Tule võitjate tiimi!

Tähelepanu, tähelepanu! TTÜ võrkpallinaiskond otsib uueks hooajaks sponsoreid ja kui Sa soovid oma ettevõttega saada vähemalt 10 korda kuulsamaks, siis on see võimalus just Sulle!

Ma tean küll, mida mõeldakse, kui jutt sponsorluse peale läheb. “Nojah, maksan mingid meeletud miljonid ja mis ma vastu saan? Sportlased vigastavad end, tulemusi ei tule ja lõpuks ei huvita MINU kasutegur pärast raha ülekandmist mitte kedagi!” Rahu! Minu isiklik kogemus TTÜ võrkpalluritega räägib midagi muud!

TTÜ võrkpallitüdrukud ei ole niisama ilusad tüdrukud (mida nad on muidugi ka, ega muidu ei toetaks neid Tradehouse Ilukaubamaja, eksole 🙂 ), nad on ka väga-väga tegijad palliplatsil, millest annab tunnistust eelmisel hooajal saavutatud Eesti Karikavõistluste I koht, Balti Liiga III koht ja Eesti Meistrivõistluste II koht. Kolm TTÜ naiskonna mängijat kuulub rahvuskoondisesse. Ühesõnaga, tegemist on väga tõsiseltvõetavate sportlastega ning ka algavaks hooajaks on eesmärgid seatud kõrgele!

Igasuguse toetamise puhul on sisuliselt kaks võimalust:

1.Kannad kokkulepitud summa spordiklubi kontole ja rohkem ei tee midagi. Hooaja lõpus lähed saali ja poseerid koos võitjatega:

sponsoriga pilt

2. Kannad spordiklubile raha üle ja mõtled koos tüdrukutega 100 lisamoodust, kuidas hooaeg lahedate koostööprojektide ja üritustega sisustada.

  • Näiteks käid TTÜ spordihoones mänge vaatamas. Või siis saadad mänge vaatama oma töötajad ja/või koostööpartnerid;
  • Jagad mängudel pealtvaatajatele/parimatele mängijatele oma brändi kingitusi ja korraldad loosimisi;
  • Riietad pallipoisid ja -tüdrukud enda brändi riietesse;
  • Riputad TTÜ spordihoonesse oma bännerid, plakatid, lipud jms;
  • Korraldad TTÜ Võrkpalliklubi FB lehel loosimisi;
  • Oled mängudel väljas oma müügiletiga;
  • Palud tüdrukutel TTÜ peahoones oma brändi flaiereid jagada;
  • Teed koos naiskonnaga heategevust (veredoonorlus, heategevuslikud projektid, kalendrid jne);
  • Korralda oma töötajatele/partneritele koos naiskonnaga ühistreening või kutsu nad näidistrenni andma oma suvepäevadele;
  • jne jne jne – ma lihtsalt ei jõua neid kõiki võimalusi üles loetleda!

Tüdrukud on ise asjas väga sees ning vahvate koostöömõtetega tulevad rõõmsal meelel kaasa. Ja kui tõesti ühtegi mõtet ei tule, siis tee tüdrukutega kasvõi paar ilusat pilti, mida saad oma brändi promomisel ära kasutada – sest et fotogeen ei ole neist tüdrukutest üldsegi mitte mööda läinud 😉

Kui natuke tundub juba hea mõte, aga muretsed endiselt, et Sinu ettevõtte raha teenimatult kellegi teise põhjatus taskus või pangaarvel lõpetab, siis ka see on asjatu hirm. Sponsorlusrahadega kaetakse näiteks järgmised kulud: soetatakse võistlusvormid, treeningdressid ja jalanõud; samuti kaetakse transport mängudele ning Balti mängudel käies lisandub eelarvesse ka ööbimine ja sportlaste toitlustamine.

Kõige tähtsam ja ehk ka valulisem valdkond on tervishoid, mille alla kuulub nii tervisekontroll (kogu naiskonna kohta 1000€) ning ka suurematest-väiksematest traumadest kiire taastumine. Kui isegi hüppeliigese tugevast venitusest on võimalik õigete vahenditega nädalaga taastuda, siis on jube kahju, kui see vajalik abi jääb rahapuuduse tõttu saamata.

Kui mõte hakkas liikuma, siis võta julgelt ühendust TTÜ võrkpallinaiskonna mängiva manageriga: sirli@4teams.ee või +372 53 429 700 ja mõelge koos edasi. Ükski toetus pole liiga väike 🙂 Ehk läheb hästi ning tüdrukud saavad endale Sinu abiga ülieduka hooaja ning Sina oma ettevõttele kuhjaga kuulsust juurde. Win-win, nagu öeldakse!

PS! Ma tõesti ei tea, kes on kõigi nende piltide autor. Kui Sina tead, siis anna mulle ka teada ja nimi saab piltide juurde kirja!

Eeskuju?

Erki Noole suust on saadud kätte sellised vahvad väljaütlemised, mis ausalt öeldes panid minu kulmud korralikult kerkima ja imestus kestab siiani. Jah, eks ta on varemgi oma otsekoheste arvamustega “hiilanud”, aga see siin on täiesti uus level, missugust jama on ausalt öeldes isegi raske kommenteerida.

Miks ma seda siis teen? Miks Erki Noole väljaütlemised üldse kuidagi olulised on? Põhjus on lihtne: Erki Nool on olümpiavõitja ja kuna meil on neid vähe, siis on nad kõik eristaatuses ja paljudele noortele eeskujuks. Ja nüüd loob see eeskuju seose bussis istekoha mitte pakkumise ja olümpiavõidu vahel. See on täiesti jabur võrdlus ja enamik noorsportlasi ei hakka never-ever süviti analüüsima, et mida siis härra Nool TEGELIKULT öelda tahtis ja kas ajakirjanik kuidagi moonutas sõnu ka või ei. Kahju on juba tehtud!

Selleks, et olümpiavõitjaks saada (kui see üldse kellelgi omaette eesmärk peaks olema), ei pea igapäevaselt ja igas valdkonnas absoluutselt kõigile (piltlikult või otseselt) lõuga sõitma ja jalgupidi peas trampima. On käitumine, mis on aktsepteeritav või oodatud võistlusareenil, kuid mis automaatselt ei välista seda, et inimene on sisimas ikkagi normaalne, mitte mingi nõme ülbik.

Täna on mul hea meel, et poisid on nii noored, et nad ei tea veel, kes on Erki Nool. KUIDAS ma seda, olümpiasangari ja spordieeskuju poolt öeldud mõtet nende ees siluksin? Mul on südamest ükskõik, kas mu lastest saavad olümpiavõitjad või mitte, nii kaua kui nad on normaalsed INIMESED. Täna on Priidul seinale kinnitatud Rasmus Mägi autogrammiga pilt, mitte Erki Noole oma. Ja ma võin lubada, et kui Rasmus Mägi hakkab analoogset jama suust välja ajama, siis tuleb see pilt kiiremini seinalt maha, kui see sinna pandud sai.

August, 25 aastat tagasi

Täitsa imelik värk selle vanusega – enda arvates teab mis vanur veel ei ole, küll aga on viimasel ajal sellist nostalgia-flashback’i kuidagi üha rohkem peale viskama hakanud. Ei, mitte seda, et küll vanasti oli rohi rohelisem ja suvi soojem, ei! Pigem tulevad mingitest veidratest ajusoppidest meelde sellised seigad ja mälestused, millest reaalselt justkui midagi ei mäletagi – aga näe: nad on täiesti olemas ja hüppavad sobival hetkel välja. Seekord siis 20.augusti omad.

Kindlasti aitasid kaasa ka Priidu suunavad küsimused (Mis aastal Teletorn ehitati? Kuidas nad teadsid, et venelased tulevad ründama? Miks me iseseisvaks tahtsime jne jne). Äge, kui laps huvi tunneb ja talle asjadest rääkida saab. Jama, kui kõiki vastuseid ei tea, aga õnneks on lähedalt võtta sõber Google. Iseasi muidugi, palju ühele 7-aastasele kogu sellest infost meelde jääb, aga samas ega ma ka pärast kontrolltööd ei tee. Vahelduseks lihtsalt äge kui saab rääkida nö suurte inimeste teemadel, mitte ainult Legodest, jalgpallitrennist ja Messist (kellest ma ausalt öeldes ei oskagi midagi rääkida).

1991. aastal olin ma 7-aastane, sama vana kui Priit praegu. Ma mäletan, kuidas ma istusin oma kodus keset Aravuse metsa ja vaatasin telekast uudiseid sellest, kuidas (vist) Vilniuses tankidega teletorni ja seda kaitsvaid inimesi rünnati. Mäletan reaalset muret, et tankid tulevad ka Aravusele ja ründavad meid. Tagantjärgi naljakas, aga lapse mure oli suur. Igal juhul rahustasid vanemad mu maha, et Aravusele kindlasti tankid kedagi ründama ei tule. Ei tulnudki 🙂

1991. a suve veetsin koos õe ja emaga Krimmis. Mina olin lõpetanud 1. klassi ja mu õde oli 2,5 aastane. Ausalt öeldes ega ma oma õde tema elu algusaastatest eriti mäletagi. Ta oli väga tihti hingamisteedehaigustega kas haiglas, sanatooriumis või kuskil mujal ära. Mäletan ka üht tema sünnipäeva, kus sugulased kogunesid Rakvere haiglas. Jõhker. Ilmselt oli see Krimmi puhkus nö viimane õlekõrs – hea kliima on varemgi imet teinud ja nüüd tagantjärgi võib öelda, et see tuli kasuks ka mu õele – edaspidi ta oli ikka rohkem kodus kui haiglas 🙂

Krimmi suvi oli väga lahe. Mäletan kalja, mida sai suurte paakautode paagist ja suuri arbuusilaadungeid, mis olid tee ääres ja mis maitsesid megamagusalt. Mereäärsest putkast sain oma esimese Donaldi kleepsuga nätsu, mis lõhnas jumalikult, kuid mille maitse kadus ruttu ja mis tõelise ebaõnnena lõpuks Musta merre kadus. Ma arvan, et ma oleks seda maitsetut plönni lõputult edasi närinud.. Mäletan ka seda, et meie aias kasvasid aprikoosid ja vähemalt ühe päeva selle reisi jooksul veetsin ma nende pärast välikäimlas 🙂 Mäletan, et kohalikega sain suve lõpuks keha- ja vene keele kombona täiesti hästi suheldud ja Viplala raamat oli mu lemmik, mida lugesin iga päev. Mäletan ka seda, et kui me sealt ükskord tagasi tulime, siis oli lennujaamades väga palju sõjaväelasi ja mu vanemad imestasid selle üle. Oli tõenäoliselt 19. august.

Teletornis on praegu väga lahe väljapanek: müüdid ja tegelikkus, kus saab väga palju huvitavat infot nende augustikuu sündmuste kohta. Hoovis, laste mänguväljaku kõrval, on isegi üks reaalne soomuk, mille otsas lapsed terve 20. augusti päeva ja õhtupooliku turnisid ja Justamenti kuulasid. Vot see on parim ajalootund!

Ma arvan, et kui peaks valima ühe riigipüha, mida tähistada, siis ma valiks just selle, 20. augusti. Ma olen ise selle ajaloosündmuse ajal olemas olnud ja ma tean, et see on reaalselt minu elu muutnud. Kindlasti paremuse suunas. Ma ei mõista neid inimesi, kes küsivad, et “kas me sellist Eestit tahtsimegi?” või kes selle üle virisevad. 60% Suviste Seitsmeste vaatajatest näiteks ütles, et nemad sellist Eestit küll ei tahtnud. Aga millist te siis tahtsite? Ja kes selle spetsiaalselt teie jaoks kandikul kohale tooma pidi? Minul isiklikult on küll väga hea meel, et minu lapsed Eesti Vabariigis üles kasvada saavad.

Augustibluus

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on august alati tundunud aasta kõige kohutavam kuu. Lihtsalt näed, kuidas visalt kättevõidetud koolivaheaeg, suvepuhkus, valged ööd, soojad päevad jne jne vääramatu järjekindlusega sügisesse purjetavad ning peagi on september paratamatus. Ei saa öelda, et just pisar silma tuleks, aga kergelt melanhoolseks või nukraks teeb küll. Eriti tänasel päeval, kus hommikust õhtuni on ainult sadanud, sadanud, sadanud ning hallid pilved hõljuvad põhimõtteliselt mööda sõiduteid.

Samas on sügises alati ka midagi erilist ja erutavat. Riskin nohiku tiitliga, aga mulle meeldis enne kooli algust kõik vihikud-kaustikud-õpikud korralikult ära pakkida, ritta seada, nimed igale poole peale kirjutada, koolikotti kokku ja lahti pakkida… Ja see uute asjade lõhn! Värsked vihikud, uued õpikud, vahva keemialõhn, mis immitseb tutikatest vildikatest – täielik unelm! 😉 Ja siis muidugi see ootusärevus, et kohe-kohe juhtub midagi uut ja põnevat: uued õpetajad (või siis õpilased), uued õppeained, uued oskused ja uued võimalused. Ega asjata ei öelda, et kõik on uus septembrikuus. Kuigi oktoobriks on tõenäoliselt kõigest sellest uuest juba täielik siiber ees 🙂

Loomulikult ootan ma sel aastal septembrit hoopis teisiti. Ma lähen jälle kooli, aga seekord mitte õpilase ega õpetajana, vaid lapsevanemana. Ma ei oska veel öelda, milline neist kolmest rollist kõige hirmsam on, aga ma kahtlustan, et vast see viimane. Koolimineku juures on lihtsalt nii palju muutujaid ja mulle tundmatuid tegureid, mis mu lapse elu mõjutama hakkavad ja mida ma ise kontrollida ei saa. Näiteks, kellest saab Priidu esimene klassijuhataja – see on ju ülioluline! Kellest saab pinginaaber? Millised saavad olema Priidu parimad sõbrad? Mis väärtushinnanguid ja eeskuju nemad endaga kaasa toovad? Jah, Priit ei koli kodust ära, aga selline väiksemat sorti pesast väljaukerdamine siiski toimub. Ei saa öelda, et ma täiesti külma närvi ja chill out suhtumisega oleks selles mõttes. Nagu öeldakse: väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured.

Ka Ruuben alustab septembris puhtalt lehelt, uues lasteaias. Teades tema püsimatut loomust ja täielikku vastumeelsust käeliste tegevuste suhtes, on samuti ülimalt oluline, et ta saaks endale õpetajaks sellised inimesed, kes teda suunata ja juhendada oskavad, mitte puusalt hinnanguid ei tulista. Olen seni mõlemat kogenud ja loodan südamest, et Ruubenil õpetajaga veab. Küll veab 🙂

Nii et ühest küljest ootavad ees põnevad uued algused ja suur ootusärevus, teisest küljest paistab ka pisike ärevusepoiss kõige selle tagant piilumas. Hommikud on igatahes juba jahedaks läinud ja ma natuke isegi ootan neid kargeid sügishommikuid, kui punakollased vahtralehed on kõnniteedel ja kergelt praksuvad jalge all. Õhk on karge ja puhas, päike endiselt ere ning kõrvad muutuvad külmast kergelt roosaks-punaseks. Kui kaua ei pea õues kõrvu külmetama, siis täitsa mõnus ja karastav 🙂

Nunnu forever

Olen ennast viimasel ajal tabanud mõttelt.. või õigemini olen hakanud aru saama, et isegi Ruuben on suureks kasvanud ja tal hakkab mingitmoodi inimese nägu pähe tulema. Okei, ilmselt on see nägu tal juba mõnda aega olnud, lihtsalt mina olen olnud pimestatud ja seda mitte näinud, sest et minu jaoks on ta ju ikkagi minu beebi Ruuben 🙂 Beebinäoga 🙂

Ja just siis, kui ma olin vaikselt hakanud leppima sellega, et isegi Ruuben on suureks kasvanud ja ei roni enam nii tihti kaissu ja ajab mind toast välja ning paneb ukse kinni kui tahab pükse vahetada jne, jne. jõudsime pärast õhtust unejuttu järgmise vestluseni:

Priit: Emme, ma tahaksin ka endale oma tuba. Omaette.

Mina: Mhmh, ma saan sellest aru.

Priit: No ikka kohe väga tahaks. Saaksin seal oma kooliasju teha ja. Arvuti paneks sinna ja…

Mina: Mhmh, no vaatame, mis me teha saame selle mõttega. Ruuben, sina tahaksid ka kindlasti oma tuba, jah?

Ruuben: Ei, emme, mina tahan koos sinuga elada!

Jah, see on see koht, kus väljamaa komöödiates lastakse lindilt “awwwwww” ja kõik on jube nummi, ainult et päriselus on kõik palju nummim 🙂

Kui mõni sünnib väljapaistva kunsti-, muusika- või spordiandega, siis Ruubenil on nunnususe level kahtlemata keskmisest kõrgem. Südamest loodan, et ta ei jää ainult sellele rõhuma, vaid arendab ka teisi oskusi/omadusi, et elus hästi hakkama saada. Minu nunnuks jääb ta muidugi alati, mis siis et suure poisi nägu peas 🙂

Kiiver pähe! Õigesti!

Kiivrid on meie peres alati au sees olnud ja ma ei liialda kui ütlen, et poisid panevad kiivrid pähe ka siis, kui lihtsalt maja ees ratastega sõidavad. Ma tean, et paljude jaoks on see “väike ja ohutu” distants või “turvaline keskkond” (pole ju sõidutee), aga oleme hoidnud teadlikult konkreetset joont: kui paned rattad alla, siis paned ka kiivri pähe, ilma selleta mitte kuskile ei liigu. Toimib kenasti ja poisid hoiavad sellest ka kinni. Olen selle üle lausa uhkegi olnud 🙂

Eile, kui ma Priiduga linnas jalgpalliturniirilt tagasiteel olin, sain murettekitava sõnumi, et skeitpargi asemel peaksime ikkagi otse koju minema, sest et Ruuben on raskelt kukkunud ja vaja on hinnangut, kas on tarvis traumasse pöörduda või mitte – muhk on peas nii suur. Minu esimene reaktsioon oli naiivne üllatus – kuidas saab olla peas muhk kui peas on ju kiiver? Tõsiasjana selgus, et kiiver polnud seekord oma ülesannet täitnud 😦

Kui ma koju jõudsin, siis puhkas kott-toolis täitsa õnnetu mehike. Nagu sellistes olukordades ikka, tuleb see kõige suurem kurbus peale koos emme saabumisega. Aga eks tal oli valus kindlasti, sest et nii suurt muhku pole ma varem oma traumade ajaloos näinud ka. Istusin ta kõrval, silitasin käsivart ja tõmbasin juuksekarvi ükshaaval haavast välja – parem see valu alguses üle elada kui kinnikasvanud haavast juukseid välja kitkuma hakata. Kuna Ruuben on vahepeal omale üsna arvestatava tuka ette kasvatanud, siis tõmbasin talle bufi pähe, mis juukseid kinni ja haavast eemale hoidis. Sest et jah – lisaks hiigelmuhule oli tegemist ka hiigelmarrastusega, mis ajas väikses koguses verd ja haavavedelikku välja.

Andsin talle valuvaigistit peavalu vastu, peale mida hakkas tal justkui kergem ning soovis kangesti magama jääda. Jäigi. Minul muidugi kerkis paanika. Mis selle peapõrutuse ja magamise suhe oligi? Äratasin ta siis 2 tunni möödudes üles ja küsisin kontrollküsimusi. Sai aru, kus ta on; teadis, mis juhtunud oli; suutis nimetada venna nime ning läbis ka megaraske 1+1 küsimuse edukalt. Enda nime seevastu öelda ei suutnud, kuigi küsisin korduvalt “Ruuben, mis su nimi on?” 🙂 Vastus oli alati: “Ma olen väsinud!” Kuna iiveldamist jms sümptomeid ei olnud, siis otsustasin, et peapõrutust otseselt ei ole, ning lasin tal veel 2 tundi magada, enne kui uuesti äratama läksin. Siis oli ta juba täiesti terav ja reibas, nagu poleks midagi juhtunudki. Hämmastav!

Mis siis aga ikkagi juhtus? Tõenäoliselt oli Ruuben kiivrit paigaldades selle veidi kuklapoole kaldu lükanud, nii et kui ta kukkus (mis ilmselt pidi toimuma ka rämedalt “õige” nurga all), siis nihkus kiiver lihtsalt veel rohkem eest ära kuklasse ja otsaesine sai täistabamuse. Ma tõsiselt imestasin, et tal rohkem kuskilt midagi katki ei olnud: ei nina, ei lõug, ei käed, ei jalad. Lihtsalt räme latern otsaees… Tegin Ruubenist enda jaoks ka pildi – meeldetuletuseks, kui tähtis on kiiver. Ja mitte lihtsalt selle olemasolu ja peas olemine, vaid ÕIGESTI peas olemine. Kas ma peaksin talle nüüd ostma samasuguse munakoore nagu Priidul peas on? Kas see oleks otsaesist kaitsnud? Või oleks siis hoopis ninaluu katki? Kes küll teaks kõiki õigeid vastuseid?

2016-08-07 18.56.25
Hiigelmuhuga Ruuben 😦

Tegin selle pildi küll ennekõike iseendale meeldetuletuseks, aga ehk aitab kellelgi sarnasest õnnetusest hoiduda. Täiesti uskumatu, et pea on võimalik nii katki kukkuda, kui ometigi kiiver on peas! 😦

How keeruline võib olla?

Tänane päev läheb ajalukku. Just täna vihastasin ma elus viimast korda Kehra Tervisekeskuse arsti (või õe või registratuuritädi või…) peale. Samas never say never, kuigi selle kohta tahaks nüüd küll kõva häälega  NEVER öelda! 😀

Kooliminekuks on teatavasti läbida arstlik kontroll, saada vaktsineeritud ja igatepidi üle mõõdetud. Kuna ma tahtsin kõigega enne juuni reisi valmis saada ja Viimsi perearstile ei olnud juuni esimsel nädalal vabu aegu, siis otsustasin, et mis seal ikka, käin veel viimast korda Priiduga Kehras arstil – pealegi vaja lasteaiast ka kooliküpsustõend saada. Mõeldud-tehtud, registratuuriski aeg kirja pandud. Kõik on hästi!

Läheme Priiduga kokkulepitud ajal kohale ja registratuuritädi on meid nähes kergelt öeldes ehmunud moega. “Ee.. õde ei ole täna tööl”. Ma ei saanud esimese hooga kohe aru. “Oot, mis mõttes ei ole tööl? Ma EILE helistasin ja broneerisin ju aja?!” “Nojah, aga teda ei ole täna. Tal on koolitus.” “No aga mis mõttes te broneerite siis aegu sinna, kui teda ei ole tööl?” ei saanud ma ikka veel aru. Mille peale tuli välja, et koolituse tõsiasi oli selgunud alles samal hommikul ja registratuuritädi ka tõepoolest seda veel eile ette ei teadnud. No okei. Kõlab nagu halvas filmis? Imelik, aga tol hetkel seal seistes tundsin, et kuidagi teistmoodi (loe: lihtsalt) ei olekski saanud see minna.

“No aga mis nüüd siis teeme?” viskasin optimistlikult küsimuse õhku. “Aga tulge homme uuesti, homme on ta tööl!” pakkus registratuuritädi sõbralikult välja ja ma pidin enda emotsiooni korralikult maksa suunama, et talle naeratades selgitada, et ma sõitsin just spetsiaalselt 40+km, et just sel päeval ja sel kellaajal ülevaatusele tulla lapsega ja ma ei hakka seda endale igapäevaseks hobiks kujundama, kuna äkki õel mingil päeval siis ei ole koolitust ja ta on kohal. Ma jäin viisakaks. Küsisin, kas mõnd teist õde ei ole majas? Arsti? Üleüldse kedagi, kes süsti oskaks teha?

Selgus, et üks oli. See jooksis leemendades teiselt korruselt alla ja sahmis asjad korda. Priit sai süsti, tal mõõdeti vererõhku, pikkust, kaalu.. ja oligi kõik. Kogu oluline info (koos kooli nimega) sai kirja mingi vahva värvilise post-it’i peale ning kuna arsti majas ei olnud, siis sain lubaduse, et arst vormistab ära ja antakse mulle teada, kui dokumendile järgi võib tulla.

Kuna mul päriselt ka ei ole aega, et keset tööpäeva lambist 100km otsi sõita ja lubatud telefonikõnet ei tulnud ega tulnud, siis otsustasin nüüd augustis, et käin Priiduga hoopiski uue perearsti juurest läbi ja teeme temaga tutvust. Kõik läks nagu õlitatult. Süsti enam ei saanud, küll aga kontrolliti kõik muu üle, kaasa arvatud silmad, kõrvad, nina, käed, jalad.. ühesõnaga kõik! Vaktsineerimise kohta ütlesid nad, et mul oleks vaja saada Kehrast väljavõte Priidule tehtud vaktsineerimistest, et see koos arstliku ülevaatuse tõendiga kooli viia. Kõige lihtsam kui see mulle e-mailile saadetaks. Tundus mullegi lihtne..

Helistasin siis jumala heauskselt uuesti vanal lastearsti telefonil ja saingi õega rääkida. Seletasin mure ära ja küsisin, kas sellist vaktsineerimise väljavõtet on võimalik kooli jaoks saada. Õde küsis vanal heal “katan-käega-telefonitoru-ära-siis-pole-kuulda” meetodil arsti käest sama asja ära ja sai vastuse, et “Misasja? Mina ei hakka mingit e-maili saatma! Tulgu siia!” Õde siis serveeris mulle viisakalt selle sama vastuse, mida ma tegelikult juba kuulnud olin 😀 mille peale ma siis selgitasin veelkord, et mul on pigem keeruline sinna tulla ja kui on võimalik e-mailitsi tegutseda, siis miks mitte seda kasutada? Selle peale kuulsin läbi kaetud telefoni, et “Mida iganes nad seal ka välja ei mõtle! Tulgu ise järgi, anname kogu toimiku kaasa!”

Et nagu päriselt? Annate mulle selle PAPIST toimiku kaasa, mida sünnist saadik KÄSITSI pidanud olete ja ma viin selle kooli või?? Juhul kui klassijuhatajat peaks huvitama, palju Priit 5-kuuselt kaalus? Päriselt?

Õel turgatas selle peale idee: “Aga las uus arst võtab digiloost immuniseerimise ajaloo välja. Las uus arst saadab e-mailiga. Seal teed lahti selle immuniseerimise .. ja seal on kõik näha! Las uus arst võtab välja” Digilugu? Hmm, miks ma ise selle peale ei tulnud? “Kas ma ise ei näe sealt neid andmeid?” küsisin lootusrikkalt. “Ei näe vist, ma ei tea!” ütles õde ja lõpetasime kõne. Okei.. et siis papist kaust või digilugu.

Lõin digilugu.ee lahti ja logisin sisse. Poisid ka kenasti minu kontoga seotud, läksin ja uurisin lähemalt Priidu andmeid. Eraldi immuniseerimise all mitte midagi lahti loomulikult ei tulnud, küll aga leidsin arstliku läbivaatuse tulemused sellest korrast kui me seal käisime ja kedagi kohal ei olnud. Selgub, et Priidul olla nahk, neelud jms jumala korras olnud ning lampjalgu ei tuvastatud. Päriselt? Poiss ei võtnud isegi jalanõusid ära… Arsti poolt allkirjaga kinnitatud otsus: KOOIKÜPS. Nii oligi kirjas. Aga kui lampjalad oleksid olnud? Või kare nahk? Siis ei oleks kooiküps? Ok, suva see näpukas, aga kas poleks parem, kui kinnitada oma allkirjaga need asjad, milles kindel saab olla? Need 4 asja, mida õde tegi/kontrollis?

Kuna ma ise seda immuniseerimise infot digiloost ikkagi eraldi kätte ei saanud, siis tegin viimase hädakõne uuele perearstile, kes sissejuhatuse peale logis juba digilukku sisse ja ütles, et viimase vastuvõtu ja ka vaktsiini info on seal tõesti olemas. Jah, tõenäoliselt oleks pool sellest asjaajamisjamast olemata olnud, kui ta oleks kohe alguses selle info digiloost välja võtnud, kuigi peab tõele au andma: olemas ongi ainult viimase vaktsineerimise info, immuniseerimise all eraldi loetelu ei tekkinud ka temal.

Ühesõnaga, ma ei jaksa enam pikemalt kirjutada, aga ma pean õige natuke veel selle teemaga nökerdama, et need infod kõik õigesse kohta kokku saada ja kooli esitada, aga rohkem ma loodan, et ma sellega jantima ei pea. Isegi kogu selle protsessi uuesti läbimõtlemine ja -kirjutamine võttis võhma välja 😀

Samas, kui ma nüüd mõtlen kõikide nende värvikate seikade peale, mis mul Kehra registratuuritädi ja arstidega olnud on, siis … natuke on isegi kahju, et mul enam pole asja neile helistada. Nalja sai! 😀