Ronimisministeerium

Käisime poistega laupäeval Ronimisministeeriumis juhendatud ronimishommikul. Ma ei tea, kus metsa sees ja õndsas teadmatuses ma elan, aga kui ma pärast õhinal sõbrannadele rääkisin, kui vahva koht see oli ja kui tore üritus, siis selgus, et kolmest sõbrannast kaks olid seal ise juba AMMMMU ise ronimas käinud ning ühel oli laps seal pidanud sünnipäeva… Veits piinlik 😀 Aga koht on sellegipoolest väga vinge, pea või ise oma sünnipäeva seal! 😉

Juhendatud ronimishommik (mida ehk hakatakse kord kuus korraldama) nägi välja selline, et lapsed koguti kokku, tehti soojendusharjutusi ja külgsuunas ronimisharjutusi, siis söödi puuvilja ja joodi kõvasti vett peale ning finaaliks oli köiega turvatud ronimine lae alla. Kogu see üritus kestis 2 tundi, maksis 15€ lapse kohta ja meeldis kõigile väga!

Mina kasutasin võimalust ja klõpsisin veidi pilte teha 🙂

Advertisements

Kalamälu

Võin käe südamele panna ja öelda, et ma ei ole elusees nii tihti ja sügavuti ahastuses olnud kui viimase kahe kuu jooksul. Nagu Priit ise ütleb: “mul on maailma kõige suurem kalamälu”, mille peale ma tavaliselt noogutan ja ütlen, et on tõepoolest väga vähe tõenäoline, et kellelgi see veel suurem olla võiks.

Ostsin külmade ilmade tulekul poistele mõnusad soojendusega torusallid. Ruuben käib oma Star Warsi salliga siiani uhkelt ringi, Priidule olen neid õigupoolest ostnud juba 2 tk, aga millegi pärast käib ta ikka oma õhukese bufilirakaga, sest et noh, normaalsed on paar päeva pärast ostmist salapärasel moel ära kadunud. Hakka või kahtlustama, et ta neid meelega kuskile rentslisse viskab, et jumala eest sooja salliga käima ei peaks. Kui ta ise ka kogu selle asja juures nii õnnetu poleks, siis ehk usukski..

Ühel natuke soojemal septembrilõpu õhtul avastasin kodus kehalise kasvatuse kotti tuulutades, et spordisärki ei ole teiste riiete seas. “Priit, kus trennisärk on?” küsisin pühas lihtsameelsuses. “Ma panin kotti!” vastas kõige suuremate ja siiramate silmadega Priit, mis ei andnud justkui võimalustki vastu vaidlemiseks. Nojah, ometigi kotis seda polnud, nagu polnud koolikotis ka kampsunit, mis hommikul jope all soojenduseks seljas oli, aga pärastlõunal jope alt ära kisuti. “Aga ma panin ju kotti!” raius juba kergelt vesiste silmadega Priit, jätkates seejärel tavapärast “mul on kõige suurem kalamälu maailmas!” ahastust.

Ahastasin sisemiselt kaasa. Olen tänaseks ostnud ca 10 harilikku pliiatsit, millest alles on napilt 3; olen ostnud ca 6 paari sõrmikuid, millest pooled on Ruuben külma kõhuga (ja ilmselt ka külmade sõrmedega) ära kaotanud; kvaliteetse spordisärgi ja sooja kampsuni kaotamine ühel ja samal päeval oli täiesti uus tase. Okei, riietel on ju nimesildid sees, mõtlesin ja lootsin, et ehk nad kaotatud asjade kastist järgmisel päeval välja  tulevad. Ei tulnud. Ei tulnud ka üle- ega üleülejärgmisel päeval.

Paar nädalat hiljem, kui ma olin riided juba lootusetult kadunuks kuulutanud, saabus Priit võidurõõmsalt koolist: “Ma leidsin oma T-särgi üles!”. Vau! Ja oligi trennikotis, terve ja korras, Priidu nimi kenasti sees. “Aga kampsun..?” julgesin ääri-veeri loota. “Eip, seda ei ole!” jäi see lootus lühikeseks.

Täna helistas Priit mulle kooli garderoobist pärast tunde ja taamal kostva Tarzani kisa kiuste kuulsin, kuidas Priit täiesti üllatunult rääkis: “Emme, tead, kujutad sa ette? Panen mina saapaid jalga ja mida ma näen – leidsin oma kampsuni üles?!” Üsna tõenäoline, et see oli oma 3-4 nädalat lihtsalt kuskil garderoobis vedelenud ja Priit seda lihtsalt ei märganud. Lihtsalt ulme! Erilist üllatusefekti mul ei tekkinud, aga imelik veider pinge tekkis oimukohtadesse, justkui tahaks aju plahvatada. Huvitav, millest? Palusin Priidul vaadata kõik pingialused ja riiulipealsed üle, et äkki ta leiab oma sallid ka üles, aga nähtavasti tuleb selleks veel paar nädalat rahulikult hoogu võtta ja aega koguda.. Iga asi omal ajal!

Täna hommikul kui ma Ruubenile ta viimased ja kõige fäänsimad goretex vetthülgavast materjalist sõrmikud andsin ja palusin, et ta jumala eest need pärast kasutamist alati taskusse tagasi paneks, sain vastuseks lõbusa naeru: “Jah, panen! Sest kui ma need ka ära kaotan, siis sa küll minestad!” Tõsilugu! Tõenäoliselt minestangi! 🙂

Öörännak 14

Käisime eelmisel nädalavahetusel oma tiimiga Lõuna-Eestis Öörännakul. Meile oli see järjekorras suisa 2. rännak ja peamiselt läksime sinna seetõttu, et kevadine kohutav katsumus Kõrvemaal lõppes kuidagi ootamatult heade tulemustega ja oli tahtmine proovida, kas meil oleks võimalik veelgi paremini see katsumus läbida. Kui esimest korda on ikka natuke hirmsam tundmatusse sukelduda, siis teist korda Öörännaku infopunktis tundsime end juba vanade ja kogenud tegijatena.

Meie tiimi nimi on SEAL ja ma ütlen, et sellest nimest ei saa keegi aru. On see SEAL? Või on see SIIN? Või on see hoopis SIIL (inglise keeles armas hüljes 😀 )? Kui stardipaika parklasse jõudsime ja parklahaldur meid vastu võttis, siis tema meid oma nimekirjast igatahes ei leidnud. Väike lootus oli sügiseses külmas vihmasabinas, et EHK on meid kogemata stardinimekirjast välja jäetud, aga kui ma infopunktis ütlesin, et me oleme SEAL, siis vastasid nad kilgates, et “Issand, ma kuulsin, et te olete SEAD!!” 😀 ja nad leidsid ikkagi SEAL meeskonna stardinimekirjast üles. Ühes mängupunktis arenes see nimearendus veel edasigi, kui Kaido ütles ühele oma tuttavale, et meie tiimi nimi on “siil, inglise keeles”. Eks Kaido mõtles ilmselt hüljest, aga näost oli näha, et tütarlaps hakkas mõtlema, kuidas on siil inglise keeles. Võin etteruttavalt öelda, et see on hedgehog, mis iseenesest ei ole ka üldse halb nimi, lihtsalt kahtalselt sarnane sõnale “letšo”… Ega kunagi ei tea, mida elu toob, seega võib-olla järgmine kord mingis järgmises kohas oleme võistkond Letšo… või Letšgo! 🙂

Ma sellel retkel väga pikalt ei peatukski: olime metsas ca 5 tundi, leidsime üles kõik punktid, mis oli vaja üles leida ja lahendasime ära kõik ülesanded, mis oli vaja ära lahendada. Korraks, õige natukeseks, eksisime ära ka ja ma mõtlesin kõigi nende magavate karude peale, kes metsas puunottide taga meid varitsevad. Õnneks me neid üles ei äratanud, nii et tõenäoliselt magavad nad seal siiamaani.

Kui neid kahte Öörännakut võrrelda, siis seekord oli füüsiliselt justkui lihtsam: kogumatk tundus lühem ja ka kontrollpuntkide vahemaad tundusid mõistlikumad. Samas olid mängupunktides ülesanded raskemaks läinud ja ütlen ausalt, et mina oma väikest aju selle pärast endast välja  ei hakanud viimagi. Sõin Snickersit ja lootsin, et nupukad mehed teevad kõik ülesanded eeskujulikult “viiele” ära. Eks nädala pärast ole näha ja kuulda, kuidas selline töökorraldus ka tulemusi annab 🙂 Kokku kõndisime ca 20km ning erinevalt Kõrvemaa üritusest jäid seekord jalad kuivaks. Tempo oli mõnevõrra mõistlikum kui Kõrvemaal, kuigi mõned kaasteelised pilkasid meid stiilis: “need vist kiirustavad viimasele Tallinna rongile!” 🙂

Tallinnasse tagasi me tegelikult absoluutselt ei kiirustanud, sest et meil oli selleks ööks broneeritud Otepääl väga äge villa. Teadsime, et saun oli vahepeal sooja pandud ning tünnisaungi pidi saavutama oma tippvormi ca 1:30 ajal, kui eeldatavalt tagasi majas oleme. Ja mida mõnu oli pärast rännakut oma haigeid jalgu (ja minu puhul ka õlgu!) leotada ja soojendada! Vot selles villas võiks küll pikemalt peatuda!

Kui pühapäeval oli mingite imeliste puusalihaste tõttu kõndimine üsna vaevaline, siis see-eest jooksmine tuli jällegi täiesti valutult välja. Ajasin pühapäeva õhtul koos teiste naistega ca 1,5h väljakul palli taga ja esmaspäeva hommikuks polnud mitte ühtegi vaevust. Lihtsalt imeline!