Kuu aega karantiinis

Voltisin esmaspäeval konna omale. Sellise sinise ja hüppava. 34 cm kaugust ja 22 cm kõrgust on hetkel ametlikud maailmarekordid, aga mul on tunne, et need numbrid saavad siin lähiajal ka ületatud. Tiigri värvisin ka lõpuni ära. Leiba ei ole veel küpsetama hakanud, aga ega ma ka lõputult vastu ei pea enam! Mida kõike karantiin inimestega ei tee!? 

Tiiger

Eelmise nädala lõpuks saigi siis juba neli nädalat täis sellest ajast, mil kodukontorisse, kodukooli ja karantiini jäime. Aeg läheb ruttu ja samas üldse mitte. Inimene on ikkagi sotsiaalne olevus ja see on täiesti kirjeldamatu, kuidas inimeste nägemine võib rõõmu valmistada. Ühel õhtul jalutasime Gretega kolmemeetrise vahega ja diagonaalis lihtsalt mäest üles Kristi juurde, kus aiaservale oli kahemeetriste vahedega pandud prosecco 😀 Kiire pitstop ja koju tagasi.

Ja samas siis on vahepeal täiesti bi-polaarne tunne, kui tunnen, et tahaks inimesi näha, aga samas valmistab iga kõnniteel või poes liikuv inimene absoluutset õudu! 😀 Esmaspäeval käisin kontoris ja tõin ühe lisakuvari koju. Ausalt öeldes tundus mulle juba autorooliski, et kõik teised liiklejad on mulle liiga lähedal. Proovisin köhatades neid sundida pikivahet suurendama, aga ei midagi!

Viimased nädalad on tegelikult siin hullumajas pisut rahulikumad ka olnud. Poisid käisid aprilli alguses üle pika aja lõpuks ka isa juures. Ohtlik periood lõppes ja minu jaoks tähendas see vaba nädalavahetus ka väikestviisi puhkust. Priit jäi isa juurde kauemaks, mis tähendab, et eelmine nädal saime Ruubeniga kahekesi seda kodus olemise asja pusida. Mitte, et see mingi morsipidu oleks, ikkagi Ruuben, eksole. Aga oli mingi kõva 7 päeva, kus nad vähemalt omavahel ei kraagelnud, asi seegi!

Kui ärkamiseks on liiga vara, aga matemaatikat tuleb ikkagi õppida.

Sain vahepeal ühe väikestviisi kangelasteoga ka hakkama. See oli umbes täpselt siis kui Ruuben Kehras oli ja samal ajal oli vaja siin Fortnite’is üks skin hankida, mille kallal Ruuben oli juba nädal aega vaeva näinud. Ja no loomulikult see oli siis selline “one day only” võimalus (pärast tuli muidugi välja, et asi polnud pooltki nii dramaatiline 😀 ), mille ma siis veidi vastumeelselt, veidi käte värisedes vastu võtsin. Sest et Fortnite ikkagi! 😀

Kui mul millestki kahju on, siis sellest, et ma ei saanud ennast ise ca 2m kauguselt selja tagant pildistada sel hetkel kui ma ärevalt diivani serval istusin, mobiili videokõne peal, põlvede vahel ja telekaekraanile suunatult hoidsin, nii et Ruuben nägi kõike live’is ja sai mind juhendada 😀 Xboxi pult oli samal ajal kramplikult käte vahel ja siduriniõlu igaks juhuks nii enam-vähem käeulatuses. Priceless tõesti! 😀

Ja siis need vaiksed kommentaarid teisel pool telefoni, et “pagan, ma unustasin selle asja ära, seal ju ei saagi..” ja siis valjemalt “Emme, kõik on hästi! Aga ÄRA NÜÜD SURMA SAA!” Meeleolukas on vähe öelda selle kohta, aga vähemalt ära tõin! Deadpool’i skin ja surma ei saanudki! 😄 

Ära tõin!

Ruubeniga värvisime mune ka eelmisel nädalal ja käisime niisama õues uitamas – ilmad on seda vägagi soosinud. Jooksmas olen saanud ka käia mingi käputäis kordi. Iga korraga on tunne parem olnud, kuigi jalg on võib-olla kuskil 75% peal sellest, mis ta võiks olla. Liikuvuse poolelt näiteks. Ja ega need hüppeliigesed võrrelduna veel päris sama suurusega ei ole ka. Positiivne igatahes, et jooksuliigutust teha saab ja väikest põrutust talub, seegi oli siin kuu aega tagasi kindlalt välistatud. 

Kuskil Kelvingi kandis

See nädal peaks kõigist eelmistest veel erilisem olema. Lisaks sellele, et sajab laia lund nagu aprillis ikka, on pühapäeval Ruubeni sünnipäev. Ruuben, kes tema enda sõnade järgi on minu kõige normaalsem poeg. Ruuben, kes arvab, et ma peaks üldse olema õnnelik nagu lotovõitja, et tema endale sain, sest et teistel emadel juba sellist lusti ei ole. Ruuben, kes enda sõnul on majesteetlik ja eriline nagu kõige värvikirevam pühademuna. Et siis 9 saab selline präänik.

See majesteetlikkuse osa võib-olla tekitab kõige suuremaid küsimusi, aga muidu olen kõigega nõus. Ahjaa, see normaalseima poja küsimus ka ikkagi. Priiduga aeg-ajalt jõuame ikka kuidagi sinnani, kus pean nentima, et Ruuben ei ole 100% sassi läinud sünnitusmajas, kuna ma olin temaga seal iga sekund koos. Iga sekund. No nii on lihtsalt. Lotovõit! 😀

Jackpot

Kooliga on jätkuvalt nii, et on paremaid ja halvemaid päevi. Eile sattus kuidagi nii, et mõlemal oli samal ajal veebitund, mis siis tähendas seda, et Priit oli oma eesti keelega ühes toas ja Ruuben kolis oma mudilaskooriga elutuppa 😀 Kui on asju, mis mulle LUSTI pakuvad, siis need on ilmselgelt mudilaskoori ja rütmika veebitunnid 😀 Ja no igal juhul kiidan õpetajaid, kes jaksavad juba kuu aega seda jama taluda ja vastu peavad. Ja siis mingeid lahedaid ülesandeid ka välja mõtlevad, nagu näiteks gps kunst Ruubeni kekatunnis. Aga kui päris päris päris aus olla, siis järgmise nädala koolivaheaega ootan küll väga. 

Eelajalooline kukepea

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s