Kalamälu

Võin käe südamele panna ja öelda, et ma ei ole elusees nii tihti ja sügavuti ahastuses olnud kui viimase kahe kuu jooksul. Nagu Priit ise ütleb: “mul on maailma kõige suurem kalamälu”, mille peale ma tavaliselt noogutan ja ütlen, et on tõepoolest väga vähe tõenäoline, et kellelgi see veel suurem olla võiks.

Ostsin külmade ilmade tulekul poistele mõnusad soojendusega torusallid. Ruuben käib oma Star Warsi salliga siiani uhkelt ringi, Priidule olen neid õigupoolest ostnud juba 2 tk, aga millegi pärast käib ta ikka oma õhukese bufilirakaga, sest et noh, normaalsed on paar päeva pärast ostmist salapärasel moel ära kadunud. Hakka või kahtlustama, et ta neid meelega kuskile rentslisse viskab, et jumala eest sooja salliga käima ei peaks. Kui ta ise ka kogu selle asja juures nii õnnetu poleks, siis ehk usukski..

Ühel natuke soojemal septembrilõpu õhtul avastasin kodus kehalise kasvatuse kotti tuulutades, et spordisärki ei ole teiste riiete seas. “Priit, kus trennisärk on?” küsisin pühas lihtsameelsuses. “Ma panin kotti!” vastas kõige suuremate ja siiramate silmadega Priit, mis ei andnud justkui võimalustki vastu vaidlemiseks. Nojah, ometigi kotis seda polnud, nagu polnud koolikotis ka kampsunit, mis hommikul jope all soojenduseks seljas oli, aga pärastlõunal jope alt ära kisuti. “Aga ma panin ju kotti!” raius juba kergelt vesiste silmadega Priit, jätkates seejärel tavapärast “mul on kõige suurem kalamälu maailmas!” ahastust.

Ahastasin sisemiselt kaasa. Olen tänaseks ostnud ca 10 harilikku pliiatsit, millest alles on napilt 3; olen ostnud ca 6 paari sõrmikuid, millest pooled on Ruuben külma kõhuga (ja ilmselt ka külmade sõrmedega) ära kaotanud; kvaliteetse spordisärgi ja sooja kampsuni kaotamine ühel ja samal päeval oli täiesti uus tase. Okei, riietel on ju nimesildid sees, mõtlesin ja lootsin, et ehk nad kaotatud asjade kastist järgmisel päeval välja  tulevad. Ei tulnud. Ei tulnud ka üle- ega üleülejärgmisel päeval.

Paar nädalat hiljem, kui ma olin riided juba lootusetult kadunuks kuulutanud, saabus Priit võidurõõmsalt koolist: “Ma leidsin oma T-särgi üles!”. Vau! Ja oligi trennikotis, terve ja korras, Priidu nimi kenasti sees. “Aga kampsun..?” julgesin ääri-veeri loota. “Eip, seda ei ole!” jäi see lootus lühikeseks.

Täna helistas Priit mulle kooli garderoobist pärast tunde ja taamal kostva Tarzani kisa kiuste kuulsin, kuidas Priit täiesti üllatunult rääkis: “Emme, tead, kujutad sa ette? Panen mina saapaid jalga ja mida ma näen – leidsin oma kampsuni üles?!” Üsna tõenäoline, et see oli oma 3-4 nädalat lihtsalt kuskil garderoobis vedelenud ja Priit seda lihtsalt ei märganud. Lihtsalt ulme! Erilist üllatusefekti mul ei tekkinud, aga imelik veider pinge tekkis oimukohtadesse, justkui tahaks aju plahvatada. Huvitav, millest? Palusin Priidul vaadata kõik pingialused ja riiulipealsed üle, et äkki ta leiab oma sallid ka üles, aga nähtavasti tuleb selleks veel paar nädalat rahulikult hoogu võtta ja aega koguda.. Iga asi omal ajal!

Täna hommikul kui ma Ruubenile ta viimased ja kõige fäänsimad goretex vetthülgavast materjalist sõrmikud andsin ja palusin, et ta jumala eest need pärast kasutamist alati taskusse tagasi paneks, sain vastuseks lõbusa naeru: “Jah, panen! Sest kui ma need ka ära kaotan, siis sa küll minestad!” Tõsilugu! Tõenäoliselt minestangi! 🙂

Advertisements

5 thoughts on “Kalamälu

    1. Kusjuures, ma ei välista, et ta neid hoopis ei söö, sest et kõik värvilised pliiatsid on ka hambajälgi täis, kustukumme pole enam ühegi pliiatsi otsas. Kui kadunud, siis järelikult nahka pistnud! 😀 Kurjam!

      Meeldib

  1. Awwww! Ja teiselt poolt – niiiii tuttav tunne.
    Minu poeg esimeses klassis: Oleksin küll raamatukogust varsti koju tulema hakanud, sa poleks pidanud mulle siia järele tulema.
    Mina: Aga kell on juba kuus läbi. Kus su koolikott on?
    Tema: vaatab ringi, jääb mõtlikuks. Vaatab raamatukogus kahtlustavalt ringi, kas keegi on selle ära varastanud.
    Mina pakun, et vaatame siis igaks juhuks kooli juurde ka.
    Tema: olgu, ega ma päris täpselt ei mäletagi, et ma seda raamatukogus kuhugi pannud oleks..
    Kooli juures jookseb ta minust ette, jooksuga garderoobi, minutiga tagasi: Ei olnud!!! Ja garderoobist edasi oli uks lukus!
    Mina astun ka kooli uksest sisse ja esimene asi, mida ma peale trepikoda näen, on pingile kõige esimeseks pandud minu poja koolikott.

    Aga lohutuseks – ta ongi päris poisslaps. Kolm kotti kehalise riietega õppeaasta jooksul on mu õe peres ette tulnud. Kinnaste, mütside, pliiatsite jms teema – kõigil poiste emadel ette tulnud lugu. Osta kindaid hulgi. 🙂 Käi aegajalt suuuure kotiga koolis vaatamas ja too oma laste 6 asja ka sealt leiuasjade kastist koju. Mitte ainult poisid, vähemalt pooled tüdrukud on sama hajameelsed ega näe 10 cm nagis kõrvale nihkunud kotti/jopet/salli.
    Miks? Sest ma olen kindel, et Su pojal on niigi nii palju asju meeles vaja pidada. septembrikuu jooksul on tema jaoks nii palju uusi asju tulnud, iga päev loodetakse talle muid asju ajju juurde toppida – ja ta püüab kõigest väest, muidu minestaksid Sa palju rohkem. seega – info talletamisega harjumise ajal väiksemad asjad (kindad pole ju homseks õppida? Ega neile paberit ümber panna?) jäävadki tahaplaanile.

    Ära unusta kiita, kui goretexikindad koju jõuavad. Mitu korda nädalas. Koos kallistamisega.
    Üks natuke temaatiline lugu – küll natuke noorematest, aga ikkagi lohutav – http://penelopeloveslists.com/organize/dear-mom-of-a-kindergarten-boy/

    p.s. anna märku, kui tüütama hakkab, et ma liiga tihti sõna võtan. 🙂

    Meeldib

    1. Jaa, ma saan sellest täiesti aru, et septembrist on väga palju asju, mida meeles pidada ja iga päev on need ju veel erinevad ka: millal on kehaline ja millal ekskursioon ja mis päeval kehalise kott koju tasub tuua ja mis päeval mitte.. seda infot on tõesti palju ja esimestel päevadel oli ta üsna kurnatud sellest. Nüüd teeme hommikul korralikud briifingud ja helistab ja raporteerib vahel poole päeva pealt, nii et hakkab looma.

      Aga see asjade unustamine, see on ikka niiiiii ulmeline 😀 ühel õhtul seletas mulle, et temal on vahetusjalanõud ära varastatud garderoobist. Lihtsalt neid ei ole seal, ta otsis igalt poolt ja hirmus piinlik oli välisjalanõudega tundides olla terve päev. See oli septembri alguses ja õnneks polnud välisjalanõud ei liiga mustad ega paksud. No igatahes lendasin siis kooli garderoobist läbi pärast tööd ja vahetusjalanõud olid seal täiesti olemas. Lihtsalt teisel pool seina ääres. Appike noh! 😀

      Ruubenit plaanin kindateemal kindlasti kiita. Ta on tegelikult vägagi hoolas ja tubli, kuigi ca aasta tagasi mõtlesin, et sellist tuisupead pole ma veel teist näinud. Tuleb välja, et lihtsalt aega ja kannatust vaja 🙂

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s