Lastega Kreekas, osa 2: Paros

Istusime just ükspäev söögilauas, kui Ruuben pildiraamis vahetuvaid pilte vaatama jäi ja südamest õhkas: “Ohh, kuidas ma igatsen Kreekat!”. Priit viisaka poisina noogutas täis suuga kaasa ja mina olin sunnitud tunnistama, et ka mina olen viimasel ajal tugevat Kreeka-igatsust tundma hakanud. No kes seda oleks osanud arvata! Kui Ateena oli meie jaoks unesegane saunalava ja Syros põgus intro, siis Parosel hakkas seda oodatud-loodetud Kreeka-puhkuse-tunnet juba uksest ja aknast sisse voolama.

Kui me puhkuse neljandal päeval, poole 11 paiku õhtul Parosel maabume, on linn tuledes ja sadam melu täis. Esimest korda tunnen, et pean poistega inimketi moodustama, et me üksteist saginas silmist ei kaotaks. Meie hotell on ca 700m sadamast sisemaa suunas ning kui esmane virr-varr in läbitud, leiame selle kiirelt üles. Nüüdseks on poisid juba aru saanud, et igaks vahemaaks ei ole vaja kasutada taksot ning tegelikult on kõik suhteliselt käe-jala ulatuses. Seekord isegi bassein 😉

Bassein!

Kuna eelmisel õhtul jääb suure ähmi ja väsimusega küsimata, mis kellani hommikusööki pakutakse, panen igaks juhuks kella 9ks äratuse. Äratab mind aga hoopis väike Ruuben, kes nõks enne 9 mu lina alla kaissu poeb ja ärgata soovitab – kõht olevat juba nii hirmus tühi 😀 Seda ei saa ometi mitu korda lasta öelda, nii et hommikusöök it is! Poisid tangivadki end pilgeni värskeid puuvilju täis ja kuigi ma veidi kahtlen, kas selline kõhutäis kuigi kaua kõhtu täidab, midagi väga parata ma enam ei saa. Teeme kokkuleppe, et järgmistel hommikutel söövad nad kõigepealt ühe keedumuna ja minu tehtud võiku ning pärast seda võivad süüa nii palju saiakesi ja puuvilju kui sisse mahub. Diil! Pärast hommikusööki teeme kergema päeva alguse hotelli basseini ääres. Vesi on nii soe, et jahutust pakub vähe, lusti ja veerõõmu aga sellevõrra rohkemgi.

“Ma ei jaksa enam ujuda!” ütleb Ruuben pärast seda, kui nad on kolm tundi järjest basseinis ujunud, sukeldunud, saltosid visanud, pommi hüpanud ja niisama uimerdanud. Ja hüppab pärast seda veel kaks korda vette. Ja nii ongi! 🙂

Pärast leebet sissejuhatust seame sammud lahe poole, et üle vaadata kohalikud rannad, Parikia linna ja ühtlasi midagi hamba alla leida. Rannaäärsed restoranid on muidugi mega hindadega, eriti lõunasöögi mõttes, aga kuna poisid igatsevad oma leiva sisse keeratud liha ja friikaid, siis lõpuks leiame ka ühe kiirtoiduka, kust soovitud söögi kaasa saame haarata. Pikniku peame muulil, taustaks jahid, laine loksumine ja väiksed näljased kalakesed. Pärast lõunaampsu saab nende samade kivide peal ideaalselt parkuurida, kuni poisid avastavad kivide vahelt väikse nääpsu kassipoja, kes on tõeline lõvisüda ja on valmis iga käega mängima ja kõik oma väikeste nõelküüntega ribadeks rebima 🙂 Lõpuks väikseke väsib ja jääb meist kivide vahele puhkama. Selline valus-armas kohtumine, mis jääb tükiks ajaks saatma. Üks teine päev jalutame veel sealt mööda, et tuttavat kohata, aga selleks ajaks on ta sealt juba läinud.

Tagasiteel hotelli põikame juba targu varakult läbi reisibüroost, kus saame oma Kreeta praami piletid, uitame veidi mööda valgeid Parikia tänavaid ja loomulikult-loomulikult soetame soodukaga, 20€ eest ka ühe täispuhutava linnu. Hea kopsuproov pärastiseks. Tunnen end igatahes tõelise kangelasena kui selle monstrumi ükskord ometi õhku täis saan puhutud ja poisid muidugi kiidavad mind koguaeg ka. Kiida lolli, you know! 😀 Õhtul saab lind basseinis juba korralikult kuuma, nii et hea investeering 😀 Siiani on vist iga õhtu lõppenud sellega, et poisid ütlevad, et “See oli parim päev üldse!” Ainult rõõm, kui on oskus hetkes elada 🙂

Pidupäev

Järjekordne hommikusöök söödud, haaran hiigellinna kaenlasse ja lähme Parikia randa 😀 Mõnedsajad meetrid allamäge vantsimist ja kohal me olemegi. Mis siiani silma on jäänud – jalakäijate jaoks kõnniteid eriti pärast kesklinna enam ei olegi, nii et kitsaste sõiduteede pervedel kõndimine, eriti veel koos linnuga 😀 on üks paras tegemine.

Selle hommiku parim meelelahutus on kahtlemata Parikia sadama praamishow. Täiesti hullumeelne, mis sageduse ja tempoga neid siin sisse-välja sõidab! Maksimaalne, mida mina nägin: kolm praami sadamas, kaks sadamast lahkumas, üks uus juba nuka tagant luuramas. On hämmastav vaatamine, kuidas suured laevad, a la Tallinki Shuttle vms tulevad hooga sadamaalale sisse, siis teevad justkui kässariga 180-kraadise pöörde ning seejärel silduvad megaaeglaselt. Amazing! Kuna 15.august on Parosel usupüha, siis sellest tulenevalt on kõik saabuvad laevad pidurüüs ning lisaks kässariga maabumisele lastakse ka signaali kõigist torudest nii, et vähemalt sel päeval võib kuuldeaparaadid nurka visata. Täitsa pidulik tunne tuleb peale! 😀

Rand aga chillimiseks kõige õigema fiilinguga ei ole, poisid kergelt pirtsutavad ja noh, ma siis ka ei viitsi. Ruuben korjab ajaviiteks veest paar kiletükki ära ja loobime niisama lutsu. Otsustame, et rohkem pole mõtet aega seal viita, kui ikka tõesti komforti ei ole. Haaran siis selle linnu (ta väga enam ei meeldigi mulle :D) jälle kaenlasse ja jalutame väikse tõusunurgaga hotelli tagasi. Päästva basseini asemel pakun poistele välja hoopis turismireisi ühte Parose kuulsaimasse randa – Golden Beach’i.

Kuna siin saarel ma autot ei rentinud (Paros<Muhu), siis võtan ette ühistranspordi graafiku ja lähme! Buss saabubki enam-vähem graafikus, aga on täiesti puupüsti inimesi täis 😀 Priit hüüab “Jess, bassein!” ja bussijuht laiutab esmalt käsi, aga nähes, et meid on kolm (lind jäi koju 😀 ) ja tahame randa, bussijuht leebub ja pigistab meid peale. Me Ruubeniga seisame bussi sissekäigutrepil, Priit saab istuma giidi kohal istuva vanatädi sülle. Ma olen jumala kindel, et see on karmalaks selle “jess, basseini!” eest 😀 Aga kahtlemata on meil bussi parima vaatega kohad. Kui mäest alla Naousa poole sõidame on see kõik lihtsalt imeline: lahesopp, valge linn, purjekad lahes chillimas, üks tee alla linna poole looklemas. Tegin päris mitu mälupilti.

Ca tund pärast starti olemegi Golden Beach’il – ilmselt kõige pikem liivarand Parosel, kus on rohkelt veespordivõimalusi ja veel rohkem inimesi seda kõike ihaldamas. Vesi on veidi rahutu ja tuul tugev, mistõttu veespordiplaaniga peale ei lenda. Hullame selges ja puhtas vees niisama paar tundi, mille käigus õnnestub mul vette ära kaotada ja seejärel varbaga liiva sees sonkides ka üles leida üks oma kõrvarõngas. Great success!

Tagasiteel on bussis ruumi päris vabalt, nii et poisid teevad mu kõrval istmepingil isegi ühe kiire powernap’i. Kiire värskendus ja kostüümivahetus hotellis ning juba liigume kesklinna, et õhtustest pidustustest osa saada. Tegemist on loomulikult usupühaga, nii et külastame meiegi kirikut, seisame järjekorras, et näha kõige tähtsamat ikooni, hingame sisse lillelõhna (sest et kirik on hullupöörastes kogustes lilledega kaunistatud), aga peamiselt oleme aupaklikud ja jälgime kõrvalt, mida pärisusklikud teevad. Kodu poole jalutame mööda mereäärt, naudime sooja õhtut ja ilutulestikku. Naljakas, et isegi ilutulestik on siin teistsugune. Osad kujundud näevad välja nagu meduusid, osad nagu rukkililled, osad on reaalselt nagu naerunäod ja paar tükki meenutavad hea ettekujutluse korral Patrickut Käsna-Kalle multikast 😀 Ilus on igal juhul!

Parose parimad

Mulle tundub, et Parose saare ühed ägedaimad hetked on need, kus lubame endil ilma mingi eesmärgi või sihtmärgita, ilma ajalise surve ja suunata, lihtsalt ekselda ja ära eksida. Või miks eksida? Kui pole eelistatud suunda või sihtmärki, siis sa ei saa ju olla eksinud? 🙂 Uitame viimastel päevadel päris pikalt mööda kitsaid Parikia tänavaid, astume siin-seal sisse, et suveniire uudistada ja üht-teist võtame endaga ka kaasa. Mõned valikud üllatavad, näiteks kaabu, mille Ruuben leiab. Või siis see, et nad ühel hetkel ütlevad, et tahaksid mulle ka midagi ilusat mälestuseks kinkida. Kuna ma sõrmuseid vaatama olen jäänud, siis valimegi koos ühe ilusa välja ja Ruuben maksab selle eest oma pangakaardiga, ise uhkusest punnis. No ja mina ikka ju ka 🙂

Ma kipun ennast juba kordama, aga mulle tõesti väga meeldib nende oskus nautida hetke, naerda huvitavate leidude üle suveniiriletis, teha nalja endale rihma valimise üle jne jne. Nad hakkavad nägema ja leidma kohti, mis neile meeldivad ja kus paluvad juba ise, et ma neist pilti teeksin. Ja kui Ruuben lõpuks tänavatel lihtsalt tantsima hakkab, siis tean et kõik on väga-väga hästi 🙂

Mulle tundub, et nädalaga oleme saavutanud mõnusa flow ja üksteisemõistmise – milline rütm, tempo ja tegevused on meelepärased ja sobivad. Mis meeldib, mis ei meeldi. Iga päev on tegelikult rõõm koosolemisest, mida miski ei piira. Ruuben küll küsib aeg-ajalt, kas ta võib mulle musi teha, kuigi ta teab, et ma seda iialgi keelanud ei ole. Loomulikult võib! Loomulikult armastan mina sind ka! Loomulikult on see parim reis ja loomulikult olen ma õnnega koos, et te tahate siin minuga olla! 🙂

Kreetale

Järjekordne matkapäev ei lase end kaua oodata: pool puhkust on läbi, pool alles ees, aga tunne on, nagu oleksime teel olnud juba vähemalt kuu aega. Puhkuse mõttes on see igati hea näitaja 🙂

Hotelli transfeer viib meid pärast maksimaalset hilist check out’i kell 12 sadama lähedale, varume kiirelt poest laevale näksimist ning istume mõneks ajaks veel kohvikusse. Ühest küljest kasutame viimast võimalust enne praamisõitu kõht täis süüa, teisest küljest ei taha raske kotiga 3h kuuma päikese käes passida. Nagu allolevalt pildilt näha, tekitab reisimine vahel vastakaid emotsioone 😀

Nagu eelnevalt nähtud ja mainitud, on praamiliiklus siin tihe. Erinevate liinide reisijad lahterdatakse erinevatesse nö ootepuuridesse, kust nad siis õigel ajal õige praami peale lastakse. Loodetavasti 😀 Meie oma igatahes hilineb ca tunni, nii et saame Paroselt minema alles pool 5 õhtul ja veidi juba muretsen autorendi jms pärast, millega Kreetal veel tegeleda tuleb. Aga kui ma midagi sellel reisil eriti hästi selgeks õpin, siis selle, kuidas mitte närvitseda ja muretseda nende asjade pärast, mida ma ise muuta ei saa. Proovisin olude sunnil mitu korda, täitsa toimis, olen külm nagu kala 🙂

Teel Kreetale peatub meie mini-katamaraan ka Santorinil. Oli seegi saar algselt mu reisiplaanis sees, kuid pärast mõningast googeldamist ja blogide lugemist otsustasin, et see pole sellele reisile päris 100% sobiv saar. Kui Santorini eemalt paistma hakkab, siis tundub, nagu oleks sellel saarel mäetipud lumised 🙂 Nii see loomulikult ei ole – tegemist on Santorini valgete külakestega, mille poolest saar kuulus on. Küll aga ei kujutanud ma ette, et see saar muidu ka selline “kalju-otse-merre” tüüpi saar on, kus sadamagi jaoks raske ruumi leida. Kas seal mitte käimine jäi kripeldama – pigem mitte. Kas seal võiks kunagi ca paariks ööks peatuda – seda küll.

Heraklionisse jõuamegi ca 45min plaanitust hiljem. Õues on endiselt soe, aga üsna pime ja meil kõigi toimetustega.. ütleme nii et üsna kiire 🙂 Nädalajagu seiklusi Kreeka suurimal saarel ootab ees 🙂

Advertisements

3 thoughts on “Lastega Kreekas, osa 2: Paros

  1. Nii mõnus lugemine! Kreeka saared (Kreeta ja Korfu) on siiani minu lemmiksihtkohad olnud, kui ma oma reisidele tagasi mõtlen 🙂 Aga ma ei kujuta ette, et võtan oma 3 poissi ja lähen nendega üksi niimoodi reisima! Kade olen küll, sest tegelikult tahaks küll, aga kardan, et meil poleks see nii üksmeelne ja rahulik 😀
    Tekkis küsimus nutiseadmete kohta – kas sellega polnud reisil probleeme? Minu poisid eeldavad millegipärast reisidel, et nutiseadmetes passimine on palju huvitavam…

    Meeldib

    1. Aitäh 🙂 eks ma kartsin ja muretsesin ka enne päris palju. Peamiselt selle pärast, et ma pean üksi kõik otsused vastu võtma ja võimalikud probleemsituatsioonid ära lahendama. Pole kedagi nagu tanki lükata ka enda asemel 😀
      Telefonid olid mõlemal kaasas küll ja vahel lasingi neil seal oma mängud ära mängida pikemalt, et siis jälle väljas aktiivne olla. Eks selle õige tasakaalu leidmine oligi vist kõige olulisem, alati ju ise ka ei jaksa ja vahel tahaks niisama olla. Oluline on need kohad ära tunda, sest et vägisi ja paha tujuga ei tule ka midagi välja 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s