Kõik teed viivad Poola

Just nii on see mulle viimastel suvedel tundunud, sest ei möödu nädalatki, kui mõni tuttav end taas kuskil Poolamaa avarustes sotsiaalmeedias ära ei märgiks. Ma ei osanud sellest siiani midagi arvata: korra-paar olen tõenäoliselt läbi Poola sõitnud ja ega see mingit kustumatut mälestust jätnud ei ole. Tõenäoliselt ei ole ma sellesse hiiglaslikku maalahmakasse seni lihtsalt süveneda viitsinud. Kui aga mu tulevane abikaasa avaldas soovi puhkuse ajal kuskil mägedes ringi seigelda, siis tundus pärast kiiret google-mapsimist just Lõuna-Poola see kant, kus nädalaga mõnusalt autoga ära käia, nii et on tore ja üht-teist näeb ka 🙂

Jurmala juuliöö

Kuigi suures plaanis oli meil siht paigas, siis liigselt tormama ei tahtnud kohe hakata. Mõtlesime, et võtame rahulikult ja teeme esimese peatuse juba Jurmalas, kust liigume edasi Zakopane poole. Vaatasime tükk aega erinevaid kodumajutusi, kuni jõudsime Bookingis ühe suhteliselt uue koha juurde, millel polnud veel ühtegi tagasisidet, pildid olid aga piisavalt erilised, et käisin seda aeg-ajalt üle vaatamas. Asukoha mõttes asus see küll Jurmalast väljas, aga kuna otsustasime puhkusele ka oma maanteerattad kaasa võtta, siis ei tundunud väga hull ka see mõte, et õhtusöögiks ja/või veiniks ja/või õlleks ratastega linna ja öömaja vahet kulgeme.

Täpselt see hetk, mil me oma öömajja jõudsime, jõudsime ka otsusele, et sealt ei lähe me küll mitte kuskile mujale õlut jooma 😀 Esiteks seetõttu, et meie maantekad ei oleks kogu seda mülgast ja munakiviteed üle elanud, kust me autogagi mõtlesime, kas ikka tahame läbi sõita 😀 Ja teiseks seetõttu, et see asukoht oli päriselt imeline ja armas. Saunast-magamistoast-WCst koosnev konteiner, mis asus koos terrassiga kohe oma privaatse järve kaldal. Kuhu siit veel minema peaks?

Jurmala öömaja terrass

Okei, külapoodi saunaõlle järele ja seejärel sauna. Ja seejärel terrassilt pea ees järve. Rinse and repeat 😀

Ja just siis kui tundus, et enam paremaks minna ei saa, siis … ei saanudki 😀 Saabus öö ja saabusid sääsed. Ja ükskõik kui palju me neid vastu konteineri seinu sodiks ka ei löönud, isegi kui korraks oli vaikus ja rahu ja tundus, et “nüüd saab küll magada!” 😀 siis 10 minutit hiljem oli tuba jälle vereimejaid täis.

Natuke hakkas meenutama Plants vs Zombies mängu, kus ükskõik, kui kaua sa vaenlastega võitled, hommikuks oled ise zombie 😀

Kuskil nelja paiku hommikul minu kannatus igatahes katkes lõplikult, enam ei viitsinud magamist teeselda ja kuna üksi ei ole mõistlik kannatada, siis äratasin Erko ka karistuseks üles 😀 Tegime 3in1 kohvi ja läksime terrassile päikesetõusu ootama/vaatama. I kid you not, ÕUES OLI VÄHEM SÄÄSKI KUI TOAS! 😀

Siit edasi enam väga jokutada polnudki mõtet. Kui esialgne plaan oli, et teeme enne Zakopanet ühe vahepeatuse veel Varssavis, siis kella 6 paiku Jurmalast startides olime optimistlikud, et rohkem vahepeatusi tegema ei hakka ja õhtuks oleme oma Zakopane ööbimiskohas. Ööbimiskohas, mida meil Jurmalast startides veel ei olnud, aga kuna kahekesi reisides on öömaja leidmine pigem väga lihtne ning me ise keskmisest paindlikumad, siis liiga palju selle pärast ei muretsenud ka.

Waze’is ligi 14h sõiduaega näha otseselt mingeid emotsioone ei tekitanudki. Ei tea, kas olin selleks liiga väsinud või siis ei suutnud aju ette kujutada, mis tunne on 14h järjest sõita. Oleks olnud kirjas 4h, oleks raudselt virisema hakanud, et NIIIIII pikk sõit on ees. Aga kui 14h, siis 14h, lessdoit 😀

Asjad, mida jõuab 14h jooksul teha:

  • Roolis olla
  • Magada
  • Paar korda õigest teeotsast mööda sõita. Kiirteel.
  • Kuulata läbi 80s, 90s, 00s Spotify playlistid
  • Keerata muusika valjuks ja kaasa laulda, kui hääled peas liiga aktiivseks muutuvad
  • Teha kiireid tanklapeatusi
  • Rääkida kõik asjad ära
  • Bookida öömaja
  • Teha plaan järgmiseks päevaks
  • Rääkida veelkord kõik asjad ära
  • Nautida Poola kiirteid ja Lõuna-Poola loodust
  • Nautida seltskonda

Ja nii avastasimegi ootamatult, et Läti päikesetõusust on saanud Poola päikeseloojang ning meie sihtpunkt ei ole enam kaugel.

Zakopane

Zakopanet hakkasime avastama kohe uue päeva hommikul. Kui on loetud päevad ja mäed silmanurgast paistavad, siis ei ole oodata midagi! Kuna ilmad olid sellised “tagasihoidlikud” +30 kraadi ja päike lagipähe, siis tundus mõistlik enne mägimatka end nokatsitega varustada. Seal põrkasime aga kohe vastu kohalikku kaubandusvõrku: kaardimaksega kohtades olid koledad nokatsid ning ilusate jaokse meil sularaha loomulikult ei olnud. Lõpuks leidsime kuskilt suvalised rätid, mille kasuks siis lõpuks otsustasime. Sest et kui koleda nokatsiga põhimõtteliselt mägedesse minna ei ole võimalik, siis pearätt on siiski parem variant kui päikesepiste.

See, et oleme jõudnud mägedesse, sai selgeks põhimõtteliselt kohe, kui majast välja astusime.

Kui meie vanemad on eluaeg rääkinud lugusid, kuidas nad huntide, rebaste ja karudega koos talviti 6km läbi rinnuni ulatuvate lumehangede kooli sumpasid, kusjuures mõlemas suunas ülesmäkke (isegi Eestis!), siis Zakopanes nii põhimõtteliselt oligi 😀

Ilma huntide, karude, rebaste ja lumeta küll seekord, aga ikkagi. Kui Kuznicesse, mäkke viiva gondli juurde jõudsime, siis oli juba selline tunne, et hing on paelaga kaelas, kõik kehas olev vesi on lõdvalt välja higistatud ja ma ei tea – kuhu edasi? 😀 Õnneks oli gondli järjekord nii pikk, et jõudsime end rahulikult koguda, matkaks veel rohkem vett kaasa varuda ning pärast eelisjärjekorra piletite ostmist ka kiire brunchi teha. Vaatega loomulikult.

Üles platoole jõudes leidsime eest korraliku laulupeo. Aga mida kaugemale gondli stardi-/lõpp-punktist jõudsime, seda vähemaks inimesi jäi. Vaated olid muidugi imelised ja nii leidsimegi end pidevalt kõike pildistamas.

Olime ennast kõigi vajalike ja üleliigsete matkakaartidega varustanud ning plaan oli sel päeval vallutada 2301 m kõrgune tipp Swinica. Kaarte ja lõikudele kuluvaid ajahinnaguid arvestades olime optimistlikud stiilis: “kui kaardile on märgitud vahemaa läbimiseks 1.5h, siis kindlasti on silmas peetud ülekaalulisi USA turiste või Saksa penskareid, meie läbime selle vahemaa lõdvalt tunniga”. Päeva edenedes saime aru, et kaarti koostades ja ajahinnanguid andes oli silmas peetud pigem steroididel endiseid NSVLi koondislasi ja me pidime pingutama, et ajahinnangutega mitte lõhki minna 😀 Kui elus on midagi, mida EI tahaks kogeda, siis pärast päikeseloojangut mägedes või pimedas metsas ekslemine on kindlasti selle nimekirja üsna tipus.

Mida kaugemale oma matkaga jõudsime, seda vähemaks jäi inimesi. Mida lähemale tipule, seda kivisemaks ja järsemaks läksid tõusud (ja langused), kohati tuli ennast üles vinnata kettide abil või lihtsalt kätega üle rahnude tõmmata.

Kuskil seal, kus meile hakkasid vastu tulema matkasaabaste ja kiivritega 😀 matkajad, mõtlesime, et võib-olla, hästi võib-olla, oleme oma jooksutossude ja casual riietega natuke yolotama läinud 😀

Aga oh well, yolotasime rõõmsalt lõpuni. Matkasaabastest olulisem oli sel päeval hoopiski päikesekreem ja see oli meil kenasti peale kantud. Erinevalt nii mõnestki matkasaabastega isendist, kes mäe otsast alla keedetud vähina jõudis. Valikud, eksole.

Lõpuks tippu jõudnud, oli tunne ikka väga hea. Ilmaga vedas, füüsilise vormi poole pealt ka midagi ette heita ei olnud ja vahepeal oli tegelikult päris lahe natuke ja väga basic level kaljuronimist teha. Keerulisemates kohtades ronis Erko ees ja näitas, kuidas oleks kõige mõistlikum midagi teha, lihtsamates kohtades jooksin ise mööda seina üles 😀 Nagu ma kartsin, siis mäkketõus oli füüsiliselt ehk raskem (tegime päris palju joogi- ja lühikesi puhkepeatusi), aga vaimselt lihtsam ja mulle tundus, et ka ohutum. Kuna kõrgused mulle liiga lemmikud ei ole, siis alla tulles olid vaated kohati minu jaoks too much, lisaks oli seal inertsiga libisemise oht jne. Ma arvan, et kuskil seal laskumise juures võiski olla punkt, kus ma mõtlesin, et tossud on muidu head küll, aga tegelikult tahaks, et midagi muud jalas oleks. Järgmine kord targem 🙂

Mäest alla läkski meil juba päris kiireks ja jälgisime kogu aeg kella: kui kaua väidab kaart, et steroidides sportlased marsruuti läbivad vs kui kaua on aega päikseloojanguni. Nagu sellistel puhkudel ikka, siis saime ka pilkases pimeduses metsas koduteed otsida. Mitte ühtegi Nukitsamehe kaadrit ega laulu ei tulnud mõttesse, mkm! 😀

Kokkuvõttes oli täitsa korralik trennipäev:

  • ca 22km kõndimist (sh teekond kodust gondlini ja õhtul metsast koju)
  • ca 40 000 sammu
  • 712 tõusumeetrit
  • 1658 meetrit laskumist
  • hinnanguline higistamine ca 6L / inimese kohta 😀

Kui arvestada, et meil oli mäel kaasas kahe peale ainult 3L vett, siis ma ei tea, kust see ülejäänud tuli. Ilmselt kui oleks üritanud õhtul nutta või midagi, siis ei oleks enam midagi välja tulnud 😀

Change of Plans

Kui algselt oli meil plaanis vallutada ka Poola kõige kõrgem tipp: Rysy, siis järgmisel päeval ärgates oli selgemast selgem, et seda me kohe küll ette võtta ei saa. Jalad olid eelmisest päevast nii läbi, et trepist käimine, eriti alla, oli mega piinarikas, mäkke ronimise ja alla tulemise peale ei tahtnud mõeldagi 😀 Ja kuna me oma esimese matka olime teinud pühas naiivsuses suhteliselt pehmete taldadega jooksutossudes, siis oli järgmisel päeval meie päkkadel absoluutselt kõigest oma arvamus. Olgu etteruttavalt öeldud, et normaalselt käia saime alles umbes 3 päeva pärast 😀

Mõtlesime, et teeme siis mingi lihtsama ja kergema päeva. Sõidame köisraudteega teisele poole mäkke ja vaatame, mida pakub populaarne turismikeskus Gubalowka. Pakkus väga mõnusa ja sooja suvepäeva, kauneid vaateid, külma õlut ja kõigest ca 12km jalutusringi. Ikka mõlemas suunas üles mäkke. Täielik puhkepäev 😀

Pärast kahte Zakopane matkapäeva hakkasime keerasime autonina kodupoole tagasi. Võiks ju mõelda, et puhkus oli sellega justkui läbi, kuid tegelikult mitte. Käisime läbi Auschwitzi muuseumi. Ütleme nii, et Zakopane meeleoludest oli see 180-kraadine pööre, aga ajaloohuvilisena ei saanud seda kohta ka külastamata jätta. Kindlasti pani nende laagrikohtade ja majade läbikäimine tõsiselt mõtlema. Ühes toas nutsin. Kokkuvõttes väga õõvastav kogemus, millest maailm võiks ju ometigi õppida.

Ühe öö veetsime Varssavis. Leidsin bookingust päris laheda lofti. Mõtlesime, et teeme check-ini ja läheme vaatame, kus linna peal kiire õlle saaks teha. Kohalejõudes selgus, et meie maja taga on hipsterite õlletänav. Say no more! 😀 Viimase öö enne kojujõudmist veetsime Kaunases.

Kokkuvõttes võib öelda, et puhkuse ja reisi kõige ägedamad päevad olidki need, mille pärast see reis sai üldse ette võetud: mäepäevad Zakopanes. Samas ei saa kurta, et sõitmine oleks reisiisu täiesti ära võtnud, sest et sellele autotripile järgneval nädalal läksime kohe koos lastega järgmisele 😀

Kui ma varem arvasin, et autoreisid on tüütud ja distantsid on liiga pikad, et midagi päriselt ägedat teha ja näha, siis põhimõtteliselt on võimalik päevaga end ikkagi üsna mõistlikult Poola lõunaossa sõita ja sealt ei ole ükski koht enam liiga kaugel. Ma ei jõua päriselt ei jõua ära oodata, et järgmisel suvel juba uuesti seiklema minna. Korralikud matkasaapad on igatahes juba ostunimekirjas 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s