Mitte ühtegi lasteaialast

Varsti saab sellest juba kuu aega, kui pesamuna Ruuben oma “allkirja” lasteaia dokumentidele pani, tunnistuse ja lilled näppu sai ning lasteaiaelule joone alla tõmbas.  Ruuben ise ootas seda lasteaia lõppu juba väga ammu ja eks nii minagi. Aga ikkagi on imelik tunne, kui enam polegi peres ühtegi lasteaialast ning pesamuna läheb septembris juba esimesse klassi 🙂

Kuna Ruuben käis rühmas, kus koos olid erinevas vanuses lapsed, eelkooliealisi vist kokku viis last, siis kuidagi läks nii, et lõpetamise päeval oli neist lõpetamas kolm, aga see ei tähenda, et pidu sellevõrra lahjem oleks olnud. Nautisid ja lõbutsesid kõik: nii need, keda ähvardati kooliteega 😀 kui ka need, kes said loa veel lasteaiaelu nautima jääda.

Ma ei teagi, kas asi oli selles, et lõpetajaid oli vähe, või siis oli asi ikkagi milleski muus, igatahes jäi mulle kogu sellest lõpetamise orgunnist täitsa veider tunne 🙂 Võib-olla oli asi umbmäärasuses, osavõtmatuses ja lohisevas suhtluses õpetajate poolt, aga võib-olla oli asi siiski minus, et ma ei olnud valmis oma lapse lõpetamisel õhtujuht olema, ei tea 🙂

Ühe iseloomuliku näitena tuli kaks päeva enne lõpetamist üks rühma õpetajatest minu juurde ja küsis, et kes lapsevanematest kõnet peab. Ma olin selleks ajaks kogu orgunnist juba üsna konkreetseks muutunud 😀 ja küsisin, et mis kõnet me peame, kui lõpetajaid on kolm? Et kas natuke üleliigne pole? Õpetaja jäi aga siiski endale kindlaks ja raius, et kõne PEAB olema, kõne on ALATI olnud ja ÜLDSE! 😀 Ma lõin siis käega, et “tavai, teeme selle kõne ka siis ära” lisaks kõigele muule. Kõne nõudmise tagamaid ei tule muidugi kaugelt otsida – see peaks ju olema see koht, kus õpetajaid suure panuse ja pühendumise eest tänada. Ja lilli ja kingitusi anda. Sest et nii on see ju alati olnud 😀 Võtsin selle kohustuse siis enda peale, mõtlesin läbi, mida ja kuidas tänada ja teha.

Lõpupeo päeval tuli rühma teine õpetaja minu juurde, endal selline nägu nagu oleks just terve moosipurgi üksi nahka pannud ja ütles midagi sellist et “Oo, ma kuulsin, et teie tahate kõnet pidada?!” Mul viskas kohe WTF ekraanile 😀 Tahan? TAHAN? 😀 Ma ütlesin talle, et ma kindlasti EI TAHA seda teha, aga teine õpetaja ütles, et PEAB ja eks ma siis peangi jah 😀 Tema arvas selle peale, et tegelikult loomulikult üldsegi mitte ei pea, aga kui ma niiväga tahan, siis ma võin ikkagi pidada. AAAAAAA!!!! 😀 Tsiisas, palun leppige kokku järgmine kord, mis infot ja millal te jagate 😀

Ja nagu arvata oligi, siis sellega minu suur kõnepidamise saaga veel ei lõppenud 😀 Mõtlesingi siis teha kiirelt: sissejuhatus, tänan rühmakaaslasi, seejärel õpetajaid ja seejärel ütlen paar sõna kaasa lõpetajatele. Pärast rühmaõpetajate tänamist hakkas üks neist järgmist õhtu punkti sisse juhatama, mille peale ma pidin neid viisakalt korrale kutsuma, sest et ometigi oli veel kaks õpetajat: muusika- ja liikumisõpetaja, kes samuti tänu väärt olid. Samal ajal kui neile lilli andsin kujutasin juba ette, kuidas see olukord veel käest ära läheb ja ma ei eksinudki 😀 Kui kõigi õpetajate tänamine tehtud oli, siis hakkas sama rühmaõpetaja taas õhtut juhtima: “Ja nüüd..” Mille peale ma pidin ta veelkord katkestama ja ütlema, et “Oota, ma ei ole veel lõpetanud!” 😀 Peo lõpupoole tuli üks lapsevanem mu juurde ja ütles, et väga hea kõne oli! 😀

Pärast aktust istutasime pirnipuu, lennutasime õhku heeliumiga õhupallid, sõime torti ja nautisime Mullimeistrite show’d. Ja noh, kui ma kujutasin ette, et kui tellida erivärvilised õhupallid, et siis on lihtsam ja kõigile sobib, siis no sellist olukorda juba ei ole 😀 Lastele lihtsalt ei sobigi midagi! 😀 Küll ei sobinud kellelegi just see konkreetne värv, mis ta sai; ühele ei sobinud see, et pall tuleb lahti lasta, kuna ta tahtis selle koju viia 😀 üks arvas, et tegelikult on see loodusele kahjulik (ma tegelikult olen nõus!) ja paar tükki arvasid pärast seda, kui ma olin VÄHEMALT viis korda öelnud, et hoidke kõvasti kinni, kui ma teile palli annan.. mhmh.. no nad arvasid, et nad ikkagi lasevad kohe lahti 😀 Damn! Peavad ikka õpetajatel närvid olema, ma ei peaks poolt päevagi vastu! 😀

Kokkuvõttes oli väga ilus ja tore õhtu ja südamlik õhtu. Ja Ruuben – Ruuben on lihtsalt sihuke numpsik, et võtaks kaissu ja lahti ei lasekski 🙂 Aga nüüd vist natuke juba peab – nüüd on ta juba ju suur poiss 🙂

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s