Lühipuhkus Lätis

Käisime poistega kolmepäevasel Läti-reisil. Puhkus Lätis kõlab natuke naljakalt, aga tegelikult olid need kolm päeva maksimaalselt elamusi ja ägedaid hetki täis, nii et kokkuvõttes oli ootamatult äge puhkus. Mis siis, et lühike ja mis siis, et Lätis 🙂

Startisime kodust esmaspäeva hommikul veerand enne üheksat ning pärast korduvaid kohvi-, snäki-, vetsu- ja joogipeatusi jõudsime ca 13 paiku Turaida piiskopilinnusesse. Seda konkreetset peatust nõudis ajaloohuviline Marko, kellel on kange soov iga torni otsa ronida ja vaadet imetleda. Ütleme nii, et torni otsa ronisime, aga tunduvalt parema vaate oleks ilmselt saanud köisraudteel, mis üle Gauja jõe ürgoru sõidab. See jääb meil järgmiseks avastamiskorraks, kuna seekord lihtsalt ei jõudnud.

Tore, et vanu asju järeltulevatele põlvedele säilitatakse, aga ma ei ole ilmselt nende inimeste hulgas, kes viitsiks muuseumis tund aega vana odaotsa või lusikat uudistada. No palun vabandust, aga tõesti ei huvita. Ruubenit huvitas hästi korraks üks suurem paekivijurakas, mis oli kahe kandetrossiga mingi tala külge rippuma pandud. Ruuben loomulikult, põrguline nagu ta on, pani eksponaadile kohe käed külge ja lükkas kerge hoo ka veel sisse. Lätikeelne sajatamine ei lasknud ennast kaua oodata. Posti tagant ilmus pahur vanem naisterahvas, kes hakkas Ruubenit jälitama ning alguses läti, pärast ka vene keeles kasvatama. Ilmselgelt oli ta sellest pühaduse rüvetamisest nii šokeeritud, et kui Ruuben näpuga mingi akna poole näitas, siis ütles muuseumivaht väga otsusekindlalt, et seal ei ole mitte midagi vaadata ja me võiks nüüd minema hakata 😀 Tore muuseum oli!

Mulje jäi, et kui oleks tahtnud seal territooriumil niisama ringi uudistada, siis oleks võinud ka tasuta sisse minna; igasse majja sisseminekul küsiti aga piletit. Kauaks me sinna kompleksi ei jäänud, sest et põhiatraktsiooniks oli selleks päevaks valitud Siguldas asuv Tarzani park, mis lätikeeli on loomulikult… YES! Tarzans Parks! 😀

Tarzani pargis oli poistel kohe teine minek. Lasime neil natuke puu otsas turnida, natuke tuubiga sõita, natuke kelguga sõita ja natuke batuudil hüpata. Kokku olime seal ca 4 tundi, kuigi oleks võinud olla kauemgi, lihtsalt hotelli check-in’i ei saanud enam kaugemasse tulevikku lükata. Poiste lemmik oli vaieldamatult 400m kelgurada, kus relsi peal mäe otsast alla sõitev kelk võib üles võtta koguni 40km/h hoo. Arusaamatu, kuidas sellisele atraktsioonile ilma kiivrita lubatakse, aga ju siis pole keegi seal veel peaga vastu puud sõitnud. Sõidule eelneb mõnusalt pikk suusatõstukiga sõit mäe tippu, nii et saab nautida nii vaadet Gauja ürgorule kui piiluda mäeküljel asuvasse rebaseurgu.

Olgu siinkohal öeldud, et mina kardan nii kiirust kui kõrgust, eriti kaif on nende kahe kombinatsioon. Nii et on igati loogiline, et ma sain seda vahvat kelgurada suisa kaks korda läbida: esimene kord Ruubeniga, teine kord Priiduga. Ruuben lihtsalt oma vanuse tõttu ei saanud üksi sõita ja Priit oma alalhoidlikkuses ei tahtnud üksi sõita. Iga ema kohustus on sellises olukorras vajadusel mõttes minestada, aga reaalses elus hambad ristis mäest alla kihutada. Kusjuures Ruubeniga sõites sain veel riielda ka. “Emme, ära pidurda! Kurvides on nii äge driftida!” Lihtsalt kohutav! 😀 Enne viimast laskumist oli raja ääres silt, millel oli selge käsk pidurdada, sest et sinna oli paigaldatud kiiruskaamera, mis kõigist pilti tegi. 2€ eest sai selle pildi lasta pärast välja printida. Pole see kvaliteet küll teab mis asi, aga see emotsioon on meenutamist ja seda 2€ täiega väärt! 🙂 Tarzani park jättis igati sümpaatse ja mõnusa mulje, nii et sinna soovitan minna küll.

Teiseks päevaks oli planeeritud Livu veekeskuse külastus ja nii uskumatu kui see ka ei ole, suutsime seal veekeskuses veeta suisa 7 tundi! Poistel oli täiega lõbus, kuigi Ruuben oma 110cm kasvuga ei kvalifitseerunud mitte ühelegi toruatraktsioonile. Läbi pettuse nihverdasin Ruubeni koos endaga õues asuvast laiast kollasest rennist alla ja pärast mõningast paarisharjutust läks Ruuben üle iseseisvale lõbutsemisele. Basseinis oli Ruubenile rinnuni vesi ja kuna ma ise jälgisin teda kõrvalt kullipilguga, siis minu hinnangul oli asi kontrolli all. Järgmine kord on aga ilmselt siis pointi minna, kui Ruuben ka koos minu ja rõngaga torusse võib tulla.

Riia loomaaed oli jäetud viimaseks päevaks, kuna lootsime selle lõbustuse koos kojusõiduga samasse päeva mahutada. Piletihinnad on samas suurusjärgus, mis Tallinna loomaaiaski, muus osas aga… on Riia loomaaed Tallinna omast minu hinnangul palju etem valik. Miks?

Esiteks ei ole Riia loomaaia territoorium liiga suur: sa ei pea laste jaoks võtma järelveetavat käru, et nad kuidagigi üldse selle päeva vastu peaks; ja sa ei pea enda jalataldu ümmarguseks vantsima. Teiseks asub loomaaed looduslikult mõnusas ja kaunis kohas: männimetsa all, järve kaldal. Loomaaias on kõrghaljastus, kõnniteed looklevad küngastest üles ja alla. On huvitav, vaheldusrikas ja lõunat saab süüa kohvikuterrassil, vaatega järvel purjetajatele. Kolmandaks, mis loomaaia puhul on vast kõige tähtsamgi – seal on huvitavad loomad.

Jah, me kõik oleme ilmselt veetnud pool päeva Tallinna Loomaaias, selleks et näha kitsesid, natuke teistsugused kitsesid, sarvedega kitsesid ja lõpetuseks veel ka eeslite tagumikke. Ja sinna kõrvale kuulnud lugusid, kuidas “lõvi praegu magab, karul on palav, elevant ei viitsi välja tulla jne jne”. Ütlen ausalt, et nägin Riia loomaaias vähemalt 10 sellist looma, keda ma polnud varem näinud ja ma siiralt vaimustusin. Näiteks sellist looma, kes kaugelt näeb välja nagu rebane, aga oma proportsioonides on selline, nagu oleksid just sattunud Alice Imedemaale. Lisaks muidugi kaelkirjakud, keda Tallinnas ei ole ja reaalselt HIIIIGLASLIKUD jõehobud, kes lihtsalt vedelesid iseenda otsas. Ma ei kujuta ette, kas selliseid kehasid on võimalik ilma kraana abita liigutada, sest et need olid tõesti… Hiiglaslikud. Pekikuubikud 😀 Nägime veel ka pingviine, vahvaid alpakasid ning palju erinevates mõõtudes kilpkonnasid ja krokodille. Ruuben avastas ka uue seninägematu loomaliigi: kärnkrokodilli 😀

Me olime loomaaias ca 4h ja sinna sisse mahtus nii mõnigi vetsupeatus, üks mänguväljakupeatus ja üks söömine. Lisaks nägime täiesti rahulikus tempos ära kõik loomad ning tegime lasteloomaaias kitsedele pai. Isegi Ruuben käis loomaaia läbi, ilma et oleks sülle, kukile või seljakotina selga soovinud – seega lastele igati sobilik paik.

Kuna poisid jäid puhkusega rahule, siis võib ka ise rahule jääda – eks see programm oligi justnimelt nende huvisid silmas pidades kokku pandud. Kui mind ennast midagi häirima jäi, siis võib-olla see, et seal kandis on väga-väga palju eestlasi. Mitte, et mul eestlaste vastu midagi oleks – ei – lihtsalt minu jaoks algab puhkus kuskilt sealt, kus ma enam eesti keelt ei kuule. Aga kui see väike pisiasi kõrvale jätta, siis ma arvan, et seda kanti võiks sealt allapoole edasigi uurida 🙂

Advertisements

4 thoughts on “Lühipuhkus Lätis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s