Ruubeniga juuksuris

Poistega juuksuris oleme käinud varemgi, kuid ma polnud varem neid võtnud kaasa samal ajal, kui minu juustega protseduure tegema hakatakse. Seekord sattus nii, et lõikus tuli teha korda nii Ruubenil kui ka mul ja kuna aegade priisata polnud, siis pidime koos minema. Võtsin ta siis väikese südamevärinaga kaasa. Tean ju, et tal hakkab igav ning siis tekib juba liiga palju huvitavaid mõtteid.. 🙂

Kõik läks loogiliselt: mulle värv juustesse ning seejärel Ruubeni lõikus. Oli kõdi ja sügeles, aga kokkuvõttes oli ta vapper ja sai täitsa vahva suure poisi lõikuse. Sellise ühele poole pikeneva tukaga. Šeff! 🙂

Kuigi tõepoolest ühel püsimatul 5-aastasel ei olegi juuksurisalongis mitte midagi peale hakata, siis Ruuben oli kokkuvõttes väga tubli ja pidas kenasti vastu. Küsimus elust enesest ei jäänud ka tulemata. Kui läksime värvi juustest välja pesema ei suutnud ta ära suurte silmadega vaadates ära imestada: “Kas sa paned PEA KRAANIKAUSSI? Päriselt?” 🙂

Advertisements

Puugimagnet

Seda, et puugid on olemas, ma loomulikult ju teadsin. Vanaemal oli alati maal kass, kellel aeg-ajalt neid ikka leidus, aga kuna ma olin toona plikatirts, siis tegi nende eemaldamise vastiku töö pea alati ära vanaema. Ometi tuli minu jaoks esimese puugi avastamine täieliku šokina. “Mina seda rõvedust oma kätega ei katsu!” deklareerisin otsekohe.  Seega tuli loomapoest varuda mingid pisikesed sõrgkangi moodi riistad, millega saab puugi kiirelt ja lihtsalt looma küljest lahti keerata. Seda “kiirelt ja lihtsalt” muidugi koer ise ei teadnud ja selles osas keeldus koostööst täielikult. Pika ponnistuse tulemusena puuk siiski lõpuks koos enda peaga looma peast eemaldus.

Ei läinud vist päevagi mööda, kui koera karvahoolduse ajal koperdasin sellise isendi otsa, mis oli väljanägemise järgi seal verd imenud vist juba terve kuu. See oli maailma kõige rõvedam täissöönud puuk EVER, mida ma näinud olen ja minu esimane reaktsioon võis olla midagi nii väljapeetut kui “fucking fuck!” Jah, ma tean, nii ei ole ilus öelda. Sedagi puuki mina välja ei urgitsenud.

Küll aga tuli mul käed külge panna juba järgmisel korral, kui koer metsaringilt koju tuli ja ma tema karvadel pisikesi tumedaid täpikesi märkasin. Karjusin vastikustundest kui vastiku lahtise puugi karvadest välja nokkisin ja selle metallkausikeses mini-leegiheitjaga ära põletasin. Ja nii neli korda järjest! NELI! Neli väikest vastikut lahtist puuki minu kodus! APPI! Pärast seda vaatasin luubiga üle nii enda kui ka poisid ja olin mõttes tänulik, et koer on valget värvi – nii paistavad igasugu jamad (ja väikesed vastikud lahtised puugid!) kohe kaugele ära.

Nüüd ma kammin teda iga päev ja sobran ta karvastikus nagu väike ahvipoiss. Hirmuga, et leiangi midagi. Brrr. Uskumatu, et ma seda ütlen, aga ootan turvalist talve tagasi. Vähemalt puukide seisukohast vaadatuna küll.

Lastega Stockholmis

Ruubeni sünnipäevajärgsel päeval tuli lisaks Legode kokkupanemise assisteerimisele pakkida ka väike reisikohver ning asuda lühireisile Stockholmi. Poistel oli eelmisest kruiisist nii head mälestused, et Rootsi laevale mangusid nad juba pikemat aega, nüüd oli siis lõpuks võimalus see plaan teoks teha. Nädalasisese koos lastega reisimise boonuseks on ilmselgelt see, et laev on pigem tühjemapoolne ja lällajaid on suhteliselt vähe. Vähemalt meie neid ei kohanud, samas me ei töllerdanud ka ise liiga palju laeva peal ringi.

Valisin seekord reisimiseks sellise kajuti, kus naride asemel oli üks suur voodi. Poisid tahavad ikka aeg-ajalt kaissu, seega mõtlesin, et on hea võimalus neile seda pakkuda. Kuigi Priit arvas, et tema tahaks ikkagi naris magada, siis kumbki otseselt kaisus olemise peale ei nurisenud 🙂 Kajut (Ruuben ütleb siiani kabinet) asus 9. tekil, seega ei seganud ka laevamootorite mürin meid väga ning lisaks oli üsna tuule- ja lainetevaiksed ööd. Seega lastega reisimiseks taaskord ideaalne.

Jätsin Stockholmi päevaplaani koostamise üsna viimasele hetkel ning väga suurt kinnisideed, kuhu minna, seekord ei olnudki. Eelmisel korral käisime Junibackenis, mis oli väga äge ja lastele meeldis ka väga, seega oli latt päris kõrgel 🙂 Pärast mõningast Stockholmi kaardiga tutvumist ja erinevate soovituste uurimist otsustasin, et külastame kahte kohta. Sõelale jäid Aquaria Vattenmuseum ja Tekniska museet . Arutasin poistega plaani läbi, nemad olid igati nõus ning valisime alustuseks just akvaariumi külastuse.

Kõige hullem kogu selle reisi juures oli vist Stockholmis laeva pealt maha kõndimine. Ainult metalset tunnelit oli ca 800m, nii et ainuüksi bussijaamani kõndisime vapralt juba kilomeetri. Sealt nr 76 bussiga ca 10 peatust ning siis taaskord väike jalutuskäik veemuuseumi. Ilm oli ilus, päikeseprillide kaasavõtmine tasus end ära (loomulikult jäid maha vaid minu omad :P) ning tuju oli hea. Ootused olid (vähemalt minul) kõrgel, võib-olla isegi liiga kõrgel.

Jätsime riided garderoobi ning sisenesime esimesse tuppa, milleks oli vihmamets. Seal oli troopiliselt palav, taimestik lopsakas ja madalas vees ujusid tõeliselt suured kalavolaskid. Vihmametsa elamuse juurde kuulus ka troopiline äikesetorm, mis tähendas, et järsku läks pimedaks, vihma hakkas sadama (küll ainult vee kohal, nii et ise märjaks ei saanud), kostis müristamist ja välgud sähvisid. Poisid ehmusid, klammerdusid mu jalgade külge ja anusid, et me vihmametsast põgeneksime. Tegimegi siis seda.

Üldiselt oli põnevaid väljapanekuid ja kalu küll. Isegi “kanalisatsiooni” sai minna, et vaadata, kuidas on inimtegevus loodust ja kalade keskkonda mõjutanud. Akvaariumitest meeldis poistele enim kõige suurem, maast laeni kõrguv akvaarium, milles ujus palju erinevaid kalu. Ka haisid ja raisid, mis jätsidki ilmselt kõige sügavama mulje. Suurele akvaariumile sa ka “sisse” pugeda, kuna sinna oli tehtud klaasist käik, mida Ruuben rõõmuga kasutas.

Lisaks suurele akvaariumile meeldis poistele väga õues joosta ja hüpata 🙂 Sisehoov oli piisavalt tuuletu, et sai seda enne edasiliikumist korraks lubada. Üldiselt pean ütlema, et kirjelduste järgi ootasin sellelt kohalt enamat. Käisime kogu väljapaneku (korduvalt) läbi vähem kui tunni ajaga ning sinna hulka mahtus ka õues jooksmine ning jäätisenosimine. Järgmine kord lähme suuremaid haisid otsima!

Kuna kaardil tundus järgmine sihtpunkt, tehnikamuuseum, ka mitte eriti kaugel olevat, siis otsustasin head ilma ära kasutada ning sinna jalutada. Olgu öeldud, et tegime ka ohtralt puhkepause ning igatsesime tõukse 🙂 Järgmine kord targemad!

Tehnikamuuseumis veetsime veidi kiirustades ca 3 tundi. Mul on hea meel, et me just sedapidi oma reisi planeerisime, sest et pärast seda, 4 korrusel asuvat muuseumi/teaduskeskust/mängutuba, poleks mitte kuidagi jaksanud veel kuskile minna. Sinna said poisid vanuse poolest veel tasuta sisse, nii et maksin ainult mina ning kokkuvõttes tuli see odavam kui akvaariumi külastus. Ja kordades rohkem erinevaid tegevusi ja põnevust oli ka!

Oli sellist “tavalist ja igavat” muuseumivärki, kus igasugu vanu ja põnevaid asju oli võimalik klaasi tagant vaadata. Jah, mõned asjad võivad täitsa huvitavad olla, aga ma pean ilmselt natuke vanemaks saama, et sedasorti meelelahutust tõeliselt nautida. Poisid ka 🙂 Siis oli suur osa interaktiivset “AHHAA- keskus-tüüpi” meelelahutust, nagu näiteks silmadega joonistamine (pilt moodustus sinna, kuhu parasjagu silmadega vaatasid), lennusimulaatoriga lendamine ja palju muud. Eriti lahe asi oli mingi mindgame, kus mängijatele pandi anduritega peapaelad külge, ning nad pidid mõtte jõul mänguväljakul olevat palli enda poole liigutama. Kes paremini oma mõtteid koondada suutis, see võitis. Kui Priit ja Ruuben olid üllatavalt võrdsed, siis mina sain Priidult loetud sekunditega pähe. Hämmastav! 🙂 Ja siis oli sellist natuke tavalisemat mängutoa moodi meelelahutust. Igal juhul oleks seal võinud ka terve päeva veeta – väga põnev ja huvitav oli!

Ja pärast seda oligi aeg minna laevale tagasi. Muide, mis laevasõitu puutub, siis seal poisid eriti ringi uurida ja kuskil laste tegevustes osaleda ei tahtnudki. Lisaks kommipoe ja pallimere kohustuslikule külastusele vaatasid lihtsalt akendest välja ja nautisid vaadet. Ja olgem ausad, Stockholmi sisse- ja väljasõit on ka vaatamist väärt!

Kuigi päev oli üsna väsitav ja tagasitulleski oli puhkepeatusi mitmeid, siis laeva tagasijõudnud, tormas Ruuben ringi nagu tuul ja hüüdis, et ta on tänu uutele tossudele eriti kergejalgne. Tore sõnavara 🙂 Ja kuigi me olime ära ainult kaks ööd ja sisuliselt ühe päeva, ütlesid reede hommikul parklasse auto juurde jõudes mõlemad, et neil on väga hea meel jälle kodumaal olla 🙂 Reisida on tore küll, aga kodus on ikka kõige parem 🙂

Ruuben viskas 5!

Sünnipäev pole õige sünnipäev ilma hommikuse üles laulmiseta. Leppisin Priiduga kokku, et ärkan ise 6:30, käin kiirelt Heraga õues ja kell 7:00 laulame juba Ruubeni üles. Tundus nagu plaan. Hommikul ärkasin selle peale, et kellegi nägu oli mu näos kinni ja mulle sosistati väga valjult kõrva:

“KAS SA EI OLE ÄRA UNUSTANUD, MIS PÄEV TÄNA ON?! KAS SA MULLE KINGITUST EI TAHAGI ANDA??!!”

Jah, see oli Ruuben, kes oli ärganud 6:15 ja kogu logistika segi paisanud. Plaan B! Ütlesin Ruubenile, et ta nüüd kähku ülepea teki alla läheks ja nina ka sealt välja ei pistaks, enne kui ma luban. Jooksin kähku kingi järgi, äratasin teised ja siis laulma! Ruuben oli sõnakuulelikult kogu selle aja peadpidi teki all ja julges välja piiluda alles siis kui “Palju õnne sulle…!” hakkas kostma. Ja oi millise maia näoga ta sealt välja tuli!! 🙂 Kink kätte antud ja kallistused samuti, kribistas-krabistas ta kingituselt paberid enne ümbert ära, kui ma arugi sain. “Täiega jess! Lego Ninjago! Ooooo!” Ausad emotsioonid ja meil ka tuju hea, et temal tuju hea 🙂 Pärast lühikest jalutuskäiku koeraga panime selle kingituse koos kokku. Tulemuseks kindlasti tema siiani suurimate mõõtudega Legomonstrum 🙂

Ülejäänud päev kulges minul peamiselt õhtuseks peoks ettevalmistusi tehes. Kuigi ma nullist kartulisalatit ei teinud ja vege-käsitöö-hamburgereid ka mitte, siis aega võtsid kõik nipet-näpet asjad ikka. Juurviljavaagen, puuviljavaagen, tordi kaunistamine jne jne. Kui mingil hetkel tundus, et ma ei jõua üldsegi õigeks ajaks ja üheskoos kõigi oma närvirakkudega selle asjaga valmis, siis tegelikult jõudsin tööde vahepeal sünnipäevalast nunnutamas käia, koeraga jalutamas, duši all ja ka esimese korruse tolmuimejaga üle tõmmata. Ja isegi siis jäi natuke veel varuaega. Mõnus!

Sünnipäeva pidasime sellises ägedas kohas nagu Hiirte Tuba. Koha leidsin ausalt öeldes tutvuste kaudu, kuna täiesti juhuslikult mu klassiõde koos oma mehega selle projekti taga on. Tuba ise on väga mõistlike mõõtmetega, nii et sünnipäevale võib kutsuda kasvõi 50 inimest: kõik mahuvad ära. Samas ei ole ka 15 inimest liiga vähe. Mänguvõimalused on ägedad, turnida ja peitust mängida sai ka ning absoluutselt terve õhtu vältel sai mängida jalgpalli. Kui ma enne pidu väheke pelgasin seda, et peole tulevad päris suure vanusevahega külalised, siis peo käigus oli selge, et see mure oli asjatu: kõigil olid näod nalja täis ja juuksed märjad. Märjad juuksed ja märg särk tunduvad olevat õnnestunud lastepeo üks tunnusmärke 🙂 või siis on meie tutvusringkonda sattunud kuidagi sellised lapsed, kelle jaoks võiks peo korraldada ka täiesti tühjas, kergelt polsterdatud seintega angaaris, kus saaks kolmekümnekesi ühte palli taga ajada ja niisama ringi maadelda. Peaks proovima.

Hiir käis ka peolt läbi ja tekitas natuke elevust (eriti täiskasvanutes), kuigi mulle tundus, et lapsed said isekeskis täiesti edukalt hakkama. Jah, sünnipäevalaps sai ka muhu pähe, aga seegi tundub, et käib ühe korraliku peo juurde.

Kõik külalised said lahkudes kaasa tänupaki Ruubenilt ja te oleksite pidanud laste nägusid nägema, kui nad said aru, et nad said 2,5h arutult ringi joosta ja selle eest veel kommikoti koju kaasa. Hindamatu! 😀 Ja mul hea meel, et nii rüblik isiklikult kui ka kõik kutsutud külalised näisid peoga rahul olevat. Loodetavasti tuleb siis ilus uus eluaasta! 🙂

Esmaspäev

Öeldakse, et esmaspäevad on nädala kõige ebameeldivamad päevad. Võib-olla tõesti. Eriti suurt rahutust võib üks esmaspäev tekitada aga siis, kui just järgmisel päeval on kauaoodatud 5. sünnipäev. Seda, et ta on elevil ja ei jõua oma sünnipäeva ära oodata, rääkis Ruuben mulle juba vähemalt kuu aega. Mida lähemale sünnipäev jõudis, seda suuremaks kõikehaarav elevus kasvas 🙂

Esmaspäevaks oli mul planeeritud väike autohooldus ja loomulikult ettevalmistused sünnipäevapeoks. Peab tunnistama, et ka endal on just laste sünnipäevadega seoses seda sünnipäeva tunnet rohkem kui enda sünnipäevaga. Lapsed ja nende rõõm sellest päevast on lihtsalt nii siiras ja tore 🙂 Sellega seoses on kogu see lastepidude planeerimine ja õige kingituse leidmine paras peavalu, sest et eksimisruumi ju ei ole. Ei tahaks mitte kuidagi, et sellest suurest elevusest hoopis pettumus tuleb.

Niisiis, viisime auto hooldusesse ning asusime aega parajaks tegema. Kõigepealt aiapoodi, sest et nendest ma ei suuda ennast eemal hoida 🙂 ning seejärel kohvikusse. Poisid maiustasid ekleeridega, mina cappuccinoga. Ja siis tegime aega parajaks MSQRD äpiga, mis on iseenesest üsna lollakas, aga samas ka natuke naljakas ja tundub, et lastel sellest eriti kiirelt villand ei teki.

Kui olime oma tund aega kohvikus maha molutanud, siis tõime auto ära ning sõitsime Ruubeni kleepsudele järgi. Ma olen juba ammu mõelnud, et laste sünnipäevadel võiks külalistele ka väikse kingituse või tänutähe kaasa anda. Sel aastal oli siis lõpuks aega see teoks teha.

Mingil hämmastaval moel õnnestus mul õhtul Ruubenile maha müüa see mõte, et mida varem magama minna, seda varem tuleb sünnipäev kätte. Sünkisin Priiduga kellad ja lubasin ta hommikul kell 7 laulmiseks üles äratada ning juba nad magasidki. Kui ma alla korrusele läksin ja kell polnud isegi veel kümme, siis oli veidi nõutu tunne küll. Aga mitte kaua, sest et kook vajas küpsetamist… 🙂

Puhkus!

Kauaoodatud “talvepuhkus” on servapidi kätte jõudmas ning alates täna kella 17.00st ei kavatse tervelt 9 päeva mitte üldsegi tööd teha, mkmm! Samas kui hakkasin mõtlema, et mis puhkuse ajal plaanis on, siis tekkis tunne, et peaks võtma puhkusest puhkamise puhkuse kohe otsa…

Esmaspäevale on planeeritud sellised vahvad tegevused nagu gaasimõõtja kontrollimine (mingi onu tuleb hommikul kell 8 seda tegema!) ja auto tagumiste piduriklotside vahetus (kell 10-11). Sellega peaks olema päevale produktiivne start antud. Kui juba selline imelik päev on, siis ilmselt oleks mõistlik tšekata perearstikeskusesse ja endale uus perearst valida. Sest et seda mul siiani tehtud ei ole. Ja siis muidugi ettevalmistused, ettevalmistused nädala tippsündmuseks 😉

Teisipäeval saab rüblik Ruuben 5 aastakse. Viie! Aastaseks! Vau! Näen ettevalmistusi õhtuseks peoks ja tõenäoliselt tuleb mul aidata päeva esimeses pooles ka see Ebaõnne Elutorn kokku monteerida.

Kolmapäeva hommikul tegeleme tõenäoliselt taas Legode komplekteerimisega ning mina üritan komplekteerida reisikotte lühipuhkuseks. Nimelt soovisid poisid Rootsi laevaga sõita (sealjuures Rootsis käimine polnudki oluline, laevaga sõitmine oli!), seega läheme kolmapäeva õhtul laevale ning tagasi oleme reede hommikul. Neljapäev jääb Stockholmi avastamiseks, mille jaoks mul lõplikku ja detailset plaani veel ei ole, aga ilmselt tuleb teha!

Kui siia juurde lisada veel koeraga jalutamised ja võib-olla ka aia riisumine ja kodu koristamine, siis ega rohkem aega üle ei jäägi. Hoolimata sellest, et tõenäoliselt jalad-seinal-aega ja unevõla täis magamise hetke ei teki, siis ootan seda puhkust väga! Kindlasti saab sellest hulganisti ägedaid emotsioone ja mälestusi, mida hoida ja meenutada! 🙂

Ebaõnne elutorn

Tellisin Ruubenile sünnipäevaks kataloogist väljavalitud kingituse ära ja sain täna teate, et pakk on pakiautomaadis. Jee! Pole midagi hullemat kingitusest, mis jõuab liiga hilja kohale. Seega pinged maas ja kõik hea!

Juba Ruubeni soovi nähes ja vaadates tekkis minus nii palju küsimusi. Esiteks, miks need Legod nii palju maksavad? Teiseks, mis pagana monstrum see üldse on? Ja kes neid nimesid välja mõtleb? Ebaõnne elutorn? What? Kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes neid nimesid välja mõtleb, siis siit paar minupoolset soovitust ka:

Rentslissekukkumise taevatrepp

Jalgadeta sõjahobuse kabjaplagin

Surmatormi elunektar

Kogu selle asja juures on kõige suurem ebaõnn see, et komplekt maksis ca sada euri ja asi, mida pole, on torn! 😀 Ei ole elutorni ega mingit muud torni! Mida ma nüüd lapsele ütlen? Said lihtsalt ebaõnne, elutorn tuleb järgmisel aastal? 😀 Ma ütleks, et selle komplekti nimi on väga eksitav. Teinekord öelge kohe, et tegemist on lipuga lennukiga. Ja mõni Ninja on ka kaasas 😉

Tõenäoliselt Ruubenit see nimi nii väga ei kõneta (keda kõnetab???) ega morjenda, kuna tema valis kingituse pildi, mitte nime järgi. Hoian nüüd pöialt, et meeldib päriselus ka 🙂

Nädalavahetuse parimad palad

Kui päike on väljas, siis on täielik kevad! Aias ja toas on tore küll nokitseda ja vajalikke asju teha, aga mõtlesime, et võiks nädalavahetusel ka kuskile natuke kaugemale minna. Koera tulemisega majja on füüsilist liikumist rohkem olnud, kuid oleme samas ka paiksemaks jäänud. Kindlasti on oma roll sellel, et Hera autosõitu (veel) ei naudi ja pigem oksendama kipub 😀 Kuhu sa nii ikka sõidad?

Võtsime ikkagi plaani väikse matka ning lähim matka-õppe või mis iganes rada meie kodule on Tädu, mis ühtekokku oli ca 4 km pikk jalutuskäik ning jõukohane ka kõige väiksemale kahejalgsele. Ruuben küll protesteeris selle vastu tugevalt ja nõudis emmega kojujäämist, kuna tal a) on ikkagi natuke nohu ja see on hull haigus, millega metsa ei lasta! b) hädasti on vaja Legosid tugevamaks teha c) ja siis see asi ka, et mitte üldse ei viitsi. Eks ma mõttes olin valmis teda viimased 3,5km ka seljas kandma, peaasi, et värsket õhku ja liikuma saab. Nii läksidki õunasnäkid ja kommi-auhinnad koos veepudelitega seljakotti ning sõit võis alata.

Ilm oli parajalt soe ja mõnus (kindad siiski soovituslikud!), koer sai end loomana tunda ning poisid avastasid vähemalt 4 erinevat liiki sipelgaid, kes hoogsalt oma pesi korrastasid. Nagu sellistel puhkudel ikka, ei lasknud “millal me söögipausi teeme?” küsimused ennast kaua oodata. No tegime siis mõned.

Raja lõpus pidi olema lõkkekoht, mida mingil hetkel kõik pikisilmi ootama hakkasid. Kui ma veel seda ka lubasin, et kõik, kes omal jalal sinna kohale jõuavad, saavad auhinnaks kommi, siis oli ind ja rõõm seda suurem!

 

Tegime viimase snäkipausi ning siis edasi juba auto juurde. Kui kokkuvõttes oli väga mõnusa pikkusega matk, siis viimased 800m, mis kulgesid mööda maantee serva, olid kuidagi eriti ebameeldivad. Kontrast vaikse ja rahuliku metsa ja sõidutee vahel oli lihtsalt nii suur.

Kuna tuppa veel üldse ei tahtnud minna, siis avasime (eba-eestlaslikult alles nüüd!) grillihooaja. Vorsti grillisime ka, aga sellest polnud mingil põhjusel tahtmist pilti teha.

Ja pintslid andsin ka poistele korraks pihku, aga see on juba üks teine teema… 😉 Kokkuvõttes on mul nii hea meel, et pikk ja pime aeg on möödas ja elu hakkab inimestesse ja loodusesse tagasi tulema! 🙂

Esimesed sammud

Ühel hommikul mõtlesin, et kui ma juba niikuinii kell 6 ärkan ja koeraga välja lähen, miks mitte siis juba ka paar jooksusammu teha. Koeral ka koormust õige pisut rohkem ja minul ilmselgelt kasud sees. Mõeldud-tehtud!

Esimesel päeval vaatas Hera, et jumalast normaalne värk, saab ka natuke kiiremalt kõik kohad üle nuusutada. Teisel päeval arvas, et ta ei viitsi koostööd teha ja seega sik-sakitas kõikvõimalikel viisidel minu ees, taga ja vahepeal, nii et mul oli tema korralekutsumisest enne võhm väljas kui jooksmisest.

Pärast seda oli paar sellist korda, kus Hera toimetas oma toimetamised ära kuskil hommikuse ringi keskel, nii et jooksin reaalselt pool maad nii, et ühe käe otsas rihm koeraga, teise käe otsas kott koera junniga. Pean tunnistama, et on olnud meeldivamaid kombinatsioone.

Igatahes tundub, et Hera on vaikselt hakanud ära harjuma, et kõike tuleb teha natuke kiirendatud tempos, kuigi ma ei ole lõpuni kindel, et ta ikka päris hästi aru saab, mis seos on kaelarihma, jalutusrihma ja inimese vahel. Ja tundub, et ka mina hakkan vaikselt selle jooksusammuga ära harjuma ning tahaks natuke pikemale ringile minna.. 🙂

Üsna kindlalt minust sel hooajal uuesti mingit jooksusportlast ei saa, sest et vaevalt küll, et ma lisaks hommikusele miniringile selleks mingi lisaaja leian. Aga see jooksmise tunne on ikkagi ülimalt hea! Tundub, et see armastus ei lähe nii kergelt verest välja! 🙂

Legohullud

Ma ei tea, millal see täpselt juhus. Tõenäoliselt on väga raske seda konkreetset hetke välja tuua, aga nüüd on see igatahes käes: poisid on täielikud Legohullud. Taskuraha kogutakse ja selle eest ostetakse ainult Legosid. Legomehikesi vahetatakse omavahel, neid ehitatakse proo-maks ja siis toimuvad erinevad lahingud. Arendus- ja parendusprotsessid toimuvad vahel tunde järjest, hea kui on meeles sööma tulla või tahvliaeg ära kasutada.

Legode vastu vaevalt et ühelgi lapsevanemal ka midagi on, sest et nad ju ikkagi arendavad lapse mõtlemist, motoorikat jne jne. Kui üldse millegi üle nuriseda, siis selle, et need klotsid nii palju maksavad. No kuidas saavad mingid plastmassjunnid nii palju maksta? Ah? Ja kes neid nimesid välja mõtleb? Ruubeni üks unistusi on näiteks Lego Ninjago Ebaõnne Elutorn. Misasi? See nimi on nii diip, et ma pean sellest arusaamiseks puhkuse võtma, kuidas ma seda veel lapsele selgitan?

Ruuben on aga juba mitu nädalat väga elevil. Tal nimelt tuleb varsti sünnipäev ja mõttes paneb ta juba kõiki kingituseks saadud komplekte kokku ja on teistest proo-m. Ma siis ikka üritan alati tema hoogu natuke maha tõmmata: et elaks kõigepealt selle sünnipäevani, peaks peo ära ja kui tõesti keegi kogemata mõne Lego kingib, eks vaatame siis, mis see täpselt on ja kes sellest tegijamaks saab. Selle peale kisub alahuule alati natuke mossi, aga mis sa teed noh: liiga unistustes elada ka ei saa, muidu võib kukkumine eriti valus olla.

Eile õhtul kui Ruubenile unejutu ära lugesin, siis rääkis mulle veel õhinal oma Legoseiklustest.

Ruuben: “Tead, minu Legomehike tegi täna Priidu omale ära!”

Mina: “Oo, kas see oli esimest korda?”

Ruuben (erilise õhina ja uhkusega): “Jaa!”

Mina: “Palju õnne! Sa oled tubli ehitaja!”

Ruuben: “Aga rohkem seda ei juhtu. Priit tegi terve öö kätekõverdusi.”

Mina: ???

Ruuben: “Minu mehed tegid ka, aga mitte nii palju. Üks ei jaksanud üldse teha, see lihtsalt vedeles seal. Selles küll proo-d ei saa.”

… Mulle meeldib, kui lastel fantaasia ja ettekujutlusvõime töötavad…