Elus tuleb kõike proovida

“Elus tuleb kõike proovida,” ütles mulle kipsi ettevalmistav arstitädi PERHi EMOs, kes oli just teada saanud, et 36aastaselt saan ma kohe-kohe oma elu esimese kipsi. Laias laastus võin ma selle onuheinoliku elutõega muidugi nõus olla, iseasi kas see just kipsis jalale laienema peaks 😀

Õnnetus ei hüüa tulles

Seda jalkaturniiri sai muidugi päris pikalt oodatud. Flora talvekarikas – osalesime seal naiskonnaga juba mitmendat aastat ja see on andnud väga hea võimaluse saada võistluskogemus tugevamate tiimide vastu, kellega tavapäraselt liigas või sõprusmängudes kokku ei juhtu. Annab ikka mõnusa motivatsioonipaugu küll, kui suudad kasvõi sellel piiratud maa-alal, piiratud aja jooksul naiste esimese liiga või isegi meistriliiga klubidele vasta panna, ehk võitagi. Seegi kord õnnestus nelja kaotuse kõrvale saada kaks viiki ja kaks võitu. Naiskonnale, kus enamiku jalgpallikogemus on kõigest 3+ aasta pikkune, on see on ikka väga suur asi 🙂

MRJK naiskond Flora talvekarikal. Loetud minutid enne turniiri algust

Turniir algas 10:30 ja meil oli kohe esimene mäng Maša ja Karude vastu, kes etteruttavalt öeldes lõpuks ka turniiri võitsid. Täpselt ei mäleta, oli see Maša või oli see üks Karudest, kellega ma kõrvuti palli poole jooksma juhtusin. Igal juhul puutus tema jalg minu labajalga õhus selliselt, et see järgmisel hetkel maha pannes oli see juba kehvasti nurga all, mistõttu ma muidugi kogu selle hoo ja keharaskusega vajusin läbi oma hüppeliigese. Kuulsin seda paganama raksakat läbi oma keha ja järgmisel hetkel juba rullusin mööda kunstmuru, võimetu midagi tegema või tiimikaaslastele selgitama. Kõrvalt vaadates jäigi trauma põhjus ilmselt selgusetuks, sest et tugevat-nähtavat kontakti kui sellist ei olnud.

Kokkuvõtvalt võin selle turniiri kohta öelda, et kui 10:30 algas esimene mäng, siis kell 10:45 olin juba EMOs 😀 Hiljem kirjeldasid tiimikaaslased minu turniiri panust muuhulgas järgmiste sõnadega: “Anneli tuli lihtsalt kohale ja vedeles keset platsi”; “Rullis ennast edasi-tagasi”; “Püsti tõusta ei tahtnud”; “Sõna suust ei saanud”; “Jalgpall või asi” 😀 Mis ma oskan öelda – minu inimesed! 😀

Edasi läks juba suhteliselt kiirelt: registratuur, röntgen (kus ma ei suutnud pärast kedra eemaldamist oma jala poole vaadata, sest et see nägi oma tennisepallisuuruse munaga lihtsalt nii rets välja), arst, diagnoos (“hüppeliigese sidemed on katki”) kips, kargud. Raviplaan näeb ette 3 nädalat kipsi, 3 nädalat kanget ortoosi, 6 nädalat raske füüsilise koormuse keeldu. Jalga võib maha toetada alates 3.nädalast ja üle jala käima (karkude toel) võib hakata alates 5.nädalast.

Kokkuvõttes kõlab nagu ravimi infoleht, kus on igaks juhuks kõige hullemad asjad kirja pandud, et siis vähemalt on kirjas ja ei saa kellegi poole näpuga näidata. Kui vaatan täna kalendrisse, siis on jabur panna endale eesmärgiks kuu lõpuks ilma karkude abita käimise. Jabur, aga täna mingi uus reaalsus. See raske füüsilise koormuse keeld paneb muidugi õlgu kehitama, sest et ega see karkudega käimine või treppidest üles-alla hüppamine mingi morsipidu just ei ole. Pidevalt on nahk märg, ma ei saa aru, kas ma kasutan neid karke valesti või? 😀

Harjumine

Esimene nädal läkski suures plaanis uue olukorraga harjumisele. Mida ma saan teha, mida ei saa teha? Autoga ei saa sõita? Okei. Poes ei saa ise hästi käia? Okei. Ütlemata hea ja sooja tunde tekitab aga see, et mu ümber on nii palju inimesi, kes hoolivad. Kes pakub, et viib prügi välja, kes viib tööle, kes aitab poes või apteegis käia, kes toob pärast trenni salaja poest šokolaadi, kes toob mulle tööle lõuna, (kes selle mitu lauda edasi tõstab, et ma kätte ei saaks :D), kes avab uksi või hoiab karke samal ajal kui ma ühel jalal trepist üles-alla hüppan. Ja siis muidugi need vahvad inimloomad, kellele ma pean aeg-ajalt ikka ütlema, et “Ei tee kargujälgi lakke!” 😀 või pidevalt küsima “Krt, kus mu kargud on?” ja soovitama karkudega teivashüppes maandumismatina mitte minu voodit kasutada 😀

Ja eriti siis, kui ma saangi kõigega hakkama ja olengi hetke olukorraga harjunud, puhkan korra ja imestan: Mis kuramuse asi mul jala otsas on? Mul on jalg kipsis? WTF?!

Igas asjas on midagi head

Kuna ma elan maailmas, kus iga asi on millekski hea, siis tuleb siingi need head kohad üles leida. Ja mida rohkem vaadata, seda rohkem neid on.

Õnnetusjuhtumikindlustus – ei hakka mainimagi, et kindlustades tuleb valida õiged kaitsed, minu puhul “ohtlik harrastus” nagu jalgpall seda ka on. Pühapäeval tegin kahjuavalduse, esmaspäeval helistati ja küsiti, et kas vastavalt raviplaanile määrin oma kipsile ikka Lioton geeli 😀 teisipäeval maksti valuraha välja. Gjensidige.

Kodukontor – tundus üleliigne võtta haigusleht hüppeliigese kipsi pärast, kui ma saan väga palju asju oma töös teha telefoni ja arvuti abil. Esimesel nädalal tegingi tööd enamjaolt kodukontoris, sest et jalg tahtis peamiselt pehmetel patjadel puhata 🙂 Hea, et see võimalus on olemas.

Teistmoodi trenn – ei saa öelda, et ma päris tasakaalutu inimene oleks 😀 aga tasakaaluharjutused on trennides alati need kõige raskemad olnud. Täna suudan vasaku jala peal end koha peal ringi keerata, nii et silm ka ei pilgu. Ja hüpata – hüpata suudan vasakuga nii trepist üles, kui alla. Ühest toast teise ja tagasi. Vajadusel koos tolmuimeja, poekottide, kohvitassi (ei läinud tilkagi maha) ja õhtusöögiga. Aga siis ükshaaval, mitte need kõik korraga 😀 Õlad, käed ja kerelihased saavad tugevamaks. Ükskord tegin salaja kätekõverdusi ka 😀

Rohkem aega, rohkem märkamist – mitte et mu trennid oleksid muidu kestnud mitmeid tunde vms, aga ilmselgelt ma täna selle aja veedan staadioni ja jõusaali asemel kodus, väga heas seltskonnas. Sööme, õpime, mängime, arutame maailma asju. Ei saa küll öelda, et see kuidagi halb oleks.

Nädalavahetusel käisin Ruubeniga koos Viimsi kinos. Oli selline hetk, kus poisid valisid erinevad filmid vaatamiseks ja siis pidime splittima. Kui all popcorni eest maksin, siis pöördus mu poole kõrvalkassa teenindaja, kes pakkus, et me võiksime liftiga teisele korrusele saada. Ma isegi ei teadnud, et neil lift on. Äärmiselt armas see temast igatahes oli, Ruuben arvas ka nii. Lisaks arvas veel Ruuben, et MINA tahtsin Anna ja Elsa multikat vaadata ja ta lihtsalt parasjagu OLI VABA ja ta tuli minuga kaasa. Hea multikas oli muidu 😀

Hoolimine – see, et mu ümber on inimesed, kes hoolivad, annab hea tunde ja usu, et a) ma olen oma elus õiges kohas ja b) äkki olen midagi õigesti teinud, et see ära teenida 🙂 Mulle tundub, et suure tõenäosusega on see konkreetne kogemus tulnud minu ellu aga hoopis selle jaoks, et panna mind ennast ka endast hoolima. Et võtaksin aega, puhkaksin, kuulaksin ennast, kiirustaksin aeglaselt ja teeksin neid asju, mis tunduvad minu jaoks õiged. Sest see on asi, mida mitte ainult ei peaks proovima, vaid mida peaks läbi elu tegemagi, iga päev.

Ruubeniga kinost tulles ootas mind laual kimp ja kiri: “Kallile emmele! Kes on nii tubli. Isegi kipsiga. #kipsonvaba”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s