Maraton – tehtuuud! :)

Eellugu

Ma arvan, et see võis olla umbes kuus aastat tagasi, kui mulle tuli esimest korda pähe mõte jooksumaratoni läbida. Toona ma maratonile välja ei vedanud, kuigi trenni tegin vägagi maratonile orienteeritult. Täna tean ma väga hästi, miks see hea oli, et ma siis seda jooksu üritama ei läinud.

Vahepeal oli pikem jooksupaus ja eelmisel aastal ärkas mõte maratonist taas vaikselt ellu. Suuresti tänu jalgpallivigastustele ma eelmisel aastal jällegi veel starti ei jõudnud – tegin pool, aga tegin hästi 🙂 Sel aastal mõtlesin uuesti: kui suvel rahvaliigas jalad terveks jäävad ja vorm hea on, siis proovin. Soov see suur ja kauge unistus ära teha muutus ju üha tugevamaks. Ja mis peamine – ma tundsin, et ma olen nüüd lõpuks selleks valmis. Nii vaimselt kui emotsionaalselt. Füüsiliselt siis nii hästi kui parasjagu välja tuleb 😀

Kui üks eriti lollakas hüppeliigese väänamine välja arvata, siis õnnestus jalgpalliplatsil terveks jääda. Esimene jooksuvormi test oli Ööjooksul mis oli selline tore äratus ja äratundmine, et ma jaksan natuke jälle. Ümber Ülemiste järve jooks andis aga hea enesekindluse ja tunnetuse, mis tempoga võiks maratoni jooksma minna. Sellest hoolimata oli kõige hirmsam hetk see, kui end reaalselt maratonidistantsile üles andsin. “Mida ma teen? Mida ma teen?” vasardas kuklas, kui send nuppu vajutasin ja pulss tõusis. “Aga ma teen selle ära!” sisendasin endale. Ma teadsin, et 21 suudan kindlasti; uskusin, et 30 suudan ka; ja lootsin, et kuidagi jõuan ka 42. Ja siis need viimased 195 meetrit 🙂

Kui ma midagi viimase kahe aasta jooksul õppinud olen, siis seda, et ka joosta saab rõõmuga. Päriselt! Jooksin rõõmuga oma eelmise aasta pooliku ja jooksin veel suurema rõõmuga sel aastal oma esimese maratoni. Ja selle eest saan küll ainult Erlet tänada, kes on mu mõtlemist ja suhtumist selles osas väga palju muutnud 🙂

Maratonile!

Ma eriti oma maratonile minekut välja ei reklaaminud, peamiselt seetõttu, et puudus kindlustunne, et ma selle päriselt ka läbi teen. Mõtlesin, et kilkan pärast. Mitte, et mul oleks olnud mõte, et jätan pooleli kui raske on, ei! Pigem tegi ettevaatlikuks just see teadmatus – mis saab pärast 21km? Mis saab pärast 30km? Mis siis saab kui geelid vastu hakkavad? Aga kui põlved hakkavad nii kõvasti valutama, et puht füüsiliselt ei ole võimalik edasi liikuda? Aga mis siis kui…? Nii pikk maa ja nii palju erinevaid võimalusi 🙂

Kaks päeva enne starti, kui Priidu 5km noortejooksule kaasa elasin, tundsin selgelt, et ma ei ole üldse närvis. Ma olen põnevil! Mul on ootusärevus! Ema saatis smsi, et kas muretsen ka. Mille üle? Mida see aitab? Ei, absoluutselt mitte! Tundsin, et lähen vastu seiklusele, olen kõigele avatud, ma teen selle läbi, saagu, mis saab! 🙂

Samal ajal, ilma igasuguse kuklasunni või eluaegse eesmärgita, küsis Marko, kes on üleüldse napilt alla aasta oma elust jooksmas käinud, et mis ma sellest arvan, kui ta ka maratonile tuleb. Ma ütlesin, et see otsus peab küll puhtalt tema enda sisetunde pealt tulema. Arstid ilmselt ei soovitaks, aga vaevalt nad mindki laia naeratusega sinna saadaksid, seega pole mina õige inimene lubama või keelama. Nii ta siis mõtles, kaalus, vaagis, teipis põlved ära 😀 ja pani ka ennast kirja. Võib-olla muretses rohkem kui välja paistis, mina tema pärast eriti mitte – nägin, et kõigi näitajate poolest peaks ta minust paremaski jooksuvormis olema, nii et saab mulle kenasti saatjaks tulla. Hankisime geelid, kompressioonpõlvikud, vaseliini ja juba oligi sajandi suurjooksu hommik käes.

Start!

Start on hommikul kell 9 ja tean juba ette, et sel ajal on mu keha sügavas unes. Võiks isegi öelda unekoomas. Aga äratuskell käis pühapäeva hommikul kell 6.30 ja kell 7 ajasin juba kaerahelbeputru näost sisse, et ikka jõudu oleks. Kohvi jätsin targu vahele, aga smuutist ei suutnud loobuda. See maksis hiljem muidugi kätte. Nibin-nabin jõudsime 15 minutit enne starti Vabaduse väljakule, kott pakihoidu, kiire vetsuskäik ja juba olimegi stardikoridoris ning mängiti hümni. Mina olen muidugi mingi “OMG, me läheme maratoni jooksma, juhhuuu!” tujus ja Marko vaatas mind nagu poolearulist 😀 Imelik! 😀

Ja siis me läksimegi. Üritasin väga vältida eelnevalt igasuguste eesmärkide ja pingete panemist endale, sest et noh – ei tea, mis saab – aga kaine mõistus ütles, et arvestades hetke vormi oleks reaalne lõpetada ajaga 4:30 – 5:00. Ja seda 5:00 mõtlesin sellise varuga, et midagi peab ikka veits halvasti minema. Otseselt kuskilt kalkulaatorist läbi ei lasknud, aga 4:35 tundus number, mis on minu. Veider, eks?! Ütlesin Markole, et lähme 6.20-6.30 tempos jooksma, äärmisel juhul käib 7.00 ka. Ja et esimene pool ikka rahulikult ja pigem end tagasi hoides ja kui tundub, et kõik on megalebo, siis pärast 35 või 38 km võib tempo üle vaadata 😀 Aga katsub jõuda sinnani kõigepealt!

Nagu ma arvanud olingi, tuligi algus minu jaoks megaraskelt. Keha oli sügavas unes, jalad kanged, kõik tundus jube pingutamine ja vägisi tegemine. Aga võtsin teadlikult selle riski, et ei hakanud enne 42 kilomeetrit veel soojendusjooksu tegema 😀 see tundus jabur 😀 võimlesin ja venitasin kergelt ja teadsin, et pärast 10 km läheb lihtsamaks. Ma ei suuda ise ka praegu uskuda, mida ma just kirjutasin 😀 PÄRAST 10KM LÄHEB LIHTSAMAKS!? 😀 Uskumatu, aga peaaegu tõsi. Kuskil 7-8 kilomeetri vahepeal tundsin, et olek läheb oluliselt paremaks. Ei teagi, kas see oli loomulik asjade käik (mida parem pikamaa jooksuvorm, seda hiljem see ärkamine minu jaoks tuleb) või aitas kaasa esimene geel. No igatahes ütlesin ka Markole, et nüüd on lihas soe, nüüd on mõnus 🙂 Kuskil Pelgulinnas joostes oli selle maratoni esimene kõrghetk. Selle kohta öeldakse vist Runner’s High – seda on keeruline kirjeldada, aga sa tunned selle ära kui seda koged.

Mul tuli kananahk ihule – kõik oli lihtsalt nii paigas: enesetunne, tempo, meeleolu…

Ja see tunne, et sa justkui lendad. Või lähed nagu soe nuga läbi või. Juhhuu! Kuskil seal nägin ka esimest fotograafi, kellele rõõmsalt esimese maratoni sõrmi viibutasin. Jah, Erle on õpetanud ka fotograafe nautima 😀

Kui eelmise aasta poolmaratonil kõik klappis ja midagi polnud viga, siis ma ei teagi, kas see oli õnneks või kahjuks, aga nüüd oli koguaeg millegagi tegemist 😀 Alustades sellest, et alguses olin väga kange; õige pea tabas mind tunne, et vähemalt üks vetsupeatus tuleb kindlasti teha; siis hakkas lubama väikest pistet; siis muutus vasaku jala mingisugune liiges väga valulikuks; siis jälle väike pisteoht; siis väike haamer jne. Aga iga asi ähvardas või kestis ainult natuke ja nad kõik vaheldusid omavahel pidevalt, nii et vähemalt igav ei olnud 😀 Ja kui raja 26. km kõige raskem hetk välja arvata, siis tegelikult oli koguaeg selline enam-vähem. Ma ei saa öelda, et oli kerge, see oleks ülbe. Aga ma saan öelda, et kindlasti ei olnud nii raske, kui ma kartsin. Kui see väike haamer välja arvata..

See tuli kuskil Koplis

Ca 26 kilomeetrit oli joostud ja tiirutasime kuskil pargis (sorri, ma tõesti ei suuda seal Kopli kandis orienteeruda). Ütlesin Markole hoiatamise mõttes kohe, et praegu mul on raske hetk, et võtan korra iisimalt. Ilmselt tiksusin natuke mõtlikumalt, tegin kiirelt ühe geeli ja ootasin, et läheks paremaks. Siis nägin raja ääres ka isa, kes jooksjate seas silmadega ringi otsis. Ei teagi, kas mu õde oli oma poolikuga sealt juba läbi käinud või mitte, igatahes hüüdsin ja viipasin siis talle, et “Isa!” ja sain kohe lehvituse vastu ka. Hea, et “Issi!” ei karjunud oma nõrkusehetkel 😀 Tagasiteel vahetas ta asukohta, nii et nägin teda täpselt veel korra, siis tuli kohe ka joogipunkt (pärast joogipunkti oli alati natuke kergem) ja tundus, et olen oma madalpunktist edukalt üle saanud. Alates 28.kilomeetrist vaatasin juba väga ootusärevalt joostud distantsi ja tundsin, et ma teen päriselt ka selle maratoni ära 🙂 Kui ma füüsiliselt pigem kartsin neid 30+ kilomeetreid teadmatusest, mis seisus ma sinna jõuan, siis emotsionaalselt ma teadsin, et sealtmaalt hakkab kergemaks minema. Ainult 12 km veel, ainult 9 veel, veel 7, ainult 5, see pole ju midagi! 🙂

Kui ma Koplis muidu ei orienteeru ja mul pole erilist aimugi, kus me jooksime, siis tegelikult olidki kuskil seal just kõige ägedamad kohad.

Need hetked, mille pärast üldse rahvasporti teha.

Vastassuunas jooksev suvaline jooksja sirutab käe välja, et patsu lüüa. Äge! Vastassuunas jooksev Kaarle märkab mind ja hüppab lähemale, et patsu lüüa. Üliäge! Mööda jookseb Facebooki tuttav, kes soovib jõudu ja edu. Näen veel üht tuttavat, aga enne kui jõuan Markole rääkida, võtab minu kõrval jooksev tüdruk klapi kõrvast ja ütleb “Anneli, ära üle pinguta!” 😀 Wtf, kõik kohad on tuttavaid täis. Nii äge!

Kui ma kaardi pealt distantsi vaadates mõtlesin just Paljassaare osa juures, et küll see ots võib raske olla, kui osad juba sealt tagasi tulevad, siis tegelikult oligi see just üliäge. Vaatasin koguaeg nägusid – äkki on tuttavaid. Ja kohe pärast joogipeatust tuli Kristi. Ma ei tea miks, aga see mõjus kuidagi nii hästi. Lihtsalt nii-nii hea meel oli teda seal näha 🙂 Kostitasime üksteist hea sõnaga ja jooksime edasi 🙂 Lugupeetud treener Kaalmad nägin ka. Ta ei tahtnud ergutamisest midagi kuulda. Vaidles vastu, et ta üldse ei jaksa, kuigi tegelikult ikka jaksas küll.

Selleks ajaks oli ümbruskond muutunud selliseks, kus rohkem võis näha juba kõndijaid kui jooksjaid. Jah, need võisid olla vabalt need, kes meilt esimese 10km eest ära jooksid, aga asjata. Kui mina oma haamrist tulin välja, siis Marko kurtis juba pikemat aega, et talla alt on valus ja ei lase joosta ja tundus, et tal on jaks tõesti otsa saamas. Ergutasin ja toetasin teda nii nagu oskasin, aga päeva lõpuks peab igaüks need sammud ikka ise tegema. Ja ma tean väga hästi, kui keeruline seda teha on, kui enam ei ole mitte kuskilt seda lisajõudu võtta. Kuni viimase joogipunktini jooksime siiski enam-vähem koos. Libisesin küll vaikselt eest, kuid ootasin vahepeal järgi. Ja kui pärast viimast joogipausi Marko jaks jälle vaiksemaks jäi, siis, piinlik küll, aga läksin oma teed. Teadsin, et finiš on lähedal, teadsin, et ta pooleli ei jäta, ja teadsin, et tahan selle jooksu lõpetada hea emotsiooniga. Mul oli jõudu joosta veel nii palju ja ma tahtsin seda lihtsalt nautida!

Kui aru sain, et koos me ei lõpeta ja isegi selle 6.30 tempoga olen liiga kiire, siis otsustasin, et lisan siis juba tempot juurde kui jõudu on. Jah, jalad olid väsinud, aga see ei takistanud jooksmast. See oli teine ideaalne runner’s high, kuskil alates maratoni 39.-40. kilomeetrist. Kes seda oleks uskunud? 🙂 Taas tuli kananahk ihule, kui üle lamavate politseinike jooksin, või mulle tundus, et lausa lendasin. Mul oli naeratus näol ja seda jagus kõigile, kes raja ääres ergutasid. Sel hetkel tuli mulle meelde kuskilt loetu: naudi iga sammu, see on su esimene maraton ja neid hetki sa enam tagasi ei saa. Ja ma tundsin neid samme ja seda õnnetunnet iga oma keharakuga: ma jooksengi oma esimest maratoni ja ma naudin seda! Ma tahan ja ma jaksan ja mul ei ole raske ja see kõik on üks suur ülevoolav emotsioon, millele ei suuda nime anda! Maraton ei murdnudki mind! Ma olen tugevam kui maraton! 🙂

Viru tänavale jõudes ei olnud mahti enam ümberringi naeratada ja lehvitada. Neid kive seal kartsin täiega – kartsin, et väsinud jalg võib liiga kergelt vääratada ja väänduda. Vaatasin pingsalt jalge ette ja ei pannud tähele lõputõusu ega midagi. Kujutasin ette, et pärast lõpujoont löön käed laiali ja hõiskan rõõmust. Aga sellist ülevoolavat emotsiooni ei järgnenud. Täna saan aru, et ma jätsin selle emotsiooni rajale, mis iseenesest ei ole ka üldse halb variant 🙂 Lõpuaeg 4:36. Oleks hommikusmuuti ära jätnud või väiksema teinud ja vetsupeatusest pääsenud, olekski 4:35 minu aeg olnud 🙂 Aga see ei jää kripeldama, kindlasti mitte. See oli minu esimene, täiesti ideaalne maraton ja ma ei kahetse ega kripelda millegi üle. Olen ülimalt rahul, õnnelik ja veidi ka hämmastuses, et see tõesti õnnestus. Ma tegingi selle ära 🙂 Ja muide, alla aasta jooksmas käinud Marko tegi ka selle ära. Saabus finišisse mõned minutid pärast mind ja tema võib oma saavutuse üle vaat et uhkemgi olla 🙂

Pärast lõpujoont

Kui palju räägitakse sellest, kuidas maratoniks valmistuda, mida teha, mida mitte teha jne jne, siis palju vähem räägitakse sellest, mis pärast saab. Pühapäeval olin ma küll seda meelt, et kõige raskem ei ole mitte maraton ise, vaid see, mis sinuga pärast maratoni läbimist toimub.

Ütlen ausalt, joosta oleksin võinud edasi. Pärast finišit muudkui kõndisin (kuigi vaevaliselt) ringi, paigal seismine oli täiesti võimatu. Jalad olid üleni nii väsinud, et valutasid konstantselt. Aru ei saa ka, mis koht täpselt muret teeb, terve keha on üks suur väsimusehunnik. Põlved olid (õnneks) tuimad, tunda andis mingi liiges, mis jalga kehaga ühendab 😀 Ja siis sa pead võtma kogu selle väsimuspuntra ja ronima trepist üles pakihoidu oma kotile järgi 😀 Oi, see oli raske, aga ära tõime! Ja siis kõnnid selle kotiga, medal kaelas, läbi linna oma auto juurde. Vähemalt on medal kaelas ja kõik näevad, et täna on sul täielik õigus lombakas olla 😀

Läksime kohe spaasse, kus saime piisavalt liguneda ja end veesurvega jalataldadest kuklani ära masseerida. Tundsin, kuidas pinged kaovad ja liikumine muutub kergemaks. Spaast väljumise ajaks oli olemine päris mõnus, aga kõht tühjem kui tühi. Kõrvalolev pubi aitas suurest hädast välja ja pärast suures koguses geele oli ikka väga mõnus mahlast kanasašlõkki süüa 😛

Ja siis see juhtus.

Tõusime pärast sööki, et autosse minna ja sain aru, et ma ei suuda käia. Liigesed olid lihtsalt nii lukus, et 5-10 cm aste tundus täielik killer. Autosse istuda suutsin, aga jalad pidin käte abiga järgi tõstma. Jõhker! Mõtlesin, et peaks medali uuesti kaela panema ja sellega ringi käima kuni olemine paremaks läheb, siis pole nii piinlik 😀 Samal ajal küsis Sirli, et kuidas olemine on. Keeruline sõnadesse panna. Selline tunne, nagu oleks auto alla jäänud. Korduvalt. Või siis nagu oleks keegi pesapallikurikaga põlved, hüppeliigesed ja puusad läbi klohminud. No ikka väga-väga halb!

Tagantjärgi võib öelda, et see pühapäeva õhtu oligi kõige hullem. Jah, lihased olid veel paar päeva valusad, nagu pärast raskemat trenni ikka, aga lihasvalu on lihasvalu ja see isegi meeldib mulle. See, kui liigesed nii valusad on, et toimetada ei lase, on palju hullem. Ja seda valu jätkus kogu jalgade piirkonda. Õnneks oli järgmisel päeval see valu läinud, nii et saatsin Ruubeni eeskujulikult hommikul kohe koolimaja kolmandale korrusele tema klassi ja õhtul ronisin korra veel kolmandale kui Priidu klassi lastevanemate koosolek oli. Kontsa küll jalga ei pannud, aga muidu liiga hull ei olnudki.

Järeldused

Rahvaspordiüritused on ülilahedad, kui neid ise lahedalt ja iisilt võtta. Kõige tähtsam võikski olla see, et sa tahad seda teha ja tunned sellest rõõmu 🙂 Kui see paigas, siis kõik muu tuleb juba ise.

Maratonirahvas on värvikirev. Nägin üht, kes jooksis paljajalu. Nägin asiaate, kes tegid vahepeal pildistamispeatusi ja jooksid siis edasi 🙂 Nägin naist, kes jooksis oma 300. maratoni. Nägin vanu inimesi, kes on väga-väga-väga heas vormis. Nägin sõjaväelasi, kes jooksid täisvarustuses, seljakoti ja kiivriga. Ulme! Nägin meest, kes oli hommikul jätnud nibud teipimata 😀

Kokkuvõttes olen ma muidugi ülirahul, et see maraton just nüüd tehtud sai 🙂 Ma olin juba järgmisel päeval seda meelt, et jah, ma võisin veelgi maratoni joosta, kui selleks mingi põhjus välja mõelda. Sest et esimest korda saab maratoni joosta ainult üks kord, sealt edasi peaks mingi teine motivaator olla. Kas tõesti hakata aega parandama? Ma vist ei taha endale seda stressi. Või siis leida mõni äge maraton kuskil mujal, mis oleks asukoha mõttes põnev? No mine tea, hetkel ei oska lubada kumbagi – et see mul esimeseks ja viimaseks jääb või et neid veel tuleb. Eks tulevik näitab. Ühte loodan aga küll – kui järgmine kord tuleb tahtmine maratoni joosta, siis võiks enne ka rohkem pikemaid (20+) otsi joosta.

Statistika ka

42,2km netoaeg 4:36:05, keskmine tempo 6:33 min/km kohta,  põletatud 2893 kalorit, sammude arv maratoni lõpuks 47 000 😀 Kõige aeglasem kilomeeter 39: 7:37; kõige kiirem kilomeeter 41: 5:46. 10km aeg 1:04; 21,1 kilomeetri aeg 2:15. No ma ei tea, võib rahule jääda küll 🙂

 

 

 

 

Advertisements

1.september

Need esimesed on ikka nii erilised. Esimese klassi esimene koolipäev võib-olla isegi üks erilisemaid. Kui Priit natuke juba porises, et tahab veel puhata ja üldse ei taha kooli, siis Ruuben oli üleni üks suur kooliootus, kes ei jõudnud oma aktust ja uute klassikaaslastega kohtumist ära oodata. Kuna sel aastal oli 1.september laupäeval ning aktused otsustati just siis ära pidada, siis oli see heaks võimaluseks ka kaugemal elavatel vanavanematel tähtsa päeva puhul kohale tulla ja sellest päevast osa saada. Minu arvates väga tore 🙂

Ega selle päeva kohta rohkem väga midagi rääkida polegi. Sättisime, käisime kohal, olime pidulikud, nii nagu käib. Ja täna hakkas see pull 100% pihta. Eile pakkisin usinalt kõik õpikud-töövihikud ära (jah, mulle meeldib, aga kahe lapse materjalid oli ikkagi paras pikk pusimine 😀 ) ja täna läksid nad mõlemad kooli nagu kaks väikest kaamel-inimest 😀 Koolikott, kekakott, kunstitarvete kast, A3 kaustad jms. Aga loomulikult aitasin need neil kolmandale korrusele tassida.

Tahaks öelda, et edaspidi nii palju asju ei ole, aga ma tean, et see pole õige. Ruuben läks spordiklassi, mis tähendab, et tal on iga päev kehaline, mõni päev isegi kaks. See tähendab automaatselt 1-2 lisakotti, mis siis et väiksemat. Mõni päev on pärast kooli ka judo, siis on see kott ka veel lisaks. 😀 Kreisi! Õnneks on judo kohe kõrvalmajas, lasteaia saalis, nii et head nostalgiaminutid. Ja tore, et Ruubenil on vähemalt üks klassivend, kes ka judos käib, nii et hea neil koos pärast tunde minna.

Täna hommikul ajas Ruuben oma entusiasmiga isegi hommikupahura Priidu naerma kui pärast hammaste pesemist kilkas “jee, nüüd saab koolivormi selga panna!” 😀 Priit tegi veel moepärast seda “ei-taha-kooli-minna” juttu, aga nägu oli juba nalja täis. Oh, see on nii tore ja lõbus ja naljakas ja ma samal ajal mõtlen, et kui kaua see kestab 😀 Kas veab selle entukaga esimese nädala välja või siis on juba homme jumala suva kõigest. Saab näha!

Ja eks nüüd on päris imelik tunne ka. Topeltrõõm, aga ka topeltmure. Eks see algus võib päris keeruline olla: nii palju asju, millele mõtlema peab; nii palju asju, mida on võimalik ära kaotada 😀 Priit kaotas küll esimeses klassis kõik asjad ära, mida oli võimalik kaotada 😀 Pärast muidugi natuke leidsime üles ka, aga no pidev närvi- ja rahakulu on see ikkagi. Aga eks ma pean sellega nüüd leppima ja harjuma, et Ruuben on ka suure iseseisvushüpet tegemas. Ütlesin talle ka laupäeval, et ma loodan peamiselt kolme asja: et ta suudaks eristada head ja halba; et ta valiks endale õiged sõbrad; ja et ta ei kaotaks oma sädet 🙂 Lubas mulle, et teeb seda kõike. Loodame siis, et õnnestub 🙂