Reisipohmell

Pikk ja seiklusterohke puhkus on läbi ja oleme edukalt tagasi kodus. Ajavahega kohanemine võtab ilmselt veel mõnevõrra aega, mis on omamoodi täiesti uus ja huvitav kogemus. Täiesti ootamatult tuleb keset päeva meeletu uni peale ja alates kella 8 õhtul on silmad nii pärani peas, mis hirmus! Aga tundub, et need päevased äravajumised nihkuvad vaikselt üha rohkem õhtusse, nii et varsti on loota, et uni tuleb tõepoolest siis, kui selleks õige aeg on 🙂

Kui ma enne reisi muretsesin peamiselt selle pärast, kuidas ma ilma poisteta nii kaua vastu pean ja igatsusega võidelda suudan, siis tagantjärgi peab ütlema, et kuna tegutsemist oli reisi peal hästi palju, siis sellist niisama passimist ja väljakannatamatut igatsust peale ei tulnudki. Jah, reisi viimastel nädalatel nägin nii poisse kui ka koera pidevalt unes ja selliseid natuke kurblikemaid momente oli ka, aga tundub, et sain paremini hakkama, kui loota julgesin.

Tagasi jõudes pakkus suurima üllatuse hoopiski Hera, kes esialgu ei olnud nõus meid absoluutselt ära tundma ning oleks parema meelega kasuperre edasi jäänud. Teise lõbusa asjaoluna oli tal meeskoera juures külas viibides vahepeal esimene jooksuaeg alanud. Vahva, kas pole! Kuna mul polnud õrna aimugi sellest, mis selle jooksuajaga reaalselt kaasneb ja nähes, et ma ei jõua toa põrandaid nii kiirelt pesta ja puhastada kui vaja oleks, tuli teha karm otsus. Ostsin Herale aluspüksid. See on täiesti kohutav ja üldse mitte nii nunnu kui talvejopedes sülekoerad, aga mis teha. Üleeile kraanikausis Hera aluspesu pestes mõtlesin küll korraks, et mida helli ma oma elus nii valesti olen teinud, et koera stringe pesema pean. Ei mõelnud välja. Installeerisin stringidesse järjekordse uue pesukaitse ja tõmbasin püksid koerale uuesti jalga. Jõhker! 😀

Eile reisipilte vaadates ja videot kokku-lahti lõigates tekkis suur soov kohe jälle kuskile reisida. Ikka pikemaks ajaks ja seekord koos lastega. Ja neid väga häid pakkumisi tuleb ju ka koguaeg.. Samas, rohkem kui enne meie puhkust väljakuulutatud eriolukord Floridas (parasjagu möllas orkaan Colin) või koolerapuhang Haitil, hirmutab mind see, et mitte kuskil ei saa oma turvalisuses kindel olla. Lendasime 7.juuni õhtul Istanbuli, samal päeval oli Türgi pealinnas plahvatanud autopommid. Kohapeal olles me väga ei kartnud – milline on tõenäosus, et nii väikse vahega samas kohas jälle midagi juhtub? Läbi Istanbuli lennujaama tulime ka 24.juuni hommikul koju. 28.juuni õhtul lasid kolm hullu end seal samas lennujaamas õhku. Ei saa öelda, et napilt pääsesime või et oli minutite-tundide küsimus, aga ebameeldiv tunne on küll. Ei ole meeldiv, kui ei saa ennast turvaliselt tunda.

Kavatsen sel nädalal hästi tubli olla ja reisivideo valmis teha. Ja pärast seda tegelen reisikirjadega. Rääkida on väga palju! 🙂

Spordipoisi pidupäev

Õues sünnipäevade pidamine on meie kliimas äärmiselt riskantne tegevus ja nende planeerimisel on vaja raudseid närve. Neid mul enam väga ei ole, aga mis siis. Vaatasin igapäevaselt ilmaennustust ning lootsin, et tulgu, mis tuleb – peaasi, et vihma ei tule. Ja ilmaga vedas meil väga: kui täna oli samal ajal ca 11 kraadi “sooja”, tibas vihma ja puhus külm tuul, siis eile saime Priidu sünnipäeva puhul oma aias ühe toreda ja päikselise spordipeo maha pidada.

Tekitasime peo tarbeks fotoseina, kuhu kõik külalised said joonistada, kirjutada või kus taustal lihtsalt pilti teha. Vaja läks selleks kahte pikka vaia (olid juhuslikult olemas), valget pakkekilet ja veekindlaid markereid. Õhtu lõpuks, kui külalised olid lahkunud, lõikasime kile ühest servast lahti, võtsime postide küljest lahti ning kinnitasime Priidu toa seinale. Ilusad soovid ja mälestus kogu aeg silme ees 🙂

Erinevaid võistlusmänge (ja ka auhindu) oli korraliku varuga välja mõeldud ja kõiki neid me kahjuks mängida ei jõudnudki. Mängudest kõige populaarsemaks osutus puu otsast kringlite söömise mäng, kus tuli endale sobiva kõrgusega nööri otsast ilma käte abita suhkrukringel nahka panna. Seda tegid kõik lapsed oma 3-4 ringi ning kummalisel kombel sai pärast seda mängu morss kahtlaselt kiiresti otsa 😀

Minu lemmik teatevõistlus oli see, kus tuli kaardikuhjast õiget värvi Uno kaardid üles leida. Tuul aitas võistlejaid palju ning keeras kaarte vahepeal õigetpidi. Hera ei saanud absoluutselt aru, miks kõik erinevatest aianurkadest äkki keskpõrandale kokku hakkasid jooksma ja siblis kõigil jalus nii kuis jaksas:)

Kui mängud mängitud said, siis loomulikult sõime torti, jagasime medaleid ja sünnipäevalaps sai karika. Kuna Priidule toodi kingituseks ka piñata, siis viisime sellegi protseduuri läbi. Siiani olin seda ainult välismaa filmidest näinud 🙂 Toru, millega äsada, sai vist liiga kerge, nii et madinat oli palju, aga lõpuks andis lihtsalt nöör järgi ning papp tuli kätega purustada. Samas ei saa kurta, et keegi sellest õnnetumaks oleks jäänud, sest et kommid saadi ju ometi draakoni seest kätte.

Mul on täiega hea meel, et võtsime selle ilmariski ja tegime just sellise sünnipäevapeo nagu ise tahtsime. Jah, mängutoad ja seiklusrajad on ka toredad, aga sealt visatakse mingi hetk välja. Oma kodus seda hirmu ei ole 🙂 Veidi on kahju sellest, et suure asjaajamise ja orgunni käigus ei olnud reaalselt võimalik täiskasvanud külalistega väga juttu ajada, aga vähemalt said nad seda omavahel teha ja loodetavasti kellelgi liiga igav või halb ei olnud. Lastel oli küll lõbus ja tore ja kuuldavasti olevat Inxu lapsed teel koju vaielnud selle üle, kummal ikka peol toredam olla oli 😀