Kes teeb, see jõuab!

Sattusin juhuslikult peale ühele teemapüstitusele sotsiaalmeedias, kus tuttav nentis, et ükskõik, kellelt ta ei küsiks tema käekäigu kohta, vastuse saab alati, et kiire on. Mulle tundub, et see on juba pikemat aega kestnud trend, kuigi see “kiire” tähendab inimeste jaoks ilmselt ka erinevaid asju. Mõne jaoks seda, et tal ongi päevakava nii tihe, et peabki ühest kohast teise kiirustama, nii et pole aega korralikuks lõunakski. Kui ma enda elu peale mõtlen, siis ma vist ei ütleks, et mul on kiire. Pigem, et mul on palju teha, aga need on mu enda valitud tegemised ja need meeldivad mulle. Vahel kui asjade kokkulangemisel on palju teha ja palju juhtub veel juurde ka, siis võib muidugi olla ka, et läheb kiireks 😀

Paar nädalat tagasi sain ühe sellise elu õppetunni, et ebameeldivaid asju ei tasu edasi lükata. Olen siin mõned korrad hambaarstil käinud ja raviplaanis oli kirjas ka ühe ülemise tarkusehamba eemaldamine. No ühel korral juulis oli arsti arvates ilm liiga palav, et seda eemaldada ja järgmised korrad ma pole nagu ise tormanud ütlema, et ou, löö see hammas täna välja 😀 Eriti kui ta otseselt häda ka ei tee ja rahulikult lihtsalt on seal. Viimasel käigul sai siis tehtud tulevikku vaatav plaan, et oktoobri lõpus kui viimast korda lähen, siis tuleb see tegu lõpuks ära teha. Ja see ongi see koht, kus hakkas juhtuma. Paar päeva hiljem tuli sellest samast kuramuse tarkusehambast mingi kild niimoodi ära, et terav hambanurk lõikus mul iga kord igemesse ja põske kui sõin, rääkisin, isegi kui neelasin. See oli ikka väga ebameeldiv, nii et kui nädalavahetus kuidagimoodi üle elatud, kirjutasin kohe esmaspäeval arstile, et nüüd on SOS ja ASAP ja unusta oktoober, kohe on vaja! 😀 Leiti mulle esimene võimalik aeg ja nädal aega viimasest kohtumisest olin jälle seal samas toolis ja nentisin ise ka, et see läks nüüd küll nõmedalt ja ammu oleks võinud selle ära teha. Aga noh!

Eks ma pabistasin ka, aga arst kinnitas, et süstid on need ainsad valusad asjad ja pärast ei tunne ma midagi peale väikese surve, kui sedagi. Ja et kui on mingigi valuaisting, siis alati saab tuimestust juurde teha ja tegelikult pole hullu. Uskumatu, aga nii oligi. Minu poolest oleks ta võinud laua ääres pabereid ka krabistada, mina sellest aru ei saanud, kuidas see hammas välja tõmmati. Aga eks hamba tõmbamisega on veidi nagu maratoni jooksmisega – tegu ise polegi kõige hullem, hullem on see, mis pärast tuleb! 😀 Pärast oli pool tundi mingi vatitomp hammaste vahele surutud, mis oma asetuse tõttu suu tagaosas ajas kohati iiveldama. Ja pärast selle eemaldamist oli lihtsalt konstantselt veremaitse suus. Paari tunniga tõusis väike 37,5 palavik, mille suuremas osas suutsin vist küll öösel välja higistada, kuid peavalu ja palavikuline olek oli veel ka järgmisel päeval. Sõin siis põhimõtteliselt igaks juhuks paracetamoli, et a) ei tekiks põletikku b) haav ei valutaks c) pea ei valutaks d) palavik alla läheks. Ja kõik toimis. Tegelikult ei tekkinud isegi korralikku haavavalu ja palavik taandus teise päeva õhtuks. Just õigeks ajaks, et maha pidada rahvaliiga poolfinaal Pärnu vastu.

Mängule jõudmisega läks küll natuke kiireks, kuna Ruubenil oli reedel tulemas klassiekskursioon ja mul oli vaja temaga veel poes käia, et süüa kaasa osta. Parkisin siis auto kiirelt ära, hops-hops autode vahelt ülekäigurajale ja kuulsin kuidas selja taga mingi pauk ja kolin käis. Keerasin ümber ja mida ma näen: täiesti kohkunud näoga Ruuben (128cm pikk, 28 kilo) seisab mingi vanemat sorti auto kõrval, mille küljepeegel sõna otseses mõttes ripub juhtmeidpidi auto küljes. Vaatan peeglit, vaatan Ruubenit, Ruuben vaatab mind, ma vaatan Ruubenit, vaatan peeglit, Ruuben vaatab peeglit, vaatab mind, ma vaatan neid mõlemaid ja turtsatan naerma. Ruuben ka. No täitsa ebaadekvaatne, aga täiesti ebaloogiline peegel ka. Misasja ta ripub!? Vaatan siis ümberringi nagu pätt, et kas keegi nägi, kas omanik juba räuskab eemal – ei midagi. Otsustan, et no nüüd on küll kiire, ja käime poes ära. Kui tagasitulles on mingi draama lahti kerinud, siis lähen lahendama, aga praegu ootama küll ei jää. Nii tegimegi. Tagasitulles ei olnud ka veel mingit draamat ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda loogilisem tundub oletus, et see peegel oli juba tegelikult enne natuke nätsuga kinni 😀 Aga põhimõtteliselt võib ikkagi öelda, et minu kribu judopoiss käib õlaga parklas autodel küljepeegleid maha 😀

Sealt edasi jõudsin Ruubeni koju viia, Priidu peale võtta ja staadionile sõita. Pärnu oli oma bussi juba ära parkinud ja me teadsime, et nad on tulnud meid võitma. Ikkagi tiitlikaitsjad. Ja eks me eelmisel aastal saime neilt korralikult peksa ka. Meie eelis seekord oligi kõik see, mida nad meie kohta teadsid – et meist saab lõdvalt üle sõita. Meie eelis oli see, et me ei ole enam sama tiim, kes eelmisel aastal.

Mäng oli ülipõnev, ülifüüsiline, kohati oli musta mängu ja agressiivsust liigagi palju. Nemad lõid meile eemalt ristnurka 8.minutil (oli ilus värav küll). Kristi lõi 9.minutil vastu ja tegelikult selle seisuga me normaalaja lõpetasime ka. Tagantjärgi võib öelda, et selle väravaga pani Kristi enda jalgpallihooajale ka punkti, sest teda klohmiti väljakul nii palju, et järgmisel päeval pandi parem jalg kipsi. Penaltidega võitis Pärnu meid 2-0, kuid huvitaval kombel ei olnudki me kurvad. Me mängisime ilusat jalgpalli ja olime selle üle väga uhked 🙂 Kui vaadata, kes mängivad Pärnus (jalgpallurid :D) ja kes mängivad meil (emad :D), siis … rohkem polegi vaja midagi öelda. Ründaja, kellega mina kõige rohkem madistasin, on mänginud nii meistriliiga Pärnus kui ka Eesti koondises. Meie vastu ta väravat ei löönud. Väiksed rõõmud 🙂

Mängu lõpuminutitel oli pusimist palju ja õnnestus jalg ühele pallile/löögile kaitseks nii “hästi” ette panna, et sain väga tugeva löögi jalatalla poolt otse suure varba pihta. Täpselt ei tea, mis protsessid seal toimuda võisid, aga kuna paindumine on täna ikka veel väga hell teema, siis kahtlustan, et mingil hetkel paindus see varvas kuskile suunas lihtsalt liiga palju. Mõnda aega ma igatahes oma varbaid ei tundnud ja siis kui jälle tundsin, siis liiga palju. Üle pöia jooksmine oli kohe üsna valulik ja kartsin, et midagi on päris katki. Kodus vaatas vastu juba korralikult sinine ja paistes varvas, mida liigutada ei olnud võimalik, nii otsustasin pärast dušši ja unejuttu, et lähen käin teen igaks juhuks pildid ära. EMOs läks kiirelt ja luumurdu õnneks ei tuvastatud, küll aga arvati et tugeva venituse korral võib taastumisaeg olla 2-4 nädalat. Täna on nädal möödas, varvas on enam-vähem mõõdus, aga suurema osa ajast käin nii, et raskus läheb ikkagi talla välisküljele. Eks ma ju tunnen, mida see mu hüppeliigesele teeb. Üritan mitte pikki käike ette võtta, aga samas natuke ju liigutama ja harjutama peab. Nädal on veel aega, siis peab olema korras. Pronksimäng ootab 🙂

Teistsugune põnev projekt oli tänane õpetajate päev. Priit ei teadnud lõpuni välja, et me koos Gretega neile tundi andma läheme, nii et ta oli ikka täitsa sõnatu kui mind koridoris luuramas nägi. Ja mina olin muidugi täiesti sõnatu, kui ma nägin, et tal pole vahetusjalanõusid jalas. Väitis, et kadunud 😀 Ma väitsin, et ei ole võimalik ja järgmises vahetunnis olid need tal juba jalas. Ühtlasi kasutasin koolis käimist kui võimalust sobrada kaotatud asjade kastis, sest et Priit oli ka ühed koolipüksid (!!!) ära kaotanud 😀 Nimelt oli neil teisipäeval viimane tund kehaline ja nii ta dressidega koolist ära tuligi. Kui pluus, kampsun jms sai kotti, siis püksid unustas riietusruumi ja talle omaselt ei suutnud ta neid sealt kastist kolme päeva jooksul leida. “Ei ole,” ütles ta. Läksin siis täna ja võtsin need sealt kastist. 😀 Tüüpish!

Tund oli muidu lahe, lapsed olid lahedad ja no me ise ka muidugi 😀 Tunni jooksul tekkis ca 1-2 minutiline hetk, kus kõik olid vaikselt ja kirjutasid. Me Gretega vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa 😀 OMG, nad on vaikselt!! 😀 Ma arvan, et kahekesi on väga okei sellisesse mürglisse sukelduda. Kas ma üksi seda teha julgeks – vist enam mitte 😀

 

Advertisements

Esimesed nädalad

Esimesed koolinädalad on läinud täiesti ülehelikiirusel. Või mis nädalad – juba on kuu aega möödas ja esimene vaheaeg kohe-kohe ukse ees. Põhimõtteliselt võib hakata juba jõulukinke pakkima – ebanormaalne kuidas aeg lendab!

Eks sel aastal oli see kooli alguse ootus natuke ärevam kui eelmisel aastal – lisaks Priidule läks Ruuben ka ju kooli ja eks sellega seoses oli mul palju hirme ja mõtteid, mis kõik juhtuda võib. Eks see kohanemise aeg tuleb lihtsalt võtta ja üle elada, aga praegu ütleks küll, et kõik on suhteliselt hästi kulgenud ja Ruuben on supertubli.

Viimastel nädalatel enne kooli palju kuulma Priidu jauramist, kuidas ta ei taha kooli minna, kuidas koolis on raske jne. Noh, tegelikult ju ei ole, lihtsalt hoiakute küsimus, eks ma pean Priitu selles osas palju treenima. Aga veidi pelgasin, et ehk saab sealt alguse mingi mõte, mis mulle juba eos ei meeldi. Noh, pärast esimest päris koolipäeva, kus olid ka esimesed tunnid, jooksis Ruuben mulle vastu ja hõikas juba kaugelt: “Ma ei saa aru, mida see Priit vingub, et raske on? Mitte midagi pole rasket, äge on! Ma tahan homme jälle tulla!” 😀 Isekeskis ütlesin muidugi sõbrannadele, et vaene poiss, ta ei saa ise veel arugi, et tal pole enam valikut – tahab või ei taha, tuleb tulla! 😀 Ja lootsin südames, et see tuhin ja entusiasm vähemalt jõuludeni välja veaks, küll siis sealt see kevad ja helgem tulevik ka juba paistma hakkab. Praegu võib küll öelda, et Ruuben läheb igal hommikul jätkuvalt rõõmuga kooli, talle meeldib seal ja see ongi kõige tähtsam.

Mulle nii hullult meeldib Ruubeni juures see, et tal on mingid asjad nii paigas. Näiteks ootas ta terve suve judotrenni, et saaks oma uue kollavalge vöö peale siduda ja rivis ettepoole liikuda. Kui ta nüüd sügisel esimest korda trenni saatsin, kus Ruuben on endast vanemate lastega koos, siis treener rääkis mulle natuke hoiatavalt, et võrreldes eelmise aastaga tuleb hakata tõsisemalt treenima ja alguses võib-olla on raske ja oleks hea kui kodus oleks lapsel tugi selles osas olemas. No muidugi on, eks! Uurisin siis ka pärast esimesi trenne veel rohkem kui varem, et kuidas läks ja kas on raske jne. Vastuseks sain, et talle nii väga meeldib, et lõpuks saab korralikult trenni teha, ilma et nooremad koguaeg lollitaks. Ja et millal ta judolaagrisse ja Soome võistlustele juba saab 😀 Ja kollane vöö, millal selle saab? 😀

Muidugi on ta huvi tundnud ka teiste huviringide vastu ja ma tean, et ta teine väga suur huvi on robootika. Aga kui ringiinfo tuleb, siis esimese asjana ta küsib alati, et millal see ring on. Ja kui selgub, et judoga samal ajal, siis ütleb vahel rohkem, vahel vähem kurvalt, et siis ei sobi – judo on kõige tähtsam. Robootikaga läks sel aastal kahjuks nii. Aga mulle väga-väga meeldib, et väike püsimatu Ruuben on leidnud endale ala, mis talle meeldib, mis teda motiveerib paremaks saama ja milles ta ise endale pikaajalisi eesmärke püstitab. Näiteks sel aastal paar korda võistlustel poodiumile jõuda. Lisaks pidin talle lubama, et ma ei lase tal enne judost loobuda, kui ta oranži vöö kätte saab. See on kolme taseme kaugusel. No hea küll, ei lase, kuigi jõudsime mõttekäiguga ka sinna, et kui miski nii väga meeldib, milleks siis üldse loobuda? Tundub, et me räägime ikka tõesti väga palju sellest judost kodus 🙂

Õppima esimeses klassis alles õpitakse ja ega kodus väga midagi tegema ei pea. Natuke lugema iga päev. Ega tal lugemine tugevaim külg just pole ja käekiri on ka üsna korrapäratu 😀 aga küll see kõik tuleb. Ma näen, et tal on raske pingutada, kui mingi asi kohe välja ei tule – ei ole nii palju seda püsivust ja tahtejõudu. Samas õpib ja omandab ta asju pigem kiiresti, nii et ma usun, et selles osas läheb ka peagi juba kergemaks.

Ruubeni kooliskäimine on positiivselt mõjunud tegelikult ka Priidule. Ma näen et ta on veidi asjalikum kui enne ja vahel helistab mulle kui Ruuben veel trennis on ja muretseb, et miks väikevend juba koju pole jõudnud. Priidu õppimise osas on mul varsti vist aga mõistus otsas, sest et ma ei tea, kuidas teda õpetada oma asju üle kontrollima ja vigu märkama. Ma näen, et ta õpib ja näen, et ta oskab. Ja siis teeb selliseid jaburaid vigu töödes, et hoia peast kinni. Hinnetega on selles suhtes praegu kehvem seis kui aju lubaks, mis teeb teda ennast ka õnnetuks, aga eks me siis veedamegi kõik need hämarad õhtud matemaatika ja inglise keele teemadel filosofeerides ja harjutades. Positiivne on samas see, et eesti keeles on keeletunnetus olemas ja väga mingeid gbd-kpt konflikte lahendama ei pea. Samuti on loodusõpetus üks ta lemmikaineid ja plokkflööti mängib ka täitsa ladusalt 🙂 peaks endale ka flöödi sebima, saaks jõulude ajal juba väikse ansambli moodustada 😀

Mulle hullult tegelikult meeldib Haabneeme kool, kus poisid käivad. Mingi 99% õpetajatest on padunoored, silm peas säramas, lastega tehakse, käiakse, koguaeg midagi toimub ja on. See on nii äge! Ma ei tea, võib-olla on see tänapäeval igal pool nii, aga kui ma vaatan, mida täna koolis tehakse ja mida meie OMAL AJAL 😀 tegime, siis mul on tunne küll, et neil võibki koolis päriselt ka täitsa äge olla. 🙂

 

Maraton – tehtuuud! :)

Eellugu

Ma arvan, et see võis olla umbes kuus aastat tagasi, kui mulle tuli esimest korda pähe mõte jooksumaratoni läbida. Toona ma maratonile välja ei vedanud, kuigi trenni tegin vägagi maratonile orienteeritult. Täna tean ma väga hästi, miks see hea oli, et ma siis seda jooksu üritama ei läinud.

Vahepeal oli pikem jooksupaus ja eelmisel aastal ärkas mõte maratonist taas vaikselt ellu. Suuresti tänu jalgpallivigastustele ma eelmisel aastal jällegi veel starti ei jõudnud – tegin pool, aga tegin hästi 🙂 Sel aastal mõtlesin uuesti: kui suvel rahvaliigas jalad terveks jäävad ja vorm hea on, siis proovin. Soov see suur ja kauge unistus ära teha muutus ju üha tugevamaks. Ja mis peamine – ma tundsin, et ma olen nüüd lõpuks selleks valmis. Nii vaimselt kui emotsionaalselt. Füüsiliselt siis nii hästi kui parasjagu välja tuleb 😀

Kui üks eriti lollakas hüppeliigese väänamine välja arvata, siis õnnestus jalgpalliplatsil terveks jääda. Esimene jooksuvormi test oli Ööjooksul mis oli selline tore äratus ja äratundmine, et ma jaksan natuke jälle. Ümber Ülemiste järve jooks andis aga hea enesekindluse ja tunnetuse, mis tempoga võiks maratoni jooksma minna. Sellest hoolimata oli kõige hirmsam hetk see, kui end reaalselt maratonidistantsile üles andsin. “Mida ma teen? Mida ma teen?” vasardas kuklas, kui send nuppu vajutasin ja pulss tõusis. “Aga ma teen selle ära!” sisendasin endale. Ma teadsin, et 21 suudan kindlasti; uskusin, et 30 suudan ka; ja lootsin, et kuidagi jõuan ka 42. Ja siis need viimased 195 meetrit 🙂

Kui ma midagi viimase kahe aasta jooksul õppinud olen, siis seda, et ka joosta saab rõõmuga. Päriselt! Jooksin rõõmuga oma eelmise aasta pooliku ja jooksin veel suurema rõõmuga sel aastal oma esimese maratoni. Ja selle eest saan küll ainult Erlet tänada, kes on mu mõtlemist ja suhtumist selles osas väga palju muutnud 🙂

Maratonile!

Ma eriti oma maratonile minekut välja ei reklaaminud, peamiselt seetõttu, et puudus kindlustunne, et ma selle päriselt ka läbi teen. Mõtlesin, et kilkan pärast. Mitte, et mul oleks olnud mõte, et jätan pooleli kui raske on, ei! Pigem tegi ettevaatlikuks just see teadmatus – mis saab pärast 21km? Mis saab pärast 30km? Mis siis saab kui geelid vastu hakkavad? Aga kui põlved hakkavad nii kõvasti valutama, et puht füüsiliselt ei ole võimalik edasi liikuda? Aga mis siis kui…? Nii pikk maa ja nii palju erinevaid võimalusi 🙂

Kaks päeva enne starti, kui Priidu 5km noortejooksule kaasa elasin, tundsin selgelt, et ma ei ole üldse närvis. Ma olen põnevil! Mul on ootusärevus! Ema saatis smsi, et kas muretsen ka. Mille üle? Mida see aitab? Ei, absoluutselt mitte! Tundsin, et lähen vastu seiklusele, olen kõigele avatud, ma teen selle läbi, saagu, mis saab! 🙂

Samal ajal, ilma igasuguse kuklasunni või eluaegse eesmärgita, küsis Marko, kes on üleüldse napilt alla aasta oma elust jooksmas käinud, et mis ma sellest arvan, kui ta ka maratonile tuleb. Ma ütlesin, et see otsus peab küll puhtalt tema enda sisetunde pealt tulema. Arstid ilmselt ei soovitaks, aga vaevalt nad mindki laia naeratusega sinna saadaksid, seega pole mina õige inimene lubama või keelama. Nii ta siis mõtles, kaalus, vaagis, teipis põlved ära 😀 ja pani ka ennast kirja. Võib-olla muretses rohkem kui välja paistis, mina tema pärast eriti mitte – nägin, et kõigi näitajate poolest peaks ta minust paremaski jooksuvormis olema, nii et saab mulle kenasti saatjaks tulla. Hankisime geelid, kompressioonpõlvikud, vaseliini ja juba oligi sajandi suurjooksu hommik käes.

Start!

Start on hommikul kell 9 ja tean juba ette, et sel ajal on mu keha sügavas unes. Võiks isegi öelda unekoomas. Aga äratuskell käis pühapäeva hommikul kell 6.30 ja kell 7 ajasin juba kaerahelbeputru näost sisse, et ikka jõudu oleks. Kohvi jätsin targu vahele, aga smuutist ei suutnud loobuda. See maksis hiljem muidugi kätte. Nibin-nabin jõudsime 15 minutit enne starti Vabaduse väljakule, kott pakihoidu, kiire vetsuskäik ja juba olimegi stardikoridoris ning mängiti hümni. Mina olen muidugi mingi “OMG, me läheme maratoni jooksma, juhhuuu!” tujus ja Marko vaatas mind nagu poolearulist 😀 Imelik! 😀

Ja siis me läksimegi. Üritasin väga vältida eelnevalt igasuguste eesmärkide ja pingete panemist endale, sest et noh – ei tea, mis saab – aga kaine mõistus ütles, et arvestades hetke vormi oleks reaalne lõpetada ajaga 4:30 – 5:00. Ja seda 5:00 mõtlesin sellise varuga, et midagi peab ikka veits halvasti minema. Otseselt kuskilt kalkulaatorist läbi ei lasknud, aga 4:35 tundus number, mis on minu. Veider, eks?! Ütlesin Markole, et lähme 6.20-6.30 tempos jooksma, äärmisel juhul käib 7.00 ka. Ja et esimene pool ikka rahulikult ja pigem end tagasi hoides ja kui tundub, et kõik on megalebo, siis pärast 35 või 38 km võib tempo üle vaadata 😀 Aga katsub jõuda sinnani kõigepealt!

Nagu ma arvanud olingi, tuligi algus minu jaoks megaraskelt. Keha oli sügavas unes, jalad kanged, kõik tundus jube pingutamine ja vägisi tegemine. Aga võtsin teadlikult selle riski, et ei hakanud enne 42 kilomeetrit veel soojendusjooksu tegema 😀 see tundus jabur 😀 võimlesin ja venitasin kergelt ja teadsin, et pärast 10 km läheb lihtsamaks. Ma ei suuda ise ka praegu uskuda, mida ma just kirjutasin 😀 PÄRAST 10KM LÄHEB LIHTSAMAKS!? 😀 Uskumatu, aga peaaegu tõsi. Kuskil 7-8 kilomeetri vahepeal tundsin, et olek läheb oluliselt paremaks. Ei teagi, kas see oli loomulik asjade käik (mida parem pikamaa jooksuvorm, seda hiljem see ärkamine minu jaoks tuleb) või aitas kaasa esimene geel. No igatahes ütlesin ka Markole, et nüüd on lihas soe, nüüd on mõnus 🙂 Kuskil Pelgulinnas joostes oli selle maratoni esimene kõrghetk. Selle kohta öeldakse vist Runner’s High – seda on keeruline kirjeldada, aga sa tunned selle ära kui seda koged.

Mul tuli kananahk ihule – kõik oli lihtsalt nii paigas: enesetunne, tempo, meeleolu…

Ja see tunne, et sa justkui lendad. Või lähed nagu soe nuga läbi või. Juhhuu! Kuskil seal nägin ka esimest fotograafi, kellele rõõmsalt esimese maratoni sõrmi viibutasin. Jah, Erle on õpetanud ka fotograafe nautima 😀

Kui eelmise aasta poolmaratonil kõik klappis ja midagi polnud viga, siis ma ei teagi, kas see oli õnneks või kahjuks, aga nüüd oli koguaeg millegagi tegemist 😀 Alustades sellest, et alguses olin väga kange; õige pea tabas mind tunne, et vähemalt üks vetsupeatus tuleb kindlasti teha; siis hakkas lubama väikest pistet; siis muutus vasaku jala mingisugune liiges väga valulikuks; siis jälle väike pisteoht; siis väike haamer jne. Aga iga asi ähvardas või kestis ainult natuke ja nad kõik vaheldusid omavahel pidevalt, nii et vähemalt igav ei olnud 😀 Ja kui raja 26. km kõige raskem hetk välja arvata, siis tegelikult oli koguaeg selline enam-vähem. Ma ei saa öelda, et oli kerge, see oleks ülbe. Aga ma saan öelda, et kindlasti ei olnud nii raske, kui ma kartsin. Kui see väike haamer välja arvata..

See tuli kuskil Koplis

Ca 26 kilomeetrit oli joostud ja tiirutasime kuskil pargis (sorri, ma tõesti ei suuda seal Kopli kandis orienteeruda). Ütlesin Markole hoiatamise mõttes kohe, et praegu mul on raske hetk, et võtan korra iisimalt. Ilmselt tiksusin natuke mõtlikumalt, tegin kiirelt ühe geeli ja ootasin, et läheks paremaks. Siis nägin raja ääres ka isa, kes jooksjate seas silmadega ringi otsis. Ei teagi, kas mu õde oli oma poolikuga sealt juba läbi käinud või mitte, igatahes hüüdsin ja viipasin siis talle, et “Isa!” ja sain kohe lehvituse vastu ka. Hea, et “Issi!” ei karjunud oma nõrkusehetkel 😀 Tagasiteel vahetas ta asukohta, nii et nägin teda täpselt veel korra, siis tuli kohe ka joogipunkt (pärast joogipunkti oli alati natuke kergem) ja tundus, et olen oma madalpunktist edukalt üle saanud. Alates 28.kilomeetrist vaatasin juba väga ootusärevalt joostud distantsi ja tundsin, et ma teen päriselt ka selle maratoni ära 🙂 Kui ma füüsiliselt pigem kartsin neid 30+ kilomeetreid teadmatusest, mis seisus ma sinna jõuan, siis emotsionaalselt ma teadsin, et sealtmaalt hakkab kergemaks minema. Ainult 12 km veel, ainult 9 veel, veel 7, ainult 5, see pole ju midagi! 🙂

Kui ma Koplis muidu ei orienteeru ja mul pole erilist aimugi, kus me jooksime, siis tegelikult olidki kuskil seal just kõige ägedamad kohad.

Need hetked, mille pärast üldse rahvasporti teha.

Vastassuunas jooksev suvaline jooksja sirutab käe välja, et patsu lüüa. Äge! Vastassuunas jooksev Kaarle märkab mind ja hüppab lähemale, et patsu lüüa. Üliäge! Mööda jookseb Facebooki tuttav, kes soovib jõudu ja edu. Näen veel üht tuttavat, aga enne kui jõuan Markole rääkida, võtab minu kõrval jooksev tüdruk klapi kõrvast ja ütleb “Anneli, ära üle pinguta!” 😀 Wtf, kõik kohad on tuttavaid täis. Nii äge!

Kui ma kaardi pealt distantsi vaadates mõtlesin just Paljassaare osa juures, et küll see ots võib raske olla, kui osad juba sealt tagasi tulevad, siis tegelikult oligi see just üliäge. Vaatasin koguaeg nägusid – äkki on tuttavaid. Ja kohe pärast joogipeatust tuli Kristi. Ma ei tea miks, aga see mõjus kuidagi nii hästi. Lihtsalt nii-nii hea meel oli teda seal näha 🙂 Kostitasime üksteist hea sõnaga ja jooksime edasi 🙂 Lugupeetud treener Kaalmad nägin ka. Ta ei tahtnud ergutamisest midagi kuulda. Vaidles vastu, et ta üldse ei jaksa, kuigi tegelikult ikka jaksas küll.

Selleks ajaks oli ümbruskond muutunud selliseks, kus rohkem võis näha juba kõndijaid kui jooksjaid. Jah, need võisid olla vabalt need, kes meilt esimese 10km eest ära jooksid, aga asjata. Kui mina oma haamrist tulin välja, siis Marko kurtis juba pikemat aega, et talla alt on valus ja ei lase joosta ja tundus, et tal on jaks tõesti otsa saamas. Ergutasin ja toetasin teda nii nagu oskasin, aga päeva lõpuks peab igaüks need sammud ikka ise tegema. Ja ma tean väga hästi, kui keeruline seda teha on, kui enam ei ole mitte kuskilt seda lisajõudu võtta. Kuni viimase joogipunktini jooksime siiski enam-vähem koos. Libisesin küll vaikselt eest, kuid ootasin vahepeal järgi. Ja kui pärast viimast joogipausi Marko jaks jälle vaiksemaks jäi, siis, piinlik küll, aga läksin oma teed. Teadsin, et finiš on lähedal, teadsin, et ta pooleli ei jäta, ja teadsin, et tahan selle jooksu lõpetada hea emotsiooniga. Mul oli jõudu joosta veel nii palju ja ma tahtsin seda lihtsalt nautida!

Kui aru sain, et koos me ei lõpeta ja isegi selle 6.30 tempoga olen liiga kiire, siis otsustasin, et lisan siis juba tempot juurde kui jõudu on. Jah, jalad olid väsinud, aga see ei takistanud jooksmast. See oli teine ideaalne runner’s high, kuskil alates maratoni 39.-40. kilomeetrist. Kes seda oleks uskunud? 🙂 Taas tuli kananahk ihule, kui üle lamavate politseinike jooksin, või mulle tundus, et lausa lendasin. Mul oli naeratus näol ja seda jagus kõigile, kes raja ääres ergutasid. Sel hetkel tuli mulle meelde kuskilt loetu: naudi iga sammu, see on su esimene maraton ja neid hetki sa enam tagasi ei saa. Ja ma tundsin neid samme ja seda õnnetunnet iga oma keharakuga: ma jooksengi oma esimest maratoni ja ma naudin seda! Ma tahan ja ma jaksan ja mul ei ole raske ja see kõik on üks suur ülevoolav emotsioon, millele ei suuda nime anda! Maraton ei murdnudki mind! Ma olen tugevam kui maraton! 🙂

Viru tänavale jõudes ei olnud mahti enam ümberringi naeratada ja lehvitada. Neid kive seal kartsin täiega – kartsin, et väsinud jalg võib liiga kergelt vääratada ja väänduda. Vaatasin pingsalt jalge ette ja ei pannud tähele lõputõusu ega midagi. Kujutasin ette, et pärast lõpujoont löön käed laiali ja hõiskan rõõmust. Aga sellist ülevoolavat emotsiooni ei järgnenud. Täna saan aru, et ma jätsin selle emotsiooni rajale, mis iseenesest ei ole ka üldse halb variant 🙂 Lõpuaeg 4:36. Oleks hommikusmuuti ära jätnud või väiksema teinud ja vetsupeatusest pääsenud, olekski 4:35 minu aeg olnud 🙂 Aga see ei jää kripeldama, kindlasti mitte. See oli minu esimene, täiesti ideaalne maraton ja ma ei kahetse ega kripelda millegi üle. Olen ülimalt rahul, õnnelik ja veidi ka hämmastuses, et see tõesti õnnestus. Ma tegingi selle ära 🙂 Ja muide, alla aasta jooksmas käinud Marko tegi ka selle ära. Saabus finišisse mõned minutid pärast mind ja tema võib oma saavutuse üle vaat et uhkemgi olla 🙂

Pärast lõpujoont

Kui palju räägitakse sellest, kuidas maratoniks valmistuda, mida teha, mida mitte teha jne jne, siis palju vähem räägitakse sellest, mis pärast saab. Pühapäeval olin ma küll seda meelt, et kõige raskem ei ole mitte maraton ise, vaid see, mis sinuga pärast maratoni läbimist toimub.

Ütlen ausalt, joosta oleksin võinud edasi. Pärast finišit muudkui kõndisin (kuigi vaevaliselt) ringi, paigal seismine oli täiesti võimatu. Jalad olid üleni nii väsinud, et valutasid konstantselt. Aru ei saa ka, mis koht täpselt muret teeb, terve keha on üks suur väsimusehunnik. Põlved olid (õnneks) tuimad, tunda andis mingi liiges, mis jalga kehaga ühendab 😀 Ja siis sa pead võtma kogu selle väsimuspuntra ja ronima trepist üles pakihoidu oma kotile järgi 😀 Oi, see oli raske, aga ära tõime! Ja siis kõnnid selle kotiga, medal kaelas, läbi linna oma auto juurde. Vähemalt on medal kaelas ja kõik näevad, et täna on sul täielik õigus lombakas olla 😀

Läksime kohe spaasse, kus saime piisavalt liguneda ja end veesurvega jalataldadest kuklani ära masseerida. Tundsin, kuidas pinged kaovad ja liikumine muutub kergemaks. Spaast väljumise ajaks oli olemine päris mõnus, aga kõht tühjem kui tühi. Kõrvalolev pubi aitas suurest hädast välja ja pärast suures koguses geele oli ikka väga mõnus mahlast kanasašlõkki süüa 😛

Ja siis see juhtus.

Tõusime pärast sööki, et autosse minna ja sain aru, et ma ei suuda käia. Liigesed olid lihtsalt nii lukus, et 5-10 cm aste tundus täielik killer. Autosse istuda suutsin, aga jalad pidin käte abiga järgi tõstma. Jõhker! Mõtlesin, et peaks medali uuesti kaela panema ja sellega ringi käima kuni olemine paremaks läheb, siis pole nii piinlik 😀 Samal ajal küsis Sirli, et kuidas olemine on. Keeruline sõnadesse panna. Selline tunne, nagu oleks auto alla jäänud. Korduvalt. Või siis nagu oleks keegi pesapallikurikaga põlved, hüppeliigesed ja puusad läbi klohminud. No ikka väga-väga halb!

Tagantjärgi võib öelda, et see pühapäeva õhtu oligi kõige hullem. Jah, lihased olid veel paar päeva valusad, nagu pärast raskemat trenni ikka, aga lihasvalu on lihasvalu ja see isegi meeldib mulle. See, kui liigesed nii valusad on, et toimetada ei lase, on palju hullem. Ja seda valu jätkus kogu jalgade piirkonda. Õnneks oli järgmisel päeval see valu läinud, nii et saatsin Ruubeni eeskujulikult hommikul kohe koolimaja kolmandale korrusele tema klassi ja õhtul ronisin korra veel kolmandale kui Priidu klassi lastevanemate koosolek oli. Kontsa küll jalga ei pannud, aga muidu liiga hull ei olnudki.

Järeldused

Rahvaspordiüritused on ülilahedad, kui neid ise lahedalt ja iisilt võtta. Kõige tähtsam võikski olla see, et sa tahad seda teha ja tunned sellest rõõmu 🙂 Kui see paigas, siis kõik muu tuleb juba ise.

Maratonirahvas on värvikirev. Nägin üht, kes jooksis paljajalu. Nägin asiaate, kes tegid vahepeal pildistamispeatusi ja jooksid siis edasi 🙂 Nägin naist, kes jooksis oma 300. maratoni. Nägin vanu inimesi, kes on väga-väga-väga heas vormis. Nägin sõjaväelasi, kes jooksid täisvarustuses, seljakoti ja kiivriga. Ulme! Nägin meest, kes oli hommikul jätnud nibud teipimata 😀

Kokkuvõttes olen ma muidugi ülirahul, et see maraton just nüüd tehtud sai 🙂 Ma olin juba järgmisel päeval seda meelt, et jah, ma võisin veelgi maratoni joosta, kui selleks mingi põhjus välja mõelda. Sest et esimest korda saab maratoni joosta ainult üks kord, sealt edasi peaks mingi teine motivaator olla. Kas tõesti hakata aega parandama? Ma vist ei taha endale seda stressi. Või siis leida mõni äge maraton kuskil mujal, mis oleks asukoha mõttes põnev? No mine tea, hetkel ei oska lubada kumbagi – et see mul esimeseks ja viimaseks jääb või et neid veel tuleb. Eks tulevik näitab. Ühte loodan aga küll – kui järgmine kord tuleb tahtmine maratoni joosta, siis võiks enne ka rohkem pikemaid (20+) otsi joosta.

Statistika ka

42,2km netoaeg 4:36:05, keskmine tempo 6:33 min/km kohta,  põletatud 2893 kalorit, sammude arv maratoni lõpuks 47 000 😀 Kõige aeglasem kilomeeter 39: 7:37; kõige kiirem kilomeeter 41: 5:46. 10km aeg 1:04; 21,1 kilomeetri aeg 2:15. No ma ei tea, võib rahule jääda küll 🙂

 

 

 

 

1.september

Need esimesed on ikka nii erilised. Esimese klassi esimene koolipäev võib-olla isegi üks erilisemaid. Kui Priit natuke juba porises, et tahab veel puhata ja üldse ei taha kooli, siis Ruuben oli üleni üks suur kooliootus, kes ei jõudnud oma aktust ja uute klassikaaslastega kohtumist ära oodata. Kuna sel aastal oli 1.september laupäeval ning aktused otsustati just siis ära pidada, siis oli see heaks võimaluseks ka kaugemal elavatel vanavanematel tähtsa päeva puhul kohale tulla ja sellest päevast osa saada. Minu arvates väga tore 🙂

Ega selle päeva kohta rohkem väga midagi rääkida polegi. Sättisime, käisime kohal, olime pidulikud, nii nagu käib. Ja täna hakkas see pull 100% pihta. Eile pakkisin usinalt kõik õpikud-töövihikud ära (jah, mulle meeldib, aga kahe lapse materjalid oli ikkagi paras pikk pusimine 😀 ) ja täna läksid nad mõlemad kooli nagu kaks väikest kaamel-inimest 😀 Koolikott, kekakott, kunstitarvete kast, A3 kaustad jms. Aga loomulikult aitasin need neil kolmandale korrusele tassida.

Tahaks öelda, et edaspidi nii palju asju ei ole, aga ma tean, et see pole õige. Ruuben läks spordiklassi, mis tähendab, et tal on iga päev kehaline, mõni päev isegi kaks. See tähendab automaatselt 1-2 lisakotti, mis siis et väiksemat. Mõni päev on pärast kooli ka judo, siis on see kott ka veel lisaks. 😀 Kreisi! Õnneks on judo kohe kõrvalmajas, lasteaia saalis, nii et head nostalgiaminutid. Ja tore, et Ruubenil on vähemalt üks klassivend, kes ka judos käib, nii et hea neil koos pärast tunde minna.

Täna hommikul ajas Ruuben oma entusiasmiga isegi hommikupahura Priidu naerma kui pärast hammaste pesemist kilkas “jee, nüüd saab koolivormi selga panna!” 😀 Priit tegi veel moepärast seda “ei-taha-kooli-minna” juttu, aga nägu oli juba nalja täis. Oh, see on nii tore ja lõbus ja naljakas ja ma samal ajal mõtlen, et kui kaua see kestab 😀 Kas veab selle entukaga esimese nädala välja või siis on juba homme jumala suva kõigest. Saab näha!

Ja eks nüüd on päris imelik tunne ka. Topeltrõõm, aga ka topeltmure. Eks see algus võib päris keeruline olla: nii palju asju, millele mõtlema peab; nii palju asju, mida on võimalik ära kaotada 😀 Priit kaotas küll esimeses klassis kõik asjad ära, mida oli võimalik kaotada 😀 Pärast muidugi natuke leidsime üles ka, aga no pidev närvi- ja rahakulu on see ikkagi. Aga eks ma pean sellega nüüd leppima ja harjuma, et Ruuben on ka suure iseseisvushüpet tegemas. Ütlesin talle ka laupäeval, et ma loodan peamiselt kolme asja: et ta suudaks eristada head ja halba; et ta valiks endale õiged sõbrad; ja et ta ei kaotaks oma sädet 🙂 Lubas mulle, et teeb seda kõike. Loodame siis, et õnnestub 🙂

 

Need vennalikud hetked

Ruubeni muretu lapsepõlv on ametlikult kohe-kohe lõppemas ja algamas uus etapp tema elus: muretu koolilapseelu 😀 Hahaa! Kooliminekuga seoses on poistel nüüd jälle üks uus ühine teema, milles Priit jagab väga hea meelega nõuandeid ja Ruuben on oi kui tänulik ja tähelepanelik kuulaja. Ja seda kõike on kõrvalt nii põnev ja äge jälgida.

Kuna täna oli 1. klassi klassiruumi ja -juhatajaga tutvumise päev, siis eile põgusalt enne magamaminekut ka arutasime, et kes, kus koolis istub ja kus kõige paremad kohad on jne. Soovitasime mõlemad Priiduga Ruubenile aknaäärset pinki. Mina põhjusel, et seal on kõige valgem; Priit põhjusel, et aknalauale on hea raamatuid panna 😀 Ma natuke küll kahtlustan, et seda anarhiat koolis ei sallita, aga aknaalune sai igatahes 2 punkti. Kui olime täna klassiruumi üles leidnud ja õpetajaga kättpidi tere ära teinud, siis palusingi Ruubenil sellise pilguga ringi vaadata, et millises pingis ta oma kooliteed alustada tahaks. Valiski aknaäärse pingi, kohe õpetaja laua vastas ja enam sealt püsti ei tõusnudki. Lihtsalt istus ja naeratas seal, kuni me oma jutud ära saime räägitud ja siis alles tõusis, et lahkuda 🙂 Panime õpetaja poolt ettevalmistatud nimesildi ka just sinna lauale ja loodame, et keegi kaak seda sealt enne 1.septembrit ära ei nihuta 😀 Mul ka hea meel, kui ta kohe õpetaja silma all on. No vähemalt esialgu.

Tundus, et Priidule meeldib see natuke teise tahuga vanema venna roll ka. Vaatasime veel koos üle, kus Priidu klass Ruubeni klassi suhtes asub (on mõlemad samal korrusel, nii et eriti mugav), kus on garderoob (see juba eelkoolist tuttav koht), kuhu peab minema kehalise ajal rivistusse jms. Ruuben oli kõigega nii rahul. “Siin saame vahetundide ajal kokku” viitas ta koridorile. “Kas ujulas saame ka kokku?” küsis ta veel lootusrikkalt, mille peale elutargem mees vastas, et “ainult siis, kui meil tunnid samal ajal on”. Loogiline 😀 Garderoobi trepist üles minnes õhkas Ruuben eriti õndsa näoga: “Ma tunnengi end juba täitsa koolilapsena.” ja “Ma loodan, et ma saan palju uusi sõpru!” 🙂

Ma usun ka, et saab ja kõik läheb hästi ja veel paremini. Ja Priit saab ka vähemalt mõnda aega tähtsalt vanem vend olla, kes näitab, kus on raamatukogu, kus söökla, kus saab hästi teisi ehmatada 😀 jne. Elu on ilus 🙂

Joon alla

Hoolimata minu jonnipunlusest ja soovist sügisest mitte midagi kuulda ega näha, on tegelikkus ikkagi see, et tuleb suvele joon alla tõmmata ja rõõmsalt eluga edasi minna. Ma ausalt ka ei mäleta, millal viimati nii hea suvi oli, tegelikult oli juba kevad mõnusalt soe. Eks mälu on valikuline, aga praegu tundub küll, et kui jaaninädal ja paar ebaõnnestunud päeva välja arvata, siis on kogu muu aeg juba aprillist olnud soe, kuiv ja igati elamisväärne 😀 Tundub ehk uskumatu, aga suvesse on mahtunud muudki peale jalgpalli ja jooksuürituste. Näiteks natuke kultuuri.

Ma naersin tõenäoliselt iga kord vähem-rohkem laginal kui eelmise aasta lõpus hakati reklaamima ansambel Scooter lavajuubeli maailmaturneed, mille raames nad Haapsalu jaanitulel esinevad. Maailmaturnee. Haapsalu jaanituli. Krt, ikka on naljakas 😀 Aga nagu sellistel puhkudel tihti juhtub – muid plaane ei tekkinud ja mõtlesime, et vaatame need Scootri vanamehed siis üle. Kooli ajal ma eriline reivikunn ei olnud, ilmselt pole siiani, aga enamik lugusid on ikka teada ja nii me siis seal olime. No igatahes tõmmati pärast Nancysid jms strobo täiega käima ja blond Scootri-vanamees kargas laval ringi nagu elektrijänes 😀 Vahepeal karjus midagi tüüpilist a la “Hyper-Hyper”, “Move your Ass!” pidas oma tüüp-pobin-jutlust, millest polnud midagi aru saada ja kogu muu aja hüppas ringi või ühe koha peal ja nägi välja pigem nagu 25, mitte 54. Igal juhul väga äge vaadata, kui keegi oma tööd südamega teeb, mis siis et endal sellest technost juba pea huugas :D.

Täiesti teisest seinast kogemus oli A-Ha kontsert Tartus, mille piletid jõuluvana tõi 😛 A-Ha laulja on põhimõtteliselt samast vanuseklassist: 59, aga kui H.P.Baxxter tundus olevat mingi erguti laksu all, siis Morten tundus olevat rahustite mõju all 😀 Jalutas rahulikult laval ringi, naeratas malbelt ja mõtlikult (mille peale lavaeelsed naised muidugi huilgama hakkasid), võttis prillid eest (huilgamine), pani prillid tagasi (huilgamine), jalutas veel ringi, laulis sisuliselt ühe koha peal seistes ja vaatas niisama ühte kohta 😀 Hääl oli heas korras ja laulis oma inglihäälel kõik falsetid ära (huilgamine) ja ei saa öelda, et ta ei oleks tahtnud seal olla vms. Lihtsalt hämmastav, kuidas need kaks esinemist olid 100% erinevad.

Kui nägin reklaami, et Francis Goya on koos Ivo Linnaga Valgre-kontrserte tegemas, siis teadsin kohe, et sinna tuleb minna. Kunagi ammu, vist gümnaasiumi lõpus, oli mul isegi Goya plaat, kus ta Valgre lugusid kitarril mängis ja selle plaadi kuulasin ma küll ribadeks. No ja Ivo Linna on ju ka klassika, eksole. Minu viga oli see, et ma eeldasin, et tegemist ongi mingi 100% Valgre muusika kontserdiga, kuna kontserdi pealkiri oli ju Muinaslugu Sinilinnust ja nii need eeldused tekivad, eksole. Reaalselt oli tegemist Ivo Linna ja Francis Goya kontserdiga, kus nad vahepeal tõesti tegid ka mõned loos koos ja vahepeal tõesti tegid ka mõned Valgre lood 😀

No näiteks laulis Ivo Linna oma viimaseid soololaule, repertuaarist ei puudunud ka Suvi, Vana Vaksal ja oh üllatust, ühe isamaalise lauluna ka “Sind surmani”. Siis oli mul küll päris korralik WTF hetk, kus ma ei saanud aru, miks ma istun kaunis Pühajärve pargis ja seda lugu kuulan. Kas tõesti ei ole võimalik mitte ühtegi kontserdi ilma isamaaliste lugudeta ära teha? Ja no “Sind surmani”?!

Francis Goya mängis lisaks Valgre lugudele ka enda ja oma isa varasemat loomingut, ümises aeg-ajalt kaasagi ja tundus, et naudib kogu üritust väga. Kontserdi finaaliks oli loomulikult “Saaremaa valss”, mille saatel kutsuti üles rahvast veel viimast korda Pühajärve laululavaesisel tantsu lööma, kuna see lammutatakse kohe-kohe maha ja tehakse uus. Sellist võimalust ei saanud muidugi kasutamata jätta 😉

Vabaõhuetenduste osas olen siiani pigem skeptiline olnud, sest et need on ilma mõttes ikka täielik loterii ja selles mul tavaliselt ei vea. Kui aga sõbrad pakkusid välja variandi minna 20.augustil Narva Kremli ööbikuid vaatama, siis kogu see kombinatsioon kõlas nii põnevalt, et tuli minna. Etteruttavalt võin öelda, et jah, 20.augustil tõepoolesti sadas terve päeva, õhtupoole suisa nagu oavarrest 😀

Teel Narva põikasime sisse ka teistesse Ida-Viru linnadesse: Kohtla-Järvelt ja Jõhvist sõitsime lihtsalt läbi, Sillamäel tegime peatuse ja sõime rannas kiluvõileiba ja kamavahtu 🙂 Narvas uitasime ka veidi jõe ääres ringi, sõime MUNAs õhtusöögi ja siis juba etendusele. Pole eriline teatrikriitik, aga mulle tundus, et siin oli peamiselt loodetud Märt Avandi ja Juss Haasma lauluoskusele, vähem etenduse sisule ja tekstile. Märt muidugi tegigi Joalat väga hästi ja kohati oli tämbri ikka väga täpselt ära tabanud. Aga päris lõpuni ei suudetud seda draamat minu meelest lahti mängida. Või siis ei olnud sisu, mida mängida, mängijaid oleks ju olnud küll. Sest kui oleks tahtnud, siis oleks sellest võinud korraliku pisarakiskuja teha, praegu jäi ta natuke õhku rippuma. Jah, oli äge, ja ma soovitaks kindlasti vaatama minna. Aga ma arvan, et saaks teha sügavamalt ja paremini.

Eraldi aukirja annaksin Maria Annusele Reet Linna kehastamise eest laulu ajal “Ei ole üksi ükski maa” – see oli nii täpne ja koomiline, et surusin jõuga oma kilked sissepoole 😀 Ja see laul ise muidugi 20.augusti öös oli erilisem kui mõnes muus kohas, muul ajal. Kõige maagilisem hetk selles etenduses oli minu jaoks see, kui laval konkreetses valgusvihus oli valge tiibklaveriga, sadas lausvihma, Märt-Jaak laulis ja klaver auras 🙂 See oli kuidagi eriliselt lummav (kuigi laulu ennast ma ei mäletagi).

Suvele konkreetset joont alla tõmbama läksime ikkagi laupäeval Lohusallu, kus muinastulede õhtu/öö raames pidid esinema Smilers, 2 Quick Start ja Mr.Happyman. Oeh 😀 Tundus nagu täitsa okei valik, aga seda küll peamiselt Smilersi pärast. Pole kohe üldse nende kontsertidele sattunud, aga jätsid väga sümpaatse mulje, lood on neil ju igihaljad ja head ning mehed rokivad ka laval südamega, umbes nagu teeks oma esimesi kontserte. Aga ilma vigadeta muidugi. 😀 2 Quick Start jäi lavale tulekuga ca 1,5h hiljaks, mis oli päris nõme, aga mille tegi veel nõmedamaks see, et oleks võinud ju kasvõi moka otsast vabandada, et selline olukord juhtus, aga selle asemel hakati mingit tavalist “oi kui palju teid siia on tulnud, keegi ei uskunud seda” jama ajama ja minu jaoks oli sellega kontsert lõppenud. Aga võib-olla olen nende muusikast lihtsalt välja kasvanud, ei tea. Igatahes kuskilt sealt nende esinemise poole pealt sai ära tuldud. Lõke oli muidu suur ja ilus, täpselt nagu ka täiskuu 🙂

Tegelikult tahtsin ka poisid suvel kuskile kontserdile viia, aga kuidagi kuupäevad ja esinejad ei klappinud ja praegu on see teema veel õhus, aga ehk leiab siis mingil muul moel midagi ägedat neile. Igal juhul tundub, et see teatri-kontserdi teema tuleb väga jõuliselt kohe ja pikemaks ajaks ära planeerida, siis pole ohtu, et hakkaks igav või raha üle jääks 😀 Ja alati on hea, kui on, mida oodata 🙂

Sügisejonn

Ma üldse ei oota sügist. Ei taha sügist, ei taha kooli, ei taha jahedaid hommikuid ja pimedaid õhtuid ja korrutustabelit ka ei taha! Saan aru, et osad inimesed juba löövad kaht kätt kokku suures sügiseootuses, aga mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda rohkem olen veendunud, et kõige parem aastaaeg tavaeluks on ikkagi suvi. Ja mitte igasugune suvi. Eelmise aasta suvi näiteks ei kõlvanud kuhugi! Aga nii head suve kui sel aastal oli, ma ei mäletagi, et oleks olnud. Üleüldse!

Jah, muidugi on ka jahedamal/külmal aastajal võimalik leida see miski, mida teha. Näiteks kududa. Küünlaid põletada. Kaminasse lõket teha. Tuule korral surfata. Joosta. Suusatada. Lumememme ehitada. Lumesõda pidada. Aga need on kõik sellised hobid või tegevused, mida ma iga päev teha ei viitsiks. Küll aga tahaks ma iga hommik kell 7 lühikestes pükstes, plätud jalas, koos koeraga hommikuringile minna. Ilma, et peaks hirmuga termomeetrilt vaatama, kas on natuke külm või hirmus külm. Kas jalga võib panna kummikud või tuleb juba talvesaabaste poole vaadata. No üldse ei taha!

Ma saan täiesti aru, et ma lihtsalt jonnin praegu ja sügis-talv-kevad, vihm-külm-plöga, porised jalajäljed ja külmad käed-ninad – see kõik tuleb niikuinii. Suurest jonnist istutasin eile ukse ette welcome-lillepotti kanarbikud – minu lemmik sügistaimed, mis on oma minimalistlikkuses ometi nii elegantsed. Äkki nende vaatamine leevendab natuke seda jonni ja pahameelt. Et siis saaks jälle selge pilguga leida neid rõõmsaid toone, mis aitaks järgmise suveni ära kesta. Ja et tuleks sama hea kui see suvi! 🙂

Ümber Ülemiste

Kuidagi on see aasta nii mööda läinud, et eriti jooksuüritustele jõudnud ei olegi. Samas pole eriti jooksmas (st trennis) ka käinud, nii et natuke loogiline ka 😀 Aga Ülemiste järvejooksule sai end juba enne Ööjooksu kirja pandud, tundus nagu hea ja huvitav mõte, seda enam, et seal pole varem käinud ka. Ja medal oli nii ilus värviline 🙂

Erle muidugi hoiatas mingil viimasel päeval enne jooksu, et “see on vastik rada”, millele Kristi kiitis veel täiega takka a la “kõige vastikum rada maailmas”, kuigi pärast selgus, et ta seal jooksnud ei olegi 😀 Erle aga jättis targu täpsustamata, mis ta selle vastiku all täpsemalt silmas pidas ja ilmselt parem oligi 😀 Eeldasin siis, et ju teed kitsad ja viletsad vms.

Enne starti arutasin korra Markoga, et võiks mitte ennast lõhkuma minna, vaid et hea kindla peale oleks minna sellise 6.00-6.15 min/km kohta jooksma. Stardis võtsingi kohe maru rahulikult enda arust, liigutasin jalgu eriti aeglaselt, aga kell näitas ikka 5:35 km aega 😀 Võtsin siis korra veel aeglasemaks, sain 5:45 ja mõtlesin, et vot see on küll eluvorm, kus selline kiirus tundub aeglane ja sealt edasi on tunne nagu peaks kõndima hakkama 😀 Haha! Aga tuletasin endale meelde, et distants on 13.8 km ja joosta tuleb üksjagu. Võtsimegi siis tasa ja targu, aga samas kellegi selja taha liiga molutama ka ei jäänud, nii et kilomeetri ajad tiksusid stabiilselt 5:40 kandis.

Kuskil kolmandal kilomeetril kuulsin, kuidas keegi hingab kuklasse. Sõna otseses mõttes. Tõmbasin paremale ära, aga Marko ütles, et jookse-jookse, see mööda küll ei lähe. Ei läinudki. Tundus, et meie tempo oli talle sobiv, igatahes oli ta koguaeg kannul ja tegi oma kopsuhaige-pulsspunases-meeleheitliku “huu-huu” hingamist. Ausalt, ma ootasin koguaeg, et ta jääb maha, kuna noh, ise ma küll sellise kompressorina kaua ei kesta ja mul oli kohati temast isegi kahju. Samas hakkas see asi pika aja peale jubedalt ajudele käima. Nii et Marko sosistas mulle vahepeal “täitsa p*rses” ja mina tundsin, kuidas hakkan kurjaks muutuma, sest et see pidev häälitsemine oli ikka väga häiriv. Unistasin kõrvaklappidest. Siis natuke unistasin kõrvatroppidest. Siis natuke aega kujutasin ette, kuidas ma ütlen talle, et “Ära hinga!” 😀 ja samas tundsin piinlikkust, sest et see pole ju  üldegi ilus. Üritasin siis positiivset näha: mõelda vaid, ma olen kellegi tempotegija. Ja milline õnn on olla seltskonnas, kus hingeldatakse 😀 Kepikõndijatel seda vist eriti ei juhtu. Mõtted mõteteks – loomulikult ma midagi ei öelnud ja jooksin ikka endale keskendudes, kuigi jubedalt häiriv oli see kompressor küll. Aga kilomeetrid pärast 6. läksid sellest hoolimata justkui lennates ja juba oligi 10 tehtud – pea sama ajaga, mis Ööjooksul, mis on ju täielikult asfaldil. Ma olin väga rahul. Kiire suuloputus joogipunktis ja minu rõõmuks sai seal ka Kompressor-mees lõpuks maha raputatud. Kõrv puhkas! 😀

Kompressor-mehe mittesallimise karmalaks ei lasknud ennast muidugi kaua oodata. Pärast 10km joogipausi oli natuke veel tavalist kruusateed, siis keeras tee metsa sisse ja hakkas mäest üles-alla käima. Siis sain lõpuks ka aru, mida Erle silmas pidas kui ütles, et see on “vastik”. Marko tunnistas, et ta on Erlega nõus 😀 Mina tunnistasin endale, et maastikujooks on minu jaoks too much, pulss läks maksimumi lähedale ja hingamiseks pidi appi võtma näolihased 😀 Kui see pole karma, siis ma ei tea 😀

No igatahes võtsin siis rahulikumalt, mis siin salata, kahest mäest ka jalutasin üles. Esimese kõnnimäe juures oli pettumus nii suur, et pisar tahtis servapidi silma tulla. Aga siis mõtlesin, et wtf ma teen. Mõnus pidi ju olema. Jooksurõõm and shit. Tegin siis ka paar korda kompressorhingamist ja lasin endale jõukohases tempos edasi (ca 1min km kohta aeglasemalt kui enne). Mitte et mõnus oleks olnud, aga polnud otseselt ka infarktieelne seisund.

Kui tagasi asfaldile jõudsime, siis oli muidugi jalg nii pehme, et olulist tempomuudatust ei tulnud. Pole viimasel ajal ka näinud väga pointi lõpus kiirendada, pigem on hea kui saab energia ühtlaselt raja peale ära jaotada. Lõpuaeg oli 1:20:25, millega ma olen väga rahul, sest et hoolimata lõpuhaamrist jooksime kogu distantsi tegelikult kiiremini kui planeeritud ja mis kõige olulisem – väga hea enesetundega. Kui enne starti oli täielik unekas ja tundsin alguses metsavahel, kuidas padjanägu mul ees üles-alla rappub 😀 siis pärast 13,8 km olin kenasti üles ärganud. Seekord andis pärast lõppu ka jalalihases tunda, et veidi ikka on tööd tehtud, aga usun, et kodune rullimine aitas taastumisele kaasa, nii et eile polnud küll ükski koht valus.

Emotsiooni sain jooksust kindlasti kätte ja minuarust on see eriti lahe, et Marko lihtsalt lõdvalt tulebki igale poole kaasa ja viitsib minu tempos joosta. Vahel on tandemina ikka nii hea – kui endal võib-olla juba kopp ees oleks või tekiks mingi äravajumine, siis koos seda nii lihtsalt ei tule. Kas ma jookseks Ülemiste ringi veel? Tõenäoliselt mitte – sest et see on ikkagi vastik rada 😀 Loen selle tehtuks ja vajadust midagi tõestada või ületada mul ei ole. Aga kõige värvilisem medal on see Ülemiste oma minu medalikogus kindlasti 🙂

Ja mis värk nende spordifotodega on? Millal see päev tuleb, kui ma nende peal ilusaks muutun? Hästi ei taha uskuda, et kõik need tuhanded fotograafid, kes mind pildistanud on spordivõistlustel, kobad on. Või-või? 😀

 

 

Magusa elu lõpp

Ma olen eluaeg suuremat sorti magusasõber olnud. Mitte ehk just sõltlane, samas mine tea, ega väga ära pole kunagi öelnud, kui keegi šokolaadi või torti või sokolaaditorti 😀 on pakkunud. Ja poes käisin ka ikkagi magusaleti juurest alati läbi. Mõtlesin, et liigun ju piisavalt ja pigem jooksen 2km rohkem kui loobun oma (halbadest) söömisharjumustest ja mingil ajal (siis kui ma reaalselt ka jooksin 😀 ) see nii ka toimis. Ei teagi, kas asi on selles, et ma ei jõua nii palju enam joosta kui vaja oleks 😀 või siis lihtsalt tuli selline tunne, et aitab küll sellest pullist ja tõmbasin juuni lõpus suhkrujuhtme välja.

Alustasin sellest, et põhimõtteliselt ei paneks ise mitte kuskile suhkrut juurde. Ja ei mingeid magusaid sööke! Inimese jaoks, kes on harjunud Circle-K cappuccinot kolme väikse suhkruga (häbinägu) jooma on suhkru täielik väljacuttimine ikka ülikarm. Kohv maitses nagu elurõve asi ja mingid päevad ma tööl täitsa vältisin seda, kuna siin ei saa seda teha piimavahuga, mis kohvi juba iseenesest magusamaks teeb. Aga siis hakkasin lihtsalt kohviga samas koguses piima peale valama 😀 ja sai jälle kohvijooki juua.

Magustoitudest loobumine vajas alguses ka natuke iseloomu, eriti kui poisid kõrval kohupiima, jäätist vms mugistasid, aga see polnud liiga raske. Pealegi on suvel võimalik süüa nii palju puuvilju ja marju, mis mulle väga-väga maitsevad. Erik Orgu kindlasti viibutaks sõrme, et seal on ju ka suhkur sees ja värki, aga see on ikka natuke teistmoodi.

Horvaatia puhkuse ajaks olin kaks nädalat “kaine” olnud ja ega ma seal ka kohe patustama ei hakanud. Selleks ajaks olin tegelikult magusavaba eluga ära harjunud, kohv oli kohv ja sõltuvusele viitavaid tundemärke ei esinenud. Kuskil seal sain ka aru, et ma ei ole enam olukorras, kus ma pean koos teistega magusat sööma, sest et nii lihtsalt tehakse; või et ma pean magusast loobuma, kuna ma otsustasin nii. Ma sain aru, et ma olen vaba otsustama, kas ma söön magusat või mitte ja see ei muuda suures pildis mitte midagi. Keeruline selgitada, nii öeldes ja lugedes tundub, et enne olin ikka suhkrusõltlane küll 😀 Ühel hetkel aga tundsin, et olen oma valikutes vaba. Ja kui ma tahtsin koos teistega jäätist süüa, siis ma tegin seda. Kui ei tahtnud, ei söönud. Ja see kõik oli fine.

Suhkrust loobumisega tulid ka muud huvitavad kõrvalnähud. Näiteks vaatan saia-leiba ja tunnen, et ma ei suuda neid süüa. Ei taha seda omale kõhtu. Söön krõbeleiba, see tundub okei. Sulajuust on ka selline so-so, millest üritan mööda hiilida. Eelistan kitsepiimast tehtud määrdejuustu. Krõbeleivaga koos imeline. Erinevad smuutid tunduvad täiesti asendamatud ja ei kujuta oma hommikuid ilma värske smuutita ettegi. Pluss muidugi praktiline vajadus, kuna mul on vaja oma katkiste põlvede jaoks vajalikku kollageenipudi kuskile segada 😀 Poes loen infosilte, uurin, kui palju kuskil suhkrut on ja teen tihti valiku selle põhjal. Kui varem viisin külla minnes alati kaasa koogi vms magusat, sellega on nüüd ka pekkis. Suvel jällegi lihtne – haaran kaasa oma lemmikut nektariini, talvel ma ei tea, mida teha. Viin tüki kõrvitsat? 😀

Maitsemeel on ajas erksamaks muutunud. Näiteks ostsin eile Kadarbiku porgandimahla. Mäletan mingist ajast, et see oli alguses veidra maitsega ja iga kord kui lonksamist alustada, tuli koos mahlaga ka väike ehmatus 😀 Olin seekord ehmatuseks valmis, aga avastasin endale üllatuseks, et see mahl on nii mõnus, MAGUS (!) ja maitsev. Teise näitena sõin enne Ööjooksu hematogeeni, mida ma tavaliselt tangin enne võistlusi/mänge või kui lihtsalt enesetunne liiga uimps (kalduvus omada madalat hemoglobiininäitajat) – ja see on tundunud selline okei magus amps, teine lemmik kohe Snickersi kõrval 😀 Võtsin esimese ampsu ja see käis mul suus ringi, sest oli tulimagus! Lausa vastikult magus. Millised muutused!

Täna joon rahulikult ilma suhkruta kohvi-teed, kakaod ei taha; lõunamenüüs jätavad magustoidud külmaks, kuigi alles esmaspäeval sõin Narvas käies kohvikus ühe piraka Napoleoni koogi, mis ei maitsenudki niivägaüldsegi. Aeg-ajalt olen proovinud vahepaladeks võtta mingit müsli-proteiinibatooni (tean, need on kaloripommid!), aga mind ajab juba närvi, et enamik on mingi šokolaadi, karamelli või jumal teab mis asjaga 😀 Kui esimesel nädalal pidin aktiivsemalt ja teadlikumalt oma valikute peale mõtlema, siis nüüd tuleb kõik nii loomulikult, et ei kujuta jälle ettegi, et hakkan ohjeldamatult suhkrut või magusat tarbima. Vaatan seda päisepilti ja ei ühtegi emotsiooni. Ainuke asi, mis praegu on – mul on kõht koguaeg tühi 😀 Aga ma ei usu väga, et see suhkruga seotud on. Või on?

Mida hing ihaldab

Pexels

Targad teavad rääkida, et tuleb alati oma sisemist häält kuulata. Mulle tundub, et mida vanemaks ja küpsemaks inimene saab, seda lihtsam on enda häält eristada muust mürast, mis meie ümber valitseb. Vähemalt ma enda puhul tunnen nii. Lihtsam on teha otsuseid ja valikuid, kui suudad vahet teha, mis on teiste ootused ja mis on su enda soovid. Kuigi päris nii ikka ei saa, et mitte meeldivaid asju üldse ei teeks. Selleks peab veel vanemaks saama. Olen täheldanud, et siis kaob mingil hetkel filter täiesti vahelt ära ja inimene saabki olla nii nagu ta tahab 😀 Ja öelda kõigile, mida ta asjadest tegelikult arvab 😀 Mitte et see mul nüüd mingi unelmate eesmärk oleks..

Ma usun, et soovidel on komme täituda. Tuleb soovida, tahta ja asjad juhtuvad. Mõni asi ei juhtu kohe, ta tuleb ringiga, aga ta tuleb. Ja siis tuleb see äratundmine, et OMG, see ongi ju see!

Näiteks olen kogu oma teadliku tüdrukuelu tahtnud jalgpalli mängida, aga ametlikult, st tiimis, pole seda mingil põhjusel võimalik olnud teha. Maja taga mängisime küll vibra ja vahel tagusime palli ka kellegi rõdule või aknasse, mistõttu meil maja taga jalka mängimine keelati kähku ära 😀 Koolis tegime rohkem kergejõustikku ja nii ta läks. Kaks aastat tagasi tekkis järsku võimalus naiste jalgpallitrenni minna, mis alguses tundus hirmus (sest et ma ei oska ju üldse ja äkki teised on nii head ja mida elevant arvab?! 😀 ) aga täna ei kujuta ma oma elu ilma selle tiimi ja nende inimesteta ettegi. Kogu see kamp on nii äge, ma olen saanud palju uusi sõpru ja iga kohtumine (loe: trenn) on nii meeleolukas ja lõbus, et mõistlik oleks isegi tihemini kokku saada, et trenni lihtsalt maha ei lobiseks ja ei naeraks 😀 Mul on kohati treeneritest isegi kahju, kes annavad endast parima, et meid tehnilisemaks, tugevamaks, targemaks ja osavamaks õpetada, kuid meie lobiseme ja teeme lolli nalja juhendamise ajal, nii et iga asja peab mitu korda seletama 😀 Samas, see tundub jälle nii õige 😀

Eelmise aasta jõulupeol lahendas Erle kingituste küsimuse geniaalselt: tavaliste loosipakkide asemel, millest oleks võinud ju tegelikult isegi ilusa küünla, lõhnava seebi või uued põlvikud 😀 saada, loosisime välja tegevused, mida lubasime järgmise aasta jooksul koos teha. Näiteks “läheme kinno, läheme jalgrattamatkale jne”. Ma vist olin just mingilt matkalt tulnud ja ei osanudki esimese hooga midagi muud lubada kui et “läheme koos matkama”, mille tõmbas endale Merlin. Eks ta ise ilmselt ahastas korra, aga mis sa teed noh 😀

Kui servast neid lubadusi täitma hakati, kes mudajooksul, kes rattamatkal, siis hakkas mind ka see Merlini matkale viimine üha rohkem kummitama. Teda tundes ei saanud see mingi lihtne matk olla 😀 Ja kui sotsiaalmeedias jäi silma SUP müraka rent/matk, siis tekkis kohe see äratundmine, et see ongi see! Käisin selle idee kähku Merlin aka TVSile välja ja enne kui ma arugi sain, oli jõulukingitusest ühele saanud pea kogu tiimi väljasõit, kus kahe mürakaga möllas Pirita jõel kokku 15 jalkanaist 😀

Eks ma natuke kahtlustasin ka, et Merkaga ühe SUPi peal olek head ei tähenda. Merike ei jõudnud lauset “Siin võiks ujumispeatuse teha” veel lõpetadagi, kui ta oligi juba vees ja tegigi väga aktiivselt seda ujumispeatust 😀 See on see kui sa SUPi ninas seisad ja Merlin on sul seljataga 😀 Sõitsime jõel asuvalt paadisillalt Lükati sillani, siis Pirita sadama muuli juurest välja merele, tegime ühise pildistamispeatuse pärast mida ma avastasin ennast ka suureks üllatuseks koos aeruga vees ujumas 😀 Aga eks see ilmselt oli üks kingituse osa – piiramatu võimalus kõiki vette lükata 😀

Mida aeg edasi, seda tugevamat tõmmet või sidet veega ma tunnen. Mõni käib energia saamiseks metsas puud kallistamas või mättal istumas, mind laeb kõige paremini looduslik veekogu: meri, järv, jõgi. Bassein ei huvita 😀 Kui mõtlen tagasi Oandu-Ikla matkateel läbitud distantsidele, siis minu lemmikkohad on olnud just need, kus on järved – see annab kohe erilise energia, mida lihtsalt puude vahel kõndimine minuga ei tee.

Samas on mul näiteks mere vastu olnud äärmiselt suur aukartus, äkki isegi hirm. Seda vett on nii palju lihtsalt ja lained hirmutavad mind ka. Ma ei teagi miks – äkki saan just seal eriti selgelt aru, kui väike, tühine ja haavatav ma olen. Samas, miski jälle koguaeg tõmbab sinnapoole. Kas äkki peaks tegelema millegagi, mis oleks veega seotud? Mida?

Eelmisel nädalal läksime Kakumäele purjelaua koolitusele. Kahel nädalal kaks korda, iga kord natuke teooriat ja natuke praktikat. Esimene kord oli tuult natuke (2-3 m/s), aga seda tundus ka jube palju kui see kõik purje tuli ja tõmbama hakkas 😀 Teisel korral läks üldse tuulevaikseks ära, nii et instruktor kutsus meid vannipartideks ja lihtsalt naeris me üle 😀 Jah, olematu tuulega oli veelgi raskem midagi korda saata, aga vaikselt sai keeramist jms ikkagi harjutada. Eile oli siis teine äärmus, kus tuul oli 12-13 m/s ja lahes korralik laine ka peal. Lõpuks siis idekas surfiilm, mida tähistas rannas ca 1000 lohesurfarit 😀 Vaatasin seda värki ja mõtlesin, et mina küll sinna minna ei julge. Aga ühel hetkel oli ikkagi kalipso seljas ja purjekas nööripidi järel ja oi, siis hakkas juhtuma!

Okei, alguses ei juhtunud suurt midagi peale selle, et püüdsin purje üles tõmmata ja see rebis ennast käest lahti. Mul on täna reaalselt peopesad rakke täis 😀 Aga kui puri üleval, siis natuke sai sõita, kuigi noh, enamik ajast ma pusisin ikka lauaga ja purjega, mis isegi maas olles ennast igatpidi lennutas, sest et no seda tuult ikkagi oli üksjagu. Ja siis ühel hetkel kui ma seal täiega pusisin ja saamatu olin, lendas lohega mööda vana koolivend Lauri, kes hüüdis tervituseks või siis oli lihtsalt ehmunud mind nähes “Anneli?!” 😀 Haha! VPG in da haus! Seda ei osanud küll ette näha 😀

Aga põnevaks läks siis kui instruktor õpetas kaldastarti. See on lihtsam kui purje veest lahti vinnamine, eriti suure purje või tuule korral, nii me seal seda siis harjutasime. Suur oli mu üllatus, kui lauale astudes hakkasingi kohe suure hooga sõitma, ikka nii et pool lauda veest väljas, vett pritsis ja lained lisasid ägedust veel juurde. Endale tundus, et krüssasin täiega, muidu poleks ilmselt poolde Tabasallu välja jõudnudki, tagasitee oli igatahes küll liiga pikk 😀 Paar korda õnnestus veel täitsa pikk ja äge liug teha, nii et ikka täitsa tore oli 🙂 Ühel hetkel kui tagasi kahlasin läbi vee, käis laud ka tuule toel uperkuuti, nii et pöial vist käis veidi pahast. Pöidlaküüs küll käis, nii et sealt alt hakkas kohe räigelt verd merre voolama. Minu esimene mõte oli, et nüüd tulevad haid ja söövad mu ära. Ilmselgelt olen vaimselt valmis surfar 😀

Homme on viimane koolituspäev ja mu telefonis olev tuuleäpp 😀 ütleb, et tuleb selline mõõdukas 7 m/s maatuul. Tea, kas meid sellega vette lastakse, kuigi purjelaua puhul ei ole see nii ohtlik ilmselt kui lohe puhul. Aga kui ma reedeks tagasi ei ole, siis ilmselt olen Naissaarel või kuskil 😀

Ja edasi ma ei teagi, mis saab. Kuidas see mu ellu mahub? See ei ole lihtne nagu jooksma minek, milleks on vaja lihtsalt toss jalga tõmmata ja minna. Siin on vaja õiget tuult, õiget kohta, õiget varustust… Aga kuidagi võiks mahtuda, sest tunne on hea ja õige. Ja see tunne, mis mul eile õhtul koju sõites oli, see oli lihtsalt mega! Saan aru, miks surfarid on (vähemalt filmides) alati sellised muretud ja rõõmsad tüübid, sest et noh, pärast sellist mahalaadimist ja energialaksu sa ei saagi lihtsalt kuri või paha olla. Kõigil võiks olla selline tegevus, mis ei lase neil kuri või paha olla. Küll siis oleks tore ja vahva kõik 😀