Kerge ja mõnus

Kuigi pühapäeva hommikul oli väike ärevus hinges, siis ei saa öelda, et oleksin poolmaratoni kartnud või ülemäära paanitsenud. Panin äratuskella pool 9 äratama, et ma ei magaks maha Erle esimest maratonistarti ja saaks talle ikka midagi head kaasa soovida. Piinlik oleks see tuima näoga maha magada. Seejärel sõin kõhu putru täis ja jäin mineraalidest tulvil vett juues enda aega ootama.

Okei, siis hakkas väike närv juba sisse tulema. Huvitav, kuidas keha jooksu ajal geelid vastu võtab – polnud seda varem testinud, aga SIS poolmaratoni pakett oli plaanis kaasa võtta. Kas jalgpallis karastunud põlved hakkavad valutama? Ja minu kõige suurem mure: mis siis saab, kui on vaja vetsu minna? 😀 Kuigi ma otseselt selleks ürituseks jooksutrenni ei teinud, siis kordagi ei muretsenud ma selle pärast, kas ma selle 21 km üldse läbi jaksan joosta – ikka jaksan ju!

Läksin rajale plaaniga, et esimesed 10 km jooksen end pigem veidi tagasi hoides ja sealt edasi vaatan, kuidas tunne on – kas on võimalik natuke tempot lisada või siis lihtsalt olemasolevat hoida. Ja kindlasti-kindlasti on vaja midagi viimaseks paariks kilomeetriks hoida, et saaks hea enesetunde ja emotsiooniga lõpetada.

Kuna rahvast oli palju, siis pärast stardipauku paarsada meetrit me lihtsalt jalutasime üheskoos. Kui lõpuks sai hakata jooksusammu tegema, siis vaatasin kohe kellalt järgi, et liiguksin ettemõeldud tempoga ja ei kiirustaks massiga kaasa. Tunne oli hea, ilm soosis sporti ja kulgesin koos massiga esimese joogipunktini. Kiire suuloputus jooksu pealt, mille käigus läks vett ka ninna 😀 ja jätkasin teed Rocca al Mare suunas.

Planeerisin esimese geeli võtta enne 7. km joogipunkti, et saaks vajadusel magusa olluse veega alla loputada. Mõtlesin terve tee, kas ma tahan seda geeli võtta või ei, üldse ei olnud sellist tunnet, et tahaks midagi süüa ja alla neelata. Kui Paldisiki maanteelt ära keerasime, siis otsustasin, et jään esialgse plaani juurde. Umbusklikult võtsin väikse mokatäie apelsinimaitselist möginat – mm, päris hea! Ampsasin ülejäänud doosi ka väikeste ampsudena sisse ning loputasin joogipunktis suu ära. Jah, vett läks ka ninna, see oli juba tüütu! 😀

Kolmandik teekonnast oli sellega ka läbitud ja enesetunne jätkuvalt väga hea. Kõige raskem oligi sel hetkel end teadlikult tagasi hoida ja mitte liigse lennuga (kui minu jooksu kohta nii saab öelda 😀 ) edasi panna. 14 kilomeetrit oli veel ees.

Pärast 12. kilomeetrit tundsin, et jalad hakkavad tuntavalt ära väsima. Loogiline, sest et mu jooksuring on tavaliselt ca 10 km. Võtsin teise geeli (mis oli jälle väga hea) ning jooksin edasi. “Erlel on raudselt palju hullem,” mõtlesin kui nägin mõnd maratoni kilomeetrimärki. Ja seal samas otsustasin, et mina küll maratoni joosta ei viitsiks, neid kilomeetreid on seal ikka liiga palju 🙂

Kõige tüütumad olid kilomeetrid Kopli tänaval, eriti tüütu oli kõrvalepõige viadukti alt Ristiku tänavale ja edasi-tagasi poogen seal. 16. – 18. kilomeetrid olid minu jaoks selle jooksu kõige raskemad. Jalad olid väsinud ja natuke oli juba kopp ees ka. Samas polnud finiš enam kaugel ja kui Erle oli soovinud mulle hommikul kerget jalga, siis “kerge ja mõnus, kerge ja mõnus, kerge ja mõnus,” oli just see mantra mida ma endamisi neil rasketel kilomeetritel kordasin. Sest et seda ma ju tahtsin, et oleks kerge ja mõnus 🙂

Väike vahelepõige: eelmisel päeval olime MRJK Naistega 10 kilomeetri rajal 7. km joogipunktis. Ergutasime, jagasime vett ja hüüdsime kõigile kui tublid nad on ja ainult 3 kilomeetrit on veel jäänud. Jah, osad vaatasid rõõmsate nägudega, kuid palju oli ka neid, kes vaatasid sellise näoga, et miks ma neid piinan 😀 Karmalaks ei lasknud end kaua oodata kui seal samas Pelgulinnas keegi entusiastlikult hüüdis, et 3 kilomeetrit veel. Samal ajal kui ma oma mõõdukas tempos suremas olen. Aitäh teile, tõesti! 😀

Aga natuke vist aitas mõtlemine, natuke viimane geel ja natuke joogipunktid. Nüüd ma mitte ainult ei loputanud suud, vaid jõin nii spordijooki kui vett ning valasin ühe topsi vett endale ka pähe. Viimases joogipunktis sain topsi vett MRJK Naiselt Kairilt ning teadsin, et nüüd ei ole üldse enam palju jäänud. Kerge ja mõnus!

Tõstsin veidi tempot ning kui uuesti Mere puiesteel kulgesin, nägin raja ääres Mirjamit, kes pilguga jooksjate seas eksles. Hõikasin teda ja tuli välja, et mind ta otsiski 🙂 Hüppas siis kohe ratta selge ja sõitis viimased kilomeetrid minuga kaasa. Küsis, et kas kõik on okei ja hästi, mida ma ka kinnitasin. Siis rääkis ta veel, et nägi Kristit, aga Erlet mitte. Selle peale ma arvasin, et Erle on vast juba ammu lõpetanud, aga nägin Mirjami näost, et see arusaamatu mõmin, mille ma kuuldavale olin toonud, ei olnud inimkõrvale arusaadav, seega ma üritasin seda selgemini korrata, mis väsitas mu täitsa ära 😀 Jah, rääkimine oli selleks hetkeks juba raskem kui jooksmine 😀

Olen pea kaks aastat Viru ringi ja Vabaduse väljaku kaudu igal hommikul tööle sõitnud, pühapäeval sain aru, et Vabaduse väljak on põhimõtteliselt mäe otsas 😀 Pärnu maantee on üks igavesti pikk, sirge, lauge ja vastik tõus, kus tundub, et sa ei liigu üldse edasi. Huvitav, et autoroolis sellest aru ei saa 😀

“Ja nüüd siit paremale ja täiega lõpuni!” ergutas Mirjam mind enne lõpusirget ja nii ma ka tegin. Lõpuspurt ja finišijoon. Lõpetasin väsinud, kuid õnnelikuna 🙂 Kerge ja mõnus!

Kui ma tagantjärgi oma jooksu peale mõtlen, siis võin julgelt öelda, et see oli selle aasta, kui mitte elu parim, kus mul polnud mitte ühtegi muret: pistma ei hakanud, põlved ei valutanud, krampe ei tekkinud, geel toimis kenasti ja vetsu polnud ka vaja külastada 😀 Täiesti ideaalne! Mu “suremise kilomeetrite” tempo oli see, mis ma olin planeerinud endale jooksu esimese poole kõige aeglasemaks tempoks. Pole ju hullu midagi! Kui arvestada seda, et mu parim vorm jääb ilmselt juuli algusesse, pärast mida ma olen maadelnud erinevate jalgpallist ja mitte jalgpallist tingitud vigastustega, siis olen ma veelgi rohkem rahul. Ma ei ole mitte kunagi olnud eeldustega jooksja ja läbida poolmaraton ilma spetsiaalse ettevalmistuseta, see on minu jaoks täielik ulme!

Lõplik aeg 2:10:41, keskmine kilomeetri aeg 6:09

Olin kohe pärast finišit seda meelt, et poolmaratoni võiks läbida veelgi. Aga ma ei taha endale kunagi seda pinget, et pean olema parem kui eelmine kord või parem kui keegi teine. Kui ma ei ole olümpiasportlane, siis pole sellel ju pointi! Kui füüsiline vorm peaks tulevikus võimaldama, siis tahaks lihtsalt joosta. Nii, et oleks kerge ja mõnus.

Advertisements