Uhkusest punnis!

Ei, mitte Priit. Ikka mina! Mina, mina, mina! Ma olen tuugalt uhkust täis, sest et mu eriti nunnu vanem poeg Priit lõpetas lasteaia, sai aasta vanemaks ja üleüldse on täielik unistuste poeg. Nagu näha, pole ma oma pilve pealt veel alla tulnud ja niipea ei kavatse tulla ka! 🙂

Reedel oli Priidul lasteaias pidulik lõpuaktus. Ma jõudsin ca 20 minutit varem lasteaia juurde ja sain napilt saalis istekoha! Okei, nii hull tegelikult ei olnud, aga ütleme nii, et olin üksjagu imestunud, et ma esimene ei olnud. Kuna mul oli kaasas suurem hunnik lilli, siis reserveerisin endale esirea keskel uhke ema special vip koha ja läksin nooremat kratipoissi ära tooma. Priidu rühmast hüppasin ka läbi, sidusin Priidu ühele kingale lipsu, vaatasin, et särk kenasti püksis oleks ja lips sirge. Priidu esimene küsimus mulle oli muidugi, et “kas sa juuksegeeli tõid?” Paganas, ei toonud noh! Aga õnneks sellest mingit laiaulatuslikku draamat ei sündinud.

Puust pingikesel istudes ning aktuseni jäänud minuteid lugedes kontrollisin üle kaasasoleva varustuse. Telefon, millega pildistada ja filmida – olemas. Kaamerat ei hakanud kaasa võtma, kuna üritusele oli tellitud ka fotograaf ja pealegi teeb mu telefon ka täiesti arvestatavaid pilte. Taskurätikud – olemas. Mine tea, äkki tuleb meeletu nohuhoog keset aktust, siis oleks päris ebameeldiv esimeses reas ninaga luristada. Kui hea tuju ka veel juurde arvestada, siis ega rohkem polnud vajagi.

Aktus oli äge ja lapsed olid niiiiiii tublid. Ma ei kujuta ette, kui kaua nad selleks ette valmistusid, aga nad tõepoolest tegid kogu kava ilma õpetajate abita ära ja lihtsalt särasid laval. Ja see ei olnud mingi lühike kava, vaid selline korralik ca 40 minutiline luule-laulu-tantsumaraton, kus absoluutselt kõik said oma osa ja kõik said väga hästi hakkama. Kogu selle etenduse ühendavaks elemendiks oli vikerkaar ja selle 7 värvi, mis pidi ka midagi väga olulist sümboliseerima, aga see läks mul paraku küll juba meelest ära, mida täpselt 😛 (ei olnud kooseluseadus)

Priit oli roheline värv ning paaris ühe teise poisiga, kes oma kasvult oli Ruubenist napilt pool pead pikem. Kui tantsunumber algas ja Priit teise poisiga tantsima hakkas (muide, paljud paarid olid tüdruk-tüdruk; poiss-poiss, lihtsalt nende vikerkaarevärvide järgi), siis Ruuben hakkas lihtsalt laginal naerma ja ütles, et “Priidul ikka  ÜLDSE  ei vedanud. Peab poisiga tantsima!” Aga mina vaatasin Priitu kogu aktuse vältel ja silm lihtsalt puhkas. Ei oskagi seda tunnet muud moodi seletada. Ma tean, et ta on tark ja tubli ja saab hakkama.

Ja muidugi just sel hetkel, kui mulle tundus, et olen pääsenud ja aktus on edukalt läbitud (tunnistusedki olid juba kätte antud), tuli lõpulaul. Neli õpetajat laulsid väga ilusti neljahäälset mingit lepatriinulaulu (ei olnud triinu-triinu-triin-laul) ja sel hetkel ei olnudki liiga hull. Aga kui siis vahepeal oma pinkidelt püsti tõusnud 17 last hakkas refrääni kaasa laulma, siis oli kõik. KÕIK! Lõuast käis nõks läbi, vasak silm hakkas tõmblema ja kõik muutus kuidagi väga uduseks ja vesiseks. Krahmasin siis kähku kotist mobiili ja tegin näo, et ma filmin seda finaali, aga no mida sa filmid, kui läbi vesiste silmade on isegi telefon hoomamatult udune!  Nüüd oli küll hea meel, et pakk taskurätte ikka kotis oli, sai kenasti silmaaluse sirgeks ja nina puhtaks pühkida 🙂

Õues jagasime ohtralt sõpradele lilli ning Ruuben õnnitles ära kõik Priidu õpetajad. Lasteaia hoovi istutati üheskoos puu ning Ruuben ronis moraalseks toeks samal ajal puu otsa 😀 Käekella üle oli Priit väga õnnelik ning seda, mis kell on, kontrollib ta nüüd väga tihti 🙂

Lõpetan mõtteteraga ühelt teiselt lasteaialõpetamiselt: tuult teile tiibadesse, aga tiibadega peate ise lehvitama! 🙂

Ja kui on tuulevaikne, siis ma puhun suuga juurde! 😀 Go Priit! (hashtag uhkeemme)

 

Reisihirm

Reisiplaanid, mida teoorias on räägitud ja arutatud juba aastaid, millele oma jah-sõna ütlesime aasta alguses, on hakanud ühe reaalsemaid mõõtmeid võtma ning kõigest kahe nädala pärast oleme reaalselt juba palmide all, varbad rõõmsasti soojas vees. Ühest küljest on täiega põnev ja ootusärevus ja tõotab tulla ülilahe puhkus! Teisest küljest hakkab kerge paanika tekkima 🙂

Reisi kestvus on minu jaoks algusest peale kuidagi ÜLIpikk tundunud. Siiani olen oma poegadest eemal olnud maksimaalselt 10 päeva järjest, nüüd saab see päevade arv olema… 18! See on peaaegu kaks korda pikem aeg kui senine “rekord” ja ma olen täiesti kindel, et reisil tuleb ette neid päevi, mil ma neid niiiii kangesti igatsen, et täitsa-täitsa kurb on olla. Samas ma annan endale aru, et minu kurbus muudab kurvemaks ainult puhkuse ja ega see taaskohtumist lähemale ei too. Seega püüan olla täiega vapper ja hetke nautida, teades, et poisid on samal ajal hoitud, kaitstud, terved ja ootavad mind koos nännilaadungiga koju. Jah, see viimane õhtu saab olema täiega raske, eriti kui nad juba praegu nutavad “emme, ma ei taha, et sa ära lähed!” Ei tee just seda minemist kergemaks 😦

Teiseks ei ole ma kunagi varem lennukiga üle ookeani lennanud ja see lennuaeg (12h) tundub lihtsalt niiii pikk aeg, et ma ei kujuta ette, mida selle ajaga ette võtta. Ilmselt varun ajakirju ja paar raamatut ja.. kas heegeldamise võib lennukisse kaasa võtta? Või on heegelnõel külmrelv?

Lennuhirm on vist loomulik ja üsna levinud. Paanika mõõtmeid see mul ei võta, aga ega ma neid õhuauke, maandumisi-õhkutõusmisi ja lendamist üldiselt 😀 liiga palju ei naudi. Võib-olla kui teeks seda jube tihti, siis harjuks ära. Võib-olla on tegemist sellega, et olen kontrollifriik ja ei saa ennast lõdvaks lasta, kui tean, et minust endast ei sõltu reaalselt mitte midagi? Samas laevaga ei ole hirmus sõita, seda ju ka ise ei juhi. Aga võib-olla ei ole laevasõit hirmus sellepärast, et laevas on päästeparved ja kui midagi tõesti juhtuma peaks (mis ei ole Titanic vol 2), siis tõenäosus päästepaati jõuda on ikkagi olemas. Lennukis on istme all päästevestid. Nagu päriselt? Mida ma teen lennukis päästevestiga? Kas keegi peale Tom Hanksi (ja seegi oli filmitrikk!) on reaalselt lennukis päästevesti selga pannud, nii et see teda päästnud ka on? Pange langevari iga istme alla, juba oleks palju loogilisem ja turvalisem olla.

Koer läheb ka hooldekodusse 😀 Tema pärast ma ei muretse, head inimesed hoolitsevad ja hoiavad ning kui perekoer tahab teda massiga lüüa (2,5x kaalukam kui Hera), siis päästavad väledad jalad 😉 Nii palju kui me koeri harjutamas oleme käinud, saavad nad väga hästi läbi ja koeraga muret pole. Pigem on mure hullu naabrimehe (mida see seal korraldab?) ja sugulaste närvide pärast – kas nemad ka vastu peavad 🙂

Ja siis muidugi see paanika, et MIS MA SELGA PANEN? 🙂 Ja kas raha on ikka piisavalt (kunagi ei ole!) ja ega midagi olulist maha ei jää. Aga see kõik on ikkagi kökimöki selle kõrval, et ma poistest nii kaua eemal pean olema. See on praegu ikka suur mure ja hirm 🙂

Hundisilma rääkimata lood

Kahtlustuse järgi valitses Edgar Savisaare rahaasjades rida ebaloogilisusi, näiteks tasusid kolmandad isikud, nende hulgas Siret Kotka ja Moonika Batrakova, tema eest kümnete tuhandete eurode ulatuses kommunaalmakseid. Samuti ei nähtu, et Savisaar oleks ise tasunud Hundisilma talu korrashoiu eest. (Postimees)

Nooremreporter Alvar (nimi muudetud), taskus värske ülikoolidiplom, diktofon ning paber küsimustega, koputab julgust kokku võttes Hundisilma talu uksele. Vaikus. Koputab uuesti. Uks avaneb ning Alvari võtab vastu tõsine, ehk isegi natuke unine hallipäine Edgar.

Alvar: Härra Savisaar, mina olen Alvar Kukekännu, ajakirjanik, leppisime eile kokku, et tulen läbi ja räägime..

Edgar: Jah, ma mäletan teid hästi. Millest te tahtsitegi rääkida?

Alvar: Räägime päevakajalistest teemadest.. Mis teile sobib?

Edgar: No hea küll, ma vaatan, et sa oled noor ja viisakas poiss, eks tule siis edasi. Näe, istume siia.

Alvar kougib kergelt värisevate kätega taskust kortsus paberilehe välja ja vaatab küsimusi üle.

Edgar: No mis sul seal kirjas on? Kas läks juba meelest ära, mida küsida tahtsid?

Alvar punastab.

Edgar: Mis sul seal taskus veel pungitab? Vaata, seda ma ütlen küll, et salvestada ma ennast ei luba, seega pane see diktofon heaga kaugemale ära. Meil pole ju ometi uut lindiskandaali vaja, eksole.

Alvar: Jah, loomulikult. (paneb paberi ja doktofoni eemale lauale) Aga räägime siis päevakajalistel teemadel. Kõiki huvitab praegu, mis teil nende rahadega toimub?

Edgar: Vaata, Alvar, kui vana sina praegu oled?

Alvar: 22

Edgar: Kas sina maksad ise oma arveid?

Alvar: Jah

Edgar: Siis sa oled üks õnnelik noormees, Alvar, pea seda meeles! Mina saan kohe 66-aastaseks ja ma ei mäleta millal mul viimati õnnestus ise oma arveid maksta. Vaata, Alvar, mina olen ikka arvanud, et mees peab ära toitma pere ja oma arved tasuma, aga kuidagi on läinud nii, et kõik naised, keda ma oma elus kohanud olen, on tahtnud ise kõik arved mu eest ära maksta.

Alvar: Kuidas see nii läinud on?

Edgar: See on väga hea küsimus, sa küsid häid küsimusi, Alvar. Ma ausalt öeldes ei oska öelda, kuidas või millal kõik nii läks. Ma ei ole ju vähe teeninud mitte kunagi, mul on alati kõike olnud: rublasid, kroone, talonge – kõike! Mul oli praegu ka veel 300 000 krooni kodus – kõik sellest ajast kui Vilja veel mu eest arveid maksis. No lihtsalt ei kulunud ära see raha. Tõin jälle kottidega raha koju, ütlesin: Vilja, mine osta endale midagi ilusat, kleidid või kingad või lilled, mida iganes. Vilja läks ja maksis hoopis mu arved ära. Oma raha eest ka veel! Mul oli sellest lõpuks nii villand, et ütlesin Viljale: mine nüüd Vilja ja maksa kellegi teise arveid, ma tahan iseseisev mees olla.

Alvar: Ja Vilja läks…

Edgar: Vilja läks jah, aga mis sellest kasu on, kui ühe lahke naise asemel tuli kaks lahket naist asemele!

Alvar: Siret ja Moonika?

Edgar: Jah. Väga toredad noored naisterahvad. Väga toredad. Aga rahaga ei oska eriti targalt ringi käia. Kujutad sa ette: nii kui palgapäev tuleb, kohe maksavad KÕIK mu arved ära. KOHE! Lisaks veel puhkusereisid, autod, maja juures arendustööd. Oh, mul on neist vahel kohe kahju. Vaesekesed ei saa ise ju nii palju palkagi, aga KÕIK maksavad minu eest ära. Millest nad küll ise elavad?

Alvar: Ja sellest ka suured rahakogused teie kontodel ja kodus?

Edgar: Vaata, mul lihtsalt ei kulu raha ära. Ja nii juba aastaid! Ükskord tahtsin minna salaja kohvikusse kohvi jooma. Jõin kohvi rahulikult ära, aga nii kui maksma hakkasin, KOHE oli Siret kohal ja maksis ise arve ära. Isegi kohvi eest ei saa ise maksta, Alvar, kujutad sa seda ette? Ükskord ütlesin Moonikale: tead ma panen trammile sinu nime, lihtsalt palun jäta mind rahule ja ära maksa mu eest enam arveid. Trammile nime panin, paar kuud suutis Moonika end tagasi hoida, aga siis JÄLLE – suured arved kõik Moonika poolt tasutud. Ja vahepealsel ajal muidugi maksis siis Siret topelt, nii et mul ei kulunud jälle sentigi…

Alvar: Nii, et teie olete kogu selles loos kannataja?

Edgar: Loomulikult olen ma kannataja. Ma tahan olla iseseisev mees ja ise oma arveid maksta. Ma tahan ise endale sokke ja aluspesu osta! See jama peab ükskord lõppema! Ja kindlasti on ka Siret ja Moonika kannatajad, sest et nemad on ju kogu oma raha ära kulutanud. Ma arvan, et oleks aus, kui KAPO maksaks Siretile ja Moonikale kogu nende kulutatud raha tagasi ja lõpetaks selle kohtujampsi ära. Siin ei ole mitte midagi uurida!

Mine pekki!

Poistel on kõrvakuulmisega imelikud lood. Kui ma midagi teha palun või millegi tegemist keelan, siis läheb omajagu aega, kuni mu jutt kohale jõuab ja arusaadavaks muutub. Nagu räägiks võõrkeeles. Kui aga keegi kuskil kasvõi sosistab mingi ebatsensuursuse, siis jääb kõrvakuulmist ülegi ning poisid on kohe minu juures õigust nõudmas: on see sõna ropp või mitte?

Olen neile öelnud ka, et kui ma nende sõnavaras midagi ebasündsat kuulen, siis kindlasti korrigeerin. Samas aga ei saa ma olla iga minut, iga päev nende kõrval ja analüüsida, mida sobib öelda ja mida mitte. Soovitasin neil alati ise mõelda, kas kuuldud sõna kõlbab kasutada või mitte ning ka täiskasvanute sõnavarasse tuleb kriitiliselt suhtuda. Ja seda nad nüüd siis suure hoolega teevadki, nii et arutame õhtul kõik kuuldud uudissõnad läbi ja vajadusel laiendame sõnavara 😀 Kui enamik sõnade puhul kaheti mõistmist pole ning isegi iga “pagana” peale kutsutakse mindki korrale, siis väljend, mis siiani arutelu on tekitanud, on “mine pekki”, mille roppuse levelis me ei jõua kuidagi ühisele arusaamisele.

Hüppasime eile õhtul batuudil ja Priit siis tõmbas jälle teema välja: “Emme, onju “mine pekki” on ropp?” Ma ei osanud esimese hooga jälle selget seisukohta võtta (mis siin salata, kasutan seda väljendit vahel isegi ja enda arvates just ei ropenda) ja arvasin, et äkki väga ropp ikkagi ei ole. Ühtegi otseselt roppu sõna ju selles väljendis ju ei ole? Ruuben arvas selle peale, et võib-olla sõltub selle roppuse aste sellest, kuidas ja kus seda väljendit kasutada. Uurisin siis Ruubenilt, et ta tooks ühe näite, kus see väljend on ropp. Ruuben siis seletas: “No näiteks kui keegi teeb sulle liha söögiks. Ja siis sa ütled “mine pekki, mis liha see on!?” Siis see on väga väga ebaviisakas ja ropp, sest et see solvab kokka!” Kuna mulle Ruubeni näited väga meeldivad, siis palusin tuua ka näite sellest, kui see väljend ei ole tema hinnangul ropp. “No näiteks, kui koperdad ja kukud ja sul on valus ja ütled “MINEPEKKI!” 🙂

Selge. Või siis ikkagi ei ole selge. Pika ja näideterohke arutelu tulemusena jõudsime esialgse tulemuseni, et see väljend otseselt ropp ei ole, küll aga võib mõnes olukorras mõjuda ebaviisakalt. Ja kuna me oleme kõik väga viisakad inimesed, siis proovime seda väljendit mitte liiga tihti kasutada 🙂

Öörännak

Pean ütlema, et ma olin väga skeptiline, kui tehti ettepanek Öörännakul osaleda. Matkata on muidugi vahva ja tore, aga 19km+ ja öösel pimedas ei pruugi olla just kõige meeldivam kombo. Tõenäoliselt on tegemist mingisuguse lapsepõlvetraumaga “lastefilmist” Nukitsamees, kus pimedasse metsa eksinud lapsed lihtsalt nõiakoopasse veeti ja tööorjadeks tehti. No igatahes ei ole mõte pimedast metsast kõige meeldivam ja see hirm painas mind juba detsembrikuisel jõulumatkal. Kuna aga kõik teised olid väga entusiastlikult rännakule minemas, siis ma ei tahtnud ainuke mömm ja töllakas ka olla ja olin nõus. Seitsmekesi peaks ikkagi julgem olema ja tegelikult tundus mulle natuke, et võib tulla täitsa vahva seiklus ja challenge.

Seda, et tegemist ei ole jalutuskäiguga pargis, vaid et ongi challenge kinnitasid ka kõik ilmaennustused. See kõlab ju ainult loogiliselt, et kui enne Öörännakut on olnud kaks nädalat Eesti mõttes täielikku troopikat, kus on võimalik suisa jope seljast ära võtta, siis just sel päeval sajab täiega padukat. Kuna vahetult enne üritust haigeks ei õnnestunud jääda ja palavikku ei tekkinud, siis otsustasime, et Öörännakus osalemisest veel hullem saab olla ainult see, kui kõik teised selle katsumuse edukalt ära teevad ja terve ülejäänud aasta meid narrivad. Seega, veidike vastumeelselt, kuid kogunesime ikkagi ca 19 paiku Kõrvemaale. Kiire kohv ja/või energiajook sisse ja kell 20:06 anti meile start.

Mängu mõte on iseenesest väga lahe. Loomulikult on mingi salapärane missioon ja küsimused/ülesanded, mis tuleb mängu jooksul ära lahendada. Stardis antakse kätte põhikaart ja abikaart. Täpselt ei mäleta, kumb neist kumb oli, aga ühe peale olid märgitud kõik numbitega punktid, ning teist sai vastavalt vajadusele ise täiendada (reaalselt vajaminevaid punkte peale märkida). Stardis oli teada ainult esimene kontrollpunkt ning igas kontrollpunktis selgus järgmise kontrollpunkti number, kuhu siis minna tuli. Iga 4. kontrollpunkti järel oli mängupunkt, kus sai lisapunkte loogilis-matemaatiliste ülesannete lahendamisega ning kust suunas järgmisesse mängupunkti. Veidi meenutas Exit Roomi, kuigi nendes ruumides tuleb tunduvalt vähem ringi kõndida 😀

Kuskil kella 22 paiku jäigi vihm suures plaanis järgi, õhk oli üsna soe ja jalad märjad. Kohati liikusime mööda üsna märgasid alasid ning kui mööda ühte sihti minnes järsku kaardilugeja avastas, et “seda järve küll siin ees ei tohiks olla”, siis oli esimene tõsisem WTF hetk. Kaarti uurides selgus, et keerasime ühe sihi võrra liiga vara ära, kuid otsustasime siiski mitte tagasi pöörata. Paarist oosist ca 75 kraadise nurgaga üles-alla, “siin lõppeb tee ära, siis vasakule ja siis olemegi peaaegu jälle järje peal” ning tõepoolest leidsimegi järgmise kontrollpunkti üles. Aga see oli tõesti hetk, kus tundus, et peale meie pole metsas mitte kedagi: ei ühtegi häält, ei ühtegi võõrast taskulambihelki. Sel hetkel kickis Nuktitsamees veits sisse, aga tänu Google Maps’ile, Endomondo’le ja “ilmastikukindlatele” kaartidele leidsime õige suuna ikkagi üles.

Kokkuvõttes näitas Endomondo läbituks 22km ja ajaks 4 tundi, 47 minutit. Tempo oli stardist alates väga korralik ning mäest alla liikudes kasutasime ära füüsikaseadusi ning lasime jalgadel joosta. Kui distantsi alguses tundus see väikese ülbusena, siis pärast 12 kilomeetrit andis väike jooksusamm jalgadele vajalikku puhkust ning mõjus kosutavalt.

Üks ettepanek korraldajatele ka: on väga ülekohtune tunne saada pärast ca 22km diplom LÜHIKESE RAJA läbimise eest. Lepime kokku, et 22km ei ole LÜHIKE rada. See võib olla LÜHEM, aga kindlasti mitte LÜHIKE! 🙂

Järgmine öörännak pidi tulema novembris ja kui tekkis väike mõte, et võiks ka proovida, siis siin üks väike näidisülesanne mängupunktis lahendatud ülesandest:

2016-05-14 21.08.28
Meeskond 1 lahkus punktist A, läbis kõik peatuspaigad ühe korra,ööbis kõigis ühe öö järjest ning lõpetas punktis A. Meeskond 2 lahkus punktist B, läbis kõik peatuspaigad ühe korra, ööbis kõigis ühe öö järjest ning lõpetas punktis B. Mõlemad ööbisid 5. ööl peatuspaigas L ning ka järgmine öö veedeti ühises kohas. Millises kolmes punktis (lisaks L-ile) ööbisid meeskonnad samaaegselt?

Poiste pidu

Käisime eile ühel mängutoa sünnipäeval, mis toimus Lasergame mängutoas (või oli see Gamezone, Laserzone vms, tont neist aru saab), kus teatavasti seisneb põhiatraktsioon selles, et moodustatakse tiimid (või siis mitte) ja minnakse pimedatesse labürintidesse üksteist laserrelvadest laskma. Võidab muidugi see, kellel on lõpus kõige rohkem punkte. Ilmselgelt poiste atraktsioon ja poisid olid sellest kõigest ka väga-väga (VÄGA!) elevil.

Kohapeal muidugi selgus, et see konkreetne vestidega mäng sobib alates 7.eluaastast ja kuna Ruuben ei näe isegi parima tahtmise korral nii vana välja, siis pidime talle erilahenduse tekitama: vest minu selga, relv tema kätte ning omavahel olime juhtmega ühendatud. Kuna Ruuben päriselt ka pelgas neid pimedaid katakombe ja tahtis põhimõtteliselt terve mäng ühe koha peal olla ja sealt mööduvaid poisse sihtida, siis väga suur probleem see muidugi ei olnudki. Teises mängus rokkis ta oma strateegiaga kõvasti, tekitades paljudele “suurtele” poistele meelehärmi. Kolmandas mängus arvas ta, et võiks teisele korrusele ka minna ja siis korraks tekkis küll väike paanika, et kas ma oma juhtme ja vestiga ikka jõuan piisavalt kiirelt talle järgi. Kokkuvõttes üsna veider kombo, sest et samal ajal kui ma üritasin sammu pidada (jooksmine oli keelatud!), üritasin ennast veel ka võimalikult pisikeseks ja nähtamatuks teha, et mitte liiga suur ja nähtav sihtmärk olla 😀

img_1657
Kükitame oma peidupaigas ja ootame, kuni relva laskevõime taastub 🙂

Peole oli kutsutud ca 17 7-9 aastast poissi, kes kokkupressituna ca 12m2 tuppa tekitasid sellise lärmi, et ma arvasin reaalselt, et mul kõrvakiled lähevad ühel hetkel lihtsalt pauguga katki. Tol hetkel mõtlesin kõigi algklassiõpetajate ja nende närvide peale ja tegin mõttes kniksu ja pai. Raudsed närvid peavad ikka olema!

Koju sõites tegime nii nagu tavaks saanud mõningaid matemaatilisi tehteid, Ruuben loendas kümneliste kaupa sajani ning sajaliste kaupa tuhandeni. Ma ei tea miks, aga kui laps tahab loendada, las loendab! 😀 Priit hakkas selle peale inglise keeles värve nimetama ning arendasime siis ka seda vestlust. Selgus, et enamik värve täitsa selged, panin siis omalt poolt mõned lisaks.

Priit: Ruuben, sa tead, kuidas inglise keeles punane on?

Ruuben: Ei..

Priit: Red!

Ruuben: (pärast mõttepausi täiesti uskumatu häälega) Fred vä?

Mina ei suutnud sel hetkel ennast tagasi hoida ja turtsatasin täiega naerma 😀

img_1661
Päikesepoiss Ruuben 🙂

Lemmik emadepäev

Mida suuremaks poisid kasvavad, seda ägedamaks emadepäevad muutuvad. Muud päevad muidugi ka. Aga kui naistepäev võiks minu poolest ka olemata olla, siis emadepäeva ma tunnen, et olen natuke nagu välja ka teeninud ja naudin seetõttu seda päeva täiega. Eriti kui mu pojad juhtumisi seda sama arvavad 🙂

Seekordne emadepäev jääb meelde mitme enneolematu asjaolu poolest. See, et neil on mulle ÜLLATUS, seda sain teada juba reedel. Seda, et see on suur SALADUS, seda sain ma teada nii reedel kui laupäeval, kuid ometigi ei saanud ma teada, mis asi see siis on. Eks ma olin nendega ka lahke ja ei hakanud pinnima. Kui vaja saladust hoida, siis hoiame! 🙂 Nii uskumatu kui see ka ei ole, aga nad tõepoolest suutsidki oma üllatust ja saladust hoida pühapäeva hommikuni ehk siis emadepäevani välja. Isegi Ruuben, kes tavaliselt mingis olukorras ikkagi kogemata välja lobiseb ja siis ise nii südantlõhestavalt kurblik on pärast selle üle.

Ma natuke olin sellega arvestanud, et võib-olla ma pean pühapäeval seda üllatust ja saladust väikeste vihjetega välja hakkama õngitsema, aga oi, kuidas ma eksisin! Kell 5:00 hommikul oli Priit koos üllatusega mu voodi kõrval. “Emme, kallis, ilusat emadepäeva! Ma tegin sulle kaelakee” ja andis kauni väikse karbikese, kus sees oli tõesti imeilus kaelakee 🙂 Üritasin läbi padjanäo naeratada, kallistasin ja tänasin, mis suutsin, ning soovitasin tal magama tagasi minna. Läkski 🙂

Umbes seitsme paiku hakkas Ruuben, kes täiesti märkamatult oli taas end mulle öösel kaissu nihverdanud, vaikselt siplema ning ühel hetkel lahkus mu kõrvalt. Arvasin, et läks vetsu või teistega alla multikaid vaatama, kuid ootamatult oli temagi hetk hiljem koos karbikesega mu voodi peatsis, soovis “Palju…ilusat emadepäeva!”, võttis karbist kaelakee ja venitas mulle kaela. Jällegi olin läbi une nii nunnu ja tänulik kui vähegi suutsin (sest et tõesti oli nunnu olla ka, kuigi uni oli vist ikka natuke rohkem), kallistasin ja tänasin läbi kissis silmade ning magasin õndsalt, nagu printsess, kaelakee kaelas edasi. Emadepäeva puhul suisa kella 9ni. Milline õnn!

Kui laupäeval veel mõtlesin, et võiks ilusa ilmaga kuskile matkarajale või lihtsalt piknikule minna, siis tegelikult oli koduaias lihtsalt nii hea ja chill olla, et ei tahtnudki kuskile ära sõita. Grillisime burgereid, sõime jäätist, hüppasime batuudil, mängisime koeraga ning istutasime ka viimased maasikataimed oma maasikariiulisse. Igati tore ja hästi veedetud päev.

Selle päeva tegid tõeliselt eriliseks loomulikult mu pojad 🙂 Ma ei suuda siiamaani uskuda, et nad suutsid suisa 1,5 päeva tähtsat saladust hoida ja neil oli see ometigi kogu aeg meeles! Hommikul esimene asi! See teeb nii ütlemata palju rõõmu, et nad ei teinud mulle kingitust lihtsalt sellepärast, et peab või et teised teevad või keegi käskis. Vaid, et nad tõesti ISE TAHTSID mulle kingituse teha, sest et mingit muud põhjust ma ei suuda leida nii motiveeritud varajase ärkamise taga. Pärast nad tahtsid muidugi mõlemad veenduda, kas keed ikka sobivad ja kas ma neid ikka kandma ka hakkan. Ja kas palun oleks võimalik mõlemat korraga kanda, et kumbki kurb ei peaks olema.. 🙂 Oeh, küll see armastus on ikka üks ilus asi 🙂

Kaasamõtlejad

Mulle meeldib, kui poisid minult päevakajalistel teemadel nõu ja aru pärivad või kuuldud reklaamide üle arutlevad. Reklaamide sõna- ja keelekasutuse üle juurdlemine on ilmselt filoloogi/turundaja kiiks ja seda teen ma niikuinii. Tore, kui saan oma arvamust nii nutikate tegelastega vahel ka jagada. Või olid nemad nutikad ja küsin mina nõu? Vahel ei saagi aru.

Viimati arutasime telekast nähtud Roundup geeli üle, mis lubab igaveseks hävitada kogu aias oleva umbrohu ja seda kõigest ühe puudutusega. Priit küsis, et miks me seda oma aias kasutada ei võiks, meil on ju ka võililli. Mina arvasin, et kui see mürk nii tugev on ja ainult lehele panekust piisab, et taim koos juurtega hävitada, mida ta siis laste paljaste varvaste ja koera ninaga näiteks teha võiks? “Nojaa,” oli Priit nõus “siis läheks geeline jalg beebijalaks tagasi. Üks on normaalne jalg, teine on beebijalg.” “Jah, ja siis on kaks beebijalga,” piiksus Ruuben enda arvates vist beebihäälega kõrvalt kaasa “beebi, beebi, beebi, beebi!” Ühesõnaga otsustasime, et see ei ole kõige parem mõte, kuna beebijalgadega batuudile asja pole ja sinna ju ometi minna tahaks.

Viimase tähelepaneku reklaamimaailmast tegi Ruuben kuuldes Taffel krõpsude reklaami, mille viimane lause on midagi sellist nagu “söö õiget asja!” Ruuben hakkas selle peale kõva häälega ja nördinult protesteerima: “Emme!!! KUULSID, mida ta ütles??? Aga krõpsud pole ju õige söök!!!” Tänasin mõttes kõigevõimsamat ja kiitsin Ruubenit. Jah, ma tean, et see arusaam tõenäoliselt möödub ja krõpsu söövad nad ju ikka, kui kuskil võimalus avaneb, aga meeldiv tähelepanek ikkagi. Laps kuulis midagi, mis tema arusaamadega kokku ei läinud ja tõstis kisa. Lootus on, et see omadus laieneb ka reklaamimaailmast väljaspoole. Minu ülesanne on tagada, et tema arusaamad ja põhimõtted oleksid võimalikult kvaliteetsed ja head 🙂

Kuidas vahetada perearsti

Kui päris ausalt öelda, siis ma ei mäletagi, millal ma viimati oma perearsti juures käisin. Lastega, jah, tuleb ikka arstil käia, kuid ise pole ammu enda arsti juurde sattunud. Üheks põhjuseks kindlasti see, et ma ei ela faktiliselt selles piirkonnas, kus mu perearst töötab ja tema juurde minek on lihtsalt tülikas ja kauge. Teiselt poolt vaadatuna ei külastanud ma teda ka varem eriti meeleldi, pigem alles siis, kui tundus, et nüüd tõesti enam mitte midagi muud üle ei jää ja ise mitte kuidagi terveks ei saa. Siis läksin ja istusin tema kabinetti, kuulasin ära jutu, kuidas mul on põletik (mida ta järeldas kunagise vereproovi järgi, mille tulemused talle alati esimesena kätte jäid) ja küsis, mis ma arvan, mis ravi mul vaja on. Well, kui ma oskaks ise ennast ravida, siis ma ka teeks seda, eksole!

Minu viimane kokkupuude selle asutusega jääb vist umbes kahe aasta tagusesse aega, kui mul oli suvel äkki ja kiiresti perearsti nõu ja abi vaja. Tervisekeskuse administraator andis ainult talle omase mahlase ükskõiksusega teada, et arst on puhkusel ja pole üldse teada, kuna tuleb ja et mida ma üldse tahan? Sellest ajast alates olen ma tõsisemate asjadega pöördunud erakliinikutesse. Aastas korra või paar olen ikka käinud ning ca 70€ arve bronhiidi ravimise eest on reaalsus. Samas on teenindus kiire, viisakas ja tulemused ilma tüsistusteta. Olgem ausad – kui oled mitu kuud järjest erinevate hingamisteede haiguste käes vaevelnud, siis võib selle 70€+ maksta küll, et terveks saada.

Kaks nädalat tagasi tekkis järsku taas vajadus perearsti järele ja mõtlesin, et maksku mis maksab, aeg on endale uus perearst leida. Keegi, kes oleks tubli ja pädev ja kodule lähedal ka. Mõeldud-tehtud. Kõigepealt muidugi googeldasin ja möllasin tükk aega, et leida üldse infot, kes Viimsi vallas sellist teenust pakuvad. Kui see info leitud, hakkasin googeldama seda, kuidas siis reaalselt perearsti vahetada ja mida selleks tegema peab. Ütleme nii, et sai omajagu palju googeldatud 🙂 Lõpuks leidsin sellise lehekülje nagu “Perearsti nimistud“, kust sai erinevate perearstide kohta juba rohkem infot.

Edasi läks nii, nagu minul ikka 🙂 Küsisin tuttavate käest, keda kindlasti vältida tasuks ja keda nad soovitavad. Esimese soovituse nimi uljalt käes, kontrollisin nimekirja, et näha, et just temal on kõik kohad täis ja ühtegi uut patsienti nimistusse ei lisata. Imelik küll, aga mulle ei tulnud see erilise üllatusena 🙂 Pöördusin siis teise allika poole, kust sain kaks nime, keda vältida ja kaks, keda võiks proovida. See oli juba väga hea saak! Tegin siis kahe sõelale jäänud arsti vahel “üki-kaki-kommi-nommi” ja saatsin avalduse teele. Paar päeva pidin ootama ja siis tuli see vastus, mida minu puhul arvata oligi 🙂 Et neil on vabu kohti küll, aga neid on vähe ja reserveeritud juba olemasolevate patsientide tulevastele pereliikmetele. Nojah 🙂 Kolmas kord peab vedama. Saatsin täna siis uue avalduse juba kolmandale perearstile ja sealt tuli paari tunniga ka vastus: alates 1.juunist olen nimistusse arvatud ja võin soovi korral vastuvõtule minna! Ainult paar aastat läkski mul selle lükkega aega, jee! 😀

Natuke on nagu imelik tunne ka, et mul ongi vähem kui kuu aja pärast kodulähedane perearst, kes pidi veel tore ja vahva ka olema (see läheb muidugi testimisele) ja kõik maailma haigused ära ravima. Täiesti uskumatu! 🙂 Vahel on rõõmuks nii vähe vaja 🙂

Kolm taksojuhti

Nädalavahetusel oli üle pika aja põhjust taksodega sõita. Kolm taksojuhti, kolm täiesti erinevat kogemust.

Esimese takso tellisime Viimsisse. Kõigepealt sõbrad peale, siis meie ja sõit võis alata. Takso oli Nissan Leaf ja endal veidike hea tunne ka, et pole traditsiooniline naftapõleti. Roolis istus vanem vene rahvusest härrasmees, traditsiooniliselt kolm numbrit väiksem nokats kuklas ja prillid ninaotsas a la Rein Lang. Kui olime kodust ca kilomeetri kaugusele jõudnud, ütles härra, et nii kaugele, kui meie tahame sõita, tema auto küll välja ei vea ja me peame tankima. “Nu, viis minuut, veike peatus, okei?”. No ikka okei, sest et tahaks ikkagi sihtkohta jõuda. Istusime siis oma kümme minutit Viimsi kaubanduskeskuse ees autos. Selle sama poe ees, kus just olime toidumoona ostnud ja koju kiirustanud, et ikka takso peale jõuda 🙂

Teist korda tuli takso võtta, kui tahtsime pärast keskööd Tallinna kesklinna saada. Saabus noor Pavel, kes oli väga sõbralik, naeris meie naljade peale ja viskas ise veel mõned lisaks. Kristiine Statoilis tegime kohvi- ja vetsupeatuse, millest esimene õnnestus, teine kahjuks mitte (keegi oli vetsu seestpoolt lootusetult blokeerinud). Tanklas toimus samal ajal öine politseiaktsioon, kus kaks patrullautot olid koondunud ümber tumeda mersu ning läbi avatud akna räägiti emotsionaalselt juttu. Mulle tundus natuke põnev – et ikkagi kaks masinat – ju siis ikka on mingi tõsisem asi. Pavel arvas, et pole midagi erilist, võttis oma varudest suure šokolaadi ja pakkus kohvi kõrvale. Pidi standardteenuse juurde käima 🙂

Kolmandat korda tellisime takso, et koju tagasi jõuda. Seekord oli roolis vanem eestlasest meesterahvas, kes pidas kogu sõiduks kulunud 20 minuti jooksul maha korraliku monoloogi. “Politseinikud juba väljas, trahvivad! Rõivasel on vaja reisida, raha on vaja koguda..” Okei, minu jaoks oli selline mõtteavaldus juba omaette diagnoos, nii et kontrollisin turvavöö kinnitused üle ja püüdsin võimalikult vait olla, et mitte vestlusesse omalt poolt hagu lisada. “See pole mingi e-riik, see on p-riik. P nagu perse!” kõlas järgmine mõtteavaldus. Selgus, et küll on tal 50 hektarit maad käest ära võetud, küll nöögitakse ehituslubade ja muu sellisega. Jõelähtme vallas on ainult pätid, Rae vallas veel hullemad. Üks vanaisa oli tal kõige kõvem metsavend üldse, kes põhimõtteliselt üksipäini oma meestega venelasi kuskil Virumaal maha nottis. “Nagu Pardijaht – ütles vanaisa pärast x madinat!” Teine vanaisa oli tal Lenini turvamees. Jätsin aastad ja asukohad igaks juhuks täpsustamata, kuigi mingeid polgunimesid ja diviise puistas mees nagu varrukast. Lõppude lõpuks ma ei saanudki aru, kas tegemist oli lihtsalt elus kibestunud väga hea ettekujutlusvõimega isikuga või siis… oligi ta vanaisa Lenini ihukaitsja.

Tervelt koju jõuda oli väga hea tunne, kuigi aju ähvardas iga hetk saadud informatsioonist plahvatada. Ütleme nii, et see viimane sõit oli kindlasti kõige väsitavam ja ka häirivam taksosõit, mida ma oma elus kogenud olen. Ja ma olen suhteliselt kindel, et sama juttu räägib see mees kõigile oma klientidele. Ma ju isegi ei küsinud ja ei tahtnud teada…