VPG 30

Nädalavahetusel tähistas Vinni-Pajusti Gümnaasium oma 30. sünnipäeva ja sellist tähtsat üritust ei saanud loomulikult külastamata jätta. Ei tea, kas asi on vanuses, aga tundub, et selle peo väljamagamiseks läheb nüüd see terve nädal 😀 Ei ole lihtne olla kolmekümnene!

Kui aus olla, siis selline suurem kooli kokkutuleku tuhin on kas mööda läinud või siis lihtsalt vahepealses mõõnas. Mäletan, et esimesed korrad sai seda üritust ikka kõvasti oodatud, seekord oli natuke selline meh tunne. Ehk võib olla asi ka selles, et meil on klassikokkutulek alati aasta enne kooli kokkutulekut ja seega justkui kõik info update’itud. Aga see ei tähenda kindlasti, et pidu äge poleks olnud 😀 Rändom killud:

Mingi mees hakkas lambist kõnet pidama. Vaatan mina kaugelt, et vana vallavanem Väinaste vä? Väinaste noorem vend? Ei saanud aru. Pärast tuli välja, et tegemist on kooli uue direktoriga 😀 Kui piinlik! Ma ei tea, kas ma äkki ei kuulnud, äkki teised meie lennu omad ka lihtsalt ei kuulnud, aga igaks juhuks väike soovitus tulevikuks: kui sa hakkad pidama kõnet inimestele, kelle elus on olnud ainult üks direktor, ja see pole sina 😀 , siis tutvusta ennast igaks juhuks. No kes on kes?

 

Seekord sattus veel nii, et esimestena lõpetajad mahtusid aulasse (meie viimase lennuna) ja mida lend kaugemal, seda kaugemal peo keskmest. Ei tea, kui kaua läheb, enne kui rollid vahetuvad: penskarid lükatakse õpetajate toa ette ja noored tõmmatakse tantsuplatsile?

Õhtu stiilseim sisenemine: väljapeetud akadeemilise viibimisega saabub härra Uuskam, karguga. Kõik pilgud muidugi temal, sest et ikkagi legendaarne õpetaja. Kõnnib mõõdetud sammudega oma lennu lauani, väike paus ja kark lendab stiilse liigutusega nurka. Ma kahtlustan, et ta on seda varem harjutanud! Igal juhul oli saali reaktsioon ootuspärane: ovatsioonid 😀

Õhtu oodatuim sisenemine: legendaarne tandem Kingsepp feat. Vanajuur saabuvad aulasse lende tervitama. Aplodeerime seistes ja teeme kooliaegse ema ja isaga ikka pilti ka. Seda vist ei pea mainima, et Vanajuure huumor läheb aasta aastalt üha nilbemaks 😀

30742495_10156304925324710_3113107457098907648_n
Ema ja isaga 😀

Mingil hetkel tuli õde mu juurde ja ei jõudnud ära imestada, et me mingites spordiedetabelites ikka veel sees oleme. No tõepoolest, seda tuli minna oma silmaga küünlavalgel vaatama. Korraks kahtlustasin, et äkki ma viskasin seda oda nii, et keegi ei leidnud enam üles. Või siis lammutati pärast mind kohe kuulitõukering ära, aga tuli välja et olukord nii hull polegi 😀 Samas peab tõdema, et 4x100m ja Väikse-Rootsi kooli rekordid on siiski aastast 1999. Järgmisel aastal saab 20 aastat. Not bad.

IMG_20180414_212427
Küünlavalge nostalgialaks

Seda sai kehalise kasvatuse õpetaja käest ka küsitud, et mis värk on ja kus on uued rekordid. Ajad olevat muutunud: gümnaasiumi tüdrukutele kirjutavad emad kodus tõendeid, et midagi tegema ei peaks ja algklasside õpilased hüüavad talle lihtsalt: “Tšau, Mare!” No mis spordist siin rääkida saab? 😀

Mis bändi puutub, siis nii palju oli eelmisest korrast õpitud, et see mängis kauem ning lisaks oli mingi videodisko mees ja kell 2 ei suunatudki inimestele prožesid näkku. Hästi! Samas alustas bänd siiski veidi liiga vara, nii et kaks setti läks täitsa tühja enne kui mingi rahvaste liikumine toimuma hakkas. Samas ei tea, kas see oleks nii igal juhul või oleks hiljem alustades ikkagi lihtsam inimesi tantsima saada? Alguses on ju nii palju vaja niisama jutustada ja kilgata.

Enam-vähem õhtu lõpuks selgus, et mingi jama on sellega, et ma pole õpetajate peole jõudnud. Ma väga hästi ei teadnud ka, kus see asub, aga Marge võttis mul kratist kinni ja tassis kohale. Seal laoti kohe taldrik sööki täis (“Sa üldse ei söö vä?” 😀 ), direktor (ikkagi mitte Väinaste!) võttis vaasist roosid ning jagas kõigile naistele laiali ning lõõpisime niisama. Tore taaskohtumine!

 

Ma nüüd isegi ei tea, mitmes kord see mul kooli kokkutulekul käia oli: kolmas või neljas, aga igatahes olen ma kõik korrad kohal olnud ja tegelikult ka on jumala äge! Järgmine kord lähen jälle! Kui muud ei saa, siis vähemalt kuuleb korduvalt seda, kuidas keegi pole viimase 15 aastaga üldse muutunud 😀 ja samas vaatad, et mõni on muutunud kohe kõigi eest 😀

Advertisements

August, 25 aastat tagasi

Täitsa imelik värk selle vanusega – enda arvates teab mis vanur veel ei ole, küll aga on viimasel ajal sellist nostalgia-flashback’i kuidagi üha rohkem peale viskama hakanud. Ei, mitte seda, et küll vanasti oli rohi rohelisem ja suvi soojem, ei! Pigem tulevad mingitest veidratest ajusoppidest meelde sellised seigad ja mälestused, millest reaalselt justkui midagi ei mäletagi – aga näe: nad on täiesti olemas ja hüppavad sobival hetkel välja. Seekord siis 20.augusti omad.

Kindlasti aitasid kaasa ka Priidu suunavad küsimused (Mis aastal Teletorn ehitati? Kuidas nad teadsid, et venelased tulevad ründama? Miks me iseseisvaks tahtsime jne jne). Äge, kui laps huvi tunneb ja talle asjadest rääkida saab. Jama, kui kõiki vastuseid ei tea, aga õnneks on lähedalt võtta sõber Google. Iseasi muidugi, palju ühele 7-aastasele kogu sellest infost meelde jääb, aga samas ega ma ka pärast kontrolltööd ei tee. Vahelduseks lihtsalt äge kui saab rääkida nö suurte inimeste teemadel, mitte ainult Legodest, jalgpallitrennist ja Messist (kellest ma ausalt öeldes ei oskagi midagi rääkida).

1991. aastal olin ma 7-aastane, sama vana kui Priit praegu. Ma mäletan, kuidas ma istusin oma kodus keset Aravuse metsa ja vaatasin telekast uudiseid sellest, kuidas (vist) Vilniuses tankidega teletorni ja seda kaitsvaid inimesi rünnati. Mäletan reaalset muret, et tankid tulevad ka Aravusele ja ründavad meid. Tagantjärgi naljakas, aga lapse mure oli suur. Igal juhul rahustasid vanemad mu maha, et Aravusele kindlasti tankid kedagi ründama ei tule. Ei tulnudki 🙂

1991. a suve veetsin koos õe ja emaga Krimmis. Mina olin lõpetanud 1. klassi ja mu õde oli 2,5 aastane. Ausalt öeldes ega ma oma õde tema elu algusaastatest eriti mäletagi. Ta oli väga tihti hingamisteedehaigustega kas haiglas, sanatooriumis või kuskil mujal ära. Mäletan ka üht tema sünnipäeva, kus sugulased kogunesid Rakvere haiglas. Jõhker. Ilmselt oli see Krimmi puhkus nö viimane õlekõrs – hea kliima on varemgi imet teinud ja nüüd tagantjärgi võib öelda, et see tuli kasuks ka mu õele – edaspidi ta oli ikka rohkem kodus kui haiglas 🙂

Krimmi suvi oli väga lahe. Mäletan kalja, mida sai suurte paakautode paagist ja suuri arbuusilaadungeid, mis olid tee ääres ja mis maitsesid megamagusalt. Mereäärsest putkast sain oma esimese Donaldi kleepsuga nätsu, mis lõhnas jumalikult, kuid mille maitse kadus ruttu ja mis tõelise ebaõnnena lõpuks Musta merre kadus. Ma arvan, et ma oleks seda maitsetut plönni lõputult edasi närinud.. Mäletan ka seda, et meie aias kasvasid aprikoosid ja vähemalt ühe päeva selle reisi jooksul veetsin ma nende pärast välikäimlas 🙂 Mäletan, et kohalikega sain suve lõpuks keha- ja vene keele kombona täiesti hästi suheldud ja Viplala raamat oli mu lemmik, mida lugesin iga päev. Mäletan ka seda, et kui me sealt ükskord tagasi tulime, siis oli lennujaamades väga palju sõjaväelasi ja mu vanemad imestasid selle üle. Oli tõenäoliselt 19. august.

Teletornis on praegu väga lahe väljapanek: müüdid ja tegelikkus, kus saab väga palju huvitavat infot nende augustikuu sündmuste kohta. Hoovis, laste mänguväljaku kõrval, on isegi üks reaalne soomuk, mille otsas lapsed terve 20. augusti päeva ja õhtupooliku turnisid ja Justamenti kuulasid. Vot see on parim ajalootund!

Ma arvan, et kui peaks valima ühe riigipüha, mida tähistada, siis ma valiks just selle, 20. augusti. Ma olen ise selle ajaloosündmuse ajal olemas olnud ja ma tean, et see on reaalselt minu elu muutnud. Kindlasti paremuse suunas. Ma ei mõista neid inimesi, kes küsivad, et “kas me sellist Eestit tahtsimegi?” või kes selle üle virisevad. 60% Suviste Seitsmeste vaatajatest näiteks ütles, et nemad sellist Eestit küll ei tahtnud. Aga millist te siis tahtsite? Ja kes selle spetsiaalselt teie jaoks kandikul kohale tooma pidi? Minul isiklikult on küll väga hea meel, et minu lapsed Eesti Vabariigis üles kasvada saavad.

Pajustis valatakse verd!

Tegin täna hommikul Postimehe lahti ja esilehel hüppas silma uudis sellest, kuidas pätikamp joob, laamendab ja veristab Pajustis rahulikke kodanikke. Vallavanem Toomas Väinaste laiutab nõutult käsi ja ütleb, et ega vallal pättide mõjutamisel palju võimalusi ei ole. Sellega seoses tuli mul ootamatult üks flashback.

Käisime siis kas 11. või 12.klassis ning aktivistid nagu me olime, olime suutnud kuskilt AIDS-i keskusest, HIV-programmist või pagan teab kust välja sebida ühe korraliku kastitäie teavitusplakateid ja muid materjale, millega plaanisime perekonnaõpetuse tunni alamprojektina läbi viia korraliku kohaliku teavituskampaania, mis viiks noori kõiksugu ohtude ja jubedustega kurssi. Eksole. Kui selline suur pakk materjale juba olemas, siis tuli meil kuskilt geniaalne idee müüa oma idee ka vallas maha ning taotleda projekti korras väike rahasüst, et teoreetiliste materjalide kõrval ka mõnevõrra kondoome jagada. Ega meil see plaan liiga hästi läbi mõeldud ei olnud, aga tahtmine midagi ära teha oli suur ja nii me läksimegi juba toona Vinni valda valitsenud härra Toomas Väinaste juurde audientsile. Huvitaval kombel sobisid sellisteks käikudeks alati imehästi just vene keele tunnid, aga see on juba üks teine flashback…

Igatahes, kui olime vallavanema kabinetis värisevate häältega oma suurejoonelised plaanid tõsisele vallavanemale ära rääkinud, kes küll veidi vist ka muigas selle nalja peale, siis tänas ta meid algatuse ja mõtte eest ja pidas vähemalt 15-minutilise loengu majandusest, kuidas kõik asjad tegelikult toimivad ja et tegelikult tuleb kõigepealt majandus korda saada enne kui kondoome jagama hakatakse. Ütlen ausalt – see kõik oli nii magamaajavalt igav, et oleksin eelistanud sel hetkel kasvõi vene keele tunnis olla. Soovitud tulemus jäi meil seekord saavutamata ja vallavanem meie projekti ei toetanud. Tõenäoliselt sai ta pärast teiste ametnikega kõva kõhutäie naerda.

Loo moraal saabus aga alles 16 aastat hiljem. Ma ei tea, kuidas Vinni vallas selle majanduse korda saamisega täna seisud on, aga ma olen üsna kindel, et kui Toomas Väinaste oleks toona meie plaaniga kaasa tulnud, siis oleks tal neid alaealisi pätte, kes trepikodade ees OTSE PUDELIST (kujutate ette?! :D) viina joovad vähemalt poole vähem. Kes nüüd naerab, ah? 😀

Pornoskandaal VPG-s

Ma olen Vinni-Pajusti Gümnaasiumi vilistlane. Kogu see jant ja meediakära viimastel päevadel Vinni-Pajusti Gümnaasiumi ja ühe õpetaja-õpilase ümber võib tunduda nagu tormike teetassis, aga samas puudutab seotud inimesi tugevalt ja tekitab vastiku tunde. Mis toimub?

Minule ei ole skandaaliga seotud emakeeleõpetaja mitte kunagi tundi andnud. Küll aga on mul väga hästi meeles see, kui ta meie kooli uue õpetajana saabus. Koos temaga saabusid uued tuuled ka kirjandustundidesse ja kadedusega kuulasime vanemate klasside jutte, kuidas nad tunnis Kenderit, Rakket, Õnnepalu ja teisi uusi Eesti kirjanikke loevad. Meie lugesime “Sõda ja Rahu” , “Tõde ja Õigust” ja olime kadedusest rohelised ning igavusest hallid.

Ei läinud mööda poolt aastatki, kui ta tõi lavale jõulunäidendi, mis koondas ühiseks näitetrupiks erinevate gümnaasiumiklasside õpilased. See oli hitt ja sai kiirelt üheks ihaldusväärseimaks projektiks, kuhu iga sügis aegsasti kandideeriti. Võin julgelt öelda, et just Marge andis võimaluse ennast tõeliselt proovile panna. Sain olla nii näitleja, paari aasta pärast juba väikse liialdusega näitekirjanik, kirjutades ise lavale toodavaid etendusi ning siis juba ka abilavastaja. On, mida mäletada ja meenutada!

Lisaks muidugi loendamatud luulekavad, mida sai erinevatel viisidel põnevamaks tehtud. Suudlusstseene küll polnud, kuid prügikottides oleme luuletanud. Või siis kitarrimängu saatel. Või siis “Marta” laulu. Jällegi – on mida meenutada ja ma olen kõigi nende võimaluste eest siiani ääretult tänulik. Ma olen kindel, et ilma nende võimaluste ja väljakutseteta oleks minu gümnaasiumiaastad olnud palju igavamad või siis pisut rohkem mõttetuid lollusi täis.

Minu kogetu põhjal oli igati loogiline, et tehtud töö eest (ja seda mitte ainult lavalaudadel, vaid reaalselt emakeele ja kirjanduse tundides) sai Marge tunnustatud kui Lääne-Viru maakonna aasta õpetaja. See oli loogiline ja mäletan heameelepuhangut ka endistes koolikaaslastes. “Hästi antud, andke veel!”.

Nimetage seda kolkapatriotismiks või milleks iganes, aga uhkusega lugesin ka kunagist Eesti Ekspressi artiklit, kus kirjutati, et ka maakohas on võimalik head haridust saada. Ka Marge oli seal ühe silmapaistvaima õpetajana välja toodud ja seda igati teenitult. Mis siis nüüd juhtus?

Väga lihtne on sülge pritsida ilma et detailidesse süübiks ja täpselt aru saaks, mis siis toimus. Kui paljud sellest üldse täna aru saavad? Ilma meedia mõjutuseta? Minu esimene mulje neid artikleid lugedes oli, et keegi avaldas Twitteris oma arvamust, mille peale kool reageeris kergelt üle (kui klassist klassi vabandamas käimine tõele vastab), mille peale “ohver” reageeris raskelt üle ning kogu selle loo meediasse paiskas. Tüüpiline ärapanemine ning raske on ette kujutada, kui suures stressis kogu kool, klass ja õpilased praegu on.

Samas tekkisid mul ka mõned küsimused. Kogu ahela käivitanud artikli autor on Liina Laks, samuti Vinni-Pajusti Gümnaasiumi vilistlane. Ma ei tea, kas ma pean oma lause lõpetama või hakkab teil juba iseenesest mõte liikuma selles suunas, et kuskile on mingi haisev koer maetud. Liina lõpetas kooli minust kaks aastat hiljem ja kui ma ei eksi siis hõbemedaliga. Mitte, et see peaks välistama oma kooli kohta artiklite kirjutamise, kindlasti mitte. Aga on see artikkel lõpuni objektiivne?

Liina noorem õde, muide, õpib puht juhuslikult selles samas klassis, kus “tagakiusatud” twitterdaja. Kokkusattumus? Või tellimustöö?

Tänu sellele, et Marge nimi on artiklis mainitud, on selle üles korjanud ka kõikvõimalikud teised arvajad. Miks pole aga võrdsuse ja objektiivse ajakirjanduse huvides nimeliselt välja toodud konflikti teist poolt? Kas ta on alaealine? 12. klassis vast enam mitte? Tänu nimelisele väljatoomisele saab Marge suht-koht igal pool halastamatult sõimu, teine pool aga elab õndsas anonüümsuses edasi. Kas see on majandusajakirjandus Virumaa Teataja moodi?

Minu jaoks ei ole see lugu päris lõpuni puhas ning tõe huvides võiks mõni toetav kolleeg Liina artikli läbi valedetektori lasta. Seda enam, et ka VPG teised õpilased on praegu sotsiaalmeedias väga aktiivselt just õpetaja poolele asunud.

Emps, räägi mis vanasti oli!

Vahel kui poistele õhtused unejutud loetud, küsivad nad veel midagi lisaks. No näiteks, et ma räägiksin midagi sellest ajast, kui ma ise laps olin. “Vanast ajast” ühesõnaga. Ja siis vaatan, kuidas poistel silmad peas põlevad, kui kuulavad lugusid sellest, kuidas ma vabatahtlikult forellimaimude tiiki hüppasin ja mind ära päästeti; kuidas ma jõkke kukkusin ja mind ära päästeti; kuidas naabri koer mu mänguhoos maha murdis ja mind ära päästeti jne jne. Palju päästmislugusid!

Need ongi tegelikult toredad lood ja kui nad minult neid välja ei nõuaks, siis ega vist endale niisama meelde ei tulekski. Selles mõttes igati tore.

Eile küsis Ruuben, et kui mina väike olin, siis kas ma mängisin ka mobiilis mänge. No nagu “Grõu” Hmm.. 🙂

Mina: “Kui mina nii väike olin, siis meil ei olnudki mobiile..”

Ruuben: “Ahhhhh??”

Priit: “Midaaaaa?”

Mina: “Jaa, isegi tavalist telefoni ei olnud kõigil.”

Ruuben: “Miii-daaaaaa?”

Priit: “Kuidas sa siis oma emmele helistada said?”

Mina: “Ei saanudki helistada.”

Mõttekoht.

Ruuben: “Aa, sa saatsid siis tahvliga sõnumi, jah?”

🙂