Key West

Miamist lõunasse viis meid tee läbi Everglades alligaatoripargi Key West’i. Everglades’is vaatasime alligaatoreid, sõitsime “Kahest Kangest” nähtud suure propelleriga paadiga (mis tegelikult ei olnud pooltki nii hirmus kui Kristjan Jõekalda näolt lugeda võis) ning natuke vaatasime ka madusid. Mina katsusin esimest korda elus päris elus madu ja polnud üldse nii libe ja limane kui ma millegi poolest ette olin kujutanud. Nunnu oleks ilmselt mao kohta palju öeldud, aga täitsa OK oli küll. Sealt edasi siis juba järgmine “pikem” peatuspaik: Key West. Meie reisi formaati arvestades oli 2-3 ööd ühes kohas juba hiiglama pikk aeg 🙂

Tee Key Westi on põhimõtteliselt üherealine maantee, mis viib saarelt saarele ja kohati võib olla suisa miilidepikkune sild. Kõige pikem neist on 7 Mile Bridge, enne mida tegime ka väikse sõidupausi, et vaadet imetleda ja jalgu sirutada. Lühikese aja jooksul õnnestus ülevalt sillalt märgata meres nii haisid kui ka merikilpkonna. Loodus! Äge! Selliseid vaateid, nagu googeldades Key Westi kohta leiab muidugi autoaknast ei näe – aga äge oli ikkagi!

Key West on USA kõige lõunapoolsem asustatud punkt ja seega leidus eriti Key Westi lõunatipus väga palju kõiksugu “kõige lõunapoolsemaid” kohti. Kõige lõunapoolsem punkt: suur värviline junn, mille juures on lihtsalt järjekord, et pilti teha – jättis meid suhteliselt külmaks. Loomulikult olid olemas ka kõige lõunapoolsem maja, kõige lõunapoolsem külalistemaja, kõige lõunapoolsem hotell, kohvik, rand, suveniiriputka, kauplus, rollerirent jne jne. Kui sa juhtusid olema oma tegevusalas kõige lõunapoolsem, siis oli see automaatselt turundusslõugan, mida kasutada.

Kõige lõunapoolsemas rannas (kus siis mujal?!) ringi uudistades alustas meiega vestlust kohalik mees, kes oli oma kahe väikse lapsega jalutuskäigule tulnud. Oli väga sõbralik ja uudishimulik, küsis loomulikult, kust me pärit oleme (Miami päikesepõletus vist reetis, et pole päris kohalikud) ja kui kuulis, et tuleme Eestist, tabas teda äratundmisrõõm: “I have a friend from Estonia – Peter!” Peeter elas ilmselt kuskil tema läheduses ja oli teda kõigi oluliste faktidega kurssi viinud: “Estonia – it’s better than Latvia, right?” 🙂 Küll see Peeter on üks tubli mees, mõtlesime, endal suud naerul. Järgmisena pakkus mees, et teeb meist grupipildi. Vot see oli küll väärt mõte, kuna sellist pilti, kus me kõik koos oleksime olnud, meil veel polnudki. Mees (vot tema nime küll ei mäleta) manitses oma pätakaid, et need kai pealt samal ajal vette ei kukuks ja tegi meist selle reisi esimesed grupipildid. Pildid tehtud, hüüdis veel mingeid kirillitsas slõuganeid, millest minule oli arusaadav vaid “Sposiba!”. Selle peale me muidugi veidi torisesime, aga tema oli ikka sama rõõmus edasi: “No? Sorry, I learned from Borat!”

Tegelikult jõudis ta lühikese aja jooksul rääkida veel muudki. Kuna Key West on USA kõige lõunapoolsem punkt, siis on see peamiseks sihtpunktiks paljudele Kuuba põgenikele. USA seadus näeb tema jutu järgi ette, et kui põgenikud Kuubast on USA pinnal maabunud, siis on nad automaatselt USA kodanikud. Seda Kuuba kommunistliku režiimi tõttu. Meie värske tuttav töötas kohalikus haiglas ja ütles, et on ette tulnud juhuseid, kus põgenikel on merel, ilmselt siis USA vetes, aga veel enne maismaale jõudmist mingi tõsine terviseprobleem tekkinud ja nad on meditsiinitöötajate poolt kaldale toodud. Võib ka niimoodi “vedada”.

Key West on eriline veel selle poolest, et on geikogukonnas hinnatud meka. Meie sealviibimise ajal oli seal just Pride weekend ja viidi läbi erinevaid toredaid üritusi. Näiteks jalutasime esimesel ööl mööda üritusest, mille raames valiti mingite parameetrite ja oskuste põhjal välja kõige geim gei. Ma ei tee nalja. Võitjaks osutus ligi 2m pikk, kiilakas ja tõmmu musklimägi, kes viibutas uhkelt võidukarikaga, endal roosad tiivad selja küljes lehvimas. Liblikas oli vist mingi selle suve teema, sest järgmisel päeval sõitis meile jalgrattal vastu vanem meesterahvas, kellel oli seljas roosa väga lühike balletiseelik (või oli see hoopis vöö?), noksi ümber roheline krepp-paber ja liblikatiivad seljas. Eks iga mees tahab kord elus ilus roosa liblikas olla. Key Westis on see võimalik! 😀

Hemingway muuseumi jätsime Markoga vahele, küll aga käisid seal teised kirjandushuvilised ja vaatasid üle ka kuulsad 6-varbaga kassid. Meie ronisime samal ajal tuletorni otsa, kust oli võimalik näha kogu saart. Selle käigu juures jätsid mulle kõige sügavama mulje kassa juures olevad vastused korduma kippuvatele küsimustele. Mõni stiilinäide: Ei, tuletorni tippu ei vii lift; jah, sa pead ise trepist üles minema. Ei, tuletorni tipust ei näe Kuubat, küll aga on näha kogu ülejäänud saar. Jne.

Lisaks jäi meile teele ette Harry Trumani Little White House, mis minu arusaamist mööda on justkui USA presidentide suveresidents. Kohapeal oli loomulikult Trumani muuseum, sai osta Donald Trumpi ja Hillary Clintoni nänni ning kõige olulisem – käia vetsus 🙂 Mina ostsin wannabe ajaloolasena endale The Dallas Times Herald 22. november 1963 väljaande. Originaal muidugi 😉 Lugeda ma ei ole seda veel jõudnud, aga issand jumal kui põnev see tundub! Peale Kennedy tapmise kajastuse on keset lehte ka näiteks suured jõulukinkide reklaamid. Jah, minus lõi ajaloolane välja 😀

Pärast seda kui me olime saare servast servani jalgsi läbi käinud, rentisime Markoga rolleri ja mõtlesime ka sellega saarele ringi peale teha. Päris ringiga me vist hakkama ei saanud, sest et rolleriga sõitmine on ikkagi väga hirmus tegevus ja veidi me ei saanud aru ka, kus me oleme ja kuhu sõidame. Ja mina hakkasin muidugi alati pablama kui kiirus üle 25mph läks 😀 Aga emotsiooni mõttes muidugi tore, et tehtud sai. Liiklus oli selles mõttes väga harjumatu, et enamik ristmikke on reguleerimata, kõik peavad teed andma ja parema käe reegel ei kehti. Eesõigus on sellel, kes enne ristmikule jõuab. Ehk et jõuad nelja tee ristmikule, teed ilusa stopi ja siis üritad meenutada, kas see roosa sedaan oli juba seal enne sind või kas see sinine pick-up peaks ka meile teed andma või mitte. Alguses väga veider, aga tegelikult harjus ka sellega ära.

Key Westi juures torkas silma veel see, et kuked ja kanad (ja tibud) hängivad täiesti vabalt mööda saart ringi. Kui ma peaksin aga võrdlema Key Westi ja Miamit, siis Miami oli minu jaoks nagu supermarket – seal on kõike ja hästi palju. Key West on armas butiik, veidi nagu Haapsalu moodi madalate puust majadega, kus on isikupärale rohkem ruumi. Kui ma peaksin lastega emba-kumba kohta minema, siis ma valiksin Miami, kuna seal on rohkem kõikvõimalikke atraktsioone, parke ja värke, mis just lastele mõeldud. Kui ma tahaksin ise rahulikku mereäärset Kariibipuhkust, kus on samas kõik võimalused veespordi harrastamiseks ja mereelukate söömiseks (mida osatakse seal ülimaitsvalt valmistada!), siis ma valiksin Key Westi. Lastega seal pikalt tegevust ei oleks, lisaks oleks keeruline selgitada, miks mõned onud roosad liblikad on 😀 Samas oli ka meie jaoks just see päevade arv (3) täiesti paras, ehk kõigest üks päev jäi ideaalsest õnnest puudu, et oleks ära käinud kalapüügiretkel ja jetiga sõitmas, edasi oleks ehk endalgi võib-olla üksluiseks läinud.

Key Westist viis meid tee tagasi Miami lennujaama, kus meie Florida puhkus selleks korraks lõppes. Edasi ootasid juba täiesti teistsugused Dominikaani Vabariik ja Haiti.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s