Rulli-rulli

Priit käis koolivaheajal oma esimeses päris spordilaagris. “Päris” all pean ma silmas seda, et tegemist polnud mingi päevalaagriga, kus õhtuks-ööseks koju lastakse, vaid esmaspäeva hommikul pakiti nunnukad koos kottide, kiivrite, rullsuuskade, keppide jms bussi peale ning reede õhtul pakiti nad sealt kõigi asjadega maha tagasi. Eks neid pakkumisi ja võimalusi laagrites käia on ka varem olnud, aga Priit pole tahtnud mitmeks ööks ära minna. Ma pole sundinud ka, mingu siis kui ise valmis on, pärast on muidu trauma kogu eluks.

No eks ma seekord kartsin ka, et ta mingil hetkel ta murdub, helistab nuttes ja palub järgi tulla või midagi. Seda õnneks ei tulnud. Need korrad kui ta helistas, oli tuju hea ja mul ka süda rahulik, et kõik on korras. Eks ta natuke võõras tunne oli mullegi, et pean kodus käed rüpes ootama, et laps ise helistaks. Telefonid korjati treenerite poolt laagri alguses kokku ja anti õhtul tunniks või nii kätte, et saaks vajadusel koju helistada ja kiirelt lemmik juutuuberid üle vaadata 😀 Selles mõttes väga äge võõrutuslaager, eks seda nutimaailmas passimist ongi muidu liiga palju.

Minu üks suuremaid pabinaid oli lisaks muule veel seegi, et kas härra udupea kaotab oma riided ära seal või suudab ikka kõik tagasi koju tuua. No suutis tuua, jess. Eks järgmine kord tean järgmisi asju pabistada.. 😀

Kui Priit bussist maha tuli siis nägin juba kaugelt, et ta on ikka täiega väsinud. Eks kolm trenni päevas ja pikad õhtud ning pullitegemised poistega võivad pikapeale ära väsitada küll. Kui autosse istusime, siis nägin, et Priidu suusapükste üks põlv on täiesti ribadeks. Eeee, what? 😀 Kukkus rullikatega, kaitsmeid polnud kaasas. Okei, no ikka juhtub, kuigi kahju, korralikud külma ilma suusapüksid olid. Kui koju jõudsime, siis nägin, et poisil on mõlemad põlved marraskil/katki. Oot-oot, aga pükstel oli ainult üks põlv puruks? Pakkisin kotist teised suusapüksid välja ja no loomulikult – neil oli siis see teine põlv puruks 😀 Appi, noh! Ütlesin siis Priidule väga rahulikult, et ma väga vabandan juba ette ja see on väga halvaks eeskujuks, mis ma nüüd ütlen, aga see, et kahed korralikud suusapüksid ribadeks on sõidetud ja kasutuskõlbmatud on, on ikka täitsa pe*ses värk. Priit üritas viisakalt naeru tagasi hoida, noogutas arusaavalt ja küsis, kas ta võib xboxiga mängima minna. Elus on ilmselgelt tähtsamaid asju, kui katkised trenniriided. Vahepeal oli Fortnite’is mingi asi õhku lennanud näiteks 😀

Eks ma üritasin ikka rohkem infot välja pinnida: mida tehti, kuidas läks, mida süüa sai – lootuses, et ehk ta hakkab ise ka rohkem rääkima. Küsisin, et kas pasteeriti ka kedagi. Siis pidin selgitama, mida see tähendab 😀 Seekord ilmselt veel mitte, aga tundub, et mõte meeldis. Äkki siis järgmine kord 😀 Rääkis, et nad tegid toanaabriga üht teist pulli ja teesklesid pärast elu eest magajaid, et pahandada ei saaks. Tõenäoliselt veidrad vanemlikud võtted, aga ütlesin, et kui on hea pull ja keegi sellest ei kannata, siis vahel tasub see isegi pahandamise ära. Emotsioonid ja mälestused – neid meenutad ka aastate pärast.

Kuigi seekordne laager läks laias laastus hästi ja Priit ütles, et mingi kontrolljooks laagri lõpus läks tal ka väga hästi, siis mulle tundub, et lühikesel vaheajal ta enam laagrisse ei kipu. Pigem võiks see uuesti suvel päevakorda tulla, kui vaba aega rohkem ja iga päev pole nii arvel. Aga eks näis, suur samm iseseisvama elu poole taas tehtud 🙂

Advertisements

Vau-efekt

Otsustasime poistega eelmisel nädalavahetusel kolmekesi Pärnusse spaasse sõita. Natuke nagu koolivaheaja tähistamine ja natuke nagu niisama ka. Kuna Priit oli lõpuks (pakkumisi on ka enne olnud) valmis pikemaks ajaks spordilaagrisse minema, siis tõusis väga aktiivselt päevakorda veekindlate jooksujalanõude küsimus. Ilmad on nagu on ja ikka parem joosta ja trenni teha kui sokk jalas kuiv on. Suundusimegi siis enne Pärnu otsa A&T spordipoodi, kust lootsin saada sobivad Salomon jalanõud.

Kohapeal selgus muidugi, et veekindlad laste mudelid on saadaval kuni numbrini 35 ja täiskasvanute mudelite hinnad on lihtsalt 160€, mida ma ei ole nõus tossupaari (ka enda omade, mis kestaksid rohkem kui ühe hooaja) eest välja käima. Teenindaja pakkus siis erinevaid variante: uus partii lastejalanõusid tuleb järgmisel nädalal (ei sobi, juba esmaspäeval on vaja); esmaspäeval lõuna paiku olen outletis, äkki sealt saab täiskasvanute mudeleid poole hinnaga (ei sobi, juba esmaspäeva hommikul on vaja); äkki täna õhtupoole outletist läbi sõita, siis olen seal (ei sobi, sõidame kohe ära). Läks nagu jube keeruliseks ja ma olin valmis juba käega lööma, kuid tema ei andnud alla. “Oota, ma helistan Tõnule, äkki ta on praegu seal.” Selgus, et Tõnu oligi hetkel seal 😀 ja tädi suunas meid outleti. Tõnule anti veel juhtnöörid, et varsti on mingid kolm tüüpi lao ukse taga, tee siis lahti. Ja mina sain Tõnu mobiili, sest et no igaks juhuks. “Vau!” mõtlesin kui kaupluse uksest välja astusime.

Sõitsime siis outleti ukse taha. Koputame. Ei midagi. Laseme kella. Ei midagi. Nojah. Aga mul on Tõnu mobiil! 😀 Helistan siis numbril, mida ei lootnud kasutada, tutvustan ennast puterdades ja juba olemegi värviküllases tossuparadiisis. OMG! Spordipood on täiega minu pood, eriti kui seal on niiiiii ilusad jalanõud! 🙂 Läks napilt 5 minutit, kui Priidule olid sobivad jalanõud leitud. Kõik ülimalt rahul, isegi Tõnu. Küsin siis ääri-veeri, et millal te muidu plaanipäraselt lahti olete ja millal veel saaks uudistama tulla (tahaks ju endale ka ilusat veekindlat tossu, aga paistes varbaga pole mõtet jalanõusid osta 😀 ). Tõnu nagu ka täpselt ei tea, aga ta annab mulle Merle mobiili! 😀 Helistagu ma ja küsigu. Et tavaliselt ongi just Merle seal ja mul ikka vedas hullupööra, et just tema otsa seal “pärispoes” koperdasin. “Vau!” mõtlesin kui laouksest välja astusin. Tõnu mobiil, Merle mobiil ja tossud ka veel. Milline šoping! 🙂

Pärnus suundusime pärast check-ini põhimõtteliselt kohe veeparki, pärast mida otsustasime, et käime mingist lähimast poest läbi, ostame näksi tuppa kaasa, käime siis õhtusöögil ja siis lähme nösserdame niisama oma toas. Mõeldud-tehtud. Kuna ma Pärnus nii palju ei orienteeru, et peast kuskile poodi sõidaks, pimedas seda enam, siis panin Waze rakenduse käima ja sihtmärgiks lähima Rimi. Ootangi siis rahulikult foori taga oma vasakpööret ja vaatan, et minu vastas olev sõiduk soovib samuti vasakule pöörata. Lihtne eks. Noh, sõidan mina siis waze’i järgi ja teen oma vasakpöörde vastutuleva sõiduki nina all ära. Vaatan tahavaatepeeglisse ja näen, et tegemist pole niisama sõidukiga, vaid suisa operatiivsõidukiga, mis pärast minu manöövrit on silmnähtavalt oma plaanid ümber teinud ja otsustanud mind jälitada. Ja no ikka vilkuritega 😀 Umbes selleks ajaks ma olin märganud eespool terendavat sissesõidukeeldu, nii et vajutasin nii ehk naa blokki. Ütlesin siis Priidule, et hakkaks tagaistmel olevast kotist juba mu rahakotti otsima, et sealt lubasid leida (samal hetkel tuli mulle meelde, et load on kodus kapis 😀 ja huvitav kus on auto dokumendid? 😀 ). Lasin akna alla ja ootasin siis, mis mulle öeldakse. Enda teada polnud ma midagi kahtlast teinud.

Inspektor tutvustas end viisakalt ja küsis, et miks ma keelumärgi alt sisse sõitsin (nagu what???). Mina: Oi, palun vabandust, ma tõesti ei näinud. Waze juhatas mind siia, ma ei ole üldse kohalik ja ei tea värki. (Päriselt ka, mul oli piinlik nii loll olla 😀 ) Selle aja peale tuli teine politseinik ka vaatama, kes see hullunud kriminaal on, kes õhtuses Pärnus ühesuunalisel teel vastassuunas märatseb. Leides eest eksinud pereema, kes Rimi kauplust otsib ja Waze’i ohvriks langes, naeravad mõlemad silmnähtavalt. Jep, endiselt oli piinlik loll olla! 😀 Vaatasid siis mõlemad mu telefoni ekraanilt waze’i ja veendusid, et see suunas jätkuvalt keelumärgi alt läbi (seda märki ju nägin juba minagi!). Üks neist siis vist üritas lohutada, et nojah, see on üsna mingi viimase aja muudatus siin, et võib-olla waze ei tea veel 😀 Naersid veel mu üle ja soovitasid ümber keerata ja tagasi sõita. Lubasin, et enam nii ei tee ja lahkusime sõpradena. “Vau!” mõtlesin kui kui poistega uuesti Rimi poole sõitsime ja kramplikult kõiki märke jälgisin, et uuesti mingit jama kokku ei keeraks. “Mina vist oleks küll lubasid küsinud sellise jama peale.” 😀

Jooksmine ja kontsakingad

Kui keegi küsiks mult praegu, mis on need kaks asja, mida praegu kõige rohkem igatsen, siis see vastus tuleks kiirelt: jooksmine ja kontsakingad. Ja võib-olla ka üks värske ja magus moorapea lohutuseks 🙂 Kui moorapead on hea tahtmise korral võimalik Pihlakast endale soetada, siis jooksmise ja kontsakingadega on kurvemad lood. Poolfinaalis Pärnu vastu sain nii tugeva löögi altpoolt vastu päkka ja varbaid, et isegi neli nädalat hiljem on suur varvas endiselt paistes ja kumab siniselt. Jah, ma ei saa ikka veel normaaselt käia ja see ajab mu hulluks! Ammu juba! 😀

Loomulikult sain ma pärast lööki kohe aru, et seekord võib asi tõsine olla, kuna varbad olid koheselt täiesti tuimad ja siis kohe väga-väga valusad. Selleks ajaks kui ma koju jõudsin oli jalg juba korralikult sinine ja paistes, nii et ma liiga kaua ei mõelnudki ning läksin tegin EMOs kohe pildi ära. Öeldi, et luu on terve, ca paari nädalaga peaks põrutus paranema. Noh, igati positiivne, et luu terve, juhhuu! Ootasin siis eestlasliku kangekaelsusega suisa kolm nädalat (jah, vahepeal “mängisin” ka pronksimängus) enne kui uuesti perearsti poole pöördusin. Kirjeldasin olukorra uuesti ära, hetke seisukoha ka, küsisin, et mis ta välja pakub, kuidas saaks teada, mis on viga ja kuidas terveks saaks? Ta oli seal nii tore, et helistas traumatoloogia osakonda, sai teada, et seal on järjekord ca kuu ning tegi siis mulle saatekirja. EMOsse tagasi.

Oeh. Mõtlesin ja mõtlesin, et kas ma sinna üldse julgen minna. EMO ju ikkagi. Ja kolm nädalat hiljem. Kujutasin ette, kuidas mind karjudes ja sajatades sealt välja pekstakse, et miks ma maksumaksja raha ja nende aega raiskan jne. No igatahes võtsin lõpuks ikkagi julguse kokku ja läksin. Samal ajal saabus sinna üks vanaproua, kes oli tulnud jalga siduma, kuna ta enda raviarst on puhkusel.

“Mis teil juhtus?” küsiti.

Tädi: “Sääsk hammustas. Ja korduvalt!” 😀

Kogu haiglapersonal oli pahviks löödud ja pärast sajatati peamiselt seda tädi 😀 Ehk sellepärast mul ka vedas ja pääsesin?

Pärast 2 tundi sain isegi arsti vastuvõtule, kes lasi teha uue röntgeni, veendus uuesti, et luu ja liiges on korras ja no ei saa aru, et midagi viga peaks olema. Samas vaatas seda varvast ja tõdes, et “oli vist väga vägivaldne kokkupõrge”. No seda ju minagi! Eks tal minust vist kahju hakkas, sest et teipis kaks esimest varvast kokku justkui lahasesse ja arvas, et kaks nädalat võiks nüüd nii hoida. Ja siis peaks küll korras olema. Noh, nädal on möödas ja mina olulist erinevust ei näe. Mõtlen hoopis, et kas sel aastal üldse enam trenni tagasi jõuangi. Või noh, mis trenni. Kas sel aastal saab niimoodi kõndida, et ma kasutan kogu paremat jalatalda ja päkka? Seegi oleks juba suur asi 😀

Kui nüüd üritada kangesti siin positiivset poolt leida, siis see võib olla teadmine, et ma olen ikkagi purunematu 😀 Jah, ma olen närvis ja vigane, aga kaks rahvaliiga hooaega on tõestanud, et hoolimata rohketest katsetest ei suuda mitte keegi teine peale mu enda  mu luid murda 😀 Mitte et see oleks nüüd mingi väljakutse järgmiseks aastaks või nii…

Minu elu ainuke luumõra tuli sellest, kui ma ca 4 aastat tagasi kodus herilast üritasin tappa ja selle käigus enda käsi natuke liiga kõvasti kokku lõin, nii et parema käe nimetissõrme tuli mõra 😀 Herilane vist esialgu isegi pääses, aga endale tekitasin hullu tervisekahjustuse. Ja proovi sa seda jama EMO-s arstile seletada, nii et terve vahetus kõva häälega ei naera. Mul ei õnnestunud. Lisaks jäätisepulgalahases nimetussõrmele sain toona arstilt kaasa siira soovituse teatris plaksutamisega ettevaatlik olla. 🙂

Kes teeb, see jõuab!

Sattusin juhuslikult peale ühele teemapüstitusele sotsiaalmeedias, kus tuttav nentis, et ükskõik, kellelt ta ei küsiks tema käekäigu kohta, vastuse saab alati, et kiire on. Mulle tundub, et see on juba pikemat aega kestnud trend, kuigi see “kiire” tähendab inimeste jaoks ilmselt ka erinevaid asju. Mõne jaoks seda, et tal ongi päevakava nii tihe, et peabki ühest kohast teise kiirustama, nii et pole aega korralikuks lõunakski. Kui ma enda elu peale mõtlen, siis ma vist ei ütleks, et mul on kiire. Pigem, et mul on palju teha, aga need on mu enda valitud tegemised ja need meeldivad mulle. Vahel kui asjade kokkulangemisel on palju teha ja palju juhtub veel juurde ka, siis võib muidugi olla ka, et läheb kiireks 😀

Paar nädalat tagasi sain ühe sellise elu õppetunni, et ebameeldivaid asju ei tasu edasi lükata. Olen siin mõned korrad hambaarstil käinud ja raviplaanis oli kirjas ka ühe ülemise tarkusehamba eemaldamine. No ühel korral juulis oli arsti arvates ilm liiga palav, et seda eemaldada ja järgmised korrad ma pole nagu ise tormanud ütlema, et ou, löö see hammas täna välja 😀 Eriti kui ta otseselt häda ka ei tee ja rahulikult lihtsalt on seal. Viimasel käigul sai siis tehtud tulevikku vaatav plaan, et oktoobri lõpus kui viimast korda lähen, siis tuleb see tegu lõpuks ära teha. Ja see ongi see koht, kus hakkas juhtuma. Paar päeva hiljem tuli sellest samast kuramuse tarkusehambast mingi kild niimoodi ära, et terav hambanurk lõikus mul iga kord igemesse ja põske kui sõin, rääkisin, isegi kui neelasin. See oli ikka väga ebameeldiv, nii et kui nädalavahetus kuidagimoodi üle elatud, kirjutasin kohe esmaspäeval arstile, et nüüd on SOS ja ASAP ja unusta oktoober, kohe on vaja! 😀 Leiti mulle esimene võimalik aeg ja nädal aega viimasest kohtumisest olin jälle seal samas toolis ja nentisin ise ka, et see läks nüüd küll nõmedalt ja ammu oleks võinud selle ära teha. Aga noh!

Eks ma pabistasin ka, aga arst kinnitas, et süstid on need ainsad valusad asjad ja pärast ei tunne ma midagi peale väikese surve, kui sedagi. Ja et kui on mingigi valuaisting, siis alati saab tuimestust juurde teha ja tegelikult pole hullu. Uskumatu, aga nii oligi. Minu poolest oleks ta võinud laua ääres pabereid ka krabistada, mina sellest aru ei saanud, kuidas see hammas välja tõmmati. Aga eks hamba tõmbamisega on veidi nagu maratoni jooksmisega – tegu ise polegi kõige hullem, hullem on see, mis pärast tuleb! 😀 Pärast oli pool tundi mingi vatitomp hammaste vahele surutud, mis oma asetuse tõttu suu tagaosas ajas kohati iiveldama. Ja pärast selle eemaldamist oli lihtsalt konstantselt veremaitse suus. Paari tunniga tõusis väike 37,5 palavik, mille suuremas osas suutsin vist küll öösel välja higistada, kuid peavalu ja palavikuline olek oli veel ka järgmisel päeval. Sõin siis põhimõtteliselt igaks juhuks paracetamoli, et a) ei tekiks põletikku b) haav ei valutaks c) pea ei valutaks d) palavik alla läheks. Ja kõik toimis. Tegelikult ei tekkinud isegi korralikku haavavalu ja palavik taandus teise päeva õhtuks. Just õigeks ajaks, et maha pidada rahvaliiga poolfinaal Pärnu vastu.

Mängule jõudmisega läks küll natuke kiireks, kuna Ruubenil oli reedel tulemas klassiekskursioon ja mul oli vaja temaga veel poes käia, et süüa kaasa osta. Parkisin siis auto kiirelt ära, hops-hops autode vahelt ülekäigurajale ja kuulsin kuidas selja taga mingi pauk ja kolin käis. Keerasin ümber ja mida ma näen: täiesti kohkunud näoga Ruuben (128cm pikk, 28 kilo) seisab mingi vanemat sorti auto kõrval, mille küljepeegel sõna otseses mõttes ripub juhtmeidpidi auto küljes. Vaatan peeglit, vaatan Ruubenit, Ruuben vaatab mind, ma vaatan Ruubenit, vaatan peeglit, Ruuben vaatab peeglit, vaatab mind, ma vaatan neid mõlemaid ja turtsatan naerma. Ruuben ka. No täitsa ebaadekvaatne, aga täiesti ebaloogiline peegel ka. Misasja ta ripub!? Vaatan siis ümberringi nagu pätt, et kas keegi nägi, kas omanik juba räuskab eemal – ei midagi. Otsustan, et no nüüd on küll kiire, ja käime poes ära. Kui tagasitulles on mingi draama lahti kerinud, siis lähen lahendama, aga praegu ootama küll ei jää. Nii tegimegi. Tagasitulles ei olnud ka veel mingit draamat ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda loogilisem tundub oletus, et see peegel oli juba tegelikult enne natuke nätsuga kinni 😀 Aga põhimõtteliselt võib ikkagi öelda, et minu kribu judopoiss käib õlaga parklas autodel küljepeegleid maha 😀

Sealt edasi jõudsin Ruubeni koju viia, Priidu peale võtta ja staadionile sõita. Pärnu oli oma bussi juba ära parkinud ja me teadsime, et nad on tulnud meid võitma. Ikkagi tiitlikaitsjad. Ja eks me eelmisel aastal saime neilt korralikult peksa ka. Meie eelis seekord oligi kõik see, mida nad meie kohta teadsid – et meist saab lõdvalt üle sõita. Meie eelis oli see, et me ei ole enam sama tiim, kes eelmisel aastal.

Mäng oli ülipõnev, ülifüüsiline, kohati oli musta mängu ja agressiivsust liigagi palju. Nemad lõid meile eemalt ristnurka 8.minutil (oli ilus värav küll). Kristi lõi 9.minutil vastu ja tegelikult selle seisuga me normaalaja lõpetasime ka. Tagantjärgi võib öelda, et selle väravaga pani Kristi enda jalgpallihooajale ka punkti, sest teda klohmiti väljakul nii palju, et järgmisel päeval pandi parem jalg kipsi. Penaltidega võitis Pärnu meid 2-0, kuid huvitaval kombel ei olnudki me kurvad. Me mängisime ilusat jalgpalli ja olime selle üle väga uhked 🙂 Kui vaadata, kes mängivad Pärnus (jalgpallurid :D) ja kes mängivad meil (emad :D), siis … rohkem polegi vaja midagi öelda. Ründaja, kellega mina kõige rohkem madistasin, on mänginud nii meistriliiga Pärnus kui ka Eesti koondises. Meie vastu ta väravat ei löönud. Väiksed rõõmud 🙂

Mängu lõpuminutitel oli pusimist palju ja õnnestus jalg ühele pallile/löögile kaitseks nii “hästi” ette panna, et sain väga tugeva löögi jalatalla poolt otse suure varba pihta. Täpselt ei tea, mis protsessid seal toimuda võisid, aga kuna paindumine on täna ikka veel väga hell teema, siis kahtlustan, et mingil hetkel paindus see varvas kuskile suunas lihtsalt liiga palju. Mõnda aega ma igatahes oma varbaid ei tundnud ja siis kui jälle tundsin, siis liiga palju. Üle pöia jooksmine oli kohe üsna valulik ja kartsin, et midagi on päris katki. Kodus vaatas vastu juba korralikult sinine ja paistes varvas, mida liigutada ei olnud võimalik, nii otsustasin pärast dušši ja unejuttu, et lähen käin teen igaks juhuks pildid ära. EMOs läks kiirelt ja luumurdu õnneks ei tuvastatud, küll aga arvati et tugeva venituse korral võib taastumisaeg olla 2-4 nädalat. Täna on nädal möödas, varvas on enam-vähem mõõdus, aga suurema osa ajast käin nii, et raskus läheb ikkagi talla välisküljele. Eks ma ju tunnen, mida see mu hüppeliigesele teeb. Üritan mitte pikki käike ette võtta, aga samas natuke ju liigutama ja harjutama peab. Nädal on veel aega, siis peab olema korras. Pronksimäng ootab 🙂

Teistsugune põnev projekt oli tänane õpetajate päev. Priit ei teadnud lõpuni välja, et me koos Gretega neile tundi andma läheme, nii et ta oli ikka täitsa sõnatu kui mind koridoris luuramas nägi. Ja mina olin muidugi täiesti sõnatu, kui ma nägin, et tal pole vahetusjalanõusid jalas. Väitis, et kadunud 😀 Ma väitsin, et ei ole võimalik ja järgmises vahetunnis olid need tal juba jalas. Ühtlasi kasutasin koolis käimist kui võimalust sobrada kaotatud asjade kastis, sest et Priit oli ka ühed koolipüksid (!!!) ära kaotanud 😀 Nimelt oli neil teisipäeval viimane tund kehaline ja nii ta dressidega koolist ära tuligi. Kui pluus, kampsun jms sai kotti, siis püksid unustas riietusruumi ja talle omaselt ei suutnud ta neid sealt kastist kolme päeva jooksul leida. “Ei ole,” ütles ta. Läksin siis täna ja võtsin need sealt kastist. 😀 Tüüpish!

Tund oli muidu lahe, lapsed olid lahedad ja no me ise ka muidugi 😀 Tunni jooksul tekkis ca 1-2 minutiline hetk, kus kõik olid vaikselt ja kirjutasid. Me Gretega vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa 😀 OMG, nad on vaikselt!! 😀 Ma arvan, et kahekesi on väga okei sellisesse mürglisse sukelduda. Kas ma üksi seda teha julgeks – vist enam mitte 😀

 

Esimesed nädalad

Esimesed koolinädalad on läinud täiesti ülehelikiirusel. Või mis nädalad – juba on kuu aega möödas ja esimene vaheaeg kohe-kohe ukse ees. Põhimõtteliselt võib hakata juba jõulukinke pakkima – ebanormaalne kuidas aeg lendab!

Eks sel aastal oli see kooli alguse ootus natuke ärevam kui eelmisel aastal – lisaks Priidule läks Ruuben ka ju kooli ja eks sellega seoses oli mul palju hirme ja mõtteid, mis kõik juhtuda võib. Eks see kohanemise aeg tuleb lihtsalt võtta ja üle elada, aga praegu ütleks küll, et kõik on suhteliselt hästi kulgenud ja Ruuben on supertubli.

Viimastel nädalatel enne kooli palju kuulma Priidu jauramist, kuidas ta ei taha kooli minna, kuidas koolis on raske jne. Noh, tegelikult ju ei ole, lihtsalt hoiakute küsimus, eks ma pean Priitu selles osas palju treenima. Aga veidi pelgasin, et ehk saab sealt alguse mingi mõte, mis mulle juba eos ei meeldi. Noh, pärast esimest päris koolipäeva, kus olid ka esimesed tunnid, jooksis Ruuben mulle vastu ja hõikas juba kaugelt: “Ma ei saa aru, mida see Priit vingub, et raske on? Mitte midagi pole rasket, äge on! Ma tahan homme jälle tulla!” 😀 Isekeskis ütlesin muidugi sõbrannadele, et vaene poiss, ta ei saa ise veel arugi, et tal pole enam valikut – tahab või ei taha, tuleb tulla! 😀 Ja lootsin südames, et see tuhin ja entusiasm vähemalt jõuludeni välja veaks, küll siis sealt see kevad ja helgem tulevik ka juba paistma hakkab. Praegu võib küll öelda, et Ruuben läheb igal hommikul jätkuvalt rõõmuga kooli, talle meeldib seal ja see ongi kõige tähtsam.

Mulle nii hullult meeldib Ruubeni juures see, et tal on mingid asjad nii paigas. Näiteks ootas ta terve suve judotrenni, et saaks oma uue kollavalge vöö peale siduda ja rivis ettepoole liikuda. Kui ta nüüd sügisel esimest korda trenni saatsin, kus Ruuben on endast vanemate lastega koos, siis treener rääkis mulle natuke hoiatavalt, et võrreldes eelmise aastaga tuleb hakata tõsisemalt treenima ja alguses võib-olla on raske ja oleks hea kui kodus oleks lapsel tugi selles osas olemas. No muidugi on, eks! Uurisin siis ka pärast esimesi trenne veel rohkem kui varem, et kuidas läks ja kas on raske jne. Vastuseks sain, et talle nii väga meeldib, et lõpuks saab korralikult trenni teha, ilma et nooremad koguaeg lollitaks. Ja et millal ta judolaagrisse ja Soome võistlustele juba saab 😀 Ja kollane vöö, millal selle saab? 😀

Muidugi on ta huvi tundnud ka teiste huviringide vastu ja ma tean, et ta teine väga suur huvi on robootika. Aga kui ringiinfo tuleb, siis esimese asjana ta küsib alati, et millal see ring on. Ja kui selgub, et judoga samal ajal, siis ütleb vahel rohkem, vahel vähem kurvalt, et siis ei sobi – judo on kõige tähtsam. Robootikaga läks sel aastal kahjuks nii. Aga mulle väga-väga meeldib, et väike püsimatu Ruuben on leidnud endale ala, mis talle meeldib, mis teda motiveerib paremaks saama ja milles ta ise endale pikaajalisi eesmärke püstitab. Näiteks sel aastal paar korda võistlustel poodiumile jõuda. Lisaks pidin talle lubama, et ma ei lase tal enne judost loobuda, kui ta oranži vöö kätte saab. See on kolme taseme kaugusel. No hea küll, ei lase, kuigi jõudsime mõttekäiguga ka sinna, et kui miski nii väga meeldib, milleks siis üldse loobuda? Tundub, et me räägime ikka tõesti väga palju sellest judost kodus 🙂

Õppima esimeses klassis alles õpitakse ja ega kodus väga midagi tegema ei pea. Natuke lugema iga päev. Ega tal lugemine tugevaim külg just pole ja käekiri on ka üsna korrapäratu 😀 aga küll see kõik tuleb. Ma näen, et tal on raske pingutada, kui mingi asi kohe välja ei tule – ei ole nii palju seda püsivust ja tahtejõudu. Samas õpib ja omandab ta asju pigem kiiresti, nii et ma usun, et selles osas läheb ka peagi juba kergemaks.

Ruubeni kooliskäimine on positiivselt mõjunud tegelikult ka Priidule. Ma näen et ta on veidi asjalikum kui enne ja vahel helistab mulle kui Ruuben veel trennis on ja muretseb, et miks väikevend juba koju pole jõudnud. Priidu õppimise osas on mul varsti vist aga mõistus otsas, sest et ma ei tea, kuidas teda õpetada oma asju üle kontrollima ja vigu märkama. Ma näen, et ta õpib ja näen, et ta oskab. Ja siis teeb selliseid jaburaid vigu töödes, et hoia peast kinni. Hinnetega on selles suhtes praegu kehvem seis kui aju lubaks, mis teeb teda ennast ka õnnetuks, aga eks me siis veedamegi kõik need hämarad õhtud matemaatika ja inglise keele teemadel filosofeerides ja harjutades. Positiivne on samas see, et eesti keeles on keeletunnetus olemas ja väga mingeid gbd-kpt konflikte lahendama ei pea. Samuti on loodusõpetus üks ta lemmikaineid ja plokkflööti mängib ka täitsa ladusalt 🙂 peaks endale ka flöödi sebima, saaks jõulude ajal juba väikse ansambli moodustada 😀

Mulle hullult tegelikult meeldib Haabneeme kool, kus poisid käivad. Mingi 99% õpetajatest on padunoored, silm peas säramas, lastega tehakse, käiakse, koguaeg midagi toimub ja on. See on nii äge! Ma ei tea, võib-olla on see tänapäeval igal pool nii, aga kui ma vaatan, mida täna koolis tehakse ja mida meie OMAL AJAL 😀 tegime, siis mul on tunne küll, et neil võibki koolis päriselt ka täitsa äge olla. 🙂