Gripifest

Täna on esimene koolipäev pärast pikka vaheaega ja üle pika aja oli hommik selline tavapärane ja sehkendamist täis. Ärkasin kell 6.00 nagu ikka. Kiirelt riidesse, koeraga õue, väike 2km jalutuskäik – rohkem lihtsalt tööpäeva hommikul ei jõua. Seejärel klaas vett, dušš, riietumine ja enda visuaalselt korda sättimine. Olen ajaga õppinud, et alustada tuleb endast. Pärast on niikuinii juba kõigil kiire ja siis ei jõua enam midagi teha.

Kell 7.00 olin valmis ja läksin putru tegema. Koerale söök ette, perele söök pliidiplaadile tõmbama. Seejärel poiste äratamine. Jah, see on hommiku kõige keerulisem osa – mitte ise ärkamine, vaid nende üles saamine. Mitte asjata ei laula Ruuben igal võimalusel, et temast hommikuti asja ei saa, kui mind pole lähedal (pole lähedal, hei-hei). Sest et noh, tõesti ei saa 😀 Vahel ma riietan ta unepealt ära ja tassin alla kööki, kus ta pudrukausi ääres silmad kuidagimoodi lahti saab.

Seejärel jälle tempoga: söök, pesu, õueriided. Kell 8.00 istusime maja ees autos, avasin väravad, panin tagurpidikäigu sisse ja… Ruuben oksendas oma istme täis. Opa! No ei olnud nii halb puder, ei olnud ju?!!

Tõmbasin kässari peale ja hüppasin autost välja. Ruuben kärmelt tuppa, kombe seljast ja kauss kaenlasse. “Pea 5min vastu, ma viin Priidu kooli ära,” hõikasin julgustuseks ukselt ning kimasin kooli parklasse. Selleks ajaks oli Priit 5min nagu kala tagaistmel õhku ahminud ja kui parklas autost välja tulime ütles, et “mul on ka paha natukene vist”.

Okei! Koolikott seljast ära, poiss autosse, rihmad peale ja sama targalt koju tagasi. Kodukontor niikuinii, las siis olla vähe hõredam koolipoiss ka täna kodus. Läks vaja ainult umbes tund aega diivanil vedelemist kui Priit ilge rutuga vetsu jooksis ja kogu hommikusöögi välja lasi. Nii et siis.. natuke paha vist.. Polnud elusees nii väiksest inimesest nii palju okset välja tulemas näinud :/

Nii, ja nüüd ma istun siin kolmesel diivanil nende kahe nunnukaga ja mõtlen, et kaua ma siis enda korda ootan. Tõesti mõnus, eriti kui arvestada, et jõulud ja aastavahetus läksid suuresti selle gripi nahka, mille Priit koolist koju tõi ja et ma alles viimastel päevadel olen vaikselt oma põskkoopanohust taastuma hakanud. Wohoo! Bring it on!