Vanasti

Mul on tunne, et minust saab vanast peast targutaja vanamutt, kes koguaeg ähvardab nende asjadega, mis vanasti olid. Miks? Sest et ma teen seda juba praegu. Osalt sellepärast, et lastele kuidagi sisendada seda, kui hea elu neil ikkagi täna on. Ja osalt ka sellepärast, et nad natuke oma tegude ja tagajärgede üle mõtleksid. Mõningad näited:

Episood 1: Poisid on minuga tööl kaasas ja üritavad teisest monitorist youtube’i vahendusel multikaid vaadata. Ruuben kipub oma tooliga mind laua tagant välja trügima.

Mina: Kas sa tead, Ruuben, et VANASTI lapsed ei saanudki enne istuda, kui nad polnud ise endale tooli valmis nikerdanud?!

Priit: :O

Ruuben: Hea siis, et praegu vanasti ei ole!


Episood 2: Sõidame Lätist tagasi ja auto tagaistmel kisub aeg-ajalt rüsinaks. Ruuben väljendab oma pahameelt ja väsimust sellega, et togib vanemat venda aeg-ajalt rusikatega. Mul on lõpuks sellest juba tõsine siiber.

Mina: Ruuben, kas sa tead, et VANASTI raiuti neil pahadel inimestel käed otsast ära, kes teisi inimesi lõid.

Ruuben: Kas päriselt? :O

Mina: Päriselt. Sul poleks praeguseks ei käsi, jalgu ega midagi enam alles.

Ja mõnda aega on tagaistmel vaikus.


Episood 3: Oleme poistega minu vanemate juures ja neil on seinal veel nuppudega “lauatelefon”. Priit ja Ruuben ei suuda kumbki seda kunagi ära imestada.

Priit: Misasi see on?

Vanaisa: See on telefon.

Priit: Mismoodi???

Vanaisa: VANASTI olid telefonidel nupud, veel rohkem VANASTI olid üldsegi kettaga telefonid. (See info läks muidugi nii ulmeks ära, et keegi ei suutnud süveneda)

Priit: Aga kuidas Sa tead, kuhu Sa helistad, kui mitte midagi ei näe?


Kättemaks kogu sellele targutamisele ei lasknud ennast muidugi kaua oodata:

Sõidame taas autoga, raadiost tuleb Laura uus lugu 94-95, mis on päris lahe lugu, eriti see osa refräänist, kus keegi ei laula 😀

Priit: Emme, mis aastal sina sündisid?

Mina: 83

Priit: ÄÄÄ!

Ruuben: VANASTI!!!


Pagan, see oli valus 😀

Advertisements

Lühipuhkus Lätis

Käisime poistega kolmepäevasel Läti-reisil. Puhkus Lätis kõlab natuke naljakalt, aga tegelikult olid need kolm päeva maksimaalselt elamusi ja ägedaid hetki täis, nii et kokkuvõttes oli ootamatult äge puhkus. Mis siis, et lühike ja mis siis, et Lätis 🙂

Startisime kodust esmaspäeva hommikul veerand enne üheksat ning pärast korduvaid kohvi-, snäki-, vetsu- ja joogipeatusi jõudsime ca 13 paiku Turaida piiskopilinnusesse. Seda konkreetset peatust nõudis ajaloohuviline Marko, kellel on kange soov iga torni otsa ronida ja vaadet imetleda. Ütleme nii, et torni otsa ronisime, aga tunduvalt parema vaate oleks ilmselt saanud köisraudteel, mis üle Gauja jõe ürgoru sõidab. See jääb meil järgmiseks avastamiskorraks, kuna seekord lihtsalt ei jõudnud.

Tore, et vanu asju järeltulevatele põlvedele säilitatakse, aga ma ei ole ilmselt nende inimeste hulgas, kes viitsiks muuseumis tund aega vana odaotsa või lusikat uudistada. No palun vabandust, aga tõesti ei huvita. Ruubenit huvitas hästi korraks üks suurem paekivijurakas, mis oli kahe kandetrossiga mingi tala külge rippuma pandud. Ruuben loomulikult, põrguline nagu ta on, pani eksponaadile kohe käed külge ja lükkas kerge hoo ka veel sisse. Lätikeelne sajatamine ei lasknud ennast kaua oodata. Posti tagant ilmus pahur vanem naisterahvas, kes hakkas Ruubenit jälitama ning alguses läti, pärast ka vene keeles kasvatama. Ilmselgelt oli ta sellest pühaduse rüvetamisest nii šokeeritud, et kui Ruuben näpuga mingi akna poole näitas, siis ütles muuseumivaht väga otsusekindlalt, et seal ei ole mitte midagi vaadata ja me võiks nüüd minema hakata 😀 Tore muuseum oli!

Mulje jäi, et kui oleks tahtnud seal territooriumil niisama ringi uudistada, siis oleks võinud ka tasuta sisse minna; igasse majja sisseminekul küsiti aga piletit. Kauaks me sinna kompleksi ei jäänud, sest et põhiatraktsiooniks oli selleks päevaks valitud Siguldas asuv Tarzani park, mis lätikeeli on loomulikult… YES! Tarzans Parks! 😀

Tarzani pargis oli poistel kohe teine minek. Lasime neil natuke puu otsas turnida, natuke tuubiga sõita, natuke kelguga sõita ja natuke batuudil hüpata. Kokku olime seal ca 4 tundi, kuigi oleks võinud olla kauemgi, lihtsalt hotelli check-in’i ei saanud enam kaugemasse tulevikku lükata. Poiste lemmik oli vaieldamatult 400m kelgurada, kus relsi peal mäe otsast alla sõitev kelk võib üles võtta koguni 40km/h hoo. Arusaamatu, kuidas sellisele atraktsioonile ilma kiivrita lubatakse, aga ju siis pole keegi seal veel peaga vastu puud sõitnud. Sõidule eelneb mõnusalt pikk suusatõstukiga sõit mäe tippu, nii et saab nautida nii vaadet Gauja ürgorule kui piiluda mäeküljel asuvasse rebaseurgu.

Olgu siinkohal öeldud, et mina kardan nii kiirust kui kõrgust, eriti kaif on nende kahe kombinatsioon. Nii et on igati loogiline, et ma sain seda vahvat kelgurada suisa kaks korda läbida: esimene kord Ruubeniga, teine kord Priiduga. Ruuben lihtsalt oma vanuse tõttu ei saanud üksi sõita ja Priit oma alalhoidlikkuses ei tahtnud üksi sõita. Iga ema kohustus on sellises olukorras vajadusel mõttes minestada, aga reaalses elus hambad ristis mäest alla kihutada. Kusjuures Ruubeniga sõites sain veel riielda ka. “Emme, ära pidurda! Kurvides on nii äge driftida!” Lihtsalt kohutav! 😀 Enne viimast laskumist oli raja ääres silt, millel oli selge käsk pidurdada, sest et sinna oli paigaldatud kiiruskaamera, mis kõigist pilti tegi. 2€ eest sai selle pildi lasta pärast välja printida. Pole see kvaliteet küll teab mis asi, aga see emotsioon on meenutamist ja seda 2€ täiega väärt! 🙂 Tarzani park jättis igati sümpaatse ja mõnusa mulje, nii et sinna soovitan minna küll.

Teiseks päevaks oli planeeritud Livu veekeskuse külastus ja nii uskumatu kui see ka ei ole, suutsime seal veekeskuses veeta suisa 7 tundi! Poistel oli täiega lõbus, kuigi Ruuben oma 110cm kasvuga ei kvalifitseerunud mitte ühelegi toruatraktsioonile. Läbi pettuse nihverdasin Ruubeni koos endaga õues asuvast laiast kollasest rennist alla ja pärast mõningast paarisharjutust läks Ruuben üle iseseisvale lõbutsemisele. Basseinis oli Ruubenile rinnuni vesi ja kuna ma ise jälgisin teda kõrvalt kullipilguga, siis minu hinnangul oli asi kontrolli all. Järgmine kord on aga ilmselt siis pointi minna, kui Ruuben ka koos minu ja rõngaga torusse võib tulla.

Riia loomaaed oli jäetud viimaseks päevaks, kuna lootsime selle lõbustuse koos kojusõiduga samasse päeva mahutada. Piletihinnad on samas suurusjärgus, mis Tallinna loomaaiaski, muus osas aga… on Riia loomaaed Tallinna omast minu hinnangul palju etem valik. Miks?

Esiteks ei ole Riia loomaaia territoorium liiga suur: sa ei pea laste jaoks võtma järelveetavat käru, et nad kuidagigi üldse selle päeva vastu peaks; ja sa ei pea enda jalataldu ümmarguseks vantsima. Teiseks asub loomaaed looduslikult mõnusas ja kaunis kohas: männimetsa all, järve kaldal. Loomaaias on kõrghaljastus, kõnniteed looklevad küngastest üles ja alla. On huvitav, vaheldusrikas ja lõunat saab süüa kohvikuterrassil, vaatega järvel purjetajatele. Kolmandaks, mis loomaaia puhul on vast kõige tähtsamgi – seal on huvitavad loomad.

Jah, me kõik oleme ilmselt veetnud pool päeva Tallinna Loomaaias, selleks et näha kitsesid, natuke teistsugused kitsesid, sarvedega kitsesid ja lõpetuseks veel ka eeslite tagumikke. Ja sinna kõrvale kuulnud lugusid, kuidas “lõvi praegu magab, karul on palav, elevant ei viitsi välja tulla jne jne”. Ütlen ausalt, et nägin Riia loomaaias vähemalt 10 sellist looma, keda ma polnud varem näinud ja ma siiralt vaimustusin. Näiteks sellist looma, kes kaugelt näeb välja nagu rebane, aga oma proportsioonides on selline, nagu oleksid just sattunud Alice Imedemaale. Lisaks muidugi kaelkirjakud, keda Tallinnas ei ole ja reaalselt HIIIIGLASLIKUD jõehobud, kes lihtsalt vedelesid iseenda otsas. Ma ei kujuta ette, kas selliseid kehasid on võimalik ilma kraana abita liigutada, sest et need olid tõesti… Hiiglaslikud. Pekikuubikud 😀 Nägime veel ka pingviine, vahvaid alpakasid ning palju erinevates mõõtudes kilpkonnasid ja krokodille. Ruuben avastas ka uue seninägematu loomaliigi: kärnkrokodilli 😀

Me olime loomaaias ca 4h ja sinna sisse mahtus nii mõnigi vetsupeatus, üks mänguväljakupeatus ja üks söömine. Lisaks nägime täiesti rahulikus tempos ära kõik loomad ning tegime lasteloomaaias kitsedele pai. Isegi Ruuben käis loomaaia läbi, ilma et oleks sülle, kukile või seljakotina selga soovinud – seega lastele igati sobilik paik.

Kuna poisid jäid puhkusega rahule, siis võib ka ise rahule jääda – eks see programm oligi justnimelt nende huvisid silmas pidades kokku pandud. Kui mind ennast midagi häirima jäi, siis võib-olla see, et seal kandis on väga-väga palju eestlasi. Mitte, et mul eestlaste vastu midagi oleks – ei – lihtsalt minu jaoks algab puhkus kuskilt sealt, kus ma enam eesti keelt ei kuule. Aga kui see väike pisiasi kõrvale jätta, siis ma arvan, et seda kanti võiks sealt allapoole edasigi uurida 🙂

Laupäev lastega

Olen ajapikku selgusele jõudnud, et olen loodusturist. Kuna Eestis mägesid ei ole, mis mind kõige rohkem tõmbavad, siis tuleb leppida muude atraktsioonidega: näiteks ranna ja rabaga. Pealegi polnud me Viru Rabas veel (koera ja) lastega käinud, nii et tundus hea plaan laupäeval oma sammud just sinna seada.

Kokku olengi ma seal tegelikult käinud kõigest kaks korda, aga iga kord kui sealt Loksa ristist ka mööda oleme sõitnud ja ilm vähegi ilus on olnud, on autode hulga järgi otsustades toimumas laulupidu. Nii ka seekord. Selles mõttes kõige parem koht ei ole, aga mis siis ikka. Nautisime ilusat ilma ning suureks kasvanud poisse 🙂

Kui poisid said veel aru sellest “ära laudteelt maha astu, vajud sisse” jutust, siis Hera puhul see ei toiminud. Mingil hetkel ta avastas end kõhuni mudast ja oli kergelt öeldes üllatunud. Kui me oma jalutuskäigu lõpp-punkti: kõige suurema järve juurde jõudsime, siis pidime võitlema oma sooviga Hera sinna sisse visata. Tükk aega pidasime kiusatusele vastu, aga siis ikkagi tegime ära: nügisime koera vette ja lasime tal koos omapoolse julgestuse ja abiga välja ujuda. Karistada saime ka kohe, sest et koer raputas kogu selle märja kõik meie peale kuivaks 🙂

Pärast põikasime vaatasime veel seene- ja mustikapilguga metsa, sõime suud siniseks (Hera ka, sest et mustikad talle maitsevad) ja põikasime läbi Ihasalu rannast. Priit ehitas liivalossi, mida Hera vahepeal ampsamas käis; Romet ja Ruuben möllasid laintes. Koer polnud rabajärvest liiga suurt šokki saanud, nii et käis ka ikkagi vees, kuigi mitte enam nii sügavas. Tema lemmiktegevus oli ranna ainsas kõntsahunnikus püherdamine. Usun, et see oli tema päeva tipphetk 😀

Kui mul parasjagu puhkust ei ole, siis mulle täitsa piisabki sellest, kui nädalas on üksainus soe ja ilus päev. Nii kaua kui see päev on laupäev 🙂

Key West

Miamist lõunasse viis meid tee läbi Everglades alligaatoripargi Key West’i. Everglades’is vaatasime alligaatoreid, sõitsime “Kahest Kangest” nähtud suure propelleriga paadiga (mis tegelikult ei olnud pooltki nii hirmus kui Kristjan Jõekalda näolt lugeda võis) ning natuke vaatasime ka madusid. Mina katsusin esimest korda elus päris elus madu ja polnud üldse nii libe ja limane kui ma millegi poolest ette olin kujutanud. Nunnu oleks ilmselt mao kohta palju öeldud, aga täitsa OK oli küll. Sealt edasi siis juba järgmine “pikem” peatuspaik: Key West. Meie reisi formaati arvestades oli 2-3 ööd ühes kohas juba hiiglama pikk aeg 🙂

Tee Key Westi on põhimõtteliselt üherealine maantee, mis viib saarelt saarele ja kohati võib olla suisa miilidepikkune sild. Kõige pikem neist on 7 Mile Bridge, enne mida tegime ka väikse sõidupausi, et vaadet imetleda ja jalgu sirutada. Lühikese aja jooksul õnnestus ülevalt sillalt märgata meres nii haisid kui ka merikilpkonna. Loodus! Äge! Selliseid vaateid, nagu googeldades Key Westi kohta leiab muidugi autoaknast ei näe – aga äge oli ikkagi!

Key West on USA kõige lõunapoolsem asustatud punkt ja seega leidus eriti Key Westi lõunatipus väga palju kõiksugu “kõige lõunapoolsemaid” kohti. Kõige lõunapoolsem punkt: suur värviline junn, mille juures on lihtsalt järjekord, et pilti teha – jättis meid suhteliselt külmaks. Loomulikult olid olemas ka kõige lõunapoolsem maja, kõige lõunapoolsem külalistemaja, kõige lõunapoolsem hotell, kohvik, rand, suveniiriputka, kauplus, rollerirent jne jne. Kui sa juhtusid olema oma tegevusalas kõige lõunapoolsem, siis oli see automaatselt turundusslõugan, mida kasutada.

Kõige lõunapoolsemas rannas (kus siis mujal?!) ringi uudistades alustas meiega vestlust kohalik mees, kes oli oma kahe väikse lapsega jalutuskäigule tulnud. Oli väga sõbralik ja uudishimulik, küsis loomulikult, kust me pärit oleme (Miami päikesepõletus vist reetis, et pole päris kohalikud) ja kui kuulis, et tuleme Eestist, tabas teda äratundmisrõõm: “I have a friend from Estonia – Peter!” Peeter elas ilmselt kuskil tema läheduses ja oli teda kõigi oluliste faktidega kurssi viinud: “Estonia – it’s better than Latvia, right?” 🙂 Küll see Peeter on üks tubli mees, mõtlesime, endal suud naerul. Järgmisena pakkus mees, et teeb meist grupipildi. Vot see oli küll väärt mõte, kuna sellist pilti, kus me kõik koos oleksime olnud, meil veel polnudki. Mees (vot tema nime küll ei mäleta) manitses oma pätakaid, et need kai pealt samal ajal vette ei kukuks ja tegi meist selle reisi esimesed grupipildid. Pildid tehtud, hüüdis veel mingeid kirillitsas slõuganeid, millest minule oli arusaadav vaid “Sposiba!”. Selle peale me muidugi veidi torisesime, aga tema oli ikka sama rõõmus edasi: “No? Sorry, I learned from Borat!”

Tegelikult jõudis ta lühikese aja jooksul rääkida veel muudki. Kuna Key West on USA kõige lõunapoolsem punkt, siis on see peamiseks sihtpunktiks paljudele Kuuba põgenikele. USA seadus näeb tema jutu järgi ette, et kui põgenikud Kuubast on USA pinnal maabunud, siis on nad automaatselt USA kodanikud. Seda Kuuba kommunistliku režiimi tõttu. Meie värske tuttav töötas kohalikus haiglas ja ütles, et on ette tulnud juhuseid, kus põgenikel on merel, ilmselt siis USA vetes, aga veel enne maismaale jõudmist mingi tõsine terviseprobleem tekkinud ja nad on meditsiinitöötajate poolt kaldale toodud. Võib ka niimoodi “vedada”.

Key West on eriline veel selle poolest, et on geikogukonnas hinnatud meka. Meie sealviibimise ajal oli seal just Pride weekend ja viidi läbi erinevaid toredaid üritusi. Näiteks jalutasime esimesel ööl mööda üritusest, mille raames valiti mingite parameetrite ja oskuste põhjal välja kõige geim gei. Ma ei tee nalja. Võitjaks osutus ligi 2m pikk, kiilakas ja tõmmu musklimägi, kes viibutas uhkelt võidukarikaga, endal roosad tiivad selja küljes lehvimas. Liblikas oli vist mingi selle suve teema, sest järgmisel päeval sõitis meile jalgrattal vastu vanem meesterahvas, kellel oli seljas roosa väga lühike balletiseelik (või oli see hoopis vöö?), noksi ümber roheline krepp-paber ja liblikatiivad seljas. Eks iga mees tahab kord elus ilus roosa liblikas olla. Key Westis on see võimalik! 😀

Hemingway muuseumi jätsime Markoga vahele, küll aga käisid seal teised kirjandushuvilised ja vaatasid üle ka kuulsad 6-varbaga kassid. Meie ronisime samal ajal tuletorni otsa, kust oli võimalik näha kogu saart. Selle käigu juures jätsid mulle kõige sügavama mulje kassa juures olevad vastused korduma kippuvatele küsimustele. Mõni stiilinäide: Ei, tuletorni tippu ei vii lift; jah, sa pead ise trepist üles minema. Ei, tuletorni tipust ei näe Kuubat, küll aga on näha kogu ülejäänud saar. Jne.

Lisaks jäi meile teele ette Harry Trumani Little White House, mis minu arusaamist mööda on justkui USA presidentide suveresidents. Kohapeal oli loomulikult Trumani muuseum, sai osta Donald Trumpi ja Hillary Clintoni nänni ning kõige olulisem – käia vetsus 🙂 Mina ostsin wannabe ajaloolasena endale The Dallas Times Herald 22. november 1963 väljaande. Originaal muidugi 😉 Lugeda ma ei ole seda veel jõudnud, aga issand jumal kui põnev see tundub! Peale Kennedy tapmise kajastuse on keset lehte ka näiteks suured jõulukinkide reklaamid. Jah, minus lõi ajaloolane välja 😀

Pärast seda kui me olime saare servast servani jalgsi läbi käinud, rentisime Markoga rolleri ja mõtlesime ka sellega saarele ringi peale teha. Päris ringiga me vist hakkama ei saanud, sest et rolleriga sõitmine on ikkagi väga hirmus tegevus ja veidi me ei saanud aru ka, kus me oleme ja kuhu sõidame. Ja mina hakkasin muidugi alati pablama kui kiirus üle 25mph läks 😀 Aga emotsiooni mõttes muidugi tore, et tehtud sai. Liiklus oli selles mõttes väga harjumatu, et enamik ristmikke on reguleerimata, kõik peavad teed andma ja parema käe reegel ei kehti. Eesõigus on sellel, kes enne ristmikule jõuab. Ehk et jõuad nelja tee ristmikule, teed ilusa stopi ja siis üritad meenutada, kas see roosa sedaan oli juba seal enne sind või kas see sinine pick-up peaks ka meile teed andma või mitte. Alguses väga veider, aga tegelikult harjus ka sellega ära.

Key Westi juures torkas silma veel see, et kuked ja kanad (ja tibud) hängivad täiesti vabalt mööda saart ringi. Kui ma peaksin aga võrdlema Key Westi ja Miamit, siis Miami oli minu jaoks nagu supermarket – seal on kõike ja hästi palju. Key West on armas butiik, veidi nagu Haapsalu moodi madalate puust majadega, kus on isikupärale rohkem ruumi. Kui ma peaksin lastega emba-kumba kohta minema, siis ma valiksin Miami, kuna seal on rohkem kõikvõimalikke atraktsioone, parke ja värke, mis just lastele mõeldud. Kui ma tahaksin ise rahulikku mereäärset Kariibipuhkust, kus on samas kõik võimalused veespordi harrastamiseks ja mereelukate söömiseks (mida osatakse seal ülimaitsvalt valmistada!), siis ma valiksin Key Westi. Lastega seal pikalt tegevust ei oleks, lisaks oleks keeruline selgitada, miks mõned onud roosad liblikad on 😀 Samas oli ka meie jaoks just see päevade arv (3) täiesti paras, ehk kõigest üks päev jäi ideaalsest õnnest puudu, et oleks ära käinud kalapüügiretkel ja jetiga sõitmas, edasi oleks ehk endalgi võib-olla üksluiseks läinud.

Key Westist viis meid tee tagasi Miami lennujaama, kus meie Florida puhkus selleks korraks lõppes. Edasi ootasid juba täiesti teistsugused Dominikaani Vabariik ja Haiti.

Miami, baby!

Tundub nagu oleks puhkus olnud hiiglama ammu, peaaegu et eelmisel aastal, nii et ongi täiesti õige aeg settinud emotsioone ja elamusi uuesti läbi elada. See pea kolmenädalane reis oli igas mõttes siiani minu elu kõige-kõigem: kõige pikem, kõige kaugemale, kõige ekstreemsem, kõige kallim ja kui kunagised klassieksursioonid välja arvata 😀 siis ka kõige suurema grupiga tehtud reis. Nii et arusaadavalt on reisijärgseid ülevoolavaid tundeid vägagi palju ja vägagi erinevaid, nii et ühe sõnaga seda puhkust kindlasti kokku võtta ei saa. Reisi võib tinglikult jagada kolmeks vaatuseks, millest esimene on Florida.

Kui me Miamisse jõudsime, siis oli orkaan Colin juba ära läinud. Või minemas. Igal juhul ei puudutanud ta Miamit otseselt ning orkaanide hooajast andsid saabumise õhtul märku tumedad vihmapilved ja aeg-ajalt sadav vihm. Aga vähemalt oli soe! Minu pärast sadagu vihma palju kulub, kui samal ajal on 31-34 kraadi sooja. Ja seda sooja saime küll kogu raha eest 🙂

Seadsime end sisse Miami Beachil ja esimeseks päevaks tegevusi ei olnud planeerinud – mõtlesime, et ehk on vaja reisist toibuda ja vaatame/tutvume niisama ringi. Kuna ilm oli täiesti pilvine, siis otsustasime pärast hommikusööki minna kuulsa rannaga tutvuma. Ikkagi Miami Beach ju! Edasine on väljavõte turistifeil’ide klassikast.

Loomulikult panime me ujukad selga, sest et hoolimata päikese puudumisest oli soov vesi kindlasti ära proovida. Päikesekreemi ei olnud kellelgi meeles ei peale määrida ega kaasa võtta, sest et no päikest ju absoluutselt ei olnud! Juba taipate, eks?! No ja eks me siis proovisimegi vett ja hulpisime ookeanis ringi. Pärast kuivasime natuke rannal ja siis käisime veel vees ja kuivasime jälle natuke. Päike hakkas lõpuks juba vaikselt pilvepiiri vahelt piiluma ning kuna niisama vedeleda enam eriti ei viitsinud, siis otsustasime rannast lahkuda. Juba siis oli aru saada, et kuigi olime päikest reaalselt näinud vast maksimaalselt 30 minutit, olime kõik korraliku päikesepõletuse saanud. Räägitakse küll, et päike võtab ka läbi pilve, aga ma polnud seda siiani uskunud. Päriselt. Ma arvan, et Eestis on päike piisavalt memmekas, et seda ka mitte teha. Miamis sain aga oma vitsad kätte. See oli selle reisi esimene ja viimane kord, kui ma ilma kreemitamata hotellitoast välja astusin.

Bussi- ja paadituur tuli meieni täiesti ootamatult. Olime just pärast pilvetaguse päikese käest pääsemist hakanud nautima jääkülma laimiga Budweiserit, kui meie laua juurde sõna otseses mõttes hüppas üks vanem härra, kes jutu järgi oli sõjaveteran, kes nüüd Miami Beachis oma bisnessi ajas. Loomulikult oli just tema paadituur, mis mööda Miami Beachi rannajoont sõitis ja kõiki kuulsuste villasid tutvustas, kõige parem. Loomulikult oli tal meile ka scpecial price, nii et letihinnast saime alla tingitud suisa 50% ning maksime lõpuks $30 nägu.

See, et tegemist on ka bussituuriga, selgus siis kui buss meid hotelli juurest peale võttis 😀 Kui me algselt arvasime, et buss on selleks, et meid sadamasse viia, siis jah, nii see oligi, lihtsalt keegi ei maininud seda, et enne sadamasse jõudmist teeb see buss veel linnapeal ca 1,5h tiiru. Alguses olime veidi sellised “mis mõttes? meie ei tea sellest midagi!” aga kokkuvõttes oli see bussireis väga äge ja saime käia kohtades, kuhu omal käel ei oleks tõenäoliselt üldse sattunud. Nagu näiteks Little Havanna, mis on koopia Kuuba pealinnast ja kus härrasmehed mängivad spetsiaalselt selleks loodud klubides doominot. Või siis Wynwood, mis on samuti Miami linnaosa, kus on kõik tänavad ja majaseinad kaetud erinevate mustrite, joonistuste jms. Väga põnev ja teistsugune!

Mehed tänavakunsti eriti ei hinnanud, seega tellisid nad kõrvalkohvikus hoopis ämbritega õlut. Õlut oli võimalik osta nii ühekaupa, kui ka jää-ämbris ja kuna meid oli ikkagi terve grupp, siis see teine variant tuli esiteks soodsam ja teiseks nägi ka šefim välja. Pärast esimest laimiga proovitud õlut ma põhimõtteliselt keeldusin seda jama ilma laimita joomast ja nii kuulus iga tellimuse juurde ka viisakas “with lime”, mida ettekandjad millegi pärast sageli kuulsid kui “Bud Light”, aga ajapikku õppisime seda M-tähte laimi lõpus väga selgelt artikuleerima.

Üks fun fact ka paadireisist. Mõnevõrra oli piinlik paadiga mööda kaldaääri sõita, kui paadis on ruuporiga mees, kes karjub, et “wowowow, siin elab Jennifer Lopeeeeeez!” 😀 ja samas on kahju ka Jenniferist, et ostis endale miljonite eest luksusvilla ja rahulikult oma aias päikest võtta või niisama pikniku pidada ei saa, sest et päevas sõidab mööda mitu paaditäit lolle, kes teda vaatavad ja huilgavad. No mis elu see on? Kõige luksuslikum ja kallim villa ei kuulunud aga ei ühelegi spordiässale, filmistaarile ega modellile, vaid… ta-ta-ta-daa… ravimitootjale, kes müüb Viagrat. Võib-olla puhas kruiisijuhi mula, aga isegi kui see doktor/ärimees ei leiutanud ka Viagrat, siis igatahes annab aimu, mis summad ravimitööstuses liiguvad.

Miami Beachil olimegi paar päeva: pool päeva käisime bussi- ja paadituuril ning ühe TERVE PÄEVA veetsime Sawgrass Mills ostukeskuses, mis tundub siiani täiesti uskumatu. Arvasin, et oleme seal maksimaalselt 3-4 tundi, aga lõpuks kulus 9! Ja ikka jäi puudu, sest et järgmisel päeval enne Everglades alligaatorifarmi minekut oli vaja veel ühest outlet’ist läbi minna 😀 Eriti kibelesid mehed, kusjuures 😀 Selles mõttes on natuke naljakas vaadata neid Eesti soodukate e-maile, mis mulle praegu postkasti tulevad. Denim Dream lubab (wow wow wow) suisa 30% allahindlust, aga isegi sellisel juhul maksavad kõik asjad 2-3 korda rohkem kui USA-s. Veits ikka kripeldab üks suur ja korralik käekott, mida ma lõpuks ikkagi ei raatsinudki endale osta, selle koha pealt olen korralik kooner. Aga kui ma vaatan, et Eestis saaks sama raha eesti sama brändi… pisikese rahakoti 😀 siis oleks võinud selle käekoti ikka kaasa võtta…

Ma pole ilmselt eriline linnaturist, seega mingeid ülimega-emotsioone minust linn kui selline ei tekitanud. Jah – mulle meeldis linna siluett ja palmid, mis ääristavad sõiduteid, sinine vesi ja hele liiv – kõik täpselt nagu filmis nähtud. Aga ikkagi – see on linn ja mina linnas kuidagi ei puhka 🙂 Mis üllatas? See, kui palju on seal latiinosid ja hispaania keelt – ma ei arvanud, et see osakaal nii suur on. Mis siis veel edasi saab kui edasi lõunasse sõidame?

Pajustis valatakse verd!

Tegin täna hommikul Postimehe lahti ja esilehel hüppas silma uudis sellest, kuidas pätikamp joob, laamendab ja veristab Pajustis rahulikke kodanikke. Vallavanem Toomas Väinaste laiutab nõutult käsi ja ütleb, et ega vallal pättide mõjutamisel palju võimalusi ei ole. Sellega seoses tuli mul ootamatult üks flashback.

Käisime siis kas 11. või 12.klassis ning aktivistid nagu me olime, olime suutnud kuskilt AIDS-i keskusest, HIV-programmist või pagan teab kust välja sebida ühe korraliku kastitäie teavitusplakateid ja muid materjale, millega plaanisime perekonnaõpetuse tunni alamprojektina läbi viia korraliku kohaliku teavituskampaania, mis viiks noori kõiksugu ohtude ja jubedustega kurssi. Eksole. Kui selline suur pakk materjale juba olemas, siis tuli meil kuskilt geniaalne idee müüa oma idee ka vallas maha ning taotleda projekti korras väike rahasüst, et teoreetiliste materjalide kõrval ka mõnevõrra kondoome jagada. Ega meil see plaan liiga hästi läbi mõeldud ei olnud, aga tahtmine midagi ära teha oli suur ja nii me läksimegi juba toona Vinni valda valitsenud härra Toomas Väinaste juurde audientsile. Huvitaval kombel sobisid sellisteks käikudeks alati imehästi just vene keele tunnid, aga see on juba üks teine flashback…

Igatahes, kui olime vallavanema kabinetis värisevate häältega oma suurejoonelised plaanid tõsisele vallavanemale ära rääkinud, kes küll veidi vist ka muigas selle nalja peale, siis tänas ta meid algatuse ja mõtte eest ja pidas vähemalt 15-minutilise loengu majandusest, kuidas kõik asjad tegelikult toimivad ja et tegelikult tuleb kõigepealt majandus korda saada enne kui kondoome jagama hakatakse. Ütlen ausalt – see kõik oli nii magamaajavalt igav, et oleksin eelistanud sel hetkel kasvõi vene keele tunnis olla. Soovitud tulemus jäi meil seekord saavutamata ja vallavanem meie projekti ei toetanud. Tõenäoliselt sai ta pärast teiste ametnikega kõva kõhutäie naerda.

Loo moraal saabus aga alles 16 aastat hiljem. Ma ei tea, kuidas Vinni vallas selle majanduse korda saamisega täna seisud on, aga ma olen üsna kindel, et kui Toomas Väinaste oleks toona meie plaaniga kaasa tulnud, siis oleks tal neid alaealisi pätte, kes trepikodade ees OTSE PUDELIST (kujutate ette?! :D) viina joovad vähemalt poole vähem. Kes nüüd naerab, ah? 😀