Perverdid

Priit tuli eile õhtul minu juurde ja küsis nii ääri-veeri, et .. “emme, kas pervert on ilus sõna?” Mul oli selle peale muidugi suu korralikult vett täis ja esimese hooga ei osanud midagi põhjapanevat öelda.

“Pervet? Nagu.. kus sa seda kuulsid? Ei, ma arvan, et see on pigem selline sõna, mida ei ole vaja kasutada,” üritasin selgitada ja samal ajal küsimuse tagamaid välja uurida.

“Aga mida see tähendab? PERVERT?” oli Priit järjekindel. “No mis ta tähendab-mis ta tähendab? Mm.. kusjuures seda on väga keeruline seletada. See on nagu mingi.. imelik inimene, kellele meeldivad imelikud asjad?” üritasin olla võimalikult selgitav, samas võimalikult üldsõnaliseks jäädes. Kiire pilk Marko poole – ei, sealt ei tulnud ka mingit tuge ega selgitust, pigem kergelt parastav muie, et ma sellise supi sees olin.

“No aga kus sa seda sõna siis kuulsid, äkki see aitab paremini aru saada ja seletada,” üritasin veelkord teemasse minna, endal juba väike mure tekkimas, et kust ja mis põhjusel selline sõna ja huvi täpselt välja kargas. Priit siis lõpuks halastas ja seletas väga aeglaselt ja rahulikult, justkui mul oleks arusaamisega probleeme 😀 “Noh, alati kui me kehalisest kasvatusest tuleme, 4.klassil lõppeb samal ajal kehaline ja nad tulevad samal ajal, siis nad alati hüüavad meile “Perverdid!””

Sorri, aga selle peale ma purskasin täiega naerma ja kinnitasin käsi südamel, et kindlasti ei ole nad – esimese klassi poisid – perverdid ja kindlasti ei tea need neljandikud ise ka, mida see sõna tähendab. Priidul tundus ka kergem hakkavat. Jess, ei olegi pervert! 😀

Kingi aega

Ma ei tea kui levinud on Eestis tegutsevate ettevõtete hulgas see, et töötajatele antakse nende sünnipäeva puhul vaba päev. No igal juhul mina sain seda privileegi sel aastal kasutada ja kuigi sünnipäevatunnet kui sellist jätkuvalt ei olnud, siis rõõm vabast päevast oli sellevõrra suurem 🙂 Otsustasin, et kui mulle on kingitud aega, siis mina kingin selle edasi neile, kes mulle kõige kallimad.

Loobusin isegi Marko pakutud hommikusest lisaunest ja ärkasin ikkagi kell 6:00, et koeraga jalutama minna. Mõtlesin, et olgu koeral ka siis hea meel ja tegin tunduvalt pikema ringi kui tavahommikul – mul ju kuskile kiiret ei olnud. Seejärel äratasin Priidu, tegin talle ta lemmikut mannaputru ja jalutasime käsikäes läbi vaikse lumesaju kooli. See oli nii soe ja tore teekond, et süda lausa laulis. Ilm oli fantastiline, seltskond super – mida veel tahta!? Saatsin Priidu garderoobi ja kui sügisel pidin mina talle meelde tuletama, et koolimajas tuleb müts peast võtta, siis nüüd tuletas tema seda mulle koolimaja trepil meelde 🙂 Ja direktor oli jätkuvalt kõiki garderoobis teretamas 🙂

Tagasi koju jõudes ootas mind Ruuben, kes otsustas kah päeva vabaks võtta. “Kindlasti on sul vaja, et keegi sind vahepeal musitaks ja kallistaks,” arvas mu väike armas hurmur ja pidas ka oma lubadust: käis iga natukese aja tagant mu süles, kallistas ja musitas mu ära ja tegeles siis enda asjadega edasi. No nii armas! Sellistel hetkedel ma mõtlen, et ju ma midagi olen ikka õigesti ka teinud, et mul nii armsad pojad on 🙂

Siis sai chill läbi ja läks räigeks rapsimiseks: kõigepealt koos Ruubeniga 1,5h juuksuris, mille käigus minul värviti ja lõigati juuksed ning ka Ruuben sai värske lõikuse. Seejärel lubasime endale kiire lõunasöögi pitsa näol ning juba oligi aeg, et Priidule kooli järgi minna. Kuna terve päeva reaalselt sadas lund, siis vahepeal lükkasin seda maja eest ka vähemaks, nii et seljast lõi tuld välja. No ei ole see vanainimese elu mingi meelakkumine! Ikka kondid haiged! 😀

Kui Ruuben küsis minult vahepeal, et mis ma siis ka kingiks sain, siis pidin ütlema, et veel mitte midagi. Et mul on sellised praktilised soovid, mida ma pean minema kas ise valima või lihtsalt natuke ootama. No näiteks õde saatis mu autole kummist porimatid 😀 ja saapad, mida ma soovisin, pidin kindlasti ise poest välja valima, mille jaoks aega veel ei olnud. Ruuben arvas selle peale, et ma olen päris tark, kui selliseid kasulikke asju soovin. “Sa oled päris kaua elanud, et nii tark oled,” ütles ta tõsimeeli peaga noogutades, mis minu jaoks oli muidugi korralik verbaalne löök makku. Tänasin viisakalt 😀

Pärastlõunal viisin Ruubeni ikkagi lasteaeda, kuna tal oli seal isadepäeva pidu ja käisin samal ajal veel ka Priiduga juuksuris, mille järel me lükkasime veel lund. Priit nii naudib alati lume lükkamist, nii möllasimegi maja ees ja aias hea mitu tundi. Hera muidugi ka, sest et talle meeldib ka lumi täiesti hullupööra! 🙂

Tagantjärele mõeldes ei teinudki justkui midagi enneolematut või erilist, aga nii tore päev oli! Toredaks tegi selle päeva ennekõike see, et ma sain olla 100% olemas nende jaoks, kes mind kõige rohkem vajavad 🙂

Esimene koolivaheaeg

Appike, kuidas aeg on hakanud lendama. Lihtsalt – viuh – ja jälle nädal läbi. Varsti on juba jõuluvaheaeg ukse ees, aga esimese koolivaheaja emotsioonid veel täitsa välja elamata. Priit ise oli muidugi esimese koolivaheaja üle väga uhke ja rõõmus. Eks need kõik esimesed on ikka need kõige erilisemad. Lubasin Ruubenile ka lasteaiavaba nädala ja nautisime seda esimest siis koos.

Esimene plaan, mis mul oli, läks kohe aia taha. Olen pikalt nillinud erinevaid puhkusereise ja tahaks selle passiteemaga igaks juhuks juba eos ühele poole saada. Palusin siis poistel end ilusti riidesse ja valmis panna. Andsin isegi riided kätte. Kuskil selle ettevalmistuse käigus ilmselt kas istus või astus Ruuben kuidagi Priidu käe peale, nii et ta haiget sai. Kättemaks ei lasknud ennast kaua oodata, sest et Priit võttis nõuks Ruubenit natuke karistuseks tõugata. Ja just sel päeval, kui sa oled planeerinud minna lastega passipilti tegema, kus peab nägu enam vähem sirge ja ühevärviline olema, juhtub loomulikult nii, et Ruuben põrkab tõukest täpselt vastu postinurka, nii et otsaees on pikk sinine jutt. Nii me siis seisime seal elutoas: Priit endast väljas, sest et talle on haiget tehtud; Ruuben endast väljas, sest et talle on veel rohkem haiget tehtud ja mina endast väljas, sest et kõik on nässus 😀 Vähemalt olid poisid ilusasti riides…

Priit on septembri algusest käinud MTÜ Teadusesõber korraldatud ekskursioonidel ja kuna üks neist jäi ka vaheajale, siis otsustasin ka Ruubeni kampa võtta ja koos TTÜ Biorobootika keskusesse uudistama minna. Need ekskursioonid näevad välja sellised, et lapsed korjatakse kooli juurest peale, bussis antakse puuvilju ja juurikaid näksida ning kohapeal näidatakse, kuidas miski valmib, mis millegi sees on jne jne. Priit on siiani käinud TTÜ Mereakadeemias ja Premia jäätisevabrikus, lisaks siis nüüd ka Biorobootika keskus. Ilmselgelt, kui peaks neist kõige lemmikuma valima, siis osutuks selleks jäätisevabrik, sest et seal sai ju jäätist degusteerida. Priit sõi 5 jäätist ja hädaldas veel õhtul voodiski, et kõhus on hirrrmus külm tunne 🙂

Biorobootika keskus oli ka selline põnev ja huvitav. Vaatasime roboteid, mida püütakse ehitada võimalikult veeloomade sarnaselt liikuma ja käituma, uurisime, millised on nende kasutusvõimalused ja kuidas neid kohapeal tehakse. Selgus, et näiteks 3D printer on väga kasulik abivahend. Ekskursiooni tipphetk oli ilmselt viimases toas, kus olid teadlaste töölauad ja kui ekskursiooni läbiviia uuris, et kas kellelgi on millegi kohta veel küsimusi, küsis üks poiss: “Kas te ei ole mõelnud, et te võiksite siin koristada?” 😀 Lapsed ise ei saanud vist midagi aru, aga täiskasvanud naersid nii, et pisarad silmas. “Jah, ilmselt tuleks tõesti,” oli siiras vastus.

Vaheaja sisse jäi ka üks jalgpalliturniir, mis seekord toimus Jüri Spordihoones. Kuna ilmad olid juba üsna etteaimamatuks ja külmaks muutunud ja võitlesime kõik (nagu puhkuse ajal ikka) ka kerge köhaga, siis olin ütlemata tänulik, et üritus väljast sisetingimustesse koliti. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma õues oleksin jaksanud kaasa ergutada terve päeva. Võeh!

Poistele oli see siiani edukaim turniir ja kokkuvõttes said nad II koha, kaotades ainult oma koduklubi veidi kauem treeninud eakaaslastele. Täielik jee! Priit oli samuti väga tubli ning neis kahes mängus, kus ta väravas oli, ei lasknud enda selja taha ühtegi palli. Juhhuu! 🙂 Väljakul hakkab ka seda julgust ja pealehakkamist üha rohkem tulema ja kuigi tundub, et kaasasündinud egoismi ja nahhaalsust ei ole, siis vähemalt joosta jaksab küll, nii et lausa lust vaadata!

Puhkusega on ikka nii, et see kestab liiga vähe aega. Õnneks on jõuluvaheaeg juba järgmisel kuul ja minul puhkuseavaldus juba sisse antud 🙂