Noku lõkkekoht on juba iseenesest juba selline koht, mis piisavalt elevust tekitab. Seekord tekitasid lisapõnevust esmalt lumise kapotiga autod, mis meile kuskile Kehra kandis vastu hakkasid sõitma, ja täispaugu WTF lisaemotsioone andis muidugi lumi, mis teel stardipaika järsku sadama hakkas.
Seda, et talv tuli jälle ootamatult, pidin matka vältel endale mitu korda tunnistama. Mütsivalik polnud päris see, mis oleks võinud selle külmaga olla ja üleüldse oli koguaeg väike jahe sees. Aga vähemalt olin endale eelmisel õhtul Rimist soetanud 10€ eest termose, mis hoidis tee täiesti kuumana kogu distantsi vältel ja kust sain sooja teed juua veel õhtul koduski. Milline ost! Seda, et korralikke matkasaapaid ei ole, pidin samuti taaskord nentima, aga kui neid äärmisel juhul kord aastas vaja on, siis muul ajal ausalt nagu pole meeles ka neid ostma minna. Imelik eksole 🙂
Kui nüüd matka enda juurde minna, siis selleks korraks oli meil planeeritud läbida Noku-Hiieveski ca 20km lõik, mille esimese osa kulges Kakerdaja raba laudteel ja umbes 2/3 matkast kulges niisama kuskil. Esimest korda nägin rabas, et laudteele oli peale tõmmatud metallvõrk. Libeduse vastu oli see täiesti geniaalne lahendus, ma olen alati jumala hädas, kui seal libedaga uisutan.
Seda pean küll ütlema, et raba on üks minu lemmikriike, sügisene raba eriti. Kui veab veel nii palju, et päike ka end näitab, siis on kõik ekstra ilus ja veidi nagu isegi romantiline. Lisaks päikesele nägime kitsal laudteel veel umbes 28 rogainijat, kuna täiesti juhuslikult oli samal ajal samas kohas rogaini võistlus 😀 No kes seda teadis? Olime siis viisakad tüdrukud, astusime alati laudteelt natuke kõrvale, teretasime jooksjaid ja soovisime jõudu. Nemad olid ka kõik viisakad ja teretasid ning tänasid vastu. Ma mõtlen ka, et meist läbi lauka mööda joosta oleks ikka üsna ebameeldiv üritus olnud, rogain või mitte.
Kogu selle olukorra juures tabasin end mõttelt, et see kaunis hetk on minu jaoks kuidagi ülerahvastatud ja lärmakas. Mõtled küll, et lähed laupäeval rappa, vaatad murakaga tõtt ja nuusutad kanarbikku, aga tuleb välja, et just sellel päeval on linnas vähem rahvast kui rabas 😀 Elu!
Pean vist selle ka üles tunnistama, et sel korral olin ma paras “Oh ja Ah matkal”, kuna pärast raba ma põhimõtteliselt enam ei viitsinud üldse 😀 Vahepeal sadas lund, siis sadas lörtsi, siis sadas vihma. Siis väsisin mingi hetk vapsjee ära ja virisesin pool ajast kui nõme ja mõttetu on metsavahetee ja ma üldse ei viitsi enam käia. Läbitud oli siis umbes 8 km 😀 Kaisa andis selle peale meile oma ridikülist Kinder Pingui maiust, aga kuna sel hetkel hakkas just lumetorm ja Kaisa hakkas hirmsasti õiendama, et mis me passime, siis neelasime Pingui nii kiirelt alla, et ei saanudki teada, kuidas see maitseb 😀
Aga kui see kõrvale jätta, siis oli tore 😀 Teeääred olid triiki riisikaid ja muid seeni täis. Nägime üht ilusat puravikku ja kauneid kärbseseeni, kellest mõnda oli keegi enne meid juba hammustanud. Pohlad olid mõnusalt värsked ja krõmpsud, nii et neid ampsasin vahepalaks kohe eriti hea meelega. Ühes kohas olid nad natuke üleküpsenud ja kergelt käärima läinud, seal peatusime kohe kauemaks 😀
Ja ega siin suurt rohkem midagi pajatada ei olegi, sest et metsavahetee on minu jaoks kuidagi eriti nüri, mida mööda 20km käia. Vahepeal oli väike erksam hetk, kus linnainimesed jõudsid ühe kaerapõllu äärde ja hakkasid mõtlema, kas tegemist on kaera või odraga 😀 Ja et kus iva on. Mille peale küsis keegi, et kus Ivar on? Mille peale sai jutt kiirelt otsa ja kõndisime edasi. Keegi ei teadnud, kus Ivar on 😀
Ainsa võimaluse teega eksida kasutasime lõpus loomulikult ilusti ära, nii et matka pikkuseks kogunes seekord kokku 21.1 km – perfektne poolmaratoni distants. Väga ilus ja pidulik oli ka see, et matka käigus sai meil Oandu-Ikla matkateest läbitud maagiline 100km. Selle tähistamiseks tegime 100km verstaposti juures koos seentega pilti. Nüüd on siis kuskil 270km või midagi sellist jäänud. Polegi nagu miskit!
Minu parim elu 
Kuidas te seda matka logistiliselt korraldate? Keegi viib teid alguspunkti ja siis tuleb lõpp-punkti järgi? Ja mida see keegi siis ülejäänud päeva teeb – ootab kuskil? Huvitab, sest meil siin hakkas ka seltskond seda matka läbima, aga siiamaani ööbimistega. Aga nüüd ilmad sellised, et metsas ööbida eriti ei taha, aga mingeid sutsakaid matkarajale võiks enne kevadet ikka teha 😉 Viimati tegime nii, et viisime ühe auto lõpp-punkti ja teise autoga sõitsime alguspunkti ja siis pärast lõpus võtsime auto ja sõitsime teisele autole algusesse järgi – ühesõnaga jube palju autosid oli töös 😀
MeeldibMeeldib
Me esimese matka tegime ka nii, et ühe auto viisime lõppu valmis ja teise algusesse. Pärast korjasime autod teistpidi jälle üles. See oli üks pikk päev 🙂 Nüüd oleme kasutanud rohkem seda võimalust, et starti sõidame ise ja lõppu kutsume kellegi järgi. Aegviitu saime näiteks rongiga. Eks kui me veel kaugemale jõuame oma matkaga, siis peab hakkama ka ööbimise peale mõtlema, hetkel pole seda võimalust veel kasutanud.
MeeldibMeeldib