Lapsevanema raske elu

Aeg-ajalt ikka räägitakse sellest, kui raske elu meie aja lastel on. Et koolikott on liiga kogukas; liiga palju on ahvatlusi, mis tervislikelt eluviisidelt kõrvale meelitavad; liiga palju on youtube’i ja fortnite’i ja ma olen põhimõtteliselt selle kõigega nõus. Palju harvem aga räägitakse sellest, kui raske elu on meie aja lapsevanematel. Ime, et sellise pinge juures on üldse võimalik terve mõistus ja selge pilt säilitada.

Käisime Priiduga paar nädalat tagasi jalkavõistlustel. Olid need kuskil Õismäel, kenal laupäevasel päeval ja vaikselt oli juba servast suvi ka. 18 poisist, kes trennis käivad, oli kohale tulnud 6. Iseenesest kohustuslik ju pole ja see trennikamp on pigem selline, kes tahabki lihtsalt omaks lõbuks paar korda nädalas palli taguda ja otseselt uueks Ronaldoks või kasvõi Martin Reimiks ei ihalda vist keegi saada. Aga võib-olla ihaldab ka, ega iseenesest ju hilja veel pole. Igatahes, huvitavaks tegi selle turniiri asjaolu, et mängiti 6+1 formatsioonis, mis tähendab, et meie omad olid juba eos vähemuses, lisaks polnud kuskilt võtta ka ühtegi vahetust, nii et tõotas tulla üle keskmise raske ennelõuna.

No ja siis sa oled seal, jumala jõuetu ja vaatad, kuidas su 9-aastane nutab sportlikust vihast, kui talle värav lüüakse; nutab valust, kui talle palliga kõhtu taotakse ja jalgadesse sõidetakse. Ühelt poolt tahaks kaissu võtta, haiget saanud kohale peale puhuda ja lohutuseks jäätist sisse sööta 😀 teiselt poolt ei saa lasta poisil ju memmekaks kasvada, vaid tuleb endal süda kõvaks teha ja pisar pisarakanalisse tagasi tõmmata ning öelda: “Sa oled megatubli! See läheb üle! Sa jaksad küll!”, lootes et lapsel ei jää sellest eluaegset traumat ja tegelikult ka lähebki valu üle.

Ja siis ühel hetkel, kui Priit palliga värava poole tormas ja vastaste mängija ta väravast maksimaalselt 10 meetri kaugusel kõhuli lükkas, nii et kunstmuru osakesi tuli pärast puusast välja urgitseda ja kohtunik arvas, et midagi nagu ei juhtunudki, siis läksin korraks pahaseks küll. “Kuule, kohtunik!” hüüdsin väljaku servast ja meie treener vist natuke vaatas mind kahtlaselt, sest et eks need emad õiendavad suht koguaeg väljaku kõrval 😀 Kohtunik reageeris. “See oli selge viga ju, penalti koht!” hüüdsin ma kohtunikule. Ja siis ta ütles mulle: “See, et ta nutab, ei tähenda, et seal viga oli!” No WTF?! Siis ma läksin närvi! 😀 Loomulikult kohtunik tagantjärgi oma mittenägemist kuidagi heaks teha ei saa ja VARi meil ka ei olnud, et järelevaatamist teha, aga minu emotsionaalsed selgitused “trahvikastist” ja “üks ühele väravavahiga” olid vähemalt nii veenvad, et järgmised mitte nii veenvad olukorrad vilistas “vana paks” 😀 meie kasuks ära. Hea seegi. Kuigi noh.. tunduvalt lihtsam on ise väljakul palliga päikesepõimikusse saada, nii et hing kinni ja maas ägised, kui näha, kuidas su laps seda sama kogeb.


Juuni alguses käisime poistega perearsti juures. Ruubenil koolieelne, Priidul mingi koolijärgne kontroll, lisaks (küll kõva hilinemisega) soovisin puugisüstid teha kõigile. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, mil õde tõi välja esimese süstla. Priit põhimõtteliselt väljus endast silmapilkselt! 😀 Loomulikult see ei ole naljakas, kui keegi midagi nii palju kardab, tõenäoliselt on põhjused kuskil seal, kus teda allergiate tuvastamiseks nõeltega torgiti, veeniverd võeti, haiglas olles kanüül paigaldati jne. Ma saan sellest ajaloost aru, aga no ikkagi. Lasin siis endale esimesena süsti teha, et näidata, et pole üldse valus, aga no see ei mõjunud üldse. Kui ei usu, siis ei usu. No ja siis kui see pisike sutsakas Priidule käsivarde tehti, siis karjus ta nii nagu õde üritaks tal seda kätt kirvega maha raiuda 😀 Täitsa õudne ja natuke oli isegi piinlik 😀 Kui see suur hüsteeriahoog üle läks, siis ta oli isegi nõus natuke tunnistama, et tegelikult ei olnud tõesti valus, aga kui on hirm, siis on hirm. Aga mida lapsevanem tegema peab? 😀

Samal ajal kui Priit kurku kähedaks karjus, kõlgutas Ruuben toolil jalgu ja itsitas omaette. Temal oli kahte süsti oodata. Itsitas kui sai esimese, naeris kui sai teise, pugistas naerda kui õde lõpuks ta õlgu masseeris. Ei tea, mis värk temal sellega on 😀 Aga pill tuleb teadagi pika ilu peale, nii et kui kellelgi pärast paha ja palavik oli, siis oli see Ruuben. Seda ei oleks osanud ette kujutadagi, et nii nääpsust käsivarrest võib paariks päevaks kaks korda suurem jurakas kasvada. Õnneks paistetus alanes, kuigi Ruubeni elu esimese eksami eel olin natuke mures küll.


Seda, et Ruuben vööeksamit tahab teha, rääkis ta juba sügisel trenni minnes. Läbi judoklubi sisevõistluste kasvas tahtmine veelgi, nii et kui vöötrennid algasid, ei olnud Ruubenil kahtlustki, et ta seal olla tahab ja eksamile läheb. Mina ei tea, mis värk mul viimasel ajal pingeliste olukordadega on – nii kui mingiks jamaks läheb, on mul kohe süda paha 😀 Tiimis naised juba teavad, et kui ma enne mängu hapu näoga lõualuusid kokku surun, siis järelikult iiveldab. Kui ma enne mängu kogunemisele hiljaks jään, siis järelikult iiveldab, nii et kedrade jalgapanek võtab veelgi rohkem aega 😀 Õnneks on süda-paha tundega kõik piirdunud, mängu ajal pole aega seda tunda. Kui ma aga Ruubeni eksamisaali saatsin, siis tundsin, et OMG, nüüd kohe oksendan kõik kohad täis! 😀

Osa minust mõtles, et äkki ollakse nende esimeste valgete vöödega natuke leebemad – et ei tapaks kohe alguses seda motivatsiooni ära. Samas teine osa minust teadis, et eksamil on teatud nõudmised ja kui sa ilmselgelt ei oska ja ei saa hakkama, siis sa ei saa ju eksamit läbida. Vaatasin siis läbi klaasist ukse Ruubeni sooritust nagu väike leemur: lõuad kramplikult koos ja silmad kramplikult pärani lahti 😀 Ja samal ajal lootes, et ta jumala eest selja taha ei vaataks ja mind ei märkaks – äkki segan veel keskendumise ära!

Sel hetkel kui ta jaapanikeelsete märksõnade peale heiteid sooritama hakkas, saabus rahu. Jah, tehniliselt on ilmselt arenguruumi, kellel poleks, aga mis kõige tähtsam – ta tahtis, ta pingutas, ta tegi! Pärast diplomite väljakirjutamist ristis treener kõik eksami sooritanud väiksed judokad uue vöö löögiga vastu tagumikku 😀 ning seejärel said kõik näidata, et nad oskavad endale selle vöö ka peale siduda. See on ilus hetk, kus saad aru, et viimased kaks nädalat intensiivset nii keha kui vaimu trenni on vilja kandnud ning nii kaua oodatud ja loodetud tulemuse toonud. Kui pärast Ruubeni eksamit väljus saalist 4-5 poissi, kes ei saanud eksamit sooritatud, siis loomulikult oli rõõm saavutatust veelgi suurem. Nii Ruubenil kui minul 🙂

Lapsevanemana on sellised hetked eriti rasked – ise mitte kuidagi enam kaasa aidata ei saa, südames loodad ikka parimat, aga pead alati tagavaraplaanina valmis olema ka väikseid pisaraid pühkima ja julgustavaid sõnu lausuma. Ja salaja iiveldama 😀 Küll see lapsevanema elu on ikka raske 🙂

 

Advertisements

Mitte ühtegi lasteaialast

Varsti saab sellest juba kuu aega, kui pesamuna Ruuben oma “allkirja” lasteaia dokumentidele pani, tunnistuse ja lilled näppu sai ning lasteaiaelule joone alla tõmbas.  Ruuben ise ootas seda lasteaia lõppu juba väga ammu ja eks nii minagi. Aga ikkagi on imelik tunne, kui enam polegi peres ühtegi lasteaialast ning pesamuna läheb septembris juba esimesse klassi 🙂

Kuna Ruuben käis rühmas, kus koos olid erinevas vanuses lapsed, eelkooliealisi vist kokku viis last, siis kuidagi läks nii, et lõpetamise päeval oli neist lõpetamas kolm, aga see ei tähenda, et pidu sellevõrra lahjem oleks olnud. Nautisid ja lõbutsesid kõik: nii need, keda ähvardati kooliteega 😀 kui ka need, kes said loa veel lasteaiaelu nautima jääda.

Ma ei teagi, kas asi oli selles, et lõpetajaid oli vähe, või siis oli asi ikkagi milleski muus, igatahes jäi mulle kogu sellest lõpetamise orgunnist täitsa veider tunne 🙂 Võib-olla oli asi umbmäärasuses, osavõtmatuses ja lohisevas suhtluses õpetajate poolt, aga võib-olla oli asi siiski minus, et ma ei olnud valmis oma lapse lõpetamisel õhtujuht olema, ei tea 🙂

Ühe iseloomuliku näitena tuli kaks päeva enne lõpetamist üks rühma õpetajatest minu juurde ja küsis, et kes lapsevanematest kõnet peab. Ma olin selleks ajaks kogu orgunnist juba üsna konkreetseks muutunud 😀 ja küsisin, et mis kõnet me peame, kui lõpetajaid on kolm? Et kas natuke üleliigne pole? Õpetaja jäi aga siiski endale kindlaks ja raius, et kõne PEAB olema, kõne on ALATI olnud ja ÜLDSE! 😀 Ma lõin siis käega, et “tavai, teeme selle kõne ka siis ära” lisaks kõigele muule. Kõne nõudmise tagamaid ei tule muidugi kaugelt otsida – see peaks ju olema see koht, kus õpetajaid suure panuse ja pühendumise eest tänada. Ja lilli ja kingitusi anda. Sest et nii on see ju alati olnud 😀 Võtsin selle kohustuse siis enda peale, mõtlesin läbi, mida ja kuidas tänada ja teha.

Lõpupeo päeval tuli rühma teine õpetaja minu juurde, endal selline nägu nagu oleks just terve moosipurgi üksi nahka pannud ja ütles midagi sellist et “Oo, ma kuulsin, et teie tahate kõnet pidada?!” Mul viskas kohe WTF ekraanile 😀 Tahan? TAHAN? 😀 Ma ütlesin talle, et ma kindlasti EI TAHA seda teha, aga teine õpetaja ütles, et PEAB ja eks ma siis peangi jah 😀 Tema arvas selle peale, et tegelikult loomulikult üldsegi mitte ei pea, aga kui ma niiväga tahan, siis ma võin ikkagi pidada. AAAAAAA!!!! 😀 Tsiisas, palun leppige kokku järgmine kord, mis infot ja millal te jagate 😀

Ja nagu arvata oligi, siis sellega minu suur kõnepidamise saaga veel ei lõppenud 😀 Mõtlesingi siis teha kiirelt: sissejuhatus, tänan rühmakaaslasi, seejärel õpetajaid ja seejärel ütlen paar sõna kaasa lõpetajatele. Pärast rühmaõpetajate tänamist hakkas üks neist järgmist õhtu punkti sisse juhatama, mille peale ma pidin neid viisakalt korrale kutsuma, sest et ometigi oli veel kaks õpetajat: muusika- ja liikumisõpetaja, kes samuti tänu väärt olid. Samal ajal kui neile lilli andsin kujutasin juba ette, kuidas see olukord veel käest ära läheb ja ma ei eksinudki 😀 Kui kõigi õpetajate tänamine tehtud oli, siis hakkas sama rühmaõpetaja taas õhtut juhtima: “Ja nüüd..” Mille peale ma pidin ta veelkord katkestama ja ütlema, et “Oota, ma ei ole veel lõpetanud!” 😀 Peo lõpupoole tuli üks lapsevanem mu juurde ja ütles, et väga hea kõne oli! 😀

Pärast aktust istutasime pirnipuu, lennutasime õhku heeliumiga õhupallid, sõime torti ja nautisime Mullimeistrite show’d. Ja noh, kui ma kujutasin ette, et kui tellida erivärvilised õhupallid, et siis on lihtsam ja kõigile sobib, siis no sellist olukorda juba ei ole 😀 Lastele lihtsalt ei sobigi midagi! 😀 Küll ei sobinud kellelegi just see konkreetne värv, mis ta sai; ühele ei sobinud see, et pall tuleb lahti lasta, kuna ta tahtis selle koju viia 😀 üks arvas, et tegelikult on see loodusele kahjulik (ma tegelikult olen nõus!) ja paar tükki arvasid pärast seda, kui ma olin VÄHEMALT viis korda öelnud, et hoidke kõvasti kinni, kui ma teile palli annan.. mhmh.. no nad arvasid, et nad ikkagi lasevad kohe lahti 😀 Damn! Peavad ikka õpetajatel närvid olema, ma ei peaks poolt päevagi vastu! 😀

Kokkuvõttes oli väga ilus ja tore õhtu ja südamlik õhtu. Ja Ruuben – Ruuben on lihtsalt sihuke numpsik, et võtaks kaissu ja lahti ei lasekski 🙂 Aga nüüd vist natuke juba peab – nüüd on ta juba ju suur poiss 🙂