Harry Potter

Ma ei tea, kuidas see nii juhtus, et kõik ametlikud unejuturaamatud läbi said loetud ja ma poistele Harry Potterit lugema hakkasin. Kusjuures, siis kui need raamatud ilmusid ja hirmus popid olid, siis ma neid ei lugenud – ei huvitanud. Praegu aga jõudsime kuidagi selleni, et poisse see muinasjutu-võlumaailm huvitab ja minu peamine mure on pigem see, kuidas pikad tekstid ilmekaks ja kuulatavaks lugeda. Ja loomulikult need inglispärased nimed arusaadavaks muuta.

Kui esimene raamat peaaegu lõpusirgel oli, poetasin nii mokaotsast, et nendest tegelastest on ka filmid tehtud. No loomulikult tuli siis päevakorda võtta! Nüüd olemegi nii teinud, et umbes iga kahe-kolme nädala tagant leiame selle õhtu, kui sobib üks järjekordne film ära vaadata. Mulle tundub, et mida film edasi, seda keerulisemaks ja ka süngemaks kõik muutub. Kui esimene film oli suhteliselt lihtsalt arusaadav, siis viimasele pidin ma koguaeg midagi ette, taha ja peale seletama, kusjuures enamasti nõudis Ruuben just etteseletamist, aga no kust mina tean, mis juhtuma hakkab, kui ma ju ei tea 😀 Iga filmi lõpus on nad igatahes kägaras mu süles, et natukenegi julgem olla ja vaadata oleks.

Eile vaatasime järjekorras neljandat filmi “Harry Potter and Goblet of Fire” ja ma üritasin pingsalt mõelda, kuidas see pealkiri eesti keeles oligi. “Harry Potter ja.. ja.. ja.. Tulepeeker!” tuli viimaks meelde. “TulePeeter??” ei saanud Ruuben kohe aru, mille peale mina muidugi naerma turtsatasin. “Ei, TulepeeKer. See on selline vanaaegne anum,” püüdsin pilti selgemaks maalida. “Aga meil on lasteaias RõvePeeter, sest et ta ilastab ja tatistab igale poole!” trumpas Ruuben mu hetkega üle.

Aga muidu on lahe, kuidas poisid üritavad Dumbledore’i ja Harry Potteri nime võimalikult britipäraselt hääldada. Kui Potter, siis ikka nii, et sülge lendab! 😀

Advertisements

Suppama HIIT

Käisime Kaisaga eelmisel reedel Viimsi SPA-s Suppama HIIT trennis. Huvitava ja eristuva trennina oli see mulle juba tükk aeg varem silma jäänud, kuid lihtsalt polnud sobivat hetke ja kui päris aus olla, siis ma üksi ei julgenud minna 😀 Tundus piisavalt suur challenge, et Kaisa ära oodata ja siis koos vees hulpivatele laudadele ronida. Lisatõuke just sinna trenni minna andis see, et pooli trenne annab mu kunagine kursaõde Heidi ja mõtlesin, et oleks tore vahelduseks ka päriselus kokku saada, mitte ainult sotsiaalmeedia vahendusel kontaktis olla. Nii et mõeldud-tehtud 🙂

Heidi aitas meil lauad kenasti ära kinnitada ja nendel istudes ning trenni algust oodata oli päris chill. Põnevaks läks siis kui pidi püsti tõusma ja kohe 90-kraadiseid hüppeid hakkama tegema. No ja kujuta siis ette, et kõik ümberringi hüppavad, vesi loksub ja sina tudised oma kõverate jalgadega laua peal ja püüad ka mingeid hädiseid hüppeid teha 😀 Leppisime Kaisaga juba varakult kokku, et EI NAERA, kui teine vette kukub. Või noh, kui väga naerma ajab, siis tuleb sel ajal ära naerda, kui teine vee all on, pärast enam ei ole viisakas!

Igatahes, kuskil seal hüppamise rüsinas ma tasakaalu kaotasin ja kukkusin pärast mõningast vastupanu ülepeakaela vette. KAISA NAERIS LAGINAL! Nii palju siis kokkulepetest! Enda kaitseks ütles ta muidugi, et ega ta muidu ei olekski irvitanud, aga kuna minu “trennialus” käis samal ajal tagurpidi, siis see kombo oli lihtsalt niivõrd humoorikas. Eks ma tegelikult usun ka teda, kuigi noh, oli ju kokkulepe! 😀

Kui kogu see trenn kokku võtta, siis minu jaoks, kes ma olen igipõline koordinatsiooni- ja tasakaaluvaba inimene, oli see päris raske. Selle HIIT sisulise osani ma täiel määral kindlasti ei jõudnud, kuna mul oli lihtsalt liiga keeruline osasid ülesandeid üleüldse teha, rääkimata nende KIIREST tegemisest. Kiiresti võib ainult vette kukkuda, mis iseenesest on ka väga vahva ja lahe boonus selle trenni ajal 🙂

Kusjuures harjutus, mis mulle seal kõige rohkem meeldis, hõlmas vabatahtlikku vette hüppamist. Selline ülesanne, kus hüppad laualt ühele poole maha ja siis vinnad ennast kõhuli laua peale tagasi, samal ajal kujutades ette, et sa oled üks neist prinkidest rannavalvur-surfar tüüpi tšikkidest, kes kohe kedagi päästma tormab. Ja siis hüppad kohe teisele poole maha ja uuesti peale tagasi. Väsitav- jaa! Lahe – JAA! Okei, tõenäoliselt ei pea ette kujutama, et oled rannavalvetšikk, aga millegi pärast hakkas mul “Rannavalve” Theme Song kuklas ketrama ja teeb seda (kohati koos David Hasselhofi lauluga) siiani.

Endale omaselt õnnestus mul selle trenni ajal ennast ka vigastada. Ei, ma ei tõmmanud vett kopsu! Kuskil suhteliselt algusfaasis õnnestus parem käsi tasakaalu taastamiseks nii ebaõnnestunult lauale asetada, et väänasin oma pöidla täitsa välja. Täitsa-täitsa välja. Õhtul oli liigese piirkond väikseid verevalumitäpikesi täis, rääkimata sellest, et pöidla liikumine oli väga valulik. Panin pooleks nädalaks pöidlale toestuse peale ja nüüd on juba enam-vähem korras, kuigi päris kõiki liigutusi ta veel valutult teha ei taha.

Mul on kindel plaan, et kui mu pöial jälle toetamist kannatab, siis ma lähen uuesti. Kaisa ka. Ja Priit arvas, et see võiks tallegi meeldida, kuigi ma hästi ei usu, et ta viitsib või jaksab seal 45minutit võimelda. Ehk õnnestub järgmine kord mingi kaamera moodi asjandus kaasa võtta, et seda huumorit natuke enda jaoks salvestada. Pärast on mõnusalt piinlik vaadata! 😀

*pilt Suppama FB lehelt

Elutarkuse õppetunnid

Ruuben on viimasel ajal väga lahedaid asju ehitama hakanud. Peamiselt Legodest, kuid ka näiteks Minecraftis ehitab ta selliseid lahedaid hooneid, milleni minu ettekujutlus (ega ilmselt ka Priidu oma) nii hõlpsalt ei küündi. Legode kastist võtab ta näiliselt suvalisi juppe ja paneb kokku sümmetrilisi, loogilisi ja lahedaid lennu- ja kõiksugu muid masinaid. Arvasin, et minu vaimustus on selline tavaline lapsevanema imetlus, kuid eile selgus, et ka vanem vend on seda oskust märganud.

Priit: “Ruuben, kuidas sa koguaeg nii lahedaid asju ehitad? Mis sinu saladus on?”

Ruuben muigas heameelest ja arvas, et seda saladust ta küll ei reeda. Kui, siis ainult Kennethile (Ruubeni parim sõber).

Priit: “Aga mis su saladus on? Sa isegi ei sorteeri juppe, aga ikka nii ägedad ehitised!”

Ruuben: “Hea küll, ma ütlen. Kui sa teed seda, mida sulle meeldib teha, siis sa oledki selles väga hea!

Võite ette kujutada, kuidas ma poistega vaibal istudes Ruubenit sel hetkel vaatasin – silmad suured nagu leemuril. Mulle tundub, et mingid inimesed käivad aastaid teraapiates ja coaching‘utel jms, et sellise teadmiseni jõuda.

Ruuben jätkas. “Mulle meeldib igasugu asju välja mõelda ja ehitada. Ja ma olen selles täiega pro.

Üritasin Ruubeni valgustatust ära kasutades ääri-veeri uurida, mis teiste tugevused ja talendid on.

Ruuben: “Priit on näiteks automängus täiega pro.”

“Aga päris elus?” üritasin jutu tahvlist ja telefonist väljapoole tuua.

“Päris elus on Priit näiteks jalkas ja matemaatikas hea.. Marko on hea (elek)troonikas.. Ehitamises on ainult üks meie peres hea. Ja see olen mina!” jutustas Ruuben iseenesestmõistetava enesekindlusega.

“Aga milles mina hea olen?” tahtsin enda kohta ka midagi valgustavat teada saada.

Ruuben põristas natuke suuga ja ütles pikalt mõtlemata: “Sina oled kaisutamises väga hea!” “Ja müramises!” lisas Priit. “Nii et kaisutamises olen mina pro?” kontrollisin igaks juhuks üle, kas õigesti aru sain. “Jah, kõige parem kaisutaja!” kinnitasid poisid nagu ühest suust, nii et selles nüüd küll mingit kahtlust enam ei ole 🙂

Ruuben aeg-ajalt sähvatab mingite sisemiste tarkustega, mille olemasolu mulle üllatusena tuleb. Loodetavasti ei kaota ta oma teravust ka suuremaks kasvades. Mis puutub aga loovusesse ja konstrueerimishuvisse, siis koostöös tema loogika ja matemaatilise taibuga võib vabalt olla, et sirgumas on tulevane insener-arhitekt-disainer või midagi sarnast. Ja kui tuleb ka midagi muud, siis las tuleb. Väga põnev on seda teekonda igatahes kõrvalt jälgida 🙂

Väike Vimka

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama vist sellest, kuidas eelmisel aastal alustati “meie maja taga” mäepargi ehitust. Võttis aega kaua võttis, aga enne suurt suve saadi mägi valmis ning avatud ka. Käisime Priiduga eile õhtul mäega tutvumas ja täitsa tore oli!

Mäesuusatamise pisikut üritasin poistesse süstida juba ca 2 aastat tagasi, kui käisime Tuhamäel ja seal lasteosakonnas üritasin neile näidata kui lõbus ja tore see on. “Sõidad ainult mäest alla!”, “Keppidega üldse vehkima ei pea!”, “Lift viib üles!” ja kõik need muud hüüdlaused, aga kuidagi toona ikkagi ei klikkinud. Ju oli vanust ikkagi veidi vähe.

Eile klikkis hoobilt. Veidi muretsesin selle pärast, et kuidas Priit puglaga mäest üles saab. Kuna all olid assisteerijad olemas, siis see pugla peale ronimine läks hästi. Kuskil poole mäe peal lasi Priit juba käed lahti, vahtis selja taha, lehvitas mulle, tegi suuskadega “sinka-vonka” ja muud pulli, mille peale ma teda pidevalt korrale kutsusin 😀 Kanaema, noh! Ühesõnaga, puglaga mäe otsa saamine ei olnud mingi probleem nagu ka sealt pugla otsast maha saamine. Kõik läks libedalt.

Kuna suusatamise algõpet on poeg saanud, siis terminist “sahk” saab ta kenasti aru. Sõitsin tal esimesel laskumisel ees – ikka aeglaselt sahas ning aeg-ajalt raskust vasakule või paremale jalale nihutades, nii et moodustusid (minu arvates) üsna kenad poognad. Ja siis kiitsin muidugi ohtralt koguaeg, sest et ma olin päriselt ka üllatunud ja hämmastunud, kui loomulikult Priit kõike haaras.

Ütleme nii, et ühe korra õnnestus mul veel Priidu ees sõita, pärast seda üritasin lihtsalt kannul püsida, tema sõitu jälgida ja vajadusel nõu anda. Ja loomulikult mobiiliga midagi sõidu pealt jäädvustada. Viimased korrad läks Priit juba läbi suuremate ja väiksemate hüpete, nii et tundub, et selle asjaga on nüüd korras.

Täna hommikul kuulsin ainult sellest, kuidas peaks võimalikult ruttu uuesti mäele minema. Reede õhtul kohe pärast jalka trenni. Ja siis kohe laupäeva hommikul. Ja pühapäeval muidugi ka. Tundub, et vist meeldis 😉

Mina sain eilselt õhtult päris palju. Esiteks teadmise, et lapsed õpivad uusi asju megakiirelt. Teiseks tunde, et selle tegevusega saab Priit ka ilma minu pideva käehoidmise ja kanaematamise hakkama. Kolmandaks mõtte, et lastega suusareis ei olekski midagi võimatut, kui nüüd noorem vend ka nõksud selgeks saaks ja talle see huvi pakuks. Eks aeg näitab, aga mina olen igatahes optimistlikult meelestatud. Järgmine peatus – Alpid! 🙂

Naised ja tüdrukud

Naistepäeva teema on meil kodus pikemat aega üleval olnud. Ühest küljest ei arva ma endiselt, et tegemist oleks teab mis tähtpäevaga minu isiklikust seisukohast, samas poisid on seda maailma alles avastamas ja see on tõeliselt vahva 🙂

Eelmisel reedel keeldus Ruuben lasteaeda minemast. Ühest küljest tahtis ta minuga lihtsalt tööle tulla (kuna Priit oli digiõppe päeva raames esmaspäeval kaasas olnud ja loomulikult on siis teisel ka ju vaja seda teha), teisest küljest väitis ta, et ta ei jaksa lihtsalt päev otsa tüdrukutega tantsida 😀 Mina ei tea täpselt, millega nad seal tegelesid – kas valmistusid naistepäevaks või niisama tantsupeoks, aga Ruuben väitis, et ta on sellest täiesti kurnatud 😀

Eile tähistati siis rühmas pidulikult tüdrukute päeva. Kõik printsessid olid end vastavalt sitsidesse-satsidesse ehtinud ja nautisid seda neile pühendatud päeva, kus tegeleti peamist “tüdrukute asjadega”. Õpetaja ütles ka eile hommikul rühmas, et Ruuben olla juba esmaspäeval kategooriliselt seisukoha võtnud, et tema küll kõiki tüdrukuid jälle tantsitama ei hakka, et ta lihtsalt ei jaksa 😀 Normaalne! Eile õhtul söögilauas Ruubs veel kurtis, et tal on raske lasteaias normaalset elu elada, kuna ta on liiga populaarne. Kõik muudkui vaatavad ja tahavad temast midagi. Mida probleemid! 😀

Eilse tüdrukute päeva edutuules sain täna õpetajalt kirja, et järgmine esmaspäev tähistatakse poistepäeva. Kirjas oli, et “pange selga midagi ilusat ja võtke kaasa midagi huvitavat, mida sõbrale näidata”. Ütlen ausalt, et lugesin kirja igaks juhuks kolm korda, et sõnum kohale jõuaks. Kui mul puuduks huumorisoon, siis tõenäoliselt oleksin juba jaurama hakanud, et “mis sa tahad öelda, et mu laps ei käi muidu normaalselt riides või?? Ah???” Aga kui rääkida kaasavõetavatest asjadest, siis on mul on hea meel, et see aeg on möödas, kus kõige huvitavam asi, mida sõbrale välgutada, asus.. noh, teate isegi, kus 😉 Eks need pepu- ja nokunaljad teevad tõenäoliselt veel comeback’i, aga mõnda aega on selle teemaga rahu olnud ja loodan, et mõnda aega on veel 🙂

Priit arvas, et tema oma klassi tüdrukutele küll mingeid kaarte või lilli viima ei hakka, kuna “nad pole ju mingid naised, tüdrukud alles!”. Aga õpetajale võttis hommikul hea meelega tulbid kaasa. Õpetaja on väga tähtis! Mina sain ka Priidult ühe paberist volditud -värvitud lillekimbu, kuhu oli väga püüdlikult sisse kirjutatud: “HEAD NAISDEPÄEVA EMME!” 🙂 Tundub, et ma olen ikka kraad kõvem tegija kui tüdruk 🙂