2020

Eelmise aasta lõpus aastale tagasi vaadates (nagu ikka kombeks on teha), oli üsna selline lõpuni põlenud säraküünla tunne. No selline, et natuke nagu viskab veel sädet, aga üldiselt on vars juba söestunud ja kohe teeb “susssss”. Ma ei ütle, et terve aasta oli üdini halb. Ei, kindlasti mitte. Küll aga oli see nii intensiivne kõigis oma värvides ja emotsioonides, et kardan, et see põletas mu aasta lõpuks lihtsalt läbi. Liiga palju sai antud ära kõigile teistele, liiga vähe sai jäetud endale. Optimistina ütleks, et klaas on pooltühi, kuigi tegelikult on põhjas auk ja klaas kuiv. Ei, mingeid joomisnalju pole mõtet teha 😀 Aga kui 2020 kiirelt ja kompaktselt kokku võtta, siis mahub siia tegelikult väga-väga palju.

jaanuar

Murdsin jaanuari lõpus hüppeliigese sidemed ja olin elus esimest korda kipsis. Polnud aimugi, mida see tähendab ja kui pikk on taastumine. Käelihased said tugevaks, vasak jalg ka. Tasakaal sai palju paremaks. Parem hüppeliiges paranes mängukõlbulikuks (nii et mängisin ilma teibi või sidemeta) alles augustiks. Ca aasta aega hiljem ütleks, et igapäevaselt ma seda ei tunne, aga üks jalg on teisest ikkagi natuke kangem. Sidemed ju ikkagi, mitte luu. Detsembri lõpus tundsin esmakordselt ka mingeid enneolematuid emotsioone, kui hüppekas hakkas niisama heast peast valutama. Vanadus ja ilmamuutused, mis muu!😄

veebruar

Suurema osa veebruarist veetsin tegelikult juba kodukontoris ja hüppasin ringi kas karkudega või karkudeta. Jäin eemale ühelt tööalaselt oluliselt sündmuselt, mis tegi mind ütlemata õnnetuks, aga mis teha. Juba kolme aasta pärast toimub see mess jälle! 😀 Kuu lõpuks käisin juba omal jalal ja ilma karkudeta ja samal ajal olin iga päev hirmus närvis, et kogu see paranemisprotsess nii kaua aega võtab. Oh, oleks ma teadnud, kui kaua, ma oleks ammu hulluks läinud! 😀

märts – aprill

Märtsis läks lahti kui nii võib öelda. Koduõpe ja karantiin. Olin lähikontaktis koroonapositiivsega, ise ka samaaegselt tõusude ja mõõnadega haige, aga kuna mind ei testitud, siis lõpuni ei teagi, mis see täpselt oli. Koduõppe esimesed nädalad olid väga rasked – tuli õpetada neid väikseid inimesi kaugelt õppima, pidevalt kontrollima, jälgima, juhendama, uut materjali koos läbima. Päris korralikult tõusnud koormus tegelikult. Ajapikku sai asjast asja, kuigi pikapeale hakkas osade õpetajate suhtumine ka närvidele käima. Lastest oli tegelikult kahju – isegi kui vahepeal oli fun ja lõbus, siis lõpuks hakkas see olukord kõigile ajudele, lünkadest teadmistes ei hakka üldse rääkimagi.

Ja täpselt ei saa enam arugi, kas see kõik oli töö kõrvalt või oli töö selle kõige kõrvalt, aga kuidagi tuli seda kõike klapitada. Lisa sinna juurde see, et kaubandus pandi lukku, kliendid canceldasid projekte ja üleüldiselt oli selline paras ärevus ja teadmatus tuleviku osas siis.. ega see lihtne ja rahulik aeg ei olnud. Aprilli lõpus lisas elule värvi loomulikult Ruubeni sünnipäev. Mees sai 9, sel aastal on nö juubel. Ei jõua ära oodata! 🙂

mai

29.mail tähistasime Priidu sünnipäeva hommikuse päikesetõusu vaatamisega Randveres. Sama päeva lõunal käisin notaris ja ostsin päris oma kodu. Eks neid ühiseid ole olnud ennegi, kuid see on eriline selle poolest, et on päriselt minu (okei, panga) ja ma ei pea muretsema kellegi teise tujude või tahtmiste pärast. Korter sai valitud selline, millega seoses tekkis mul just SEE tunne. Esimene, mis portaalides silma jäi ja viimane, kuhu kohapeale vaatama jõudsin. Poisid kusjuures ei näinud seda enne kui sisse kolisime 🙂 Tunne, et see on õige ja nägemus, milline see kodu ühel heal päeval välja hakkab nägema, tuli kohe. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga minu veres voolab küll omajagu tammsaarelikku tõdejaõigust või siis knuthamsunlikku maaõnnistust. Mind on alati köitnud nö arenguromaanid ja filmid, kus mitte millestki tehakse midagi. Midagi ägedat siis 😀 Ja kuidagi märkamatult olen ma ise selle sama portsu otsa sattunud, kus ma muudkui putitan ja värvin ja ehitan ja planeerin. Ja see on äge!

juuli

Esimesel juulil kolisime ühe päevaga üürikast oma uude koju ja remont võis alata! 😀 Millal lõppeb – ei tea! 😀 Kohati ajab ikka närvi ka, et kõike ei saa kohe ja kõik on pooleli jne. Ja siis avastan jälle, et algsest mõttest on saanud midagi hoopis muud ja ägedamat. Sest et nõmedamaks ju ikka ei teeks. See protsess, kuidas mingid asjad paika loksuvad või kuidas sünnib kodu (kuidas maja vajub! 😀 ) – see on lihtsalt nii tore! Loomulikult tahaks minu kannatamatu loomus, et aega ja vahendeid oleks tulemuse loomiseks rohkem, aga on nagu on. Pealegi, las maja vajub!

juuli üks ägedamaid nädalavahetusi möödus üldse sõbrannadega Pärnus, kus ühel õhtul sain proovida Kardashaaani glamuurset elu. Väga naljakas õhtu oli😄

Sõbranna: “Kena mees kella 11 suunas!”
Kardashaaan: “AM või PM?” 😄

Suurim rõõm ja üks suuremaid elumuudatusi oli kindlasti see, et Hera tuli pärast aastast võõrsilolekut koju tagasi! 🙂 Üürikasse nimelt teda võtta ei saanud, nii oli ta ca aasta meist eemal. Imelik on see, kuidas mingid asjad või mõttemustrid ikka lapsepõlvest külge jäävad. Ma mäletan, et ma tahtsin nii väga endale lapsena koera. Isa ütles, et korterisse koera ei võta ja seda saab kaaluda ainult siis kui majas elada. Ja siis tuli välja, et ma olen terve elu samamoodi mõelnud! Hera tuligi meie perre siis kui ridakas elasime ja üürikas elades otsisin ja vaatasin koguaeg võimalusi, kas maja või ridaka soetamiseks. Aga siis vaatad neid Viimsi hindu ja vastad Swedbank’i klienditeenindajate küsimustele “Aga teil uut elukaaslast ei ole või?” 😀 ja siis on nagu lihtsalt WTF.

Õnneks sattusin Instas jälgima ühte lahedat koera – Eddie the retriever. Ma arvan, et ta on maailma kõige õnnelikum koer. Tema ja tema väikevend Ollie 😀 Ja arva ära – nad elavad korteris, mitte majas. Väga huvitav, kuidas see võtab nagu terve elu, et aru saada, et pole oluline, kus sa elad, vaid kuidas sa elad. Noh, eeldatavalt hästi, eksole. Aga just see, et kui palju sa selle loomaga tegeled, kui palju sa hoolid, kui palju sa oled olemas. See on iga kell etem kui.. ma ei tea.. lihtsalt aed? Ühesõnaga, Eddie, õigemini tema “vanemad” muutsid minu mõttemaailma ja kõik sai korda kiiremini kui oleks osanud arvatagi. Arusaamast, mida ja kuhu täpselt vaja on, läks tehinguni ca kuu. Magic!

august

Vahepeal algas muidugi ka jalgpallihooaeg, kus ma mõtlesin, et osalise mänguajaga võin kaasa lüüa. Jalg oli alguses selline.. ca 75%. Enne mängu läks korralik “kips” hüppekale ümber ja nii ma ennast jälle algkoosseisust avastasingi. No ja see algus oli ikka ütlemata raske, seda enam, et tundsin ju, et ma ei saa, ei jõua igale poole nii ruttu kui vaja, et ma siiski hoian jalga või et ta siiski ei ole veel nii hea. Mõnes mängus sain veel lisaks haiget, nii et lonkasin mängust enne lõppu ära. Ükskord varem proovisin optimistlikult juba ilma teibita mängida, aga jalg väsis ikkagi teise poolaja keskpaigaks nii ära, et ei suutnud üldse enam ennast hoida või kuidagi olla. Seega läks elastik alati peale.

Kuskil augusti keskpaigast tuli platsil hea tunne. Elastik või mitte, aga jaksasin olla ja teha ja ehk ei muretsenud nii palju. Jah, vahepeal küll treener vallandas mu 😀 aga õnneks võeti jälle tagasi 😀 Hooaja viimased mängud mängisin juba ilma toestuseta. Ca 9 kuud traumast ainult läkski.

Augustis alustasin ka oma kolmanda tätoveeringu tegemist. Alguses arvasin, et saab päevaga valmis, aga ei saanudki, sain ainult kontuuri. Kui ma kunagi esimese tegin, siis lubasin endale, et ma üle kolme ei tee. See on ju sõltuvus, mis läheb nii lihtsalt näpu vahelt ära. No ja siis ma tükk aega mõtlesin, et kolmandaks tuleb midagi lastega seotut. Aga siis leidsin üldse ühe ilusa sleeve’i ja tegin selle 😀 Hea uudis on, et seda saab tegelikult kunagi randmeni pikendada, nii et on ikka kolmas tätoveering 😀 Ise olin nii õnnelik kui selle avastasin, oluline on muidugi seejuures iseendale valetada 😀

september

Tätoveering sai septembris ilusa lõpu, nüüd jääb siis üle vaid oodata, millal tuleb sellele ilus jätk, kuigi ka see on mul vist juba pildina olemas 😀 Tegelikult on selle tätoka praegune suurus ideaalne: saan kanda pool-kolmveerand varrukaga särke ja kleite, nii et tätokas välja ei paista ja olen ametlik. Samas saan varrukad ära võtta ja olla rebel 😀 Priit ja eriti Ruuben alguses kartsid seda tätokat veidi, aga üldiselt vist vähem kui mu kulme kevadel 😀

Septembris toimus ka järjekordne Oandu-Ikla matka etapp, aga see oli kuidagi nii mõttetu tee, et selle kohta pole isegi postitust teinud. See tuleb muidugi tagantjärgi ära parandada, et ajalugu ei jääks auklikuks. Aga mõttetu- jah. Seda ütlesime kõik ühest suust 🙂

oktoober

Oktoober möödus küll suuresti jalgpalli tähe all. Kõigepealt võõrustasime koduväljakul naiste rahvaliiga poolfinaalis Valga naiskonda, keda võitsime 2:0. Tõenäoliselt meie üks parimaid mänge sel hooajal üldse. Seejärel võõrustasime koduväljakul Vändra naiskonda, kelle alistasime väga vihmases finaalis ca 150-pealise kodupubliku ees samuti 2:0. Oli see vast mäng ja milline emotsioon teist aastat järjest naiste rahvaliiga ära võita! Huh, praegugi tulevad külmavärinad kui sellele mõelda!

november

Novembris oli mul sünnipäev. Mitte et see muidu niiväga oluline oleks, aga mulle meeldis, mis sellel peol või pigem tagasihoidlikul koroonaaegsel koosviibimisel sündis. Isetehtud struktuurmaal (mis sai muidugi oluliselt Melandia abi), mis sobis lõpuks täiesti ideaalselt mu magamistoa seinale. Sinna tuppa ma ta mõtlesin ka tehes, aga teise seina. Lõpuks sai veel paremini kui alguses mõeldud. Lihtsalt imeline. Ja ma poleks elusees arvanud, et natuke värvi ja pahtlit ja tähetolmu. Ja voilaa!

Novembris läks KÜ-s mingi maru imelik asi lahti. Kõigepealt käis elektrik, kes pidi midagi kontrollima ja vaatama, mille käigus siis igaks juhuks lülitati vool välja kahes trepikojas. Pärast tööde lõppu, kus väidetavalt midagi ei tehtud, lülitati vool tagasi sisse, mille peale kahes trepikojas lendas korterites elektroonika õhku. Seda janti ja vaidlemist oli üksjagu ja ega see lõppenud pole veel tänaseks. Pärast KÜ esimehe selgitusi, kuidas juhe läks ise seina sees katki, sest et maja vajus; ja et tegelikult oli kõik väga hästi kohe peale tööde lõpetamist (olin ise kodus, kohe läks jamaks) 😀 pärast põhjus-tagajärg seos loomist ja selgitamist kõigile, et selle teemaga pöörduvad kõik kahjusaajad ühiselt kohtusse, et teenusepakkuja hüvitaks omavastutusedki, kandis KÜ esimees osadele kahjukannatajatele 200 € oma isiklikult pangakontolt. Hmm. Ma nagu üritan mõelda, et millisel juhul ma oleks nõus oma taskust kinni maksma kahju, mille on põhjustan mingi suvaline vend mingitele suvalistele inimestele. Hmm. Ei tule ühtegi varianti pähe, välja arvatud ehk see, et ilmselt see raha ei olnudki nii väga tema enda taskust. Huvitav, kas pole.

detsember

Enne kui uues kodus esimesi jõule sai pidada, tuli üks jama veel. Nimelt KÜ poolt organiseeritud kanalisatsioonipüstakute vahetus. Selle käigus lõhuti maha jupp köögi seina (mis küll kaeti hiljem kipstahvliga) ja veel suurem jupp wc seina. Minu ainus rõõm oli, et ma ei olnud nendes ruumides veel remondiga alustanud. Küll aga oleks soovinud ise valida, millal ma seda tegema hakkan. Töö, mille ma kujutan ette, et oleks saanud ära lahendada päevaga, tegid nemad 3 päeva, sh lõppesid tööpäevad kell 2-3, sh oli ühel ööpäeval wc kuivkäimla. IU!

Ja siis üritad nagu kõige selle kiuste nulgu ehtida ja küünlaid põletada ja mingit hubasust ja soojust luua, endal on külmkapi taga kipsplaat ja roosa vaht 😀 mida kuradit noh. Ja siis mingil täiesti lambihetkel, kui koolist tuli kiri, et distantsõppele jäämise puhul on soovijatele toidukotid, mille sisu on a la piparkoogitainas, mandariinid, hapukapsas jms, siis .. siis ma hakkasin lihtsalt nutma, sest et see kõik tundus nii paganama kurb. Kõik need laulud või tantsud või etendused, mis jäävad lastel tegemata ja nägemata, sest et on mingi paganama koroona. Ja siis söövad kõik neid mandariine ja piparkooke kodus omaette. Oeh 🙂 Loomulikult oli kooli poolt üliarmas sellised kotid lastele organiseerida. Ja loomulikult sain ma ka sel hetkel aru, et ma olen täitsa katki, kui selline asi mind nii murrab. Katki, läbi, tühi, lõpuni põlenud.

Vaja on rescue plani 🙂

2 kommentaari “2020

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s