Magusa elu lõpp

Ma olen eluaeg suuremat sorti magusasõber olnud. Mitte ehk just sõltlane, samas mine tea, ega väga ära pole kunagi öelnud, kui keegi šokolaadi või torti või sokolaaditorti 😀 on pakkunud. Ja poes käisin ka ikkagi magusaleti juurest alati läbi. Mõtlesin, et liigun ju piisavalt ja pigem jooksen 2km rohkem kui loobun oma (halbadest) söömisharjumustest ja mingil ajal (siis kui ma reaalselt ka jooksin 😀 ) see nii ka toimis. Ei teagi, kas asi on selles, et ma ei jõua nii palju enam joosta kui vaja oleks 😀 või siis lihtsalt tuli selline tunne, et aitab küll sellest pullist ja tõmbasin juuni lõpus suhkrujuhtme välja.

Alustasin sellest, et põhimõtteliselt ei paneks ise mitte kuskile suhkrut juurde. Ja ei mingeid magusaid sööke! Inimese jaoks, kes on harjunud Circle-K cappuccinot kolme väikse suhkruga (häbinägu) jooma on suhkru täielik väljacuttimine ikka ülikarm. Kohv maitses nagu elurõve asi ja mingid päevad ma tööl täitsa vältisin seda, kuna siin ei saa seda teha piimavahuga, mis kohvi juba iseenesest magusamaks teeb. Aga siis hakkasin lihtsalt kohviga samas koguses piima peale valama 😀 ja sai jälle kohvijooki juua.

Magustoitudest loobumine vajas alguses ka natuke iseloomu, eriti kui poisid kõrval kohupiima, jäätist vms mugistasid, aga see polnud liiga raske. Pealegi on suvel võimalik süüa nii palju puuvilju ja marju, mis mulle väga-väga maitsevad. Erik Orgu kindlasti viibutaks sõrme, et seal on ju ka suhkur sees ja värki, aga see on ikka natuke teistmoodi.

Horvaatia puhkuse ajaks olin kaks nädalat “kaine” olnud ja ega ma seal ka kohe patustama ei hakanud. Selleks ajaks olin tegelikult magusavaba eluga ära harjunud, kohv oli kohv ja sõltuvusele viitavaid tundemärke ei esinenud. Kuskil seal sain ka aru, et ma ei ole enam olukorras, kus ma pean koos teistega magusat sööma, sest et nii lihtsalt tehakse; või et ma pean magusast loobuma, kuna ma otsustasin nii. Ma sain aru, et ma olen vaba otsustama, kas ma söön magusat või mitte ja see ei muuda suures pildis mitte midagi. Keeruline selgitada, nii öeldes ja lugedes tundub, et enne olin ikka suhkrusõltlane küll 😀 Ühel hetkel aga tundsin, et olen oma valikutes vaba. Ja kui ma tahtsin koos teistega jäätist süüa, siis ma tegin seda. Kui ei tahtnud, ei söönud. Ja see kõik oli fine.

Suhkrust loobumisega tulid ka muud huvitavad kõrvalnähud. Näiteks vaatan saia-leiba ja tunnen, et ma ei suuda neid süüa. Ei taha seda omale kõhtu. Söön krõbeleiba, see tundub okei. Sulajuust on ka selline so-so, millest üritan mööda hiilida. Eelistan kitsepiimast tehtud määrdejuustu. Krõbeleivaga koos imeline. Erinevad smuutid tunduvad täiesti asendamatud ja ei kujuta oma hommikuid ilma värske smuutita ettegi. Pluss muidugi praktiline vajadus, kuna mul on vaja oma katkiste põlvede jaoks vajalikku kollageenipudi kuskile segada 😀 Poes loen infosilte, uurin, kui palju kuskil suhkrut on ja teen tihti valiku selle põhjal. Kui varem viisin külla minnes alati kaasa koogi vms magusat, sellega on nüüd ka pekkis. Suvel jällegi lihtne – haaran kaasa oma lemmikut nektariini, talvel ma ei tea, mida teha. Viin tüki kõrvitsat? 😀

Maitsemeel on ajas erksamaks muutunud. Näiteks ostsin eile Kadarbiku porgandimahla. Mäletan mingist ajast, et see oli alguses veidra maitsega ja iga kord kui lonksamist alustada, tuli koos mahlaga ka väike ehmatus 😀 Olin seekord ehmatuseks valmis, aga avastasin endale üllatuseks, et see mahl on nii mõnus, MAGUS (!) ja maitsev. Teise näitena sõin enne Ööjooksu hematogeeni, mida ma tavaliselt tangin enne võistlusi/mänge või kui lihtsalt enesetunne liiga uimps (kalduvus omada madalat hemoglobiininäitajat) – ja see on tundunud selline okei magus amps, teine lemmik kohe Snickersi kõrval 😀 Võtsin esimese ampsu ja see käis mul suus ringi, sest oli tulimagus! Lausa vastikult magus. Millised muutused!

Täna joon rahulikult ilma suhkruta kohvi-teed, kakaod ei taha; lõunamenüüs jätavad magustoidud külmaks, kuigi alles esmaspäeval sõin Narvas käies kohvikus ühe piraka Napoleoni koogi, mis ei maitsenudki niivägaüldsegi. Aeg-ajalt olen proovinud vahepaladeks võtta mingit müsli-proteiinibatooni (tean, need on kaloripommid!), aga mind ajab juba närvi, et enamik on mingi šokolaadi, karamelli või jumal teab mis asjaga 😀 Kui esimesel nädalal pidin aktiivsemalt ja teadlikumalt oma valikute peale mõtlema, siis nüüd tuleb kõik nii loomulikult, et ei kujuta jälle ettegi, et hakkan ohjeldamatult suhkrut või magusat tarbima. Vaatan seda päisepilti ja ei ühtegi emotsiooni. Ainuke asi, mis praegu on – mul on kõht koguaeg tühi 😀 Aga ma ei usu väga, et see suhkruga seotud on. Või on?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s