Õunad ja kilpkonnad

Poistel on juba pikemat aega komme söögi kõrvale, autosõitude ajal või muidu vabadel hetkedel üksteist peast arvutamisega nö välja kutsuda. Kui tehingud jõuavad “sada korda sada!” dimensioonidesse, siis ma tavaliselt kutsun neid korrale. Tehke ikka kõigepealt kümne piires asjad täiesti selgeks ja siis vaatame sealt edasi!

Eile sõitsin Ruubeniga koju ja ta hakkas mulle tehteid ette söötma. 4 x 5? Aga 5 x 4? Tegin siis ettepaneku esialgu kümne piires liita ja lahutada, enne kui korrutama hakkame. Kuigi korrutamise loogikast ta sai isegi aru. No siis liitsime pimedas autos numbreid kokku ja Ruuben itsitas hirmsasti, kui ta hämaras oma sõrmi kokku luges ja see vahepeal sassi läks. Ta on üldse selles mõttes kummaline poiss, et ta naerab kui tal on ebamugav. Või kui pisut haiget saab. Samas naerab ta ka siis kui on naljakas. Või kui pättust teeb. Ehk siis naerab kokkuvõttes päris palju 🙂

Ühel hetkel lisasin numbritele ka õunad lisaks. Et mitte lihtsalt 2 + 3, vaid 2 õuna ja 3 õuna. Näpud jäid sülle ja tundus, et arvutamine läks palju kiiremaks. Ehk aitab reaalsete asjadega sidumine paremini peast arvutada? Kiitsin ka kohe Ruubenit ja ütlesin, et õuntega arvutamine tuleb palju kiiremini ja paremini välja kui niisama. Selle peale Ruuben noogutas ja arvas, et varsti võib kilpkonnad ka mängu võtta. Selle peale olin mina muidugi ??? nagu tavaliselt Ruubeniga dialooge pidades, aga hea küll. Kui kilpkonnad, siis kilpkonnad! 🙂

Lõpetasimegi oma teekonna tehtega: “Kui Ruubenil on 5 õuna ja 5 kilpkonna, siis mitu õuna iga kilpkonn süüa saab?” Ruuben kõkutas lõbusalt ja ütles, et igaüks saab ühe. Kuigi teda tundes oleksin ma valmis olnud ka vastuseks, et igaüks saab 5, sest et nad mugivad kõik koos neid õunu 🙂

Emotsioonid

Poistel on hoidjatega siiamaani väga vedanud ja minul samuti. Seekord vedas veel ka selles mõttes, et lapsehoidja käib fotokoolis ja seetõttu harjutab kätt ja teeb kodutöid ka minu poistega. See on nii lahe, sest et minul neid kahte ühe pildi peale saada enamasti ei õnnestu. Mairitil aga õnnestus ja minu erapoolikul hinnangul vägagi edukalt. Töötlemata raw galerii, millest mõne pildi ma soovin fotograafi nõusolekul kindlasti ka poiste tuppa seinale panna 🙂

Pornoskandaal VPG-s

Ma olen Vinni-Pajusti Gümnaasiumi vilistlane. Kogu see jant ja meediakära viimastel päevadel Vinni-Pajusti Gümnaasiumi ja ühe õpetaja-õpilase ümber võib tunduda nagu tormike teetassis, aga samas puudutab seotud inimesi tugevalt ja tekitab vastiku tunde. Mis toimub?

Minule ei ole skandaaliga seotud emakeeleõpetaja mitte kunagi tundi andnud. Küll aga on mul väga hästi meeles see, kui ta meie kooli uue õpetajana saabus. Koos temaga saabusid uued tuuled ka kirjandustundidesse ja kadedusega kuulasime vanemate klasside jutte, kuidas nad tunnis Kenderit, Rakket, Õnnepalu ja teisi uusi Eesti kirjanikke loevad. Meie lugesime “Sõda ja Rahu” , “Tõde ja Õigust” ja olime kadedusest rohelised ning igavusest hallid.

Ei läinud mööda poolt aastatki, kui ta tõi lavale jõulunäidendi, mis koondas ühiseks näitetrupiks erinevate gümnaasiumiklasside õpilased. See oli hitt ja sai kiirelt üheks ihaldusväärseimaks projektiks, kuhu iga sügis aegsasti kandideeriti. Võin julgelt öelda, et just Marge andis võimaluse ennast tõeliselt proovile panna. Sain olla nii näitleja, paari aasta pärast juba väikse liialdusega näitekirjanik, kirjutades ise lavale toodavaid etendusi ning siis juba ka abilavastaja. On, mida mäletada ja meenutada!

Lisaks muidugi loendamatud luulekavad, mida sai erinevatel viisidel põnevamaks tehtud. Suudlusstseene küll polnud, kuid prügikottides oleme luuletanud. Või siis kitarrimängu saatel. Või siis “Marta” laulu. Jällegi – on mida meenutada ja ma olen kõigi nende võimaluste eest siiani ääretult tänulik. Ma olen kindel, et ilma nende võimaluste ja väljakutseteta oleks minu gümnaasiumiaastad olnud palju igavamad või siis pisut rohkem mõttetuid lollusi täis.

Minu kogetu põhjal oli igati loogiline, et tehtud töö eest (ja seda mitte ainult lavalaudadel, vaid reaalselt emakeele ja kirjanduse tundides) sai Marge tunnustatud kui Lääne-Viru maakonna aasta õpetaja. See oli loogiline ja mäletan heameelepuhangut ka endistes koolikaaslastes. “Hästi antud, andke veel!”.

Nimetage seda kolkapatriotismiks või milleks iganes, aga uhkusega lugesin ka kunagist Eesti Ekspressi artiklit, kus kirjutati, et ka maakohas on võimalik head haridust saada. Ka Marge oli seal ühe silmapaistvaima õpetajana välja toodud ja seda igati teenitult. Mis siis nüüd juhtus?

Väga lihtne on sülge pritsida ilma et detailidesse süübiks ja täpselt aru saaks, mis siis toimus. Kui paljud sellest üldse täna aru saavad? Ilma meedia mõjutuseta? Minu esimene mulje neid artikleid lugedes oli, et keegi avaldas Twitteris oma arvamust, mille peale kool reageeris kergelt üle (kui klassist klassi vabandamas käimine tõele vastab), mille peale “ohver” reageeris raskelt üle ning kogu selle loo meediasse paiskas. Tüüpiline ärapanemine ning raske on ette kujutada, kui suures stressis kogu kool, klass ja õpilased praegu on.

Samas tekkisid mul ka mõned küsimused. Kogu ahela käivitanud artikli autor on Liina Laks, samuti Vinni-Pajusti Gümnaasiumi vilistlane. Ma ei tea, kas ma pean oma lause lõpetama või hakkab teil juba iseenesest mõte liikuma selles suunas, et kuskile on mingi haisev koer maetud. Liina lõpetas kooli minust kaks aastat hiljem ja kui ma ei eksi siis hõbemedaliga. Mitte, et see peaks välistama oma kooli kohta artiklite kirjutamise, kindlasti mitte. Aga on see artikkel lõpuni objektiivne?

Liina noorem õde, muide, õpib puht juhuslikult selles samas klassis, kus “tagakiusatud” twitterdaja. Kokkusattumus? Või tellimustöö?

Tänu sellele, et Marge nimi on artiklis mainitud, on selle üles korjanud ka kõikvõimalikud teised arvajad. Miks pole aga võrdsuse ja objektiivse ajakirjanduse huvides nimeliselt välja toodud konflikti teist poolt? Kas ta on alaealine? 12. klassis vast enam mitte? Tänu nimelisele väljatoomisele saab Marge suht-koht igal pool halastamatult sõimu, teine pool aga elab õndsas anonüümsuses edasi. Kas see on majandusajakirjandus Virumaa Teataja moodi?

Minu jaoks ei ole see lugu päris lõpuni puhas ning tõe huvides võiks mõni toetav kolleeg Liina artikli läbi valedetektori lasta. Seda enam, et ka VPG teised õpilased on praegu sotsiaalmeedias väga aktiivselt just õpetaja poolele asunud.

Samal ajal koerakoolis..

Murphy ütleb: kui sa oled planeerinud oma sõbrannadega fotostuudio külastuse ja enda arvates kõik jube hästi logistiliselt ära planeerinud, tehakse ootamatult koerakooli fotosessioon mitte ainult samal päeval, vaid ka täpselt samal kellaajal. Katchinnng!

Päris vähe ei olnudki kahju, seda enam, et minust koos Heraga pole pea ühtegi pilti. Mulle lihtsalt meeldib endale nii väga pildistada, et teistele väga kaamerat ei jagu 🙂 Nojah, aga mis siis ikka. Marko käis seal ära ja hea mälestus koera esimestest kuudest meie juures ikka.

Meie grupis on kokku 5 koera: Hera, Saksa lambakoer Luna, kaks Parantsuse buldogi (kes on juhtumisi õde ja vend) ja minu poiste lemmik: must taks! Põhimõtteliselt käivad kutid koerakoolis kaasas ainult selle pärast, et seal taksiga mängida saaks. Uskumatu! 🙂

Tunnid on kord nädalas ja näevad välja nii, et kõigepealt ca 40-45 minutit toimub siseruumides treening ja erinevad harjutused, vahetatakse kogemusi ja antakse nõu. Ning kui raske osa on läbi, lastakse enne kojuminekut koerad sisehoovi lahti ja siis läheb mölluks. Viimaste kordade trend on see, et samal ajal kui taks Priidu ja/või Ruubeniga mängib, teevad buldogid Herale kambaka. Nad lihtsalt ajavad teda kahekesi nii kaua taga, kuni Hera puhkamiseks pikali viskab ning siis hüppavad mõlemad oma nelja pisikese jalaga Herale turjale ja hakkavad seal trampima. Päris koomiline vaatepilt, kuidas kaks pisikest musta ühele suurele valgele ära teevad. Aga mis peamine – tundub, et kõigil on lõbus ja koerad naudivad seda suhtlust.

Kutsikakool peaks praeguseks olema kestnud veidi üle poole ja enesekindlust oleme sealt saanud kuhjaga. Eelkõige ongi seda ilmselt uuele koeraomanikule vaja, sest et ega koerte koolitamise oskus just kuidagi loomulikuna ei tule. Sedavõrd innustavam on näide kleenukese treeneri näol, kellel on kodus endast vähemalt kaks korda kaalukam Leonbergeri koeramürakas, keda ta mängleva kergusega haldab. On mille poole püüelda 🙂

728
Foto: Ivi Triin Vahera

Pesupäev

Mulle nii tohutult meeldib, et mul on hakkajad pojad, kes igal pool kaasa sehkendavad ja kõiges mind aidata tahavad. Jah, kohati tekitab see parasjagu peavalu ja muret (näiteks kui suure kokanoaga õuna hakatakse lõikuma), samas on see ikkagi pööraselt armas, kui nad igapäevatoimetustele ligi astuvad, mind kallistavad ja küsivad, et kas nad saavad mind kuidagi aidata. Iga ema unistus 🙂 Või noh, minu vähemalt 🙂

Huvitaval kombel on pesu pesemine selline tegevus, mis alati meeletult elevust tekitab. Pesu on tore masinasse toppida, eriti suurt elevust tekitab aga külm-niiskete riiete pesumasinast väljavõtmine ja süles kuivatuskohta tassimine. Natuke on vist külm ja natuke on vist kõdi ka. Igal juhul itsitavad mõlemad ning teevad kiiremaid ringe, et teisest rohkem ikka asju kohale saaks viia. Ja siis vahel teevad võistlust, et kummal rohkem riideid sülle ära mahub. Nii võib juhtuda, et emb-kumb neist ise riidehunniku tagant enam välja ei paistagi 🙂

Viimati kui riideid kuivama panime, siis aitas ka Ruuben riideid kuivatusrestile sättida. Ühel hetkel jäid talle pihku minu stringid.

Ruuben: Mis need on?

Mina: Need on aluspüksid.

Ruuben: KUIDAS? Pole võimalik! Kas päriselt?

Mina: Jah, päriselt! 😀

Õhtul enne vanni minekut hakkas Ruuben oma päevariideid musta pesu korvi panema. Kuna see oli ootamatult jälle kolmveerand-täis saanud, otsustas ta, et paneb korvist mustad riided juba järgmiseks päevaks masinasse ära. Uus hämming ei lasknud ennast aga kaua oodata, kuna pojale jäi näppu minu õhukesed sukk-sokid. Vaatas ja vaatas neid umbusklikult ja küsis siis: “Emme, kas need on ka aluspüksid?” 😀

Ja see oli see koht, kus mina küsisin, et KUIDAS ta küll seda ette kujutab 😀

Ruuben

Pärast pea 5-aastast tutvust on Ruuben minu jaoks ikka veel müstika. Üllatusi täis, pidevas muutumises ja arengus. Ruuben on mulle nii palju asju näidanud ja õpetanud. Kindlasti näitab ja õpetab veelgi.

Vaatan vahel Ruubenit, kuulan tema arutlusi ja tunnen, kuidas temas on tark ja kogenud hing. Palju vanem, targem ja kogenum kui 5-aastane. Vahel on see hirmutav, aga enamasti annab julgust ja lootust. Ja hellust ja lähedust pakub ning nõuab see väike rüblik jätkuvalt väga palju. Selle üle on mul väga hea meel ja loodan, et see side, mis meil omavahel on, ei kao mitte kunagi ära!

Ruuben on ehtne nukitsamees: tal on juuksed alati sassis, tal on krutskinägu peas ning mingi pahandus kuskil pooleli või valmis. Kui vaja armas ja nunnukas olla, siis selles on tal ammuilma doktorikraad. Vanema venna kiusamine tuleb kahjuks samuti liiga hästi välja.

Ruuben on kohati liiga julge. Kui alguses tundus, et ma pean oma lapsi tõenäoliselt ettearvamatult käituva koera eest kaitsma (ärge laske lakkuda, ärke lubage hüpata, ärge lubage naksata, ärge jookske eest ära, muidu olete saak jne), siis mida  aeg edasi, seda rohkem pean ma koera Ruubeni eest kaitsma. Näiteks tahab Ruuben koera kallistada või siis väga emotsionaalselt paitada. Või siis teda sügada kui koer parajasti magab või on magama jäämas. Koerale on see keeruline olukord, kuid ükskord peab saabuma aeg, kui Ruubenile kõik need keelud meelde jäävad 🙂

img_9163
Multikaid vaatamas
img_0892
Hommikused unised näod
img_9215
Aeg hullata ja mängida
img_9242
Jääkamakat tahad?
img_9166
Haruldane pilt – ilma Herata

Võib öelda küll, et Ruubenist ja Herast koos on mul kõige rohkem pilte. Tundub, et Ruuben otsib seda kontakti koeraga kõige rohkem, ta ei pelga koera nii palju kui näiteks Priit ja selle julguse tulemusena julgeb omakorda ka koer seda kontakti rohkem otsida. Täna hommikul näiteks kui Ruubeni diivanile sülest maha panin, hüppas Hera samuti diivanile ja hakkas Ruubeni varbaid limpsima. Selline tore hommikune rutiin, mis päris hästi üles äratab 🙂

Priit

Ma olen vist varem juba öelnud, et mulle meeldib inimesi pildistada. Eriti hea, kui seda saab teha nii, et nad ise seda ei tea ning on võimalik tabada ehedaid emotsioone. Lapsed on selles osas eriti tänuväärt “kliendid”, kuna neil on neid ausaid emotsioone rohkemgi kui täiskasvanutel.

Mingis vanuses tuleb lastel mingisugune “fotonägu” ette, st iga kord kui keegi fotoka välja võtab, siis manatakse mingi standard-grimass näole, mis siis pildilt pildile kordub. Kust see tuleb? Eks ikka täiskasvanute eeskujust.

Mingis vahemikus ei tahtnud poisid üldse, et ma neid pildistan ja siis pidingi seda rohkem salaja tegema. Nüüd aga Priit juba vaikselt nõuab: “Ruubenist tegid, tee nüüd minust ka!” See on vahva, eriti kuna peale standardnaeratuse ja keel-suust-välja näo, suudab Priit ka teistsuguseid pilte “ära kannatada”. Ruuben näiteks vahel ei suuda. Jookseb kaamera taha tulemusta vaatama veel enne, kui mul klõps tehtud..

Mõned Priidu stiilinäited:

img_0872
Õhtul õues
img_9012
Ei ole kollatõbine

 

img_0895
Hommikul kell 7

 See viimane, täna hommikul tehtud pilt, on mu viimase aja lemmik.

Nii sügav ja rahulik. Nii tark. Minu Priit.

Kumake ja nõrgad jalad

Alles see oli, kui ma ise Kumakese ristsõnasid lahendasin ja loosimistes auhindu võita üritasin. Ristsõnad said kenasti kõik tehtud, iseäranis lemmikud olid kõiksugu arvude paigutamised ja tähtede sidumised numbritega jne, kuid õnnesloosis ei ole mul kunagi vedanud. Mõnel lihtsalt veab teistes asjades. Või siis ei vea mitte üldsegi 😀

Nüüd on see ristsõna ja auhindade tuhin haaranud Priitu. Ühest küljest on mul hea meel, et tal ristsõnade vastu huvi on, sest et see arendab väga hästi kirjutamist, lugemist, sõnavara, loogilist mõtlemist ja kindlasti palju muudki; teisest küljest üritan koguaeg ka neid liigseid ootuseid maandada, sest et mis siis ikkagi saab, kui laps mitte ühtegi auhinda ei võida? Seda ma võin talle ju söögi alla ja peale rääkida, et “Sinu auhind on nutikas aju ja suured teadmised”, aga olgem ausad, selliste argumentidega pikalt pinnal ei püsi kui pean konkureerima uue nutitelefoni või telekamänguga.

Vahel lahendame ristsõnasid ka nii, et kui Priit enam kirjutada ei jaksa, siis ma küsin tema käest vastuseid ja kirjutan ise. Ja siis mõtleme koos, et kas KOTT on ikka KOTT või on ta hoopis KOOT või KOOD. Poisil kõrva on ja jagab matsu välja küll.

Eile jäime korraks mõtisklema, kas JALG on nõrga G-ga või tugeva K-ga.

Priit: “Nõrga G-ga!”

Ruuben: “Jalg on VÄGA NÕRGA G-ga! Vaata minu jalgu!” ja vajus jalanõrkuse paremaks ilmestamiseks põrandale pikali 🙂

Selles osas meil enam kahtlusi ei ole 🙂

Naistepäev

Kes veel märganud ei ole, siis täna ilmselgelt on naistepäev. Mis selle päeva point on, pole ma päris lõpuni kunagi taibanud, aga ilmselt on siis ühel päeval kuidagi parem naine olla kui teistel päevadel. Või siis pannakse seda ühel päeval aastas tähele, et ülejäänud aja rahumeeli ignoda? 🙂 Või ma ei tea, suudab keegi seletada, miks on täna kuidagi parem olla naisterahvas kui seda oli eile või on homme? Mh?

Mul on kodus selline mees, kes kõiksugu hoogtöö korras õnnitlemisi ja lilletoomisi eriti ei fänna. Pigem on ta selline mees, kes toob lilli ja kingitusi, kui seda oodatagi ei oska, mis teeb selle veel eriti ägedaks – kellele siis toredad üllatused ei meeldiks? 🙂 Kohustuslikud asjad teeb ta ka muidugi väikese porisemise saatel ära, kuigi ma ausalt öeldes naistepäeva puhul seda ei olekski oodanud. Ju mul on siis mingi blokk kuskil peal, aga ma tõesti ei saa aru, mille puhul ma täna need ära olen teeninud (mis omakorda ei tähenda, et ma lilli vastu ei võtaks. Oh seda naisterahva keerulist mõttemaailma!) 🙂

Kuigi mul poleks mitte ühelgi päeval mitte midagi selle vastu, kui mu aeda üllatusena üleöö tulbimeri kerkiks, siis sellest veel lahedamgi kingitus olid täna hommikul need ekstra 30 minutit, mis ma sain voodis uneleda, samal ajal kui Marko minu hommikusi kohustusi täitis: käis koeraga õues, andis talle süüa ja sügas teda kõhu alt 😀 Jah, neid asju olen alates Hera sissekolimisest teinud hommikuti eranditult just mina, sest et Marko ei suuda ab-so-luut-selt hommikuti ärgata. Seda enam hindan tema tänahommikust pingutust 🙂

Kui tänasest päevast veel üldisemalt mõelda, siis ma jõudsin vahepeal järeldusele, et Naistepäev on puhtalt Eesti mehe iseärasustele tuginev püha. Olete näinud Eesti meest, kes tavalisel päeval naist tähele paneb, talle komplimendi teeb või lilli toob? Novot! Ma arvan, et Naistepäev ongi tegelikult sellepärast välja mõeldud, et meestel oleks põhjust ja võimalust oma naiste ilu tähele panna, seda kiita ja sellega kasvõi uhkustada. Sest et kui põhjust/kohustust pole, siis tavaliselt on mehel ka targemat teha 🙂 Näiteks tööd või sporti. Jah, see oli nüüd väga-väga-väga-väga meelevaldne üldistus, aga ma arvan, et üks väike kübeke tõtt võib seal kuskil ikkagi olla.

Kuna meestel on viimastel kuudel väga palju võimalusi olnud naisi tähele panna ja lilledega ära lämmatada (Valentinipäev oli ka just äsja), siis oleks aeg ka naistel mõelda, kuidas oma meestele heameelt valmistada. Erinevalt naistest ei huvita mehi punased roosid, sõrmused, mullivannid ja nunnud karumõmmid, kes hoiavad käppade vahel südant, kus on kirjas “I Love You!. Mehed tahavad LIHA! Õnneks on 14.märtsil üks selline meestele mõeldud püha täiesti olemas ja tulemas, nii et pange vaim valmis ja küpsetage mehele kõigi nende aasta-alguse kannatuste eest üks korralik steik! 😉

Sõbrapildid

Alles see oli, kui ma kirjutasin, kui tore pühapäev meil sõbrannadega oli ning pilte ei jõudnud veel õieti ootama ega igatsema hakatagi, kui need juba postkasti potsatasid 🙂

Suurt galeriid ei hakka siia panema, lubasime isekeskis, et ei ujuta internetti nende piltidega üle. Pealegi on igaühel mingi ettekujutus, et just sellel pildil, mis teistele kõige rohkem meeldib, on just tema kõige koledam 🙂 Naiste värk! Ja selles mõttes hea, et meid seal 10 ei olnud, muidu ei saaks ühegi pildi osas konsensust 😀

Pildid tegi Terje, SeeSee fotostuudiost.