Võin käe südamele panna ja öelda, et ma ei ole elusees nii tihti ja sügavuti ahastuses olnud kui viimase kahe kuu jooksul. Nagu Priit ise ütleb: “mul on maailma kõige suurem kalamälu”, mille peale ma tavaliselt noogutan ja ütlen, et on tõepoolest väga vähe tõenäoline, et kellelgi see veel suurem olla võiks.
Ostsin külmade ilmade tulekul poistele mõnusad soojendusega torusallid. Ruuben käib oma Star Warsi salliga siiani uhkelt ringi, Priidule olen neid õigupoolest ostnud juba 2 tk, aga millegi pärast käib ta ikka oma õhukese bufilirakaga, sest et noh, normaalsed on paar päeva pärast ostmist salapärasel moel ära kadunud. Hakka või kahtlustama, et ta neid meelega kuskile rentslisse viskab, et jumala eest sooja salliga käima ei peaks. Kui ta ise ka kogu selle asja juures nii õnnetu poleks, siis ehk usukski..
Ühel natuke soojemal septembrilõpu õhtul avastasin kodus kehalise kasvatuse kotti tuulutades, et spordisärki ei ole teiste riiete seas. “Priit, kus trennisärk on?” küsisin pühas lihtsameelsuses. “Ma panin kotti!” vastas kõige suuremate ja siiramate silmadega Priit, mis ei andnud justkui võimalustki vastu vaidlemiseks. Nojah, ometigi kotis seda polnud, nagu polnud koolikotis ka kampsunit, mis hommikul jope all soojenduseks seljas oli, aga pärastlõunal jope alt ära kisuti. “Aga ma panin ju kotti!” raius juba kergelt vesiste silmadega Priit, jätkates seejärel tavapärast “mul on kõige suurem kalamälu maailmas!” ahastust.
Ahastasin sisemiselt kaasa. Olen tänaseks ostnud ca 10 harilikku pliiatsit, millest alles on napilt 3; olen ostnud ca 6 paari sõrmikuid, millest pooled on Ruuben külma kõhuga (ja ilmselt ka külmade sõrmedega) ära kaotanud; kvaliteetse spordisärgi ja sooja kampsuni kaotamine ühel ja samal päeval oli täiesti uus tase. Okei, riietel on ju nimesildid sees, mõtlesin ja lootsin, et ehk nad kaotatud asjade kastist järgmisel päeval välja tulevad. Ei tulnud. Ei tulnud ka üle- ega üleülejärgmisel päeval.
Paar nädalat hiljem, kui ma olin riided juba lootusetult kadunuks kuulutanud, saabus Priit võidurõõmsalt koolist: “Ma leidsin oma T-särgi üles!”. Vau! Ja oligi trennikotis, terve ja korras, Priidu nimi kenasti sees. “Aga kampsun..?” julgesin ääri-veeri loota. “Eip, seda ei ole!” jäi see lootus lühikeseks.
Täna helistas Priit mulle kooli garderoobist pärast tunde ja taamal kostva Tarzani kisa kiuste kuulsin, kuidas Priit täiesti üllatunult rääkis: “Emme, tead, kujutad sa ette? Panen mina saapaid jalga ja mida ma näen – leidsin oma kampsuni üles?!” Üsna tõenäoline, et see oli oma 3-4 nädalat lihtsalt kuskil garderoobis vedelenud ja Priit seda lihtsalt ei märganud. Lihtsalt ulme! Erilist üllatusefekti mul ei tekkinud, aga imelik veider pinge tekkis oimukohtadesse, justkui tahaks aju plahvatada. Huvitav, millest? Palusin Priidul vaadata kõik pingialused ja riiulipealsed üle, et äkki ta leiab oma sallid ka üles, aga nähtavasti tuleb selleks veel paar nädalat rahulikult hoogu võtta ja aega koguda.. Iga asi omal ajal!
Täna hommikul kui ma Ruubenile ta viimased ja kõige fäänsimad goretex vetthülgavast materjalist sõrmikud andsin ja palusin, et ta jumala eest need pärast kasutamist alati taskusse tagasi paneks, sain vastuseks lõbusa naeru: “Jah, panen! Sest kui ma need ka ära kaotan, siis sa küll minestad!” Tõsilugu! Tõenäoliselt minestangi! 🙂
