36

Ruuben tuli öösel kella kahe paiku mulle kaissu, äratas mu õrnalt raputades üles, sosistas “Palju õnne sünnipäevaks, emme!” naeratas nagu väike präänik ja jäi kohe armsalt nohisedes magama. Tema jaoks oli nii väga oluline olla see esimene, kes mulle õnne soovib, ja see läks tal täiega korda 🙂

Ruuben
Foto: Liis Tamra

Ma ei mäletagi, millal ma ise enda sünnipäeva osas viimati elevust tundsin, täiskasvanuna kaob see vist veidi ära. Samas, kui su ümber on inimesed, kes on sellest õhinas, siis on endal ka veidi rohkem rõõmsat ärevust sees. Ja hoolimata sellest, et 7.novembri hilisõhtul käis minust ka väike paanikavärin läbi (skaalal 30st 40ni on number 36 ikka juba rohkem 40 kui 30 😀 ), siis üldiselt oli täitsa põnev olla.

Poisid on ikka ülilahedad. Helistasid mulle reede päeval ja küsisid, et mida ma sünnipäevaks endale soovin. Ütlesin, et mul oleks ülimalt hea meel, kui nad oma toa ära koristaksid 😀 tüüpiline soov vist. Ruuben mõtles korra ja ütles, et okei, aga nad tahaksid midagi osta ja pakkida ka ikka. Ütlesin, et kui nad tõesti midagi osta tahavad, siis valigu sisetunde järgi midagi sellist, mis nad arvavad, et võiks mulle meeldida. Ja panin südamele, et nad ei kulutaks selle peale liiga palju raha. Sellest pidasid nad enam-vähem kinni, aga tundub, et kingitused on ikka mingis Alzheimeri-eelses vanainimeste kategoorias juba 😀

Minu südamed 🙂
Foto: Liis Tamra

Kui eelmisel aastal kinkis Priit mulle näokreemi, siis sel aastal kinkisid nad mulle sellise vidina, mille saan panna ükskõik mille külge, mida ma kõige tihemini ära kaotan ja siis saan selle oma telefoni abil üles otsida 😀 Ruuben nentis küll, et neil endal oleks sellest ilmselt rohkem abi kui mul, kuigi mul on ka võtmed tihti kadunud 😀 No anyhow, äärmiselt praktilise väärtusega jubin ja panin selle siis ühtede võtmete külge, nii et telefoni abil saan leida oma võtmed ja võtmejubina abil oma telefoni. Sellest teisest võib vahel isegi rohkem kasu olla 😀 Reede õhtul kui väljas söömast tulime, siis kilkasid poisid ka veel parklas, et emme on 36, nii äge! 😀 Ma päris lõpuni nõus ei olnud, aga samas, mis sa ikka teed selle vastu 😀

Foto: Liis Tamra

Ma ise mäletan enda lapsepõlvest, et täiskasvanud inimesed tundusid igal juhul räigelt vanad kõik. Selles mõttes alati täpselt ei saagi aru, kuidas lapsed neid vanuseid tajuvad. Siin kohaliku lehe ühel küljel oli just suur pilt Ruubeni muusikaõpetajast ja sees pikk intervjuu. Kuna Ruuben on väga suur Aarne fänn, siis juhtisin tema tähelepanu ka sellele artiklile, et lugegu kui huvitab või aega leiab. Ruuben siis tundis ka huvi, et miks temast nii palju praegu räägitakse ja kirjutatakse ja ma selgitasin, et see on Aarne juubeli tõttu. Ruuben küsis siis, et kui vanaks Aarne sai, kas 70? Ma ütlesin, et ei, 60 sai. Ruuben ütles kergelt imestava, kergelt tunnustava häälega: “Siis on ta isegi nooremapoolne veel ju!” 😀 Mis ma siis ikka selle 36 pärast muretsen 😀

Foto: Liis Tamra

Ja ega ma väga ei muretse ka, kõik on ju tegelikult väga-väga hästi 🙂

Foto: Liis Tamra

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s