Huviringid vol 2

Kui uus trenni-ja ringihooaeg sügisel algas, siis arvasin, et ega suurt midagi muutuda ei saa. Ruuben on jätkuvalt judo-usku ja soovis kindlasti samas rühmas jätkata. Priidu nr 1 eelistus on jalgpall, kuhu kevadel sai juurde võetud ka korvpallitrenn.

Oktoobriks selgus, et korvpall ikkagi (jälle!) ei ole päris see, mida ta soovib ning kui lekkis info CFC Jaak Mae suusakooli kohta, siis oli Priit kohe fanaatiliselt valmis sellega liituma. Ma lasin samal ajal muidugi mõttest läbi kõik need lumerohked talved, mis meil viimasel ajal olnud on 😀 aga kui huvi on, miks mitte. Pealegi tegelevad nad seal lumevaesel ajal nii jooksu kui üldfüüsilisega, mis mõlemad ka Priitu huvitavad, nii et mööda külgi see kindlasti maha ei jookse. Kui ka pärast esimest-teist kuud ütleb laps, et see on parim trenn ever ja spordiklubi jõulupidu toimub peredele Venus Clubis, siis tundub, et tegemist on tõesti väga hea valikuga 😀

Mingil hetkel tuli lasteaiast kiri, et toimuma hakkavad robootika ringid ja piisas mul seda vaid mokaotsast mainida (ja ma mõtlen tõesti mokaotsast: “Ruuben, lasteaias hakkavad Roboo..” Ruuben: “TAHAN, TAHAN, TAHAN, TAHAN!” 😀 ) kui Ruuben sai sinna ka registreeritud. Siiani on ta väga rahul ja õnnelik oma valikute üle ning lemmikpäev on neljapäev, kus tal on nii judo kui robootika 😀

Ei teagi, kas asi oli Ruubeni nakatavas entusiasmis või siis lihtsalt Priidu enda suures leiutamissoovis, aga seda juttu, et kohe on vaja hakata roboteid ehitama ja tegema ja leiutama, tuli aasta algusest tükk aega kuulata. Ja pisaraid kuivatada, et kohe ei saagi kõike. Aga kus soovid kõige suuremad, seal lahendused kohe olemas – nädal tagasi tuli kiri, et koolis hakkavad ka robootika ringid toimuma ning kuigi natuke vanematele õpilastele mõeldud, siis sai Priit sinna juhendaja nõusolekul kirja pandud. Saab näha, ehk siis tõesti meeldib ja inspireerib ka.

Ise jätkasin lisaks triikimis- ja pesupesemishobile 😀 selgi hooajal jalgpalliga, mis loodetavasti toob palju arengut ja põnevaid kohtumisi. Meil on uued tegijad treenerid ning juurde on tulnud ka uusi osavaid naisi, kes teisigi rohkem pingutama sunnivad. Väga-väga äge! Esimene sõpruskohtumine on uues koosseisus võiduka lõpptulemusega juba peetud ning mängupilt on tunduvalt parem kui varem. Veebruaris on tulemas tõenäoliselt üks väike turniiri moodi asi ning kevad-suvel taaskord Rahvaliiga, kus eelmise aasta tulemust saab kõvasti parandada. Sellele mõeldes võiks ilmselt ära vormistada mingi õnnetusjuhtumikindlustuse vms, aga mul on kahtlus, et seda vähemalt siin ettevõttes mulle küll ei vormistada 😀 Minu eelmise aasta suvine vorm ja sinine silm on kõigil liiga hästi meeles 😀

IMG_20170614_172650_503
Tööpäev pärast jalgpallikohtumist 😀

 

Advertisements

Flashback

Konsulteerisin eile õhtul Priitu kodutööde asjus. Kui olime matemaatikani jõudnud, selgus, et sellest kolmest leheküljest, mis nad tunnis pidid ära tegema, oli temal tehtud napilt üks. Esimese lehekülje lõpus oli üks ülesanne, millest ta aru ei saanud ja sinna see mõte jäi. Soovitasin järgmine kord õpetajalt üle küsida või siis lihtsalt sellest edasi hüpata ja lihtsamad asjad enne ära teha ning lõpus keerulisema asja juurde tagasi pöörduda.

Aega läks kogu selle kodutöö peale megapalju, nii vähemalt mulle tundus. Ja kui ma ühel hetkel nägin, et poiss tühja pilguga laual olevaid värvipliiatseid näpib, selle asemel et vahesid ja summasid leida, ütlesin nii muuseas, et “Ma ei kuule ajuraginat!” Mille peale Priit taas end mobiliseeris ja arvutama hakkas.

Sekund, kaks…”Ma ei kuule ajuraginat – wtf, kus ma seda enne kuulnud olen?” lõikas mul läbi aju. Ja siis kohe: “OMFG, ma tsiteerisin just oma gümnaasiumi matemaatika õpetajat!!” sain flashback’ist šoki, mis kestab siiani 😀

Ma loodan, et ma rohkem nii ei tee 😀