Lastega Kreekas, osa 1: Syros

Kui ma märtsis puhkuse planeerisin, Ateena lennupiletid ostsin ning poistele ütlesin, et sel suvel veedame kaks nädalat Kreekas, siis täpselt ei teagi, kas rohkem oli mu hääles elevust või paanikat. Täna, pärast kõikide hirmude, kahtluste ja kõhkluste ületamist võin julgelt öelda, et need olid ühed ägedamad kaks nädalat minu elus. Ega enne ei tea, mida sa suudad ja võid, kui mugavustsoonist välja ei hüppa ja oma unistusi ja soove ellu viima ei hakka. Olgu see reisikiri selle meenutajaks.

Sellest tuleb üks pikk päev

See kipub vist nii ikka olema, et enne puhkust on eriti kiire ja kaootiline periood: kõik pooleliolevad asjad tuleb nii tööl kui ka kodus lõpetada, pikema puhkuse puhul hunnikus asju ette mõelda jne. Kogu puhkuse-eelne nädal oli muidugi ülitempokas, aga reedene rütm oli selline, kus kella viieks sain kontoris enam-vähem kõik asjad joonele, siis sõitsin Kehrasse poistele järgi, seejärel kimasime Keilasse jalgpallimängule, pärast mida jõudsime kuskil 10 paiku õhtul koju, pakkisime seljakotid kokku, poisid tegid kiirelt poolteist tundi und ja kell 2 öösel hakkasimegi juba lennujaama poole sõitma 😀

Lennukis püüdsime küll magada, aga seda segasid erinevad positiivsed probleemid: küll pakutakse juua, küll süüa, küll lastele joonistusvahendeid ja juba oligi käes aeg maanduda. Magamiseks on seda tiksumist palju nimetada, aga pilvepealne päikesetõus, mis Kreeka veed sametiselt kolla-oranžiks maalis, oli imeliselt ilus vaatepilt.

Öise lennu pluss on see, et hommikul saad juba päeval sarvist haarata 🙂 Nii olime meiegi laupäeva hommikul kell 7 Ateenas kohal, tegin kiire google-kontrolli ning juba sõitsimegi X95 bussiga kesklinna poole. Eesmärgiks vaadata üle vähemalt mõned Ateena vanadest lagunenud majadest 🙂

Natuke vaatame siit ja veidi ka sealt, aga kui enne kella 9 on 32 kraadi sooja ja poiste tundeelu on magamatusest keskmisest rohkem hell, siis on selge, et mingit füüsilist väljakutset pole mõtet sellesse päeva vägisi pakkida. Chillime niisama ringi, sööme tavalisest rohkem jäätist, vaatame varemeid ja leiame metroopeatuse, kust pärast mõningast maadlemist piletimasinaga sadamalinna Piraeus’i sõidame. Korjame turismibüroost oma praamipiletid, checkime oma tuppa sisse ning teeme ühe korraliku unevõla tagasimagamise.

Kui me lõpuks kell 6 õhtul tänavatele süüa otsima läheme, on väljas 36 kraadi ja puhub täiesti arvestatav tuul. Selline tunne, nagu keegi käiks pidevalt fööniga kõrval ja puhuks poolkuuma õhku näkku 😀

Teeme kiire tiiru sadamas, sööme souvlaki wrapi, millest poisid satuvad erilisse vaimustusse ning pärast mõningast snäkivarude täiendamist põgeneme tagasi tuppa. Enne hommikust 5.30 äratust tuleb veel kõvasti magada, et esimesed magamata/lühikesed ööd kogu reisile oma pitserit ei vajutaks.

Road to Syros

Mandri-Kreekas meil pikemalt plaanis peatuda polegi ja kuna praamifirma poolt tuli eelmisel päeval selge kreekakeelne sõnum, et tund aega enne praami väljumist tuleb sadamas olla, siis nii me kell 6 uksest välja astumegi. Kaks asja tunduvad täiesti loogikavastased: esiteks on juba 29 kraadi sooja ja teiseks on väljas täiesti pime nagu öö 😀 Sellest hoolimata on tänavad kohvrite ja seljakottidega inimestest pungil täis. Õnneks liiguvad kõik samas suunas – sadama poole – nii et pressime end massidesse ja liigume enda kai suunas. Praame on sel tipptunnil sadamas kümneid ja enda oma üles leidmine nõuab veidi kannatust, milles ma nüüdseks olen juba vähemalt level 3-le jõudnud.

Veidi ootamatult ei ole meile kolmele antud istekohti kõrvuti, aga paigutan poisid vähemalt omavahel lähestikku ja jään ise lähedale luurama. Minu ametliku istme kõrvale on end sättinud isa kahe väikse lapsega ja need kasutavad osaliselt ka minu tooli. No ei ole üldse tahtmist minna sinna neid ära kupatama. Kui praam lõpuks sõitma hakkab näen ka, et poiste lähedale jääb üks iste tühjaks. Lähenen viisakalt ja hõivan istme.

Pärast mõningast omaette nokitsemist mõtlen, et elu algab ju ometi väljaspool mugavustsooni. Kui naaber korraks moka otsast midagi ütleb, siis võtan end kokku ja satume täitsa jutusoonele. Selgub, et mees on kreeklane, kes on Kreeka saartel laialdaselt ringi käinud. Kuuldes minu marsruudi valikut, nentis et olen valinud täiesti erinevad saared, mida külastada, kus näen Kreeka erinevaid ilmeid ja kiitis valiku heaks. Ma ise mõtlen ka, et erinevus rikastab 😀 Lisaks jagas ta iga saare kohta soovitusi, kuhu kindlasti minna võiks ja mille jaoks tuleks kindlasti tagasi tulla. Halloo, Ateena vanad lagunenud majad! 🙂

Kohalik küsib, kas mul on saartel sõpru või tuttavaid, kelle juurde lähen. Ütlen, et reisin koos oma kahe poja ja kolme seljakotiga. Majutused on muidugi broneeritud, aga avastame kõike omal käel. Mees vaatab mulle uurivalt otsa ja ütleb, et pean olema Skandinaaviast (iga eestlase unistuste diagnoos, vähemalt mitte Ida-Euroopast! 😀 ), sest Lõuna-Eurooplased ei võtaks elu sees sellist seiklust ette, nad on selleks lihtsalt liiga mugavad. Mees väidab, et kreeklased said ca 5 aastat tagasi teada, et selleks, et ka 30+ vanuses heas vormis püsida, tuleks trenni teha. See pidi nende jaoks juba täielik šokk olema, mis siis veel omal käel reisimisest rääkida 😀 Tõsi, hiljem Syrose randades sellise pilguga ringi vaadates pidin tõdema, et heas vormis kreeklasi nägi tõesti pigem harva või siis üldse mitte.

Poisid tõmbavad praamilgi väikse iluune ja ca kella 11 paiku maabume Syrose sadamas Hermoupolises ehk Hermese linnas. Hoolimata saare väiksusest (a la Vormsi), on tegemist Lõuna-Egeuse regiooni keskuse/pealinnaga. Siin on olemas kõik eluks vajalik: lasteaiad, koolid, teater, kino jne. Ehk siis saareke, kus elu jätkub ka pärast turismihooaja lõppu. Taksojuht räägib pikalt, kuidas suvel Santorinil ja Mykonosel töötavad inimesed peavad talveperioodil otsima tööd Ateenast, Syrose inimestel on aga aasta läbi käed-jalad tööd täis. Ja hetkel – augusti keskel – on turismi kõrghooaeg ja saar on 100% full. Minul muidugi puhas rõõm, et meie veel ära mahtusime 🙂

Meie peatuspaik siin on rahulikus külakeses saare lõunaosas. Hotelli haldab perekond, kes on ülinunnud ja näha on, et teevad seda tööd innu ja südamega. Perenaise poeg (pakun esmalt, et ca 18-aastane poiss) on meil maja ees taksol vastas, tervitab kõiki, ka poisse, kättpidi ja teeb enne meie tuppa juhatamist ülevaate saarest, kohalikest bussiliinidest ja parimatest randadest. Poistele laseb elusuurest merekarbist merekohinat, mille peale poisid elevile lähevad ja ma arvaldan arvamust, et nüüd nad sellist saaki randa otsima lähevadki. “It’s not that easy,” ütleb poiss naeratades. “Well, life doesn’t have to be easy.” ütlen väljakutsuvalt ja kergitan enda poiste poole kergelt kulme. George teeb paar närvilist naeruhakatust ja kiikab oma ema poole, kes mulle silma pilgutab. Jumal tänatud, keegi siin saarel mõistab väikest huumorit ka! 🙂

Kauaoodatud puhkus saab lõpuks ka poiste jaoks puhkuse mõõtmed, kui pärastlõuna hotelli rannas veedame. See on nunnu, väike ja kivine, kuid kristallselge veega rand, kus ujub ringi palju kalu ja tunduvalt vähem inimesi. Tänase tuulega on kivine rand ainult boonuseks, need vähemalt ei leida silma ega näkku. Erinevalt liivast siis 🙂

Ujume ringi ca tunni – vesi on lihtsalt nii mõnusalt soe ning poistel on oma Horvaatiast ostetud maskidega uudistamist piisavalt. Lisaks soojale on vesi ka ütlemata soolane, nii kuulen maskidest kordamööda vaimustuskilkeid ja siis jälle hüüdeid: “Ai, silma läks!” 🙂

Priit võtab seda merekarbiasja igatahes väga tõsiselt plaani ja nii ta otsib, kuni lõpuks merepõhjast ühe ilusa teokarbi ära toobki. Kõnnin siis uhkelt, teokarp kindlalt peos, kalda poole, kuni tunnen äkki, et midagi nagu kraabiks peopesas. Mhmh, guess what?! 😀 Kiire pilk peopessa ja nähes seal mingeid musti jalakesi teokarbist välja tulemas lendab see karp kiiremini merepõhja tagasi kui ma jõuan öelda “F*cking hell!” Priit on natuke kurb, aga see läheb kiirelt üle, kui ta saab aru, et selles karbis oli elu sees 🙂

Soolasel veel on palju plusse. Näiteks on lihtne vee peal hulpida. Siis on veel lihtne üksteist sülle võtta ja vees ringi kanda, mida poisid minu puhul rõõmsalt kasutavad ja nendivad, et ma olen jumala kerge. Mis mul selle vastu saab olla, kui mind kätel kantakse, eksole 😀 Ja veel komplimentide saatel 😀 Kolmas ja kõige toredam pluss on see, et pärast põhjalikku Humeri-vanni oleme kõik lahti saanud kodust kaasa võetud kergest nohust ja kurguvalust. Hell yeah!

Sissejuhatus puhkusesse

Järgmisel hommikul magame kaua – ärkame alles kell 9.20 ja sedagi seetõttu, et hommikusööki pakutakse kuni 10.30ni. See osutub väga mõnusaks koduseks kogemuseks, kus kõigepealt saab igaüks menüüst valida sobiva hommikusöögipaketi ja seejärel vaatad, kuidas laud head-paremat täis kantakse. Kõhud sõime igatahes varuga punni, sest et nagu vanarahvas juba ütles: “Mine tea, millal jälle saab!” 😀

Kuniks me Priiduga oma hommikumune lõpetame, läheb Ruuben juba tagasi tuppa. Kui me talle sinna järgi jõuame, ütleb ta minu suureks üllatuseks, et ta ei viitsigi ujuma minna, vaid tahaks niisama pikutada ja kaisus olla. Pidasin siis natuke endaga aru ja jõudsin kiirelt arusaamisele, et pidev kiirustamine ja kuskile teel olemine ei ole tõepoolest vajalik. Vahel peab saama ka lihtsalt molutada ja laiselda, kuigi ma olen alati olnud ka seda meelt, et selleks ei pea kuskile välismaale sõitma 😀 Samas tean, et ilma lubatakse kogu meie puhkuse ajaks praktiliselt muutumatult sama, see päike ja meri on seal samas kohas ka tunni-paari pärast, nii et võime vabalt veidi niisama pikutada ja leiba luusse lasta.

Üsna ootamatult küsib Ruuben minult, et kui ma saaksin ühte asja tema juures muuta, siis mis see oleks.

Mõtlen mitte liiga kaua ja ütlen, et ta võiks teinekord asjad läbi mõelda, enne kui midagi tegema hakkab. Jääksid mõned maavärinad ja muud looduskatastroofid ära. Küsin siis enda kohta sama vastu ja saan teada, et ma võiksin veel paremini kallistada 😀 Inimesena, kes mitte liiga ammu sai samalt poisilt maailma parima kallistaja tiitli, tunnen end üsna haavatuna 😀 “Aga alati saab paremini!” ütleb Ruuben ja poeb veel sügavamale kaissu.

Sellised kvaliteethetked on suuresti põhjus, miks ma poistega kolmekesi seiklema tulla tahtsin. Ja kui anda aega ja ruumi, siis üllatavad nad mind järjest erinevate mõtete ja tundeavaldustega. Tore on ka seda näha, et nende omavaheline suhe läheb päev-päevalt paremaks. Ütlesin enne reisi neile mõlemale, et ma tõesti ei viitsi hakata mingeid nende omavahelisi jamasid klaarima. Siin-seal ikka kuulen reisi ajal, kui neil omavahel tunded üle keema kipuvad, et emb-kumb ütleb teisele: “Kuule, emme ei viitsi tegeleda selle jamaga.” Mille peale teine ütleb ka: “Okei, lõpetame ära!” ja ongi jälle rahu majas. Lihtsalt imeline 😀

Kui laisklemine saab laiseldud, siis tutvume veel läheduses asuvate randadega, proovime erinevaid kohalikke maitseid ja lihtsalt naudime: kuuma päikest, sooja vett ja üksteise seltskonda.

Hüvastijätt Syrosega

Kui me Syrosel viibimise viimasel hommikul hommikusöögile läheme, on mul peas mõte, et küsin perenaiselt, kas saaksime oma seljakotid nende juurde päevaks hoidu jätta. Check-out on kell 11:30, aga praam Parosele väljub alles 21.25. Tervet päeva linnas olla nagu ei tahaks, veedaks selle veel kohalikes randades. Aga enne kui ma üldse midagi küsida jõuan, tuleb perenaine ise minu juurde ettepanekuga. Ta pakub meie kasutusse väikese toa, kuhu saame päevaks oma kotid jätta ning kus saame pärast randa ka duši all käia. Lisaks pakub välja, et nad viivad meid ise õhtul linna ära, öelgu me vaid, mis kell minna tahame 🙂 Milline teenindus! Poisid on samuti sellest lahkusest pahviks löödud ja meenutavad seda seika veel ka nädala pärast.

Päeva veedamegi oma kohalikus lemmikrannas, kus on liivane põhi, läbipaistev vesi ning kalad, kes lõpuks jalgu hammustama hakkavad 😀 Kas see on märk, et oleme liiga kaua vees olnud? Tunnike lebotamist veel meile antud toakeses, misjärel tuleb end kokku võtta, kott selga tõsta ja taas teele asuda. Perenaine pakub meile kõigile veel jäätist, millega võidab poiste südamed täielikult 🙂 ning noor George istub rooli, et meid pealinna sõidutada.

Sõidu ajal selgub, et George on kolmanda aasta üliõpilane, kes õpib IT-tehnoloogiat Kreetal. Noormees räägib säraga silmis, et kui varem oli perefirmas suviti töötamine tüütu kohustus, siis sel aastal on ta seda varasemast rohkem nautinud – põhjuseks võimalus erinevate inimestega suhelda ja läbi selle oma maailmapilti avardada. Mis siin salata – kohalikega suhtlemine ja maailma läbi nende silmade vaatamine, annab ka minu reisidele selle lisadimensiooni, mida kuskilt mujalt ei saa.

George pakub välja, et viib meid üles Ano Syrosele, kus saame õhtust süüa ja kuhu muidu jalgsi ligi ei saagi. Tegemist on keskaegse asumiga, kus on megalt treppe ja mis on ehitatud ainult jalgsi läbimiseks. George annab meile kaasa ka kaardi ja ütleb, et kui ära eksime, siis on pekkis 😀 Aga et tema ema oli talle kunagi õpetanud, et kui seal ära eksid, siis hakka minema mere poole – nii leiad lõpuks väljapääsu. Oi, kuidas tahaks, et saaks ka poistele mingeid selliseid nippe ja tarkusi õpetada, mida nad 10-20 aasta pärast heldimusega meenutaks ja ka teistele edasi annaks 🙂

George’iga kättpidi hüvasti jäetud, uitame mööda kitsaid tänavaid, kuni leiame panoraamvaatega resto, kus keha kinnitame ning eesootavad tegevused läbi arutame. Mulle meeldib, kuidas poisid selle reisi füüsilise matkapoolega toime tulevad, vastutustundlikult oma koormat 😀 kannavad ning ei virise. Tõeline rõõm.

See, kuidas on korraldatud praamilt maha tulek ja peale minek, on muidugi täielik lõunamaine kaos, kus läbisegi on rekkad, saabuvad inimesed, neile vastu tulnud inimesed ning õhk on autosignaalidest paks. Jääb üle olla tänulik, et praamile peale minevaid inimesi samal ajal raudaias kinni hoitakse 😀

Praam on seekord väiksem kui eelmine ja meie istekohad, mis on laiad nagu diivanid, on seekord mõnusalt üksteise kõrval. Laeme mobiilid ja kaisutame selle lühikese tunni, mis sõit kestab. Järgmine peatus: Paros.

Advertisements

One thought on “Lastega Kreekas, osa 1: Syros

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s