Põlveopp. nädal aega hiljem

Kes saab naistepäeval lilli, kes saab aja põlveopiks. Mulle ütles ortopeed igatahes 8.märtsil, et 20. mai saab olema see päev, mil mu katkine menisk põlve seest välja võetakse. Juhhuu! Mida lähemale see kauaoodatud aeg jõudis, seda rohkem tärkas minus paranoia, et raudselt enne midagi juhtub. No peamiselt muidugi kartsin Covidit. Kujutad ette seda olukorda, kus oled midagi 5 kuud oodanud ja siis nädal enne tuleb välja, et pead 3 kuud veel ootama. Ei tahaks! No ja kui lapsed lubati jälle kooli ja Ruuben poolteist nädalat enne oppi jälle lähikontaktsena koju jäi, siis mul oli küll selline “God, please, God, why, nooo, God” tunne. Aga näe, sisemisest karjumisest piisas 😀 Keegi (enne oppi) haigeks ei jäänud, testid olid negatiivsed, ja need, kes jäid pärast oppi haigeks, ei jäänud ka Covidisse, nii et kokkuvõttes: great success!

Kui mult enne operatsiooni küsiti, et kas ma kardan ka, siis jah, natuke rohkem tuli iga päevaga väike hirm või ärevus sisse küll. Peamiselt kartsin kahte asja:
1) et nad lõikavad valet põlve 😀 ja
2) et ma ei ärka pärast üles.
Kui esimese hirmu peale lihtsalt naerdi laginal (“Doctor, please cut the right leg. I mean the left one.” 😀 ) siis teise peale ütlesid sõbrannad, et üldnarkoos on elu parim uni üldse ja et ma ei muretseks selle pärast. Huvitavad sõbrannad muidugi, kes kõik narkoosilugusid rääkida oskavad ja kellega saab vajadusel karke vahetada 😀 aga see selleks 😀

Opp toimus “siin samas” Fertilitases, nii et hommikul ärkasin, äratasin lapsed, ei söönud-joonud midagi nagu kästi ja jalutasin, seljakott seljas, haiglasse. Pärast tavapäraseid protseduure sain endale uued riided, mis minu meelest sobiksid kodukontorisse idekalt 😀 sinine värv on täitsa okei.

haigla outfit

Minu suureks rõõmuks küsis palatis õde kohe, et kumba jalga opereerima hakatakse. “Vasakut,” ütlesin, aga läbi maski vist ei kostunud hästi. “Vasakut, palun vasakut, aitäh!” kordasin ja õde käristas selle püksisääre lihtsalt julmalt peaaegu lõpuni lõhki 😀 Üks mure kohe vähem! Rõivassepp tuli ka ühel hetkel läbi, väänas põlve veel kontrolli mõttes, nii et räigelt valus oli, nentis et jaanuarist saadik on oodatud, et lõikame selle jama siis ära. Tegi markeriga triibud põlve alla, pärast mida mul oli veel kindlam tunne, et lõigatakse ikkagi õiget jalga – seda vasakut.

Kella 11-ni ma oma aega oodata ei saanudki, ühel hetkel lihtsalt tuldi mulle järgi ja siis nii järsku oligi minek. Veidi oli mind ette hoiatatud, mis toimuma hakkab, aga sellegipoolest oli selline tunne et.. hambaarsti toolis pole üldse hirmus 😀 Viskasin sinna opilauale pikali, käed 90 kraadi laiali nagu lebaks ristil 😀 Pärast vererõhu mõõtmist seoti käed ja jalad laua külge kinni. Ilmselt selleks, et kellelegi mingit obadust ei paneks vms. Üks õde pani mulle midagi järjest kanüüli, nii et selle ajani valutanud käsi (kes kurat paneb kanüüli kondi peale?) läks mõnusalt jahedaks ja valu kadus. “Nüüd hakkad uimaseks jääma,” ütles teine õde ja ma ootasin huviga, millal ta palub mul kümnest alla lugema hakata. Ja siis ma ärkasin.

“Palun vett,” olid mu esimesed sõnad. Silmi sel hetkel vist lahti teha veel ei suutnudki, rääkimata sellest, et tõstaks pead padjalt või midagi. Kurk valutas nii rõvedalt, et korraks tuli mõte, et äkki nad võtsid mu mandlid ka ära kui juba võtmiseks läks 😀 Tegelikult ma teadsin, et eks nad mulle hingamiseks mingi toru kurku ajavad, aga sellist emotsiooni ma ei oodanud.

Mees, kelle käsivartel olid tribal tätoveeringud, andis mulle veepudelist kõrrega juua.
“Aga te ei lasknudki mul kümneni lugeda!” protesteerisin.
Mees naeris ja ütles: “Aga sa võid praegu lugeda”.
“Mhh, ma ei taha praegu!” porisesin ning lisasin kohe “Sul on nii ilusad tätoveeringud.” 😀
Mees tänas ja läks naerdes minema. Loogiline lõpp loogilisele vestlusele 😀
Pärast kuulsin korduvalt läbi une, kuidas selle “aga sa võid praegu lugeda” peale kõva häälega naersin. Vaesed õed, kes seal palatis igapäevaselt töötavad 😀

Pean tunnistama, et see uni oli tõesti magus ja see haigla voodi, mis enne oppi tundus nii tavaline, oli pärast nagu maailma kõige pehmem pesa üldse. Ja milline padi! Ma olin nagu üleni mingi mõnusa munavalgevahust vatitupsu sees ja iga kord kui ma ennast natukenegi liigutasin, tuli õde voodi juurde ja hakkas hullult assisteerima 😀 Külmakott paremini, veel vett, telefon, jäätist.. Jäätist! 😀 Mõtlesin korra veel mandlite peale ja sõin kaks jäätist. Täiega parem hakkas! 😀

auhinnajäätis 😀

Kui ma olin kaks jäätist ära söönud, piisavalt vett joonud ja enda jaoks juba täiesti adekvaatne tundusin, siis julges lõpuks ka arst läbi tulla ja opist rääkida. Selgus, et MRT näitas vigastust väiksemana ning lõpuks pidi ta eemaldama 2/3 mediaalsest meniskist, mis mul seal põlves pilla-palla laiali oli ja haiget tegi. Küll aga sain kiita põlvesidemete hea toonuse eest 😀 samuti pidid kõhred olema hea geneetikaga ja sisuliselt kulumata. “Kuigi eks me paari aasta pärast ilmselt näeme, kuidas nendega on,” muigas ta lõpuks. Sain kaasa taasturavi soovitused, uued kargud 😀 ja võisingi koju minna.

Ütleme nii, et päris omapärane on riietuda kui üks jalg on ainult sirge ja üldse ei paindu 😀 Aga ma sain sellega hakkama. Samuti sain hakkama ilma karkudeta käimisega (loe:komberdamisega), nii et isegi imestasin. Õnneks oli piisavalt elutarkust, et arvata, et see võib tuleneda ravimite kombost, mis mu sees oli. Mhmh, nii oligi. Reede ja pool laupäeva käisin karkudega 😀

nädal aega hiljem

Järgmisel päeval pärast oppi hakkas taastusravi: võimlemine vastavalt kaasaantud plaanile, Game Ready külmakompressioonid ca 3-5 korda päevas ja külmakott veel lisaks kui tundus, et põlv tulitama hakkas. Kui neljapäeval koju jõudes oli probleem selles, et jalg põlvest kõveraks ei lähe, siis järgmisel päeval oli probleem juba selles, et jalg ei lähe sirgeks 😀 Selleks kasutasingi käimisel karke: et saaks käia võimalikult õigesti ja mitte ennast kuskilt uuest kohast ära kulutada või katki teha. Tänaseks on olukord selline, et põlv on veel õige pisut välisküljest paistes, aga ma usun, et selle taandumine on lähipäevade küsimus. Lõpuni sirgeks läheb ilusti ja nii palju kui vajalik, paindub ka kokku. Võimelnud ja harjutusi olen teinud nii palju kui võimalik ja jalg välja kannatab. Eile proovisin korraks ratta selga istuda, täna tegin rahulikus tempos 19 km ringi. Jah, nüüd on ta veidi kange, aga see on ootuspärane. Üldiselt tundub, et põlv kuuletub taastusravile ilusti ja minu peamine ülesanne on ehk hoopis see, et üle ei pingutaks. See oleks muidugi nii minu moodi.

Kõige suurem heameel on mul tegelikult selle üle, et kui ma täna hommikul Heraga väljas käisin, siis ma sain juba kõndida paremini kui enne oppi 🙂 Jah, see põlv ei tundu veel “õige” – veidi on ta selline “paks ja vati sees”, väsib ära ja trepid ei ole ka lemmikud, aga tunne on hea ja lootusrikas. Järgmisel nädalal võetakse niidid välja ja siis konsulteerin uuesti füsioga. Loodan, et selleks ajaks on seis nii hea, et saab selliseid “päris” harjutusi ka tegema hakata. Can’t wait!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s