Miami, baby!

Tundub nagu oleks puhkus olnud hiiglama ammu, peaaegu et eelmisel aastal, nii et ongi täiesti õige aeg settinud emotsioone ja elamusi uuesti läbi elada. See pea kolmenädalane reis oli igas mõttes siiani minu elu kõige-kõigem: kõige pikem, kõige kaugemale, kõige ekstreemsem, kõige kallim ja kui kunagised klassieksursioonid välja arvata 😀 siis ka kõige suurema grupiga tehtud reis. Nii et arusaadavalt on reisijärgseid ülevoolavaid tundeid vägagi palju ja vägagi erinevaid, nii et ühe sõnaga seda puhkust kindlasti kokku võtta ei saa. Reisi võib tinglikult jagada kolmeks vaatuseks, millest esimene on Florida.

Kui me Miamisse jõudsime, siis oli orkaan Colin juba ära läinud. Või minemas. Igal juhul ei puudutanud ta Miamit otseselt ning orkaanide hooajast andsid saabumise õhtul märku tumedad vihmapilved ja aeg-ajalt sadav vihm. Aga vähemalt oli soe! Minu pärast sadagu vihma palju kulub, kui samal ajal on 31-34 kraadi sooja. Ja seda sooja saime küll kogu raha eest 🙂

Seadsime end sisse Miami Beachil ja esimeseks päevaks tegevusi ei olnud planeerinud – mõtlesime, et ehk on vaja reisist toibuda ja vaatame/tutvume niisama ringi. Kuna ilm oli täiesti pilvine, siis otsustasime pärast hommikusööki minna kuulsa rannaga tutvuma. Ikkagi Miami Beach ju! Edasine on väljavõte turistifeil’ide klassikast.

Loomulikult panime me ujukad selga, sest et hoolimata päikese puudumisest oli soov vesi kindlasti ära proovida. Päikesekreemi ei olnud kellelgi meeles ei peale määrida ega kaasa võtta, sest et no päikest ju absoluutselt ei olnud! Juba taipate, eks?! No ja eks me siis proovisimegi vett ja hulpisime ookeanis ringi. Pärast kuivasime natuke rannal ja siis käisime veel vees ja kuivasime jälle natuke. Päike hakkas lõpuks juba vaikselt pilvepiiri vahelt piiluma ning kuna niisama vedeleda enam eriti ei viitsinud, siis otsustasime rannast lahkuda. Juba siis oli aru saada, et kuigi olime päikest reaalselt näinud vast maksimaalselt 30 minutit, olime kõik korraliku päikesepõletuse saanud. Räägitakse küll, et päike võtab ka läbi pilve, aga ma polnud seda siiani uskunud. Päriselt. Ma arvan, et Eestis on päike piisavalt memmekas, et seda ka mitte teha. Miamis sain aga oma vitsad kätte. See oli selle reisi esimene ja viimane kord, kui ma ilma kreemitamata hotellitoast välja astusin.

Bussi- ja paadituur tuli meieni täiesti ootamatult. Olime just pärast pilvetaguse päikese käest pääsemist hakanud nautima jääkülma laimiga Budweiserit, kui meie laua juurde sõna otseses mõttes hüppas üks vanem härra, kes jutu järgi oli sõjaveteran, kes nüüd Miami Beachis oma bisnessi ajas. Loomulikult oli just tema paadituur, mis mööda Miami Beachi rannajoont sõitis ja kõiki kuulsuste villasid tutvustas, kõige parem. Loomulikult oli tal meile ka scpecial price, nii et letihinnast saime alla tingitud suisa 50% ning maksime lõpuks $30 nägu.

See, et tegemist on ka bussituuriga, selgus siis kui buss meid hotelli juurest peale võttis 😀 Kui me algselt arvasime, et buss on selleks, et meid sadamasse viia, siis jah, nii see oligi, lihtsalt keegi ei maininud seda, et enne sadamasse jõudmist teeb see buss veel linnapeal ca 1,5h tiiru. Alguses olime veidi sellised “mis mõttes? meie ei tea sellest midagi!” aga kokkuvõttes oli see bussireis väga äge ja saime käia kohtades, kuhu omal käel ei oleks tõenäoliselt üldse sattunud. Nagu näiteks Little Havanna, mis on koopia Kuuba pealinnast ja kus härrasmehed mängivad spetsiaalselt selleks loodud klubides doominot. Või siis Wynwood, mis on samuti Miami linnaosa, kus on kõik tänavad ja majaseinad kaetud erinevate mustrite, joonistuste jms. Väga põnev ja teistsugune!

Mehed tänavakunsti eriti ei hinnanud, seega tellisid nad kõrvalkohvikus hoopis ämbritega õlut. Õlut oli võimalik osta nii ühekaupa, kui ka jää-ämbris ja kuna meid oli ikkagi terve grupp, siis see teine variant tuli esiteks soodsam ja teiseks nägi ka šefim välja. Pärast esimest laimiga proovitud õlut ma põhimõtteliselt keeldusin seda jama ilma laimita joomast ja nii kuulus iga tellimuse juurde ka viisakas “with lime”, mida ettekandjad millegi pärast sageli kuulsid kui “Bud Light”, aga ajapikku õppisime seda M-tähte laimi lõpus väga selgelt artikuleerima.

Üks fun fact ka paadireisist. Mõnevõrra oli piinlik paadiga mööda kaldaääri sõita, kui paadis on ruuporiga mees, kes karjub, et “wowowow, siin elab Jennifer Lopeeeeeez!” 😀 ja samas on kahju ka Jenniferist, et ostis endale miljonite eest luksusvilla ja rahulikult oma aias päikest võtta või niisama pikniku pidada ei saa, sest et päevas sõidab mööda mitu paaditäit lolle, kes teda vaatavad ja huilgavad. No mis elu see on? Kõige luksuslikum ja kallim villa ei kuulunud aga ei ühelegi spordiässale, filmistaarile ega modellile, vaid… ta-ta-ta-daa… ravimitootjale, kes müüb Viagrat. Võib-olla puhas kruiisijuhi mula, aga isegi kui see doktor/ärimees ei leiutanud ka Viagrat, siis igatahes annab aimu, mis summad ravimitööstuses liiguvad.

Miami Beachil olimegi paar päeva: pool päeva käisime bussi- ja paadituuril ning ühe TERVE PÄEVA veetsime Sawgrass Mills ostukeskuses, mis tundub siiani täiesti uskumatu. Arvasin, et oleme seal maksimaalselt 3-4 tundi, aga lõpuks kulus 9! Ja ikka jäi puudu, sest et järgmisel päeval enne Everglades alligaatorifarmi minekut oli vaja veel ühest outlet’ist läbi minna 😀 Eriti kibelesid mehed, kusjuures 😀 Selles mõttes on natuke naljakas vaadata neid Eesti soodukate e-maile, mis mulle praegu postkasti tulevad. Denim Dream lubab (wow wow wow) suisa 30% allahindlust, aga isegi sellisel juhul maksavad kõik asjad 2-3 korda rohkem kui USA-s. Veits ikka kripeldab üks suur ja korralik käekott, mida ma lõpuks ikkagi ei raatsinudki endale osta, selle koha pealt olen korralik kooner. Aga kui ma vaatan, et Eestis saaks sama raha eesti sama brändi… pisikese rahakoti 😀 siis oleks võinud selle käekoti ikka kaasa võtta…

Ma pole ilmselt eriline linnaturist, seega mingeid ülimega-emotsioone minust linn kui selline ei tekitanud. Jah – mulle meeldis linna siluett ja palmid, mis ääristavad sõiduteid, sinine vesi ja hele liiv – kõik täpselt nagu filmis nähtud. Aga ikkagi – see on linn ja mina linnas kuidagi ei puhka 🙂 Mis üllatas? See, kui palju on seal latiinosid ja hispaania keelt – ma ei arvanud, et see osakaal nii suur on. Mis siis veel edasi saab kui edasi lõunasse sõidame?

Advertisements

2 thoughts on “Miami, baby!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s