘sse mingisuguse “female dog names”  ja “female german shepherd names” (bitch ei julgenud panna, mine tea, mis materjali google selle peale leiab?!) ja ei uskunud oma silmi, kui palju bestpuppynames.com jms analoogseid aadresse välja tuli. Hämmastav! Tegin esimesele lahti, scrollisin poole lehe peale ja bämm: Bianca. Minu valik oli tehtud! Marko vaste sellele oli Lexus, mis iseenesest oleks täitsa ilus nimi kui ta samal ajal automark ei oleks. Panime mõlemad üksteise nimedele veto peale ja otsisime edasi.

Kuna mulle väga meeldib selle koeratõu selline, kuidas nüüd öeldagi, soliidne väljanägemine ja valge karvkate, siis mõtlesin, et ehk annaks panna nime, mis annaks seda valget mingis mõttes edasi (Bianca muidu vastaks sellele tingimusele, daa). Mõtlesin igasuguseid Lumi ja Säde ja Iglu 😀 ja Alaska jms nimesid, aga need olid lõpuks nii jaburad, et paberile nad jäidki. Pealegi pannakse neid nimesid tänapäeval väikestele tüdrukutele ja oh neid veidraid hetki siis! Veenus? Sellega seostub mingil põhjusel mulle Venus Williams, kes ei ole just eriti valge, nii et minu ajus need seosed põrkusid. Mis variandid siis veel on?

Selle aja peale hakkas Marko siiski vaikselt leppima, et koera nimi võibki olla Bianca, kuna noh, happy wife, happy life siiski, eksole. Mina aga üritasin ennast ette kujutada seda nime ütlemas ja takerdusin “ia” lühendisse selles nimes. Avatasin, et kui Bianca öelda, siis see “i” tuleb seal üsna ebamugavalt, eriti kui peaks mitu korda järjest hõikama. Hmm… Banka ei kõlba aga kuskile..

Kutsikas oli juba paar päeva meie juures olnud, kui otsisime taas internetist erinevaid nimesid ja Marko küsis, et mida ma Gaia nimest arvan. Ütlesin, et see mulle ei meeldi, aga Hera on okei (olin ka eelnevalt silmadega üle Vana-Kreeka jumalate lasknud). Ja Hera ta nüüd ongi. Hea nimi selles suhtes, et on lühike, lihtne ja ei tohiks olla ühegi kuulekuskäsklusega sarnane. Ruubenile muidugi paras trikikas, kuna tal see R-täht ei tule veel sugugi nii hästi kui võiks. Aga võib-olla ongi parem, saab igapäevaselt harjutada.

Nii saigi Hera endale päris oma nime. Kuigi ega ma päris lõpuni kindel ei ole, et ta kuskil sisimas siiski pisike Bianca ei ole… 🙂

Reklaami. Vastutustundlikult.

Kui ma esimest korda ummikusöögi reklaami raadiost kuulsin, siis oli päris siiras “ohoo!” efekt – väga lahe termin. Väga hea leid! Mida rohkem ma seda reklaami aga kuulsin, seda rohkem see mind häirima hakkas. Võib-olla on mul lihtsalt liiga elav ettekujutlusvõime, aga ma hakkasin reaalselt mõtlema, kuidas ma seal autos istun oma võileiva ja kuuma kohviga, kuidas kõik teised autojuhid on “kurjad nagu jõuluvana kaotanud päkapikud” ja minul üksi on jube mõnus olla oma võiku ja kohviga.

Jah, kohvi joon ma autos küll. Kindlasti aga on sellel topsil kaas peal, mida ma saan aru, et pildistamise ajaks ei saanud panna, muidu ei saaks ju aru, et tegemist on kuuma kohviga 🙂 Söömisega on teised lood. Söönud olen ma autos ka, aga see on pigem erandjuhus (muidu on oht kohe nälga surra vms) ja see peab olema midagi erakordselt lollikindlat: mis ei paneks sõrmi pärast kleepuma (kleepuv rool, väkk!), mis ei pudiseks liiga palju ja millega poleks ohtu oma riideid ära määrida. Võib-olla olen ma enamikuga võrreldes kiiksuga, aga mulle tõesti ei meeldi autos süüa. Samas olen ma näinud inimesi esiistmel kahvliga karbist salatit vms söömas, nii et ilmselt on see mõne jaoks vastupidi vägagi mugav ja mõnus tegevus.

See raadioreklaam hakkas tihedamalt jooksma aasta alguses, just siis kui meile taas kord talv ootamatult saabus ja enamikul inimestel autoga sõites käed-jalad tavapärasest niigi rohkem tööd täis ja mõnel isegi külm higi otsa ees oli. Ja eks neid plekimõlkimisi oli ikka tunduvalt rohkem ka kui varem. Igatahes kuulasin siis seda reklaami ja mõtlesin, et kui mobiiliga autoroolis rääkimise eest saab trahvi, siis kas tõesti on mitmekihiline pudisev-rasvane võileib kuidagi ohutum või autojuhtimist vähem segav tegur? Minu arust võib kuuma kohvi ja võileiva kombona palju rohkem asju valesti minna kui telefoniga rääkides. Mehed, kujutate ette, kui mõnus on, kui see topsitäis teile sülle kukub? On nüüd hea või? 🙂

Ilmselt sai Olerexi reklaam kriitilist tagasisidet, sest et eile nägin Instas nende Ummikueine reklaami, mille alla oli kirjutatud: Liikle ohutult! Ära tarbi roolis olles!

img_0545

Samas on kogu see reklaamikampaania just üles ehitatudki sellele sõnale “Ummikueine” – söö samal ajal kui ummikus oled! Raadioreklaam kannab selget sõnumit, et tänu just sellele ummikueinele on ummikus passimine puhas fun. Kui siia juurde veel seda konkreetset reklaami visuaali vaadata, siis on minu esimene mulje samuti, et see on tehtud autos. Jah, ma tean, et tegelikult on see pilt Photoshopis vms tehtud 🙂 aga jäetud on mulje, et tegemist on auto sisemusega, kuna ummikueine taga paistab justkui kõrvaliste. Järelikult on sööja ise ikkagi roolis! Gotcha! 🙂 

Kui nüüd üritada seda välja vabandada jutuga “aga see on UMMIKUS söömiseks”, siis palun vaadake oma ummikud üle 🙂 Meil ei ole isegi tipptunni ajal Pirita teel sellist olukorda, kus autod vabalt 10 minutit paigal seisaks, nii et rahus süüa saaks. Autod ikkagi liiguvad, mis siis et aeglasemalt kui muidu.

Tean, et inimesed teevad autoroolis olles asju, mida ei peaks ja mis liiklusohutusega kokku ei lähe: küll saadetakse sõnumeid, loetakse e-maile, värvitakse huuli, kussutatakse karjuvat last ja kindlasti ka süüakse. Küsimus on, kas seda ka reklaamiga veel lisaks õhtuma peaks?

Ilublogi.ee

Kui arvestada minu ca 8 aasta pikkust töökogemust ilumaailmas, siis poleks ju üldse imelik, kui ma ühtäkki hakkaksin ilublogi pidama? Loogiline, eks? Chill ja relax, ma ei tee seda! 🙂

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest ajast, kui ma veel Tradehouse Ilukaubamajas töötasin ja meil tuli idee teha Tradehouse Ilukaubamaja ilublogi. Mina kui copy olin projekti eest vastutaja ja nii ma selle skeleti kallal pusisin. Mingil hetkel oli mustand nii valmis, et oli õige hetk domeeni aadress registreerida ja toorikut päriselus testima hakata. Ja siis tuli dilemma: millist aadressi valida?

Turundusgurud nõudsid, et aadress oleks selgelt Tradehouse’iga seostatav ja ütlesid, et blog.tradehouse.ee on kõige parem valik ever. IT üritas neid küll veenda, et Ilublogi.ee (mis täiesti uskumatul kombel on saadaval) on tunduvalt lihtsam, tabavam, eestikeelsem ning SEO-tavam, aga kuna selles nimes ei olnud kuskil Tradehouse’i mainitud, siis jäi see nimekonkursil viimaseks. Mis siis, et sisu oleks olnud niiehknaa pilgeni Tradehouse’i täis. No see selleks. Ma ei hakanud ka võitlema ja kui blog.tradehouse.ee otsus oli 100% kindel, siis mõtlesin endamisi, et ikka pagana kahju, et nii hea aadress raisku läheb. Registreeriks endale, kui sellega ainult midagi mõistlikku peale oleks hakata. Aga mida? Ilublogi pidamine mul karjääriplaanis ei ole, selleks aega ega liiga palju huvi ka mitte. Aga mida muud sellega teha??

Mõtlesin natuke ja välja mõtlesin: teeks sellise lehe, mis koondaks kõik Eestis tegutsevad ilublogi(ja)d. Nii ei pea erinevatel lehtedel käies oma aega raiskama, vaid saab kogu info ühelt lehelt kätte. Leht uuendab ennast automaatselt ning blogilistis olevate lehekülgede värskeimad postitused ilmuvad iseenesest Ilublogi.ee lehe etteotsa. Lihtne! Kuna Tradehouse’iga huvide konflikti ei olnud, siis ei pilkunud ükski silm, kui selle domeeni endale ära registreerisime.

Ja rahu: ma ei avalda teiste inimeste positusi enda nime alt, Ilublogi.ee lehelt suunab täisartiklit lugema alati originaalautori lehele. Nii et võidavad kõik.

Minu lemmikosa kogu selle mõtte juures oli see, et pärast lehe progemist, kujundamist ja mootori töölesaamist (mida ju ei teinud ka ma ise) ei ole vaja endal enam midagi teha! Sellest on saanud mul sõbrannaga juba väikestviisi koodlause: ise ei pea midagi tegema! Edaspidi teemegi ainult selliseid projekte 😉

Nüüd on fännileht ka facebookis: Ilublogi FB lehekülg

Teretulemast jälgima ja sharing is caring nagu on moodne (ja ilus) öelda! 😉

Suusariik Eesti?

Kui enamik eestlaste jaoks tähendab suusatamine tatt ripakil ja hambad ristis klassikastiilis mäest üles rühkimist, siis mul on hea meel, et Kelly Sildaru on näidanud, et saab ka teisiti. Näilise kergusega ta suisa lendab suuskadel, mida on esiteks äärmiselt nauditav vaadata ning teiseks ehk muudab midagi ka teiste noorte mõtlemises. Milleks ise mäest üles ronida, kui võib lasta end mäkke viia hoopis ankrul või liftil ning suusatada ainult mäest alla. Ei, kaelamurdvaid hüppeid ei pea mitte igaüks tegema.

Loomulikult hoiavad kõik Kellyle enne võistlusi pöidlaid. Lisaks sellele, et ta on väga andekas ja maailma tipptasemel, on ta ka noor, habras ja nunnu – perfektne kombo, et olla eestlaste lemmiksportlane. Kui Kelly Sildaru viimaste triumfide üle on mul sarnaselt paljudele teistele väga hea meel, siis see, mis Eesti meedias lahti läks, on lihtsalt jabur.

“Eesti on taas suur suusariik!”, “Meie oma Kelly Sildaru!” , “Suusamaa Eesti” jne jne kisendasid Seitsmesed, AK Sport ja paljud teised. Ja siis loomulikult Postimehe üks parimaid palasid: Eesti hoiab X-mängude medalitabelis kõrget kohta Nagu mida helli? Mida see Eesti siin hoiab?

Et asi veel naeruväärsem oleks, õnnitleb Läti peaminister Taavi Rõivast Kelly võidu puhul Twitteris. What? Mis teil viga on? @TaaviRoivas  Lisaks niigi jaburale olukorrale teeb ta seda nii vigases inglise keeles, et vägisi jääb mulje nagu oleks Kelly lätlane. Mis teil viga on??? Kõige tabavamalt võtab selle jama minu arvates kokku Olav Osolini kommentaar: @osokas

Ja mis pagana suusariik see Eesti siis õigupoolest on, kui meil pole mitte ühtegi mäge ega isegi lund (9 kuud kehva suusailma ei lähe arvesse!)? Mis pagana suusamaa, kui ilma “teaduse imeliste abivahenditeta” ei seisa meil keegi reaalselt isegi suuskadel püsti?

See on nii tüüpiliselt eestlaslik: siis kui oleks vaja omasid toetada, siis ei julge mitte keegi ennast siduda ega avalikult kuulutada, et üht või teist pooldab või talle pöialt hoiab. Kui keegi feilib, siis on parvede viisi parastajaid ja “I told you so” inimesi platsis. Ja kui kellelgi hoolimata kadedatest ja õelatest eestlastest ka tõepoolest hästi läheb, siis on järgmised tegelased platsis, kes rusikaga rindu taovad ja karjuvad “Meie Kelly”, “Eesti on vägev suusariik!” , “küll on uhke olla eestlane” ja mida veel. Kuidagi nõme. Ja hale.

Kahtlemata on Kelly äärmiselt heade eeldustega ja ülimalt andekas tütarlaps. Kahtlemata on kõige suurem panus tema edusse tema perekond, kes teda (ja ta venda) pühendunult toetavad. Selleks, et nii kaugele jõuda, on vaja just perekonna tuge. Ilmselgelt elavad need vanemad oma laste nimel. Nad on näinud ja toetanud õigel hetkel nende sportlikke eeldusi, võimaldanud neil treenida ja areneda ning lasknud neil päris mägedes ja päris lumel suusatada ka siis, kui veel nimekaid sponsoreid toetamas ei olnud. Eelkõige on see ikkagi nende vanemate pühendumine, mis on Kellyle ja ta vennale tuule tiibadesse puhunud.

Nii kaua kuni “suurel suusariigil” ei ole riiklikku plaani, kus kõik 3-5 aastased mäesuuskadele pannakse ja sisuliselt hüppesse viiakse või nende treeninguid ka Alpides kinni makstakse, ei ole mõtet teiste töö vilju enda lauale krahmata. Karm uudis, aga Eesti ei ole kunagi mingi suusamaa olnud. Eestis on parimal juhul fanaatilised suusaperekonnad, kelle töö vilju siis üheskoos nauditakse. “Meie Kiku ja Kaku Šmigunid” ja nüüd “Meie Sildarud”. Get real, Kelly ei ole seal, kus ta täna on, tänu Eesti spordipoliitikale või meeletutele riiklikele toetustele. Ta on maailma tipus, kuna ta ise tahab ja ta perekond on seda talle võimaldada saanud.

Nii et Eestis on üks kõva suusaperekond juures: perekond Sildaru. Jõudu ja jaksu teile!