Lastega Kreekas: kokkuvõte

Veetsin poistega sel suvel kaks nädalat Kreekas, täpsemalt külastasime põgusalt Ateenat ning viibisime kolmel saarel, milleks olid Syros, Paros ja Kreeta. Etteruttavalt võin juba ära öelda, et tegemist oli raudselt elu ühe lahedaima reisiga, mille soe mälestus kestab loodetavasti veel kaua-kaua 🙂

Huvitav on see, et kui ma olen kogu elu arvanud, et minu unistuste sihtriik on Itaalia (ilmselt tõsise teismelise crushi tõttu Itaalia jalgpalli), siis tegelikult tuli sel suvel välja, et minu Itaalia on hoopiski Kreeka 😀 Kes seda oleks osanud arvata, sest ühe tõsise jalgpalliintsidendi tõttu, kus Kreeka võitis ühe EM-i käigus kaks korda Portugali ja tuli vastu minu tahtmist vägisi Euroopa meistriks, ei arvanud ma senini Kreekast mitte midagi. Sindrinahad ei mängi ise jalgpalli (st ei löö väravaid) ja teistel ka ei lase mängida, mis riik see selline on? 😀 Nüüd teeme MRJK Naistega põhimõtteliselt ise Kreekat, võidame kaalukaid mänge 1:0, mis on jumala okei ja väärikas tulemus 😀 ja Kreeka on megailus riik, samal ajal kui Itaalia jätab mind jumala külmaks. Ärge öelge, et siin ei ole seost! 😀 Juhuslikke asju ei ole olemas!

Suvel Kreekasse reisida on imelihtne: Aegean lennutab soodsalt Tallinnast otse Ateenasse ja sealt edasi tee, mida hing ihkab. Mina ostsingi piletid kuskil märtsis-aprillis ära, kolme peale läks Tallinn-Ateena-Tallinn ca 400 €, aga ilmselt saaks ka grammivõrra soodsamalt, kui veel varem oma reis ära planeerida. Kreeta-Ateena lennupiletid läksid 100€ kambapeale otsa.

Pärast seda oli tükk tühja maad, kuna ma ei suutnud ära otsustada, milliseid saari ja mis järjekorras me külastame. Aga hea, et ma esimese plaaniga peale ei läinud, sest et see, millega lõpuks teele asusime, oli raudselt parem. Praamipiletid ostsin läbi Ferries in Greece veebilehe, kus oli selline lahe võimalus, nagu “island hopping” ning sõidud sai ühtlase jadana ära planeerida. Lastele on praamipiletid 50% soodsamad kui täiskasvanutele ja tundub, et vahet pole, millist tüüpi praamiga sõita, hinna määrab saartevaheline kaugus ja istusmiskoha tüüp, a la I või II klass jne. Me võtsime iga kord ikkagi economy istmed, sest et niisama koridoris vedeleda ei tundunud mitme tunni vältel liiga hea mõte.

Kui marsruudi mõttes oli mul hea meel, et see sai korralikult läbi mõeldud, siis majutuse mõttes oleks võinud see ikkagi enne paika saada, sest augustikuus on teatavasti kõrghooaeg ja esiteks on hinnad kallimad ja teiseks, mis ehk isegi hullem – võib juhtuda, et midagi polegi väga saada. Syros oli selles osas suht kriitiline. Bookisin kaks korda juba majutuse ära, kes siis kordamööda saatsid mulle vabandavaid kirju, et tegelikult on nad overbookitud ja mind vastu võtta ei saa. Kolmas kord läks õnneks.

Mida kaasa pakkida?

Kuna otsistasin, et mingit äraantavat pagasit ei tule ja kõigil on seljas nende enda asjadega seljakotid, siis tuli elu kõige kergem pakkimine. Seljakotid olid muidugi korralikud matkakad, Kristi pere käest laenatud, mille üle saab jälle vaid tänulik olla 🙂 Ilma lubas terveks ajaks päikesepaistelist 26-35 kraadi, nii et jaheduse pärast ei pidanud väga muretsema. Arvestasin pakkimisel ka sellega, et pesen vahepeal pesu ja kaasa sai üpris minimaalne kombo. Kodus mõtlesin küll, et võtaks äkki veel seda või seda, aga tegin südame külmaks ja ei võtnud. Lõpuks on ikka nii, et käid nende kõige mugavamatega rohkem kui mõne teisega, aga no piltide peal on vaja ikka vahepeal erinevate riietega ka olla 😀

Kaasa pakkisime umbes-täpselt nii:
*4-5 paari aluspesu. OK
*4 paari õhukesi lühikesi pükse poistele. (1 kummalegi kohapeal juurde ostetud, aga mitte vajaduspõhiselt) – oleks võinud ka 1 paari võtmata jätta.
*2 paari lühikesi pükse mulle ja 2 seelikut. 1 seeliku oleks võinud koju jätta
*3-4 õhukest T-särki poistele + 1 maika. OK
*3 maikat ja 2 t-särki endale. 1 T-särgi oleks võinud koju jätta
*2 paari ujukaid endale, 1 paar poistele. OK
*plätud ja sandaalid lisaks minnes jalas olevatele tennistele. OK
*üks pikkade varrukatega pusa, mis oli minnes seljas ja mida kasutasime praamisõitudel. OK
*nokamütsid. OK
*väiksed seljakotid rannapäevadeks OK
*väike käekott OK
*väike armas kõhukott OK – jumala praktiline ja ilus, täielik lemmiktoode
*päikeseprillid OK
*poiste ujumismaskid OK – kuigi reisi teisel poolel poisid nendega enam väga ujuda ei viitsinud, aga kotis võtsid nad MEGALT ruumi.

Lisaks tulid kaasa plaastrid (läks kohe Ateenas vaja), ibuprofeen (ei läinud vaja), taskurätikud (ei läinud vaja), Eesti lipp (läks vaja :D), tintekas ja märkmik, kõikide bronnide väljaprindid, üht-teist söödavat näljatunde peletamiseks, Go Pro, kõikvõimalikud laadimisvahendid kõikide telefonidele ja 3 paari telefone. Ühtlasi oli tegemist esimese reisiga, kus mul ei olnud kaasas fotokat, vaid kõik pildid ongi tehtud mobiiliga. Vees filmisin kohati ka GoProga, aga selle osakaal oli pigem väike.

Kohapealt ostsime:
*rannarätikud – käitub hilisemalt suveniirina
*SPF30 päikesekreem 300ml – kulus kõik ära
*200 ml aaloe geeli – pool jäi alles
*aerosoolpudelis vee, mida sai kuumadel hetkedel endale peale piserdada – seda ei jõudnud ära kulutada, aga see oli tõeliselt lahe toode!
*erinevaid mälestusesemeid, kaasa arvatud suure täispuhutava linnu, mis õnnestus seljakotis koju tuua 😀

Kuigi reisi kulgedes seljakott läks üha raskemaks, siis võin ikkagi öelda, et kaasavõetud pagasit sai väga hästi optimeeritud.
Kreetale maha jätsime: Ruubeni natuke katkised kinnised jalanõud, mis olid talle napilt parajad/juba väiksed, nii et oleks kodus olles niikuinii tulnud ära visata. Minu plätud, millel oli üks varbavahe rihm katki ja mille oleks pidanud niikuinii kodus ära viskama. Jätsime need asjad siis juba Kreetale – mis sellest äravisatavast pagasist ikka kaasa pakkida.

Päikesekreem

Ostsime Syrosest kohapealt ühe 300 ml Nivea veekindlat päikesekreemi, SPF30. Mulle tundus see piisava kaitsega ja ma ei eksinud. Kreemitasime iga päev hoolega enne toast väljumist ja väljas olles kreemitasin ka poisse normaalsete intervallidega üle. Jalad olid vees olles ehk veidi vähemolulised, aga selg, käed ja nägu said pidevalt värskendust. Tulemus oli see, et sellist tavalist lõunamaist päikesepõletust kellelgi ei esinenud ja teise nädala lõpuks oli kõigil mõnusalt tervislik pruun jume peal. Ruuben oli lõpuks eriti Mowgli 🙂

Ainuke asi, mis alguses juhtus ja mille vastu ma ei osanud neid kaitsta: poistel põlesid ära silmaalused. Kuna nad esimestel päevadel praktiliselt elasidki vees, siis iga kord kui nad pea veest välja võtsid, tõmbasid ka kätega üle silmade – ilmselt see nühkis veekindla päikesekreemi pikapeale maha ja päris silma alla ma tõenäoliselt seda ei määrinud ka. Püüdsime siis aaloega õhtuti päästa palju päästa andis ja poisid ise olid selles osas ka hästi tublid: et kui kuskilt ikka pitsitas või andis tunda, siis käisid ja kreemitasid ennast ise ja ohtralt. Paari päevaga sai sellega nii korda, et nahale tuli nagu kerge koorik peale, mis ohtra aaloega niisutades ilusti maha koorus, nii et nahakahjustusi ei tekkinud. Kõige rohkem ma kartsingi seda, et kui nad seda koorikut kuivalt nokkima hakkavad, siis läheb kõik täitsa tuksi. Aga õnneks laabus kõik hästi ja pärast paari esimest päeva seda muret enam ei esinenud.

Ise läksin ka eelviimasel päeval korra lohakaks – määrisin toast välja minnes ära ainult ülakeha ja näo, aga pärast olime ju tund aega SUPiga lainetel. Ja selle tunni ajaga said mu jalad sellist kuuma, et mitu päeva oleks eelistanud mitte midagi jalga panna 😀 Nii et ei ole midagi selle jutuga, et “põhi on all” jne – ei tohi hetkekski valvsust kaotada! 🙂

Kuhu edasi?

Poisid siin fantaseerisid enne reisi, et kuhu kaugele nad minuga reisida tahaksid. Ma ütlesin neile, et elame kõigepealt selle kaks nädalat Kreekas üle ja kui te selle ajaga tõestate, et teiega on võimalik sellist pikemat reisi ette võtta, siis võime loomulikult ka kaugemaid sihtpunkte vaadata. Mitte, et nad oleksid nüüd igapäevaselt hullult pingutanud ja üritanud midagi tõestada, pigem tundub, et tegemist on täiesti normaalsete inimestega 😀 , kellega ma hea meelega reisin veel koos kuskile. Seekordne reis oli vist ka esimene, pärast mida nad olid nõus koos minuga veel kuskile tulema 😀 Mäletatavasti pärast Hispaanias käiku ütles Ruuben raudkindlalt, et tema ei tule minuga enam kuskile 😀 Nii et ei teagi, äkki pidin mina ennast hoopis neile tõestama? 🙂

Ja ma arvan, et ma selles mõttes võib-olla tõestasingi. Kuigi mul oli pikk ja kirju list nö kohustuslikest asjadest, mida peaks nendes sihtkohtades tegema või vaatama, siis lähtusin kõigis plaanides ikkagi sellest, kuidas meile ja eelkõige ka neile kõige paremini sobiks. Kui ma tavaliselt kuskil olles mõtlen, et tõenäoliselt ma siia rohkem ei tule, sest et toredaid kohti on teisigi ja kõik, mis on vähegi vaatamist või tegemist väärt, tuleks ikkagi kohe ära teha, siis seekord panin sellele mõttele stopi ja nautisin pigem seltskonda. Jah, oli ka neid kordi, kus ma ütlesin, et sorry, nüüd ma tõesti tahan just seda asja teha, palun tehke teie ka koos minuga, nii nagu mina teie pärast asju teen. Ja see toimis väga kenasti. Nii et mulle tundub, et selle koos reisimise asjaga saime ikkagi väga kenasti hakkama. Ja pojad on mul tõesti mega armsad, hoolivad ja ägedad!

Ruuben ütles mulle Parosel, et talle väga meeldivad Kreeka saared ja ta tahaks kunagi kindlasti tagasi tulla, aga siis juba teistele saartele. Ma mõtlen ise täpselt sama ja ütlesin ka poistele, et ca 5-6 aasta pärast võiks minna tagasi ja teha natuke teise kontseptsiooniga reisi: rentida paadi/jahi ja seilata ise nende saarte vahel, mida külastada tahame. Zakynthos, Milos, Naxos, Thira… mul on esmane nimekiri juba olemas 😉 Ja selle aja pärast on mul väga mõnusad noored jungad, kes paati õigel kursil hoiavad ja päikesetekil värskelt pressitud apelsinimahla serveerivad. Ma ei teagi, kõlab ju nagu plaan! 🙂