Pornoskandaali tundmatu pool

Mõtlesin pikalt, kas seda postitust avaldada. Ühelt poolt ütleb kaine mõistus, et pole mõtet s*tta näppida, hais jääb külge. Seda olen ma kummalisel kombel teada saanud, kui näiteks Nõmme TV vaid talle omasel viisil “ajakirjandust” viljeleb. See, et ma Marget tunnen, pole nüüd küll teab mis saladus, mida Facebookist välja nuhkima peaks 🙂 Kogu mu eelmise postituse sisu seisneski põhimõtteliselt kirjelduses, kuidas ja läbi mille ma Marget tean. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu – see ei olnud tellimustöö.

Nagu ei ole seda ka see. Jah, ma suhtlesin VPG õpilastega – nendega, kes sellele skandaalile kõige lähemal ja kes TAHTSID oma arvamust avaldada. Oli neid, kes rääkisid hea meelega ja ka neid, kes ei soovinud juhtunut kommenteerida. Kedagi ei ole sunnitud, ähvardatud ega meelitatud. Samuti ei ole ma üritanud “ajakirjandust” teha ja kedagi paika hakata panema. See ei ole see koht.

Mis mind seda postitust kirjutama ajendas? Mulle tundub, et siiani on erinevates kommentaariumites vaieldud täiesti erinevate teemade üle, mistõttu võib neid probleemi rõhuasetusi olla mitmeid. Põhimõtteliselt võiks kogu skandaali jagada mitmeks alapealkirjaks, mille ainetel võib esseid kirjutada ja vaidlusi pidada. Essee pealkirjad võiksid olla näiteks järgmised:

  1. Kas me sellist Eestit tahtsime, kus õpilased laval suudlevad? Miks õpetaja sunnib? Miks ema ei keela?
  2. Sõnavabadus ehk õigused ja sellest tulenev vastutus
  3. Kooli jõudemonstratsioon versus inimõigused
  4. Ajakirjaniku eetika ehk kus on tõendid ja südametunnistus?

Kuna kogu üldsus on oma arvamuse kujundanud selle Virumaa Teataja artikli põhjal, siis on üsna õigustatud küsimus, kas seal avaldatud detailid ja andmed on korrektsed ja õiged. Toon siinkohal ära vaid mõned gümnasistide seletused/arvamused tekkinud küsimustele.

Õpetaja kirjutatud ja lavale toodud näidendis leidunud pikk suudlusstseen ajendas õpilast kirjutama Twitterisse ebaõnnestunud sõnavalikuga kommentaari, mis viis sündmuste eskaleerumiseni..” (Virumaa Teataja)

Esiteks sain teada, et näidend ei olnudki emakeele õpetaja enda poolt kirjutatud, nagu Virumaa Teataja ajakirjanik ja VPG vilistlane Liina Laks artiklis väitis, vaid erinevate kirjanike teostest või katkenditest kokku pandud. “Õpetaja kirjutatud ja lavale toodud näidendis..” –on see tahtlik ajakirjaniku vale, püüd lugejaid mõjutada või suutmatus/tahtmatus end teemaga kurssi viia?

Kui Martin Vaher kirjutab Virumaa Teataja artiklist innustust saanuna oma arvamusloos, et “Olles selle arvamusartikli kirjutamiseks kõnealust etendust Youtube’i keskkonnas osaliselt vaadanud (lõpuni vaatamine käis mulle lihtsalt üle jõu), jätan ma pigem oma teatrikriitilise hinnangu suures osas enda teada, sest nagu omal ajal kooliteatrite festivalil ikka mitte just kõige õnnestunumate etenduste puhul žüriil tavaks öelda oli: “noored, tehke ikka kooliteatrit edasi!” Ega näitleja selles süüdi ei ole, kui etteantud tekst kehv, piinlik ja nilbe on.” Kui ma nüüd valesti aru ei saa, siis väidab Martin Vaher, et selliste kirjanike nagu Puškin, Kareva, Visnapuu, Rooste jt tekstid on kehvad, piinlikud ja nilbed? Päriselt? Sest et just nende tekste oli näidendis kasutatud. Kas teoloog Vaher oleks olnud samal arvamusel kui poleks võtnud aluseks Virumaa Teatajas avaldatud valeväidet?

Teiseks sain teada, et loo eesmärk ei olnud lihtsalt “räigelt tatti panna”, vaid seal taga oli mõte, mis pidi väljendama tänapäeva noorte suhete pealiskaudsust. Poiss ja tüdruk suudlevad, ühel hetkel tüdruk ütleb, et tema enam ei viitsi ja läheb minema. Poiss seisab mõnda aega ja läheb siis teisele poole minema. Ja kõigil on suht suva. Hea point ja ei kehti tänapäeval ainult noorte inimeste seas.

Kolmandaks sain teada, et poiss ja tüdruk, kes laval suudlesid, on paar ka tavaelus ja tõenäoliselt olid nad ka juba varem suudelnud. Ehk et kellegi musi-süütust seal laval ei napsatud. Ja skandaalne ning uskumatu on ka see info, et neid isegi ei sunnitud selleks.

“Inimesed kes loevad artikleid, mis on täis valet ja ka usuvad neid, võiks nüüd lõpuks aru saada, et õpilases olid ise nõus sellise stseeniga selles etenduses. Kuna tegemist oli ka tegeliku paariga päris elus, mitte ainult etenduses, siis minu jaoks ei olnud see kuidagi sobimatu. Ja veelgi nõmedam on nimetada suudlust pornoks. Kas inimesed ei vaata siis tavalisi filme, seriaale ning ei käi teatris tänapäeval enam üldse? Kui toome lavale näidendi, mis on kooliseinte vahel uudne ja huvitav, siis nimetatakse seda kohe pornoks?! See ei ole õige.”

“Proovis tundus, et kõik on väga hea. Suudlejaid millekski ei sunnitud, kui nad oleks sellest
kategooriliselt keeldunud, oleks seda kohta ringi tehtud. Pidasime ka aru, keda üldse vaatama laseme. Algul mõtlesime, et võtame vaatajaid kuni kaheksandast (või isegi üheksandast, täpselt enam ei mäletagi) klassist, kuid kuna teame mitmeid seitsmendikke, kes on mõistlikud inimesed, otsustasime ka nemad vaatama lasta.”

“Mida arvan suudlus-stseenist? Minu arust ei olnud seal midagi hullu. Iga päev võib seda bussijaamas või kaubanduskeskuses näha. Huvitav, kas ka siis need inimesed, kes kommenteerivad et see jube jube, lähevad  ütlevad,  et see ei sobi? Kahjuks või õnneks on see elu ja asi mida laval tehti, on kaugel pornost. Usun et paljud pealtvaatajad on palju ilgemaid stseene näinud.”

Et siis jah, võib ju spekuleerida teemal “kas ma enda lapsel lubaksin laval suudelda” ja “kas kool on õige koht selliste stseenide jaoks”, aga ma arvan, et see on pigem naiivne ja silmakirjalik kriitika. Koolides toimub kordi hullemaid asju kui seda on suudlemine. Tõenäoliselt on ka õpilased näinud kas päriselus või TV-s rohkemat kui suudlemine. Tõenäoliselt suudlevad nad ise ka kuskil kedagi. Ja seda hoolimata sellest, kas ema ja õpetaja lubavad või mitte.

Sõnavabaduse kohta võtavad samuti paljud sõna. Jah, meil on sõnavabadus, kuid samuti on tsiviliseeritud ühiskonnas komme on sõnade ja ka tegude eest vastutada. Näiteks oli Jürgen Ligil täielik sõnavabadus nimetada Jevgeni Ossinovskit “sisserändaja pojaks roosast erakonnast”. Seda sõnavabaduslikku akti kritiseeriti tugevalt ning lõpptulemusena astus minister tagasi ehk vastutas oma sõnade eest, mis teist ministrit ja ühiskonda solvasid. Kusjuures samuti oli tegu sotsiaalmeedias väljaöelduga, millele järgnesid tagajärjed reaalses elus. Täiesti erinevad dimensioonid ja tasemed, aga tõmbaks siia paralleeli küll.

“Minu arust oli vãga inetu selline twiit kirjutada. See ei solvanud ainult õpetajat ega nãiteljaid vaid ka meid, kes me käime seal koolis. Arvate, et ma  julgen nüüd enam öelda, et käin VPG-s? Oh ei, sealt tuleb kindasti mõnitust ja neile meenutab see Vinni-Porno Gümnaasiumi. See et ta pidi oma sõnade eest vastutama, pole mitte midagi halba, kuna oma sõnadega ta kahjustas kooli mainet ja ka seal käivate õpilaste omi.”

Kooli reageeringu kohta olen öelnud ka korduvalt: KUI Virumaa Teataja artiklis avaldatu tõele vastas, siis reageeris kool üle. Ja kui ma ütlen kool, siis ma ei pea silmas ainuisikuliselt emakeele õpetajat, vaid kogu kooli juhtkonda. Samas aga see, et õpilane solvatute eest vabandab – mis selles valesti on? Kas ma olen vanamoeline kui väidan, et kui oma käitumise või sõnadega kellelegi haiget teed, siis tulebki vabandada. Mis selles halba on?

“Jah, karistusega võib olla tõesti pingutati üle, kuid üks kaheteistkümnenda klassi õpilane ei saa ometi mõelda, et selliseid „arvamusavaldusi“ saab normaalseteks pidada. Kui talle etendus (või suudlus) ei meeldinud, oleks ta saanud seda ka ilusamate sõnadega öelda. Aga kogu meie kooli pornokooliks nimetamine solvas tõesti kogu meie kooli. Jah, leian et vabandama oleks äkki pidanud Twitteri kaudu (sama kanal kust solvangki tuli).”

“Tweetija klassikaaslased räägivad veel, et ta ei tee tundides kaasa ja isegi haugub õpetajatele mõnikord vastu. Võib-olla see tweet oli õpetaja jaoks lihtsalt viimane piisk karikas. Kui seda oleks teinud õpilane, kes pole varem halva käitumisega silma jäänud, võib-olla poleks ka õpetaja nii teravalt reageerinud.”

Kui vaadata ajakirjaniku üldist tooni ja artikli kallutatust, siis tekivad õigustatult küsimused: kas tegelikult ka olukord nii hull oli kui ajakirjanik muljet püüdis jätta?

“Vale on selles artiklis see, et väidetakse, et tüdrukul kästi vabandada, kuigi nii see ei olnud. Talle öeldi et ta võiks vabandada ning ta oli ise sellega nõus. Ähvardamiste jutt on ka vale. Pealegi oleks olnud tal õigus keelduda seletuskirja kirjutamisest.”

“Ajakirjaniku puhul oli imelik see, et ta ei pannud artiklisse mitte ühtegi sellist väidet, mis teeks kahju tweetijale. Vaid ta pani sinna sisse ainult need, et meie olme need paha jne. Tegelikult peaks olema ajakirjanik erapooletu, aga tema puhul oli kohe aru saada, kelle poolt ta on. Ta on tweetija poolt ja tänu sellele on tema artikli järgi tweetija see kannataja. Vahepeal tundus isegi, et see artikel on temalt tellitud.  Juba sellel ajal, kui ta meiega rääkima tuli, tundus mulle, et ega tema oma arvamust ei muuda ja tal pole erilist vahet, mida me talle räägime, tema jääb oma väite juurde, et tweetijale tehti liiga.

Ehk et kui kogu see info nüüd kokku võtta, siis kas VPG vilistlane Liina Laks saab tõepoolest käe südamele panna ja öelda, et ta on teemat erapooletult, põhjalikult ja ilma mingisuguse negatiivse tagamõtteta uurinud ja kajastanud? Või on see ikkagi tellimustöö ühe inimese avalikuks hukkamiseks? Sest et jätkuvalt on selles loos avaldatud ainult ühe inimese nimi, kes on põhjalikult sopaga üle valatud. Kui selgub, et ajakirjanik on eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu ja valetanud, siis kes vabandab Marge Guljavini ees?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s