Ahto

Aeg ajalt tuleb ikka ette taksosõitu ja ma ei tea, kas on asi minus ja minu vedamises või siis ongi taksojuhid täiesti teist liiki inimesed, kellega autosõit mitte kunagi tavapärane ja igav ei ole. Oma viimase elamuse sain taksojuhiga, kelle nimetan siinkohal Ahtoks*. Tellin takso Taxify’ga ja istun autosse. Pärast sihtkoha täpsustamist hakkab Ahto rääkima.

“Täitsa uskumatu vedamine! Tulin korraks linnast Viimsisse ja juba kolmas klient! Niikui ühe maha panen, juba järgmine tahab sõita. Jube hea mõte ikka siia tulla.” Noogutan ja naeratan tagaistmel viisakalt ning Ahto jätkab: “Esimene oli naine, selle võtsin peale ja viisin Lihapoodi. Siis sõitsin natuke ja mingi poiss tahtis sõita. Jälle Lihapoodi! Mis teil on selle Lihapoega, mingi populaarne koht?” küsib Ahto naerdes. “No seal vist käiakse jah,” nendin viisakalt ja kuulan edasi. “No ja siis tulidki sina. Üldiselt taksojuhid ei kipu siia väga, arvatakse, et Viimsis on kõigil mitu autot, kellelgi taksot vaja pole..” selgitab Ahto Viimsi taksopõua tagamaid. “Vahel võiks ikka läbi sõita, ma usun, et siit leiab kliente küll. Linn on lähedal ja taksoga on just hea mugav sõita,” muutun ka jutukamaks. “No ma ütlen edasi jah, täitsa üllatav!” nendib Ahto ja sellega on see teema lõpetatud. Paus kestab umbes 5 sekundit.

“Uskumatult ilus ilm ikka täna. Mul oli naine rannas terve päev, raudselt on täiesti punane kui nüüd koju jõuan. See ei oska piiri pidada, kui juba, siis täiega!” jätkab Ahto täiesti loomulikult täiesti teisel teemal. Jätan targu päikesekreemide vajalikkuse loengu pidamata ja nõustun, et loetud ilusate ilmade puhul on tõesti keeruline mõõdukaks jääda. “Naine on ukrainlanna mul, selline tõmmu. Korraks on punane, aga siis läheb kohe pruuniks. Eks oli mul valge nagu luik, ei mõjunud midagi. Ma ise samasugune!” Pomisen midagi nahatüüpide erinevusest ja imestan, et miks ma järsku liiga palju eraelulisi detaile teada sain 😀

“Haapsalus tuleb hea pidu järgmine nädal. Kes seal olidki? Nancy ja… no selline vanakooli värk. Vägev! Retrofestile mõtlesin ka minna, need esinejad mulle meeldivad, ” jätkab Ahto sujuvalt ja ma püüan pingsalt teemas püsida. “Kus see pidu on? Lauluväljakul?” tunnen huvi. “Ei-ei, see on Pühajärvel. Oo, see on mõnus! Kaugel küll, aga väga mõnus! Ma käisin jaanipeol ka seal kolm aastat tagasi, aga enam ei kipu. Jaanituli… no kuni 10 000 inimest on okei, pärast seda on juba liiga palju!” selgitab Ahto. “Võsul on ka mõnusad peod. Seal tuleb ju ka nüüd mingi pidu.. O Kõrts kohe seal lähedal ja… Mõnus! Ma seal ikka olen käinud… No ja siis tuligi mu praegune naine minu juurde ja saad aru, lihtsalt ei läinud ära! Ma ütlesin talle, et mul on kodus naine olemas, aga teda absoluutselt ei huvitanud!” “Võsu peol või?” üritan end teemas hoida. “Ei, see oli üks teine pidu. Purjus naised on ikka täiesti hullud!” Noogutame Ahtoga mõlemad nõusoleku märgiks mõtlikult.

“Kas mingi päev on lühendatud ka järgmisel nädalal?” uurib taksojuht pärast üürikest vaikust. “Jah, neljapäeval kestab tööpäev kella kaheni,” vastan teadvalt. “Ahhaa, ja siis sõidavad kõik linnas välja! Väga hea! Siis ma neljapäeval teen veel tööpäeva ja reedel puhkan!” hüüatab Ahto rõõmsalt ja mul on ausalt südamest hea meel, et tal oma töö üle nii hea meel on 🙂

Siinkohal tema monotükk ka lõppeb, kuna jõudsime kohale. Kui sul on 22.juunil Tallinna piirkonnas taksot vaja, siis eelista kindlasti Ahtot – unustamatu elamus on garanteeritud! 🙂

*nimi muutmata 😀

Emme, sa lõid värava!

Olen korra varem meie naiskonna loogikast kirjutanud. Sellest, kuidas meie mängijakarjäär algas 😀 Kauaoodatud rahvusvaheline kohtumine on nüüdseks juba ilusaks mälestuseks saanud, aga kuna seda sai pea pool aastat oodetud, kardetud ja veel kord oodatud, siis oleks ebaaus kui selle kohta sõnagi ei kirjutaks. Eriti kui Eike Meresmaa nii ilusti kõik üles  ka pildistas.

Kui me ennast Eesti-Soome 100 mängudele registreerusime, siis olime treeninud vast alles mõned kuud. Sellest lähtuvalt saadeti meile vastasteks 20-aastase mängukogemusega jalgpalliemad ehk meie 20 aasta pärast 🙂 Kui me selle teada saime, siis ei osanudki seisukohta võtta. Kas karta natuke või siis natuke rohkem? Jah, füüsiliselt peaksime oleme nooremad, kiiremad, paremad… kuid kogemus maksab ju ka midagi? Aga kui palju? Ja mis siis saab kui hoolimata ealisest eelisest pähe saame? Kus on selle häbi ots? 🙂

Pikaajaline kogemus tähendas seda, et kuigi meie jooksime ja ajasime palli kõvasti taga, siis kohati tundus, et see on siiski rohkem vastasnaiskonna jala külge kleebitud. Jah, kiirusega suutsime pea alati võita, kuid ilmselt oli just kogemus see, mis pani nende kaitsemängijad alati õigesse kohta seisma, nii et pall neile lihtsalt jala peale kukkus ja meie rünnakukatsed juba eos nurjas. Ma olin üllatunud ja vaimustunud – kui ma ise 20 aasta pärast pooltki nii tubli oleks, siis see oleks päris lahe!

Väljakule läksin seekord vahetusest ja kuigi alguses oli ärevus väljaku ääres suur, siis üldiselt see mulle isegi meeldis. Enne platsile minekut oli selge kes, kuidas liigub, kes on kiire, keda peab jälgima. Mind eksitas veidi soomlaste üks kaitsemängijatest, kes tundus pealiskaudsel vaatlusel nagu väike murumuna. Aga kui ta oma jalad sibama sai, siis jooksis nagu kahurikuul. Reaalselt 😀 Ja kui see kahurikuul mulle palli püüdes täie hooga otsa jooksis, siis sealt põrkasin eemale küll nagu batuudilt 😀 See oli ka ainus kord kui ma selle mängu jooksul natuke vandusin 😀

Alguses oli väike närv muidugi sees. Poisid ka platsi kõrval vaatamas, iga ema teab, et kõige olulisem on neile mitte häbi teha 😉 Priit igatahes tunnustavalt ütles poolajal, et ma liikusin mööda äärt päris kiiresti ja hästi üles, et seda peaks isegi proovima. Nagu seda neile igas trennis ei räägitaks, eksole 😉 Igal juhul jõudsin ühe sellise tõusuga värava kõrvale, aga üsna terava nurga alla, nii et otse värava peale ei kannatanud lüüa. Vaatasin kiirelt, et värava ette oli kogunenud päris suur hulk inimesi ja mõtlesin, et äkki segaduses veab ja põrkab kellestki sisse. Mõeldud-tehtud: terav pall rahvasumma ja kellestki ta sisse põrkaski. Värav ei läinud küll minu nimele (mis loomulikult jäi kripeldama), aga värav on värav!

1:0 eduseisus läksimegi poolajale. Rahva lõbustamiseks oli kohale toodud Toomas Tohver, kunagine Eesti meestekoondise väravavaht, kes publikule penaltide löömisega tegevust pakkus. Mõned läksid ikka sisse ka, aga enamiku pallidest tõi efektsete tõrjetega ära. Isegi Ruuben, vana jalgpallipõlgur, käis proovimas ja oli päris rahul selle võimaluse üle.

Teise poolaja alguses lõi Grete üsna kiirelt seisuks 2:0 ja kuigi olime eduseisus, ei olnud meil kordagi tunnet, et see on turvaline. Soomlased üritasid jätkuvalt, pommitasid täiega ja paaril nende mängijal oli ka väga hea kauglöök. Kui ma Grete paremal äärel välja vahetasin, siis ütles Signe mulle kaasa sõnad: “Ja nüüd pead samasuguse värava lööma nagu Grete!” No pressure eksole 😀 Kuidagi aga nii läks, et sain söödu kaitse selja taha ja õnnestus see väravasse suunata. Minu päris esimene värav! Lõpuks ometi!! 🙂 Ja 4:0 seisuks vormistasid Margit ja Signe juba kahepeale. Nüüd oli küll võit kindel!

Šampusedušš on meil juba traditsiooniks saanud (ka kaotuste puhul), nii ei olnud seegi kord erand. Vahetasime soomlastega kingitused ja saime juba ka kutse nende juurde, kuna nad tahtsid kindlasti revanši saada. Kas ja millal see tõesti ka juhtub, seda näitab tulevik. Ma natuke igatahes juba kardan seda reisi 😀

Aga mis kõige ägedam – Priit jooksis koos Ruubeniga pärast lõpuvilet minu juurde ja hüüdis vaimustunult: “Emme, sa lõid kaks väravat!” Ja nad olid mu üle nii uhked! 🙂

 

 

Ma olen valmis, kallis!

Just sellise sõnumi sain oma vanemalt pojalt keset töist strateegiakoosolekut. Okei, seda koma seal tõesti ei olnud, sest et üte on veel täitsa tundmatu teema, aga see ei muuda mõtet. Priidul oli täna 1.klassi pidulik lõpuaktus ning see hüüatus tähendas, et ta oli end sokkidest lipsuni pidulikku koolivormi riietanud ning saatis selle tõestuseks ka eriti püüdliku naeratusega selfi 🙂

“Ära siis lilli unusta! Ja võta vahetusjalanõud koolist pärast kaasa! Võid mingi väikse koti nende jaoks kaasa võtta.” üritasin veel viimaseid juhtnööre anda, ise mõeldes, et mida rohkem rõhutama peaks. Raudselt midagi läheb ju ikka meelest ära, aga see võiks pigem olla kott kui lilled. Näiteks.

See areng viimase aasta jooksul on mõlemal poisil olnud täiesti märkimisväärne. See iseseisvus, isemõtlemine, vastutustunne… seda kõike on tulnud juurde igas segmendis ja rohkem kui oodata oskakski. Kõige rohkem hindan ma oma poistes seda, et nad mõtlevad ise ja pakuvad erinevates olukordades lahendusi välja. Eile oli meil ka kolmekesi pikem arutelu teemal, kas “ei saa!” on vastus, mis meid kuidagi edasi aitaks või peaks mõtlema hoopis, “kuidas saab? mida saab?” Kuidagi ikka saab! 🙂

Ruuben näiteks pakkus ükspäev välja, et ehk lahendaks hommikused logistikaprobleemid see, kui hoopis Priit ta lasteaeda viiks: nii saan mina minna toast välja piisavalt vara, et enne ummikuid linnast läbi sõita. Ja nemad saaksid mõnda aega veel omaette toas kohmitseda kuni tuleb õige aeg minna. 12 punkti kaasamõtlemise ja hoolimise eest, iseasi, kas me seda ka kunagi rakendame 🙂

Kõige rohkem naudin ma endiselt seda, kuidas mu pojad oma sooje tundeid minuga jagavad. Kuidas Ruuben mind öösel üles ajab (vahel patsist sikutades 😀 ), et mannaterana kaissu pugeda või niisama sülle hüpates mind peaaegu pikali jookseb. Ja mitte iial ei lähe rühma, ilma et oleks saanud korraliku musi ja kallistuse. Priitu ma kooli ees enam muidugi musitada ei tohi, tõenäoliselt läheb kallistamisega ka varsti keeruliseks, kui ma talle enam järgi joosta ei jõua 😀 Aga seda agaramalt “kiusame” üksteist selle kõigega kodus ja igal pool mujal. Endas kahtlemise hetki on mul lapsevanemana kindlasti ka tulevikus, aga midagi olen ma vist ikka õigesti ka teinud, et mu pojad mulle “kallis”, “armas” ja “ma armastan sind” ütlevad 🙂 Ja see on nii hea tunne!

Rannarõõmud

Eile oli üle pika aja täitsa mõnusalt soe õhtu, nii otsustasin, et läheme poistega niisama korraks randa jalutama. Nemad muidugi arvasid, et see on kõige halvem mõte üldse, sest et 1) Priit oli juba päeval klassivennaga seal käinud ja 2) Ruuben arvas, et õues on lihtsalt vastik ja oldud juba küll 😀 Kuna ma teadsin, et need meeleolud on kiirelt mööduvad, siis haarasime paki kõrsikuid ja pesapallivarustuse kaasa ja lihtsalt läksime. Hea, kui rand on kõigest paarisaja meetri kaugusel 🙂

Kõigepealt proovisime ära kõik jõumasinad, mis rannas olid. Ma ei tea, kas keegi reaalselt ka nendega trenni teeb või käiaksegi seal niisama turnimas, igatahes on need väga ägedad, heas korras ja saaks trenni teha küll! Seejärel loopisin Priidule veidi pesapalli, mida ta siis oma kindaga kinni püüdis. Aasta emale kohaselt viskasin esimese palli kohe nii hästi, et see kobistas end kindast mööda ja.. no mis siin ikka pikalt seletada: Priit oli kägaras maas natuke aega 😀 Väga inetu minust!

Kui palli oli piisavalt mängitud ja mänguväljak ka ära proovitud, siis jõudsime lõpuks kõige vahvama atraktsioonini, milleks on loomulikult kividel hüppamine ja veega mängimine. Ütlesin poistele kaasa oma klassikalised saatesõnad: ärge jalgu märjaks tehke! Ruuben oli väga sõnakuulelik ja seetõttu kükitas ta kivil ja solberdas ainult küünarnukkideni vees. Seejärel kükitas ta kaldal, nii et ainult puusadele seotud dressikas sai märjaks. Ja kõige lõpuks astus ta vette ainult ühe jalaga, nii et asi seegi! 😀 Paratamatult meenus üks eelmise aasta suveõhtu, kus samade saatesõnadega saabusid mulle tagasi nabani märg Priit ja ÜLENI MÄRG Ruuben. Progress on märgatav! 😀