Märka meniskit

Naiste jalgpall – see pole spordiala, vaid diagnoos. Mulle vähemalt tundub juba nii. Kui ma olin eelmise aasta lõpus kahekuulise trennipausi teinud, et puhata vaimu ja vasakut alaselja-/kannilihast 😀 ja seejärel keskmise suurusega “hurraaga” aasta alguses trenni tagasi läksin, siis läks aega täpselt kolm trenni, kuni uue vigastusega koju jäin.

Esialgu ei saanudki nagu aru, et mingi tavapärasest tõsisem jama on, mõtlesin, et lihtsalt trennist kange olek, aga kui põlv teisel päeval paiste läks ja enam korralikult kokku-lahti 😀 ei käinud, siis mõtlesin, et wtf, noh?! Jah, mingi sinikas tõesti põlve siseküljel oli, aga millal neid sinikaid pärast trenni ei ole? 😀 Igal juhul ei olnud see midagi nii tõsist, mille pärast põdeda või mis oleks pidanud põlve nii pehmeks ja vatiseks tegema. Oh well, otsustasin siis vaadata, mis toimub: panin külma peale, püüdsin puhkust anda, loobusin isegi kontsade kandmisest ja umbes kahe nädala pärast oli esimene selline päev, kus ma ei pidanud treppidest käies mõtlema, et mul on põlv 😀 Juhhuu! Ja siis järgmine päev oli kõik jälle pekkis tagasi.

“Menisk,” ütles üks ja “kõlab nagu menisk,” ütles teinegi. Panin siis ortopeedi juurde aja ja lootsin kogu südamest, et ta ütleb ükskõik mida peale selle, et sellises vanuses on juba jumala normaalne, et põlv on valus ja eriti käia ei saa 😀 Algus oli igatahes paljulubav. Kaspar võttis mu kaardi lahti ja ütles: “ahah, hüppeliiges?”. Mina: “See oli aasta tagasi, mul on nüüd uus asi!” Muigas vist isegi, kuigi ega läbi maski kindel ei või olla. Kirjeldasin siis probleemi ära, ortopeed väänas mu jalga üht ja teistpidi, selgitas välja konkreetse valupunkti ja rääkis seejärel hästi aeglaselt ja rahulikult. Mine tea, naised on ju kuuldavasti emotsionaalselt ebastabiilsed, äkki hakkab veel midagi minestama vms. Aga eks ma olin veidi ikkagi uurimistööd teinud ja enda enesetunnet ja valusid jälginud ning selleks hetkeks diagnoosis isegi üsna kindel. Sest et olgem ausad – kui on põlveliigesega mingi jant, siis menisk on ilmselt kõige iisim ja lihtsamini parandatav probleem ja midagi raskemat küll ei sooviks.

“Testide tulemusena mehaaniline probleem,” ütles arst. “Siin võivad olla erinevad põhjused: geneetika…”
Mina maski sees: “Ära ütle seda!”
Arst: “..füüsiline koormus..”
Mina maski sees: “Ära ütle seda!”
Arst: “…ja ka vanusega teatud muutused tekivad..”
Mina maski sees: “Krt, sa ütlesid seda!” 😀

Ühesõnaga jah: jala liikuvustest näitas, et viga on meniskis ning otsustasime, et vigastuse ulatuse kindlaksmääramiseks on vaja teha MRT (mis oli ka esmakordne ja omapärane kogemus. Proovi 50 minutit liikumatult lamada. Lõpuks ajab juba patsikumm ka närvi 😀 ). Selle tulemusega käisin sel nädalal uuesti Kaspari vastuvõtul. MRT näitaski meniski rebendit, füüsiliselt ei ole vaevused vähemaks jäänud ehk et lootus, et see iseeneslikult kuidagi ära paraneb, on pigem väike. Panime siis paika operatsiooniaja ja sain enam-vähem ennustuse, mis saama hakkab. Hea meel on selle üle, et operatsioon toimub Fertilitases, kus ei tohiks olla seda ohtu, et opp Covidi pärast edasi lükkub (kui just ma ise või arst ei haigestu). Samuti on positiivne see, et Fert on mul ju siin samas – aknast näha – ja tegelikult on tegemist lihtsa ja kiire opiga: kaks auku põlve, menisk korda ja minekut. Karkudega (juhhuu, need on mul eelmisest aastast olemas! 😀 ) pidi saama kohe käia, samuti peab hakkama kohe tegelema taastusraviga. 6-8 nädalaga peaksin olema nagu uus. Või noh, sama hea nagu enne 😀 Mul on hea meel, et see operatsioonikuupäev paigas on, sest et kuigi üldnarkoos kõlab natuke hirmuäratavalt, siis vähemalt on mingi daatum paigas, kust alates põlv paranema hakkab. Juhhuu!

Leidsin googeldades ühe vahva füsioteraapia lehekülje, kus on meniski olemus väga lihtsalt ära selgitatud. Kui üks sõbranna palus mul eesti keeles seletada, mis mul täpselt viga on, siis kopeerisin talle selle sama lõigu:

Meniskid vähendavad luude vahelist hõõrdetegurit, käituvad amortisaatoritena, annavad närvisüsteemile tagasisidet põlve asukoha kohta ning muudavad koostöös teiste struktuuridega kogu kompoti töötavaks tervikuks.

Ehk et maakeeli: kui menisk on katki või vähenenud töövõimega, siis mingil hetkel ma ilmselt enam ei tea, kus mu põlv asub? 😀 Täpselt nagu mobiiltelefon või koduvõtmed: just olid siin, aga nüüd on kadunud! 😀

Kui nüüd suurt pilti vaadata, siis tuleviku osas saab kindlalt optimistlik olla, tundub, et liigun vigastustega alt üles ehk tõusvas trendis 😀 Eelmisel aastal läks hüppeliiges, sel aastal põlv. Ilmselt järgmisel aastal läheb vahetamisele puusaliiges, ülejärgmisel vaatame kunstrindade poole ja pärast seda on jäänud veel botoxhuuled 😀 Põnevad ajad ootavad ees!

Aga eks siis ole näha, kuidas see meniskivärk täpselt olema hakkab, operatsioonini jääb tänase päeva seisuga veel ca 2 ja pool kuud. Ootan küll juba pikisilmi, et saaks täie hooga paranema hakata 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s