Eufooria ja Meelehärm

Käisin reedel Sportomedica keskuses ortopeedi vastuvõtul. Ta eemaldas kipsi, vaatas EMOs tehtud röntgeni ja jala reaalelus uuesti üle (st painutas jalalaba kõikvõimalikes suundades), kinnitas, et kõik peaks olema korras (st vähemalt mitte rohkem katki kui enne kipsi), et nüüd tuleks paar nädalat tugevat ortoosi kanda (“see on väga hea ortoos!”) ja vähemalt nädal veel karkudega kõndida. Aga seda kindlasti juba nii, et mõlemad jalad on aktiivselt kasutuses ehk et ei mingit ühel jalal hüppamist enam! Vasak jalg hõiskab! 🙂

Sealt kabinetist välja “kõndimine” oli muidugi ebareaalne kogemus, sest et parema talla all puudus igasugune tundlikkus. Näen, et jalg on vastu maad, aga tunne on nagu vati sees. Suurest harjumusest vasakul jalal hüpata, hüppasin sealgi veel üle lävepaku ja sain muidugi kohe ka riielda 😀 Vaikselt hakkasid aga “sipelgad” mööda jalatalda jooksma ja veri ringi käima ning kui õhtul kodus kahe jalaga kindlalt põrandale toetusin ja esimesed ettevaatlikud sammud ilma karkudeta lonkasin, siis oli väikestviisi maailmameistri tunne küll. Joviaalne, eufooriline: “Jeesh, I can do it!”

Nädalavahetusel püüdsingi kättevõidetud vabadust maksimaalselt ära kasutada ja võimalikult aktiivne olla. Jalutasin poistega kinno, siis käisime spaas (kinkisin poistele sõbrapäeva puhul väikse massaaži, mis neile mõlemale väga-väga meeldis 🙂 ), pärast seda söömas ja terve pühapäeva veetsin veel Viimsi kooli võimlas Priidu esimestele käsipallivõistlustele kaasa elades. Seal, 400 lapse seas, oli muidugi eluohtlik karkudega ringi liikuda ja seda siis peamiselt minu jaoks. Aga ära käisin ja ellu jäin, hoolimata sellest, et mingid tüübid suutsid kolmekesi mu jalale otsa kukkuda. Murphy, noh!

Priit oma esimestel käsipallivõistlustel

Ortoosi ja pehme jooksutossuga kõndida oli aga sedavõrd mugav, et kohati läks juba meelest ära, et mingi häda on. Aga siis kui õhtul ortoosi ja soki ära võtad ja näed, kui paistes ja sinine kogu see piirkond seal on, siis on asi eufooriast ikka väga kaugel. Eile õhtul kui vähe nukrutsesin, siis vaatas Ruuben mind kaastundlikult ja ütles, et ma ei muretseks, et küll see jalg pulmadeks ära paraneb. Ma nõustusin, et kindlasti paranebki, iseasi, et kelle pulmadeks. Ruuben pakkus siis, et tema omadeks. Pärast pikemat mõttepausi täpsustas, et see on siis umbes 26 aasta pärast, siis kui ta on 34. Ühest küljest hea meel, et ta seda otsust uisa-päisa ei kavatse teha, enda jala seisukohast pole väljavaated just kõige paremad 😀

Aga nagu teadjad räägivad: kui oled kaelast saadik lehmakoogis, siis tuleb pea püsti hoida, et nina mustaks ei saaks. Sain täna kokku veel ka MRJK füsioterapeudiga, kes mind vahepealsetel nädalatel massaažiga elule turgutas ja täna taastusraviks vajalikud harjutused ette näitas. Tegime kõik harjutused kaks korda läbi ja peab tunnistama, et paremat jalga mul hetkel lihaste ja painduvuse mõttes lihtsalt ei ole olemas. Nende harjutuste abil aga kindlasti saab juba varsti jälle olema. Venekeelsete joonistega, mis ma EMOst kaasa sain, eriti kaugele ei purjetaks ma arvan. Seda enam, et modelli üks jalg oli joonistel ilmselgelt katkise jalaluuga joonistatud, sest see labajalg lihtsalt rippus seal väga kahtlaselt 😀

Esialgne recovery plaan oli järgmine:
– veebruari lõpuks ilma karkudeta käima – check (17.02 seisuga karke ei kasuta ja neid meenutavad ainult jäljed elutoa laes 😀 ja peopesadest kooruv nahk)
– märtsis jõusaali
– aprillis jalgpallitrenni
– mais rahvaliiga

Olen täiesti kindel, et iga eesmärk neist on saavutatav. Peab olema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s