Kui ma väike olin, siis oli meil kodus selline jõuluraamat nagu “Kaksteist kinki jõulutaadile”. See on lustakas jutustus sellest, kuidas väike päkapikupoiss üritab Jõuluvanale erinevaid kingitusi teha ja kuidas nad moel või teisel algselt plaanitust teistmoodi välja kukuvad. Igati südamlik ja armas lugemine, mis sobib nii väikestele kui ka suurematele lapsemeelsetele 😀
Kuna aasta lõpp on traditsiooniliselt kokkuvõtete aeg, siis valin omalt poolt sellest aastast 12 pilti, juhuslikus järjekorras, mis esindavad selle aasta ehk meeldejäävamaid sündmusi ja hetki. Eks aeg näitab, kuidas nad lõppude lõpuks välja kukkusid või kuhu viivad 🙂
1. Pea ees poliitikasse
Kui ma peaks valima selle aasta kõige suurema üllatuse, siis on see kindlasti just sellel pildil. Kui ükskõik kes mult KOV valimiste kohta midagi küsib, siis ma alati hingan sügavalt sisse ja ütlen, et “Tead, see ei pidanud üldse niimoodi minema.” 😀
Tegelikult pidin ma lihtsalt taustajõuna abiks olema, kuni selgus, et kõige suurem abi on hoopis sellest, kui nö eesliinil kaasa lüüa. Kas ma kõhklesin? Jah! Kas ma kartsin? Väga! Aga tänu esimesele “Jah” sõnale avanesid mu ees järjest sellised “kord elus” võimalused, millest ma järgemööda kinni haarasin ja need ära tegin, olles kokkuvõttes kampaania lõpuks küll väga-väga-väga väsinud, aga ka väga palju targem, kogenum, laiema tutvusringiga ja mida kõike veel 🙂 Näiteks osalesin esimest korda elus avalikul poliitdebatil, mis ehk ei tulnudki kõige halvemini välja. Käisin valimispeol. Laevas pildistamisel. Nägin oma nägu ja numbrit Pirita tee äärsel LED-il 😀 jne.jne.
Volikokku ma valituks ei osutunud ja selle üle vist kurbust tunda ei oska ka. Küll aga saan järgmised neli aastat panustada volikogu noorsoo- ja hariduskomisjoni töös, mis ma usun, et annab väga hea pildi ja arusaamise Viimsi valla hariduselu tugevustest ja nõrkustest ning võimaluse selles osas midagi reaalselt kasulikku ära teha. Sümboolselt astusin oma sünnipäeval ka Eesti 200 erakonna liikmeks ja usun, et lähiaastatel on selle hobiga tegemist piisavalt 🙂
2. From Hansab to Samsung
Töökohavahetused võivad olla üsna suured elumuutjad ning selle aasta kevadel ma ühe sellise otsuse ka vastu võtsin. Raske südamega, kõigile üllatuseks ja ega ma ei olnud pikka aega kindel, kas see otsus üldse õige oligi. Mõnikord on vaja lasta asjadel settida ning need saavad selgemaks. Täna olen kindel, et tegemist oli õige otsusega ja see päästis mu läbipõlemise mõttes ilmselt kõige hullemast. Põnev Samsungi-teekond on ees 🙂
3. Teistmoodi jalgpallihooaeg
Jalgpallihooaeg oli nii tiimile kui ka minule isiklikult sel aastal varasemast teistsugune. Esimest korda osalesime naiste Karikavõistlustel, mis tähendas täismõõdus väljakul 11 vs 11 mängimist. Esimeses ringis saime loosiga vastaseks FC Elva, kes paikneb naiste Esiliiga tabeli keskmike seas. Oli see alles mäng 😀 Pärast avapoolaja 15 minutit tundsin, et ma olen juba täiesti läbi, me olime lihtsalt pideva surve ja pommitamise all. Aga tugeva tahte, jonni ja metsiku distsipliiniga kaitses pidasime vastu ning piisas ühest kindlast võimaluselt meie poolel, et see magus võit kodupubliku ees ära vormistada. Uskumatu õhtu ja uskumatut võitlusvaimu täis naiskond!
Muus osas oli minu enda hooaeg pigem raske: jaanuari alguses vigastasin trennis põlve. Arusaamisele, mis täpselt juhtus, läks ka üksjagu aega ning mai lõpus käisin lõpuks meniski operatsioonil. Sealt korraliku taastumiseni läks ca 2-3 kuud, nii et palli sai mängida, ilma et põlv pärast paistes või valutanud oleks. Siis aga tulid erinevad haigestumised, mis võtsid võhma, ning valimised, mis võtsid aja, nii et vormi poolest läks hooaja lõpp pigem langevas joones. Või siis oleks õigem öelda, et sel hooajal korralikult mängima ei saanudki. Finaalmängu vaatasin platsi kõrvalt ning sel hooajal riputasime ise endale kaela hõbemedalid. Kuld, kuld, hõbe – selline on meie viimase kolme aasta Rahvaliiga saldo ja häbeneda ei ole siin midagi! 🙂
4.-5. Hõissa, pulmad!
See aasta oli erakordselt tihe ka pulmade koha pealt. Kui tavaliselt tuleb võib-olla mitme aasta peale üks pulmapidu, siis selle aasta juulis sai käia suisa kahes pulmas. Ja kuigi need olid kaks väga erineva näoga üritust: üks mitmepäevane suur suvine pillerkaar, teine pigem intiimne ja väikses ringis päevane üritus, siis ometi oli neil ühine ilmselt see kõige olulisem ja tähtsam asi: armastus. Seda tunnet olid mõlemad peod pilgeni täis ja see paistis väga hästi välja nii inimeste naerul nägudest, kui ka säravatest õnnepisaratest, mis nii noorpaaril kui ka külalistel silmis helkisid 🙂
6. Tüdrukuteõhtud!
Tüdrukuteõhtuid oli samuti kaks ja need olid samuti mõlemad väga ägedad. Pruutidele muidugi üllatusena, täis mõnusaid tegevusi, milleni ise võib-olla ei jõuaks või siis vähemalt liiga tihti ei teeks. Aktimaali kritseldamine näiteks. Või pitsa meisterdamine. Või aerupaadi ja elektritõuksiga kihutamine 😀 Pennusid lööme muidugi tihti, kuigi mitte läbi sellise takistusraja ja mitte sellise väravavahi vastu 😀
7. Isa 60
Meie isa (minu ja mu õe siis 😀 ) sai sel aastal 60. Ta on täpselt sellist tüüpi inimene, kes teiste jaoks teeb ja toob kõike, mida vaja, aga enda jaoks pidu ei korralda, sest et “mis nüüd mina?!” Otsustasime õega, et me ei lase sellel niisama üle minna ja korraldame selle peo talle ise. Õde oma napilt kahekuuse poja kõrvalt, kes talle üldse oma aega ei andnud, ja mina tööhullumaja, jalgpallihooaja, valimiskampaania jms kõrvalt 😀 Ja kui ühel hetkel ma julgesin rõõmustada, et ma olen KÕIGI nende asjadega hakkama saamas, siis tuletas hea kolleeg meelde: “KAS SA OMA KÜ ETTE UUE ASFALDI KA JUBA PANID???” 😀 Aga see selleks! 😀
Planeerisime peo üllatusena ja võib-olla üllatas see meid isegi kõige rohkem, et lõpuni üllatuseks see jäigi. See tähendab, sel hetkel kui isa peopaika jõudis, siis ta sai ikkagi juba aru, et tema pidu on 😀 aga enne seda võisid tunduda mõned asjad veidi kahtlased, aga läbi ta seda ikkagi ei ampsanud. Mis oli meie saladus? Ütlen ausalt, sellise üllatuspeo õnnestumisele aitab ideaalsselt kaasa see, kui sul on hästi valetada oskavad sugulased 😀 Ma pean sellest üritusest eraldi postituse tegema, sest et see oli tõeliselt vahva ja isa jäi rahule ka, mis on kõige olulisem.
Üks eraldi vahvaid rubriike sellest peost oli muidugi Ruubeni “fotonurk”. Andsin poistele ühe lisatelefoni koos selfiestickiga ja sellega nad terve õhtu pidu jäädvustasid. Näha kõike läbi laste silmade – väga värskendav. Ja no Ruubeni huumorimeel on enda vanuse kohta ikkagi ajast ees 😀
8. Palun lõigake õiget põlve
Esimesed korrad on ikka erilised, nii väärib eraldi väljatoomist ka minu esimene operatioon: katkine menisk eemaldati põlvest ja elu võis edasi minna. Ma ei ole küll väga erapooletu, aga sinine värv täitsa sobib mulle 😀
9. Oandu-Ikla, mis seal ikka?!
Me ei ole ikka veel Iklasse jõudnud, aga me ei ole ka jonni jätnud. Kaks viimast etappi on olnud sellised, kus kogu marsruut on sisuliselt olnud asfaldi peal ja see pole meie arusaam õigest matkamisest. Arutasime küll viimane kord, et MIKS me seda teeme? Miks me ei tee neid lõike, mis on ilusad? Miks me ei matka kuskil, kus on tore? Miks siin sääsed on? Aga parmud? Miks see koht, mis ei ole asfalt, on kohe mingi põhjatu mülgas ja samamoodi vastik? Jne, jne.
Aga paari päeva pärast läheme juba jälle 😀 Jätkame sealt, kus viimati pooleli jäi ja mõtleme suvele, kui oli soe ja hea, mis siis, et sääsed olid ka.
10. Kõik lapsed merre!
Pole sel talvel veel vette jõudnud, pole seda õiget tunnet veel tekkinud. Eelmisel talvel käisime aga üsna regulaarselt, erinevates kohtades, erinevate inimestega. Ja kui ma nüüd seda pilti vaatan ühest meeldejäävast sünnipäevaüllatusest, siis…. KOHE TULEB VETTE MINNA!!! 😀 See energia, mis sealt tuleb, seda lihtsalt ei saa kuskilt mujalt 😀
11. Need vanad armastuskirjad
Siia aastasse jääb kahjuks ka viimane kohtumine vanaemaga.
Kui vanemad pärast kõike vanaema kodu ja kappe koristasid, siis tulid sealt välja minu kunagi saadetud kirjad. Ajal, kui meil kodus ei olnud isegi telefoni (elekter siiski oli, ennetan küsimust) ning margid ümbrikul ütlesid “CCCP”, oli Rakvere vanaema minu esimene kirjasõber. Ja need kirjad olid tal pärast 30 aastat alles 🙂 Võib vaid ette kujutada, mida tarka selle infoga peale võis hakata, et umbes nädal aega tagasi oli ema aiamaal, aga mis seal ikka 😀 Mõte loeb!
12. Parimad pojad
Ja et mitte nukral toonil lõpetada, siis panen ankrumeesteks need kaks, kes võiksid tegelikult ka üksinda kõik need 12 pilti ära täita. Läbi ühiste seikluste ja väljakutsete on nad tõestanud, et nendega võib vabalt luurele minna. Kui neil on muidugi meeles sinna luurele tulla oma TikToki ja YouTube’i kõrvalt 😀 Aga! Kui juba tuldud sai, siis on nad ülimalt hoolivad, tähelepanelikud ja armsad poisid, kes hoiavad mind ja parimatel päevadel ka üksteist väga. Näiteks minu sünnipäevahommikul (koos!) ise enne 6 ärgates, et mind lauluga üles äratada ja kingitus üle anda. Või salaja poest lilli tuues, et ma jalgpallihooaja hõbemedali üle liiga nukker ei oleks. Või mind WC-ukse taga grupikalliga ootamas, kui rotaviiruse okselaine lõpuks järjega minuni jõudis 😀 No nad on lihtsalt parimad! 😀
Ja sellega võikski suures plaanis sellele aastale joone alla tõmmata. Järgmiseks aastaks on juba tegevusplaan ja kaamera valmis. Bring it on! 🙂
Minu parim elu 