Koduõpe, nädal 1

Koduõppe esimene nädal on seljataga ning tundub olevat õige hetk korraks maha istuda ja mõelda, et kuidas see kõik toimib ja mida saaks paremini teha. Arusaadav, et uues olukorras on kõik: nii lapsed, lapsevanemad kui ka kool ja õpetajad. Usun,et järgmisel nädalal on paljud asjad rohkem ja paremini paika loksunud, nii suhtluskanalid, õpikoormus kui ka kõik muu. Omaette märgiline on muidugi see, et koduõppe esimesel päeval alkopoed alkoholist tühjaks osteti. Ma kujutan ette, et seda siis peamiselt ikkagi lapsevanemate poolt 😀

Suurem vend väiksemat õppetöös aitamas

Nädala teine pool hakkas siin ka juba rohkem ilmet võtma. Nägin koostööd. Sünergiat veel mitte, aga koostööd. Asi seegi. Raskem kui kodutööd ja õppimine, on laste jaoks ilmselgelt sõpradest ja klassikaaslastest eemal olemine. Paar korda on nad pärast õppimise lõpetamist öelnud, et “Oh, ma lähen X või Y-ga õue”, aga siis tuleb kohe jälle meelde, et see peab praegu veel ootama. Ruubenil oli reedel klassijuhatajatund videokõnena. Terve klass oli kohal ja näha oli, kui rõõmsaks sõprade nägemine ja nendega suhtlemine tegi. Sellest ongi praegu ilmselgelt kõige suurem puudus.

Klassijuhatajatund, märts 2020. Koolivorm on seljas, padjanägu on peas, porgandid on käepärast.

Kui muidu kõik enam-vähem toimis ja ilmad olid ka piisavalt ilusad, et poistega õues, spordiväljakutel ja mere ääres jalutamas ning trennis käia, siis neljapäeva õhtul läks olukord kergelt öeldes huvitavaks. Tulime Priiduga õhtuselt jalutusringilt ja ta ütles, et sooviks tuppa kaasa võtta mingi oksa, millest siis mingi asi voolida. Et isa juures koguaeg nikerdab puiduga, tehnoloogias on ka kõva käsi ja hullult meeldib. No mis mul selle vastu saaks olla, eksole? Valisime siis mingi mõistliku oksa ja läksime tuppa.

Eks ma veidi olin alguses skeptiline, aga poiss ise oli nii sihikindel, et ega ma siis väga ei muretsenud ka. Vaatasin töövõtted üle, lugesin sõnad peale ja nii ta siis toimetas, eesmärgiks voolida võinuga. Kui ühel hetkel oks kolksuga põrandale kukkus ja köögikraan lahti keerati, sain aru, et midagi on untsu läinud. Noh, ja seal ta siis oli – vasak pöial veejoa all ja kibe nentimine, et ikkagi pekki läks. Keerasin siis vee kinni ja üritasin aru saada, mis ja kui katki on. Võimatu – verd lihtsalt voolas. Joana. Pakun, et möllasime ca 5-7 minutit, et verejooks nii palju kinni saada, et saaks üldse haava näha. Pagan, see oli terve pöidlaotsa ulatuses, nii et mu esimene mõte oli, et äkki on vaja sellega midagi teha – ma ei tea, õmmelda? Pole ju arst, et ise selle vajadust hinnata.

Pärast mõningast aktiivset mõtlemist sain aru, et ma ei saa temaga lihtsalt traumapunkti sõita. Valisin 112 ja selgitasin olukorra ära. Ütlesin, et igal teisel juhul ma juba sõidaks, aga kuna ma just olin haige ja mul on olnud kontakt koroonapositiivsega, siis mida ma tegema peaks? Häirekeskuse töötaja kaardistas olukorra, küsis väga palju täpsustavaid küsimusi ning helistas veel ka kaks korda tagasi – ikka selleks, et täpsustada minu ja Priidu tervislikku seisundit. Lõpuks ütles, et nad peavad saatma nn koroonakiirabi, kuna nad ei saa tavaarste ohtu panna. Arusaadav.

Järgmiseks helistas mulle juba “koroonabrigaad” – täpsustasid samuti minu ja Priidu tervislikku seisundit ja hetke olukorda. Mitme kõnega sai selgeks see, et nad ise ei tee kohapeal midagi (mida ma natuke lootsin, kuna tundub pigem lihtne vigastus), vaid peavad meid toimetama Lastehaigla traumapunkti. “Ma küll ei tea, kuidas te sealt tagasi saate,” ütles kiirabitöötaja ja tunnistas, et olukord on ootamatult keeruline ning Lastehaigla ei ole kohe ka valmis võimalikku viirusekandjat vastu võtma.

Arutasime veel võimalikke stsenaariumeid, naisterahvas konsulteeris vahepeal ka Lastehaiglaga ning jõudsime lõpuks selleni, et läheme kohale ikkagi oma autoga, sest see tundus ainuke kindel lahendus, kuidas me pärast koju tagasi ka saame. Sain kaasa telefoninumbri, kuhu helistada, kui Priiduga traumapunkti ette jõuan. Selleks ajaks oli Priidu kaart juba ette valmistatud, samuti tema personaalne ooteruum, küll aga ei tahtnud nad mind sinna lähedalegi lasta. “Siin on praegu palju inimesi ja neil ei ole seda, mis on teil,” selgitas õde telefonis kergelt kahetseva naeruga. Nojah, ma ei tea ju isegi, mis mul on või oli, aga sain ja saan kõigesti aru.

Mul oli ca 5 minutit aega, et Priit, kes on meditsiiniliste protseduuride suhtes eriti hellik, ette valmistada selleks, et ta peab selle kõik üksi läbi tegema. Et see on vajalik tema sõrme jaoks (et see poleks tulevikus nagu ahjus lõhki läinud viiner) ja teiste inimeste, ka arstide jaoks. Et see kõige hullem – näppulõikamise hetk – on juba möödas ja kõik need inimesed seal tahavad talle ainult head. Ja see töötas! 🙂

Õde tuli Priidule auto juurde järgi, pani talle maski ette ja viis muust massist eraldatud ooteruumi, kus ta siis üksi arsti ootas. Pärast sõrme ülevaatust, mis tema kirjelduste järgi toimus kaitseriietuses-kummikinnastatud õdede ja arstiga, nii et tema veel mingi ekstra kaitsekilbi taga oli, tõi õde ta auto juurde tagasi ning rääkisime kiirelt läbi autoakna ca 3m tagant kõik jutud ära, lisaks rääkisin arstiga telefoni teel. Selgus, et õmmelda vaja polnud, kuid haavale tõmmati stripid ja seoti korralikult kinni. Nädal aega kuivas hoida ja valikuline vabastus kehalisest kasvatusest 😀

Edukalt traumapunktist tagasi. Koos suveniiriga.

Mis selle loo kokkuvõtteks öelda? Äärmiselt positiivne, soe, hooliv ja professionaalne kogemus nii 112, kiirabi kui Lastehaiglaga suhtlemises. Teisalt vägagi hea näide, kuidas üks muidu nii lihtne trauma võib osutuda ootamatult keeruliseks pusleks, mida peavad omavahel klapitama mitu inimest ja asutust, kui sinna juurde lisada see maagiline koroona-faktor. Ma ei jaksa isegi enam argumenteerida, kui oluline on KÕIKI haigustunnustega inimesi testida, et viirus kontrolli alla saada. Ikka selleks, et kaitsta neid, kes veel ei ole haiged.

Ma olen nii uhke Priidu üle, kes selle traumapunkti elamuse üksi läbi tegi. Kokkuvõttes oli ta ära ca tunni, millest enamiku aja küll ootas, sest tegeleti eelmise patsiendiga. Mulle tundus, et ta oli ise ka endaga rahul, kindlasti andis see kuhjaga juurde usku ja enesekindlust, mis tuleb tulevikus kasuks. Meie karantiiniperiood peaks lõppema nädala pärast. Tulgu see nädal sündmustevaene! 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s