Kes teeb, see jõuab!

Sattusin juhuslikult peale ühele teemapüstitusele sotsiaalmeedias, kus tuttav nentis, et ükskõik, kellelt ta ei küsiks tema käekäigu kohta, vastuse saab alati, et kiire on. Mulle tundub, et see on juba pikemat aega kestnud trend, kuigi see “kiire” tähendab inimeste jaoks ilmselt ka erinevaid asju. Mõne jaoks seda, et tal ongi päevakava nii tihe, et peabki ühest kohast teise kiirustama, nii et pole aega korralikuks lõunakski. Kui ma enda elu peale mõtlen, siis ma vist ei ütleks, et mul on kiire. Pigem, et mul on palju teha, aga need on mu enda valitud tegemised ja need meeldivad mulle. Vahel kui asjade kokkulangemisel on palju teha ja palju juhtub veel juurde ka, siis võib muidugi olla ka, et läheb kiireks 😀

Paar nädalat tagasi sain ühe sellise elu õppetunni, et ebameeldivaid asju ei tasu edasi lükata. Olen siin mõned korrad hambaarstil käinud ja raviplaanis oli kirjas ka ühe ülemise tarkusehamba eemaldamine. No ühel korral juulis oli arsti arvates ilm liiga palav, et seda eemaldada ja järgmised korrad ma pole nagu ise tormanud ütlema, et ou, löö see hammas täna välja 😀 Eriti kui ta otseselt häda ka ei tee ja rahulikult lihtsalt on seal. Viimasel käigul sai siis tehtud tulevikku vaatav plaan, et oktoobri lõpus kui viimast korda lähen, siis tuleb see tegu lõpuks ära teha. Ja see ongi see koht, kus hakkas juhtuma. Paar päeva hiljem tuli sellest samast kuramuse tarkusehambast mingi kild niimoodi ära, et terav hambanurk lõikus mul iga kord igemesse ja põske kui sõin, rääkisin, isegi kui neelasin. See oli ikka väga ebameeldiv, nii et kui nädalavahetus kuidagimoodi üle elatud, kirjutasin kohe esmaspäeval arstile, et nüüd on SOS ja ASAP ja unusta oktoober, kohe on vaja! 😀 Leiti mulle esimene võimalik aeg ja nädal aega viimasest kohtumisest olin jälle seal samas toolis ja nentisin ise ka, et see läks nüüd küll nõmedalt ja ammu oleks võinud selle ära teha. Aga noh!

Eks ma pabistasin ka, aga arst kinnitas, et süstid on need ainsad valusad asjad ja pärast ei tunne ma midagi peale väikese surve, kui sedagi. Ja et kui on mingigi valuaisting, siis alati saab tuimestust juurde teha ja tegelikult pole hullu. Uskumatu, aga nii oligi. Minu poolest oleks ta võinud laua ääres pabereid ka krabistada, mina sellest aru ei saanud, kuidas see hammas välja tõmmati. Aga eks hamba tõmbamisega on veidi nagu maratoni jooksmisega – tegu ise polegi kõige hullem, hullem on see, mis pärast tuleb! 😀 Pärast oli pool tundi mingi vatitomp hammaste vahele surutud, mis oma asetuse tõttu suu tagaosas ajas kohati iiveldama. Ja pärast selle eemaldamist oli lihtsalt konstantselt veremaitse suus. Paari tunniga tõusis väike 37,5 palavik, mille suuremas osas suutsin vist küll öösel välja higistada, kuid peavalu ja palavikuline olek oli veel ka järgmisel päeval. Sõin siis põhimõtteliselt igaks juhuks paracetamoli, et a) ei tekiks põletikku b) haav ei valutaks c) pea ei valutaks d) palavik alla läheks. Ja kõik toimis. Tegelikult ei tekkinud isegi korralikku haavavalu ja palavik taandus teise päeva õhtuks. Just õigeks ajaks, et maha pidada rahvaliiga poolfinaal Pärnu vastu.

Mängule jõudmisega läks küll natuke kiireks, kuna Ruubenil oli reedel tulemas klassiekskursioon ja mul oli vaja temaga veel poes käia, et süüa kaasa osta. Parkisin siis auto kiirelt ära, hops-hops autode vahelt ülekäigurajale ja kuulsin kuidas selja taga mingi pauk ja kolin käis. Keerasin ümber ja mida ma näen: täiesti kohkunud näoga Ruuben (128cm pikk, 28 kilo) seisab mingi vanemat sorti auto kõrval, mille küljepeegel sõna otseses mõttes ripub juhtmeidpidi auto küljes. Vaatan peeglit, vaatan Ruubenit, Ruuben vaatab mind, ma vaatan Ruubenit, vaatan peeglit, Ruuben vaatab peeglit, vaatab mind, ma vaatan neid mõlemaid ja turtsatan naerma. Ruuben ka. No täitsa ebaadekvaatne, aga täiesti ebaloogiline peegel ka. Misasja ta ripub!? Vaatan siis ümberringi nagu pätt, et kas keegi nägi, kas omanik juba räuskab eemal – ei midagi. Otsustan, et no nüüd on küll kiire, ja käime poes ära. Kui tagasitulles on mingi draama lahti kerinud, siis lähen lahendama, aga praegu ootama küll ei jää. Nii tegimegi. Tagasitulles ei olnud ka veel mingit draamat ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda loogilisem tundub oletus, et see peegel oli juba tegelikult enne natuke nätsuga kinni 😀 Aga põhimõtteliselt võib ikkagi öelda, et minu kribu judopoiss käib õlaga parklas autodel küljepeegleid maha 😀

Sealt edasi jõudsin Ruubeni koju viia, Priidu peale võtta ja staadionile sõita. Pärnu oli oma bussi juba ära parkinud ja me teadsime, et nad on tulnud meid võitma. Ikkagi tiitlikaitsjad. Ja eks me eelmisel aastal saime neilt korralikult peksa ka. Meie eelis seekord oligi kõik see, mida nad meie kohta teadsid – et meist saab lõdvalt üle sõita. Meie eelis oli see, et me ei ole enam sama tiim, kes eelmisel aastal.

Mäng oli ülipõnev, ülifüüsiline, kohati oli musta mängu ja agressiivsust liigagi palju. Nemad lõid meile eemalt ristnurka 8.minutil (oli ilus värav küll). Kristi lõi 9.minutil vastu ja tegelikult selle seisuga me normaalaja lõpetasime ka. Tagantjärgi võib öelda, et selle väravaga pani Kristi enda jalgpallihooajale ka punkti, sest teda klohmiti väljakul nii palju, et järgmisel päeval pandi parem jalg kipsi. Penaltidega võitis Pärnu meid 2-0, kuid huvitaval kombel ei olnudki me kurvad. Me mängisime ilusat jalgpalli ja olime selle üle väga uhked 🙂 Kui vaadata, kes mängivad Pärnus (jalgpallurid :D) ja kes mängivad meil (emad :D), siis … rohkem polegi vaja midagi öelda. Ründaja, kellega mina kõige rohkem madistasin, on mänginud nii meistriliiga Pärnus kui ka Eesti koondises. Meie vastu ta väravat ei löönud. Väiksed rõõmud 🙂

Mängu lõpuminutitel oli pusimist palju ja õnnestus jalg ühele pallile/löögile kaitseks nii “hästi” ette panna, et sain väga tugeva löögi jalatalla poolt otse suure varba pihta. Täpselt ei tea, mis protsessid seal toimuda võisid, aga kuna paindumine on täna ikka veel väga hell teema, siis kahtlustan, et mingil hetkel paindus see varvas kuskile suunas lihtsalt liiga palju. Mõnda aega ma igatahes oma varbaid ei tundnud ja siis kui jälle tundsin, siis liiga palju. Üle pöia jooksmine oli kohe üsna valulik ja kartsin, et midagi on päris katki. Kodus vaatas vastu juba korralikult sinine ja paistes varvas, mida liigutada ei olnud võimalik, nii otsustasin pärast dušši ja unejuttu, et lähen käin teen igaks juhuks pildid ära. EMOs läks kiirelt ja luumurdu õnneks ei tuvastatud, küll aga arvati et tugeva venituse korral võib taastumisaeg olla 2-4 nädalat. Täna on nädal möödas, varvas on enam-vähem mõõdus, aga suurema osa ajast käin nii, et raskus läheb ikkagi talla välisküljele. Eks ma ju tunnen, mida see mu hüppeliigesele teeb. Üritan mitte pikki käike ette võtta, aga samas natuke ju liigutama ja harjutama peab. Nädal on veel aega, siis peab olema korras. Pronksimäng ootab 🙂

Teistsugune põnev projekt oli tänane õpetajate päev. Priit ei teadnud lõpuni välja, et me koos Gretega neile tundi andma läheme, nii et ta oli ikka täitsa sõnatu kui mind koridoris luuramas nägi. Ja mina olin muidugi täiesti sõnatu, kui ma nägin, et tal pole vahetusjalanõusid jalas. Väitis, et kadunud 😀 Ma väitsin, et ei ole võimalik ja järgmises vahetunnis olid need tal juba jalas. Ühtlasi kasutasin koolis käimist kui võimalust sobrada kaotatud asjade kastis, sest et Priit oli ka ühed koolipüksid (!!!) ära kaotanud 😀 Nimelt oli neil teisipäeval viimane tund kehaline ja nii ta dressidega koolist ära tuligi. Kui pluus, kampsun jms sai kotti, siis püksid unustas riietusruumi ja talle omaselt ei suutnud ta neid sealt kastist kolme päeva jooksul leida. “Ei ole,” ütles ta. Läksin siis täna ja võtsin need sealt kastist. 😀 Tüüpish!

Tund oli muidu lahe, lapsed olid lahedad ja no me ise ka muidugi 😀 Tunni jooksul tekkis ca 1-2 minutiline hetk, kus kõik olid vaikselt ja kirjutasid. Me Gretega vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa 😀 OMG, nad on vaikselt!! 😀 Ma arvan, et kahekesi on väga okei sellisesse mürglisse sukelduda. Kas ma üksi seda teha julgeks – vist enam mitte 😀

 

Advertisements

Esimesed nädalad

Esimesed koolinädalad on läinud täiesti ülehelikiirusel. Või mis nädalad – juba on kuu aega möödas ja esimene vaheaeg kohe-kohe ukse ees. Põhimõtteliselt võib hakata juba jõulukinke pakkima – ebanormaalne kuidas aeg lendab!

Eks sel aastal oli see kooli alguse ootus natuke ärevam kui eelmisel aastal – lisaks Priidule läks Ruuben ka ju kooli ja eks sellega seoses oli mul palju hirme ja mõtteid, mis kõik juhtuda võib. Eks see kohanemise aeg tuleb lihtsalt võtta ja üle elada, aga praegu ütleks küll, et kõik on suhteliselt hästi kulgenud ja Ruuben on supertubli.

Viimastel nädalatel enne kooli palju kuulma Priidu jauramist, kuidas ta ei taha kooli minna, kuidas koolis on raske jne. Noh, tegelikult ju ei ole, lihtsalt hoiakute küsimus, eks ma pean Priitu selles osas palju treenima. Aga veidi pelgasin, et ehk saab sealt alguse mingi mõte, mis mulle juba eos ei meeldi. Noh, pärast esimest päris koolipäeva, kus olid ka esimesed tunnid, jooksis Ruuben mulle vastu ja hõikas juba kaugelt: “Ma ei saa aru, mida see Priit vingub, et raske on? Mitte midagi pole rasket, äge on! Ma tahan homme jälle tulla!” 😀 Isekeskis ütlesin muidugi sõbrannadele, et vaene poiss, ta ei saa ise veel arugi, et tal pole enam valikut – tahab või ei taha, tuleb tulla! 😀 Ja lootsin südames, et see tuhin ja entusiasm vähemalt jõuludeni välja veaks, küll siis sealt see kevad ja helgem tulevik ka juba paistma hakkab. Praegu võib küll öelda, et Ruuben läheb igal hommikul jätkuvalt rõõmuga kooli, talle meeldib seal ja see ongi kõige tähtsam.

Mulle nii hullult meeldib Ruubeni juures see, et tal on mingid asjad nii paigas. Näiteks ootas ta terve suve judotrenni, et saaks oma uue kollavalge vöö peale siduda ja rivis ettepoole liikuda. Kui ta nüüd sügisel esimest korda trenni saatsin, kus Ruuben on endast vanemate lastega koos, siis treener rääkis mulle natuke hoiatavalt, et võrreldes eelmise aastaga tuleb hakata tõsisemalt treenima ja alguses võib-olla on raske ja oleks hea kui kodus oleks lapsel tugi selles osas olemas. No muidugi on, eks! Uurisin siis ka pärast esimesi trenne veel rohkem kui varem, et kuidas läks ja kas on raske jne. Vastuseks sain, et talle nii väga meeldib, et lõpuks saab korralikult trenni teha, ilma et nooremad koguaeg lollitaks. Ja et millal ta judolaagrisse ja Soome võistlustele juba saab 😀 Ja kollane vöö, millal selle saab? 😀

Muidugi on ta huvi tundnud ka teiste huviringide vastu ja ma tean, et ta teine väga suur huvi on robootika. Aga kui ringiinfo tuleb, siis esimese asjana ta küsib alati, et millal see ring on. Ja kui selgub, et judoga samal ajal, siis ütleb vahel rohkem, vahel vähem kurvalt, et siis ei sobi – judo on kõige tähtsam. Robootikaga läks sel aastal kahjuks nii. Aga mulle väga-väga meeldib, et väike püsimatu Ruuben on leidnud endale ala, mis talle meeldib, mis teda motiveerib paremaks saama ja milles ta ise endale pikaajalisi eesmärke püstitab. Näiteks sel aastal paar korda võistlustel poodiumile jõuda. Lisaks pidin talle lubama, et ma ei lase tal enne judost loobuda, kui ta oranži vöö kätte saab. See on kolme taseme kaugusel. No hea küll, ei lase, kuigi jõudsime mõttekäiguga ka sinna, et kui miski nii väga meeldib, milleks siis üldse loobuda? Tundub, et me räägime ikka tõesti väga palju sellest judost kodus 🙂

Õppima esimeses klassis alles õpitakse ja ega kodus väga midagi tegema ei pea. Natuke lugema iga päev. Ega tal lugemine tugevaim külg just pole ja käekiri on ka üsna korrapäratu 😀 aga küll see kõik tuleb. Ma näen, et tal on raske pingutada, kui mingi asi kohe välja ei tule – ei ole nii palju seda püsivust ja tahtejõudu. Samas õpib ja omandab ta asju pigem kiiresti, nii et ma usun, et selles osas läheb ka peagi juba kergemaks.

Ruubeni kooliskäimine on positiivselt mõjunud tegelikult ka Priidule. Ma näen et ta on veidi asjalikum kui enne ja vahel helistab mulle kui Ruuben veel trennis on ja muretseb, et miks väikevend juba koju pole jõudnud. Priidu õppimise osas on mul varsti vist aga mõistus otsas, sest et ma ei tea, kuidas teda õpetada oma asju üle kontrollima ja vigu märkama. Ma näen, et ta õpib ja näen, et ta oskab. Ja siis teeb selliseid jaburaid vigu töödes, et hoia peast kinni. Hinnetega on selles suhtes praegu kehvem seis kui aju lubaks, mis teeb teda ennast ka õnnetuks, aga eks me siis veedamegi kõik need hämarad õhtud matemaatika ja inglise keele teemadel filosofeerides ja harjutades. Positiivne on samas see, et eesti keeles on keeletunnetus olemas ja väga mingeid gbd-kpt konflikte lahendama ei pea. Samuti on loodusõpetus üks ta lemmikaineid ja plokkflööti mängib ka täitsa ladusalt 🙂 peaks endale ka flöödi sebima, saaks jõulude ajal juba väikse ansambli moodustada 😀

Mulle hullult tegelikult meeldib Haabneeme kool, kus poisid käivad. Mingi 99% õpetajatest on padunoored, silm peas säramas, lastega tehakse, käiakse, koguaeg midagi toimub ja on. See on nii äge! Ma ei tea, võib-olla on see tänapäeval igal pool nii, aga kui ma vaatan, mida täna koolis tehakse ja mida meie OMAL AJAL 😀 tegime, siis mul on tunne küll, et neil võibki koolis päriselt ka täitsa äge olla. 🙂