Koduõpe, nädal 3

Kui koduõppe kestvuse kohta võis siin paar nädalat tagasi roosasid illusioone luua, siis kolmanda nädala lõpuks oli minul ja paljudel tutvusringkonnas üsna kindel ettekujutlus, et lapsed sel õppeaastal enam kooli ei lähe. Parimal juhul ehk lõpuaktusele, kuigi mis mõte sellelgi enam oleks? Ehk et kuigi alguses võis olla uue koolikorralduse kohta kõigil, eriti lastel, teatav elevus, siis nüüd tundub mulle, et rõhuasetus võiks natuke muutuda. Üks asi on kaks nädalat end järjel hoida, varem õpitut mitte ära unustada, korrata, harjutada ja ehk mõne uue asjagi õppida. Paar kuud end ise koolitada, on juba selline oskus, mis puudub paljudel täiskasvanutelgi, mis siis lastest rääkida.

Selge on see, et mida pikemaks koduõppe periood kujuneb, seda erinevamate tasemetega lapsed kooli tagasi lähevad. Kes ongi helgem pea ja haarab lennult, sellel ei ole keeruline need paar-kolm kuud iseseisvalt kõike omandada. Kuigi uskuge mind, et ka siis ei ole need teadmised sellised, mille saab koolis koos hea õpetajaga. Selliseid oivikuid on klassis tavaliselt üks-kaks tükki, enamik õpilasi vajab uut materjali omandades vähemal või rohkemal määral õpetaja (olgu siis väljaõppega pedagoog või kodune amatöör-õpetaja) tuge. Ja siis on kindlasti igas klassis ka paar sellist last, kellel ongi raske. On täiesti ettekujuteldamatu, et paari kuu pärast oleks neil kõigil sama teadmiste baas, mille pealt õppeprogrammiga edasi minna.

Kui niikuinii peaks pärast koduõppe lõppu tegema päris olulisel määral kordamist ja teadmiste tasandustööd, siis kas poleks lihtsam, kui seda ei peaks tegema absoluutselt kõikides ainetes? Keskendudagi koduõppe perioodil neile ainetele, mis ehk õpilastele üldiselt kergemalt tulevad? Ma ei tea, lugeda rohkem, teha ära kõik loovprojektid jms. Jättagi need keerulisemad ained ja teemad selleks ajaks, kui saab jälle rohkem õpetajaga koos õppida? Sellisel juhul jääks see tasandustöö ära kõigis ainetes ja mulle tundub, et lihtsam oleks nii õpilastel kui õpetajatel. No ja lapsevanematel ka muidugi.  

Teise või neljanda klassi materjal ei ole muidugi veel selline, mille aitamise või õpetamisega kodus hakkama ei saaks, aga arvan siiski, et ei ole ka päris õige panna last mitmeks kuuks iseseisvalt näiteks võõrkeelt omandama. Üks videotund nädalas õpetajaga tundub selles võtmes natuke vähe. Samas tundub isegi neljanda klassi inimeseõpetuse materjal piisavalt keeruline, mida ei saa selgeks kui lihtsalt uus osa raamatust läbi lugeda ja selle kohta töövihik täita. Et seal päriselt ka mingid teadmised juurduks, oleks minu hinnangul vaja iga uue teema juurde selgitavat-arutavat videotundi koos õpetajaga. Või siis peaks korraks läbi arutama, milline on kogu selle protsessi juures lapsevanema roll. Kas lapsevanem peaks end kurssi viima, mida mingis aines riiklik õppekava eeldab ja suutma siis hinnata, kas ta lapse teadmised on piisavad, et läbida kontrolltöö või tasemetöö? Kui paljud on täna valmis või võimelised seda tegema?

Korraks läksin kogu selle koduõppe peale närvi ka. See võis olla umbes seal, kus Stuudiumisse tekkis õpetaja poolt mingi ülesande täpsustus, ilmselt  pärast seda kui osad lapsed olid ülesande juba ära saatnud. Vaatasin seal neid kõiki nelja hüüumärki ja mõtlesin, et tegelikult on kogu see olukord ikka väga kurb. Et mis siis nüüd nii hirmsat juhtub kui laps kahe kuuga kodus ei omandagi kõike seda, mis Sul plaanis oli või ei teegi kõike 100% nii nagu Sina mõtlesid või tahtsid? Kooliharidus on loomulikult oluline, aga mulle tundub, et hetkel on meil suuremaid probleeme kui see, kas lapse loovtõõs on paar lauset liiga vähe või mitte. Täna peavad paljud perekonnad mõtlema selle peale, kas või kuidas ema-isa homme, ülehomme, järgmisel kuul tööd teevad ja perele jätkusuutliku elu tagavad. Stressata siin veel lisaks paari lause või valesti lahendatud ülesande pärast tundub mingis mõttes lühinägelik. Hetkel võiks juba rohkem muretseda selle pärast, kuidas lapsed koduseinte vahel emotsionaalselt ja vaimselt terveks jätta. Olukorras, kus nad igatsevad oma sõpru, trennikaaslasi ja tavapärast elu. Olukorras, kus päris paljudel on elus esimest korda sünnipäev, kuhu ei tule ei sõbrad ega vanaema-vanaisa. Tundub justkui suurem traagika, kui see lause esimene täht, mis ununes jälle suureks minna või kuupäev, mis jäi panemata.

Kui ma ei suuda mingite asjade vahel valida või otsustada, siis kasutan tavaliselt 5-reeglit. Need on sellised suunavad küsimused, mis aitavad asju suures plaanis paremini võrrelda. Näiteks kui meil oli kunagi plaan naiskonnaga treeninglaager korraldada, siis langes lõplik nädalavahetus täpselt sellele ajale, mil oli mu onu juubel. No mida valikut? Kirglik hobi, parimad sõbrad, tõenäoliselt meeletu hulk hindamatuid mälestusi ja naeru vs üks õhtu sugulastega, kus pole tõenäoliselt midagi sellist, mida ma juba näinud või kogenud ei oleks. Ma olin täiesti hullumas ja leidsin siis kuskilt selle 5-reegli, mida kasutada. Küsimus oli järgmine: kummast üritusest loobumisest oleks mul rohkem kahju? 5 päeva pärast: treeninglaager; 5 nädala pärast: treeninglaager; 5 kuu pärast: tõenäoliselt siiski treeninglaager; 5 aasta pärast: onu juubel. Pannes end olukorda, kus 5 aasta pärast oleks uus juubel ja seal tuleks näiteks korrakski küsimus, et kus ma eelmine kord olin, siis oleks ikka piinlik küll öelda, et olin treeninglaagris. Oleks siis mingi olümpiasportlane või midagi. Ühesõnaga, sain seda harjutust tehes aru, mis on suures pildis olulisem ja läksin kerge südamega onu sünnipäevale. 

Kas seda saaks rakendada täna ka koduõppe puhul? Absoluutselt. Loomulikult olen nõus, et lastel peab jääma mingi rutiin ja eks see kooliasjadega tegelemine aitab mingis mõttes ka vaimselt tervemaks jääda kui niisama kodus passimine. Aga siiski – pikas perspektiivis – kui sa 5 aasta pärast tagasi mõtled, siis mis sa tahad, et meenuks? On see märkus Stuudiumis või on see midagi muud? 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s