Ahto

Aeg ajalt tuleb ikka ette taksosõitu ja ma ei tea, kas on asi minus ja minu vedamises või siis ongi taksojuhid täiesti teist liiki inimesed, kellega autosõit mitte kunagi tavapärane ja igav ei ole. Oma viimase elamuse sain taksojuhiga, kelle nimetan siinkohal Ahtoks*. Tellin takso Taxify’ga ja istun autosse. Pärast sihtkoha täpsustamist hakkab Ahto rääkima.

“Täitsa uskumatu vedamine! Tulin korraks linnast Viimsisse ja juba kolmas klient! Niikui ühe maha panen, juba järgmine tahab sõita. Jube hea mõte ikka siia tulla.” Noogutan ja naeratan tagaistmel viisakalt ning Ahto jätkab: “Esimene oli naine, selle võtsin peale ja viisin Lihapoodi. Siis sõitsin natuke ja mingi poiss tahtis sõita. Jälle Lihapoodi! Mis teil on selle Lihapoega, mingi populaarne koht?” küsib Ahto naerdes. “No seal vist käiakse jah,” nendin viisakalt ja kuulan edasi. “No ja siis tulidki sina. Üldiselt taksojuhid ei kipu siia väga, arvatakse, et Viimsis on kõigil mitu autot, kellelgi taksot vaja pole..” selgitab Ahto Viimsi taksopõua tagamaid. “Vahel võiks ikka läbi sõita, ma usun, et siit leiab kliente küll. Linn on lähedal ja taksoga on just hea mugav sõita,” muutun ka jutukamaks. “No ma ütlen edasi jah, täitsa üllatav!” nendib Ahto ja sellega on see teema lõpetatud. Paus kestab umbes 5 sekundit.

“Uskumatult ilus ilm ikka täna. Mul oli naine rannas terve päev, raudselt on täiesti punane kui nüüd koju jõuan. See ei oska piiri pidada, kui juba, siis täiega!” jätkab Ahto täiesti loomulikult täiesti teisel teemal. Jätan targu päikesekreemide vajalikkuse loengu pidamata ja nõustun, et loetud ilusate ilmade puhul on tõesti keeruline mõõdukaks jääda. “Naine on ukrainlanna mul, selline tõmmu. Korraks on punane, aga siis läheb kohe pruuniks. Eks oli mul valge nagu luik, ei mõjunud midagi. Ma ise samasugune!” Pomisen midagi nahatüüpide erinevusest ja imestan, et miks ma järsku liiga palju eraelulisi detaile teada sain 😀

“Haapsalus tuleb hea pidu järgmine nädal. Kes seal olidki? Nancy ja… no selline vanakooli värk. Vägev! Retrofestile mõtlesin ka minna, need esinejad mulle meeldivad, ” jätkab Ahto sujuvalt ja ma püüan pingsalt teemas püsida. “Kus see pidu on? Lauluväljakul?” tunnen huvi. “Ei-ei, see on Pühajärvel. Oo, see on mõnus! Kaugel küll, aga väga mõnus! Ma käisin jaanipeol ka seal kolm aastat tagasi, aga enam ei kipu. Jaanituli… no kuni 10 000 inimest on okei, pärast seda on juba liiga palju!” selgitab Ahto. “Võsul on ka mõnusad peod. Seal tuleb ju ka nüüd mingi pidu.. O Kõrts kohe seal lähedal ja… Mõnus! Ma seal ikka olen käinud… No ja siis tuligi mu praegune naine minu juurde ja saad aru, lihtsalt ei läinud ära! Ma ütlesin talle, et mul on kodus naine olemas, aga teda absoluutselt ei huvitanud!” “Võsu peol või?” üritan end teemas hoida. “Ei, see oli üks teine pidu. Purjus naised on ikka täiesti hullud!” Noogutame Ahtoga mõlemad nõusoleku märgiks mõtlikult.

“Kas mingi päev on lühendatud ka järgmisel nädalal?” uurib taksojuht pärast üürikest vaikust. “Jah, neljapäeval kestab tööpäev kella kaheni,” vastan teadvalt. “Ahhaa, ja siis sõidavad kõik linnas välja! Väga hea! Siis ma neljapäeval teen veel tööpäeva ja reedel puhkan!” hüüatab Ahto rõõmsalt ja mul on ausalt südamest hea meel, et tal oma töö üle nii hea meel on 🙂

Siinkohal tema monotükk ka lõppeb, kuna jõudsime kohale. Kui sul on 22.juunil Tallinna piirkonnas taksot vaja, siis eelista kindlasti Ahtot – unustamatu elamus on garanteeritud! 🙂

*nimi muutmata 😀

Emme, sa lõid värava!

Olen korra varem meie naiskonna loogikast kirjutanud. Sellest, kuidas meie mängijakarjäär algas 😀 Kauaoodatud rahvusvaheline kohtumine on nüüdseks juba ilusaks mälestuseks saanud, aga kuna seda sai pea pool aastat oodetud, kardetud ja veel kord oodatud, siis oleks ebaaus kui selle kohta sõnagi ei kirjutaks. Eriti kui Eike Meresmaa nii ilusti kõik üles  ka pildistas.

Kui me ennast Eesti-Soome 100 mängudele registreerusime, siis olime treeninud vast alles mõned kuud. Sellest lähtuvalt saadeti meile vastasteks 20-aastase mängukogemusega jalgpalliemad ehk meie 20 aasta pärast 🙂 Kui me selle teada saime, siis ei osanudki seisukohta võtta. Kas karta natuke või siis natuke rohkem? Jah, füüsiliselt peaksime oleme nooremad, kiiremad, paremad… kuid kogemus maksab ju ka midagi? Aga kui palju? Ja mis siis saab kui hoolimata ealisest eelisest pähe saame? Kus on selle häbi ots? 🙂

Pikaajaline kogemus tähendas seda, et kuigi meie jooksime ja ajasime palli kõvasti taga, siis kohati tundus, et see on siiski rohkem vastasnaiskonna jala külge kleebitud. Jah, kiirusega suutsime pea alati võita, kuid ilmselt oli just kogemus see, mis pani nende kaitsemängijad alati õigesse kohta seisma, nii et pall neile lihtsalt jala peale kukkus ja meie rünnakukatsed juba eos nurjas. Ma olin üllatunud ja vaimustunud – kui ma ise 20 aasta pärast pooltki nii tubli oleks, siis see oleks päris lahe!

Väljakule läksin seekord vahetusest ja kuigi alguses oli ärevus väljaku ääres suur, siis üldiselt see mulle isegi meeldis. Enne platsile minekut oli selge kes, kuidas liigub, kes on kiire, keda peab jälgima. Mind eksitas veidi soomlaste üks kaitsemängijatest, kes tundus pealiskaudsel vaatlusel nagu väike murumuna. Aga kui ta oma jalad sibama sai, siis jooksis nagu kahurikuul. Reaalselt 😀 Ja kui see kahurikuul mulle palli püüdes täie hooga otsa jooksis, siis sealt põrkasin eemale küll nagu batuudilt 😀 See oli ka ainus kord kui ma selle mängu jooksul natuke vandusin 😀

Alguses oli väike närv muidugi sees. Poisid ka platsi kõrval vaatamas, iga ema teab, et kõige olulisem on neile mitte häbi teha 😉 Priit igatahes tunnustavalt ütles poolajal, et ma liikusin mööda äärt päris kiiresti ja hästi üles, et seda peaks isegi proovima. Nagu seda neile igas trennis ei räägitaks, eksole 😉 Igal juhul jõudsin ühe sellise tõusuga värava kõrvale, aga üsna terava nurga alla, nii et otse värava peale ei kannatanud lüüa. Vaatasin kiirelt, et värava ette oli kogunenud päris suur hulk inimesi ja mõtlesin, et äkki segaduses veab ja põrkab kellestki sisse. Mõeldud-tehtud: terav pall rahvasumma ja kellestki ta sisse põrkaski. Värav ei läinud küll minu nimele (mis loomulikult jäi kripeldama), aga värav on värav!

1:0 eduseisus läksimegi poolajale. Rahva lõbustamiseks oli kohale toodud Toomas Tohver, kunagine Eesti meestekoondise väravavaht, kes publikule penaltide löömisega tegevust pakkus. Mõned läksid ikka sisse ka, aga enamiku pallidest tõi efektsete tõrjetega ära. Isegi Ruuben, vana jalgpallipõlgur, käis proovimas ja oli päris rahul selle võimaluse üle.

Teise poolaja alguses lõi Grete üsna kiirelt seisuks 2:0 ja kuigi olime eduseisus, ei olnud meil kordagi tunnet, et see on turvaline. Soomlased üritasid jätkuvalt, pommitasid täiega ja paaril nende mängijal oli ka väga hea kauglöök. Kui ma Grete paremal äärel välja vahetasin, siis ütles Signe mulle kaasa sõnad: “Ja nüüd pead samasuguse värava lööma nagu Grete!” No pressure eksole 😀 Kuidagi aga nii läks, et sain söödu kaitse selja taha ja õnnestus see väravasse suunata. Minu päris esimene värav! Lõpuks ometi!! 🙂 Ja 4:0 seisuks vormistasid Margit ja Signe juba kahepeale. Nüüd oli küll võit kindel!

Šampusedušš on meil juba traditsiooniks saanud (ka kaotuste puhul), nii ei olnud seegi kord erand. Vahetasime soomlastega kingitused ja saime juba ka kutse nende juurde, kuna nad tahtsid kindlasti revanši saada. Kas ja millal see tõesti ka juhtub, seda näitab tulevik. Ma natuke igatahes juba kardan seda reisi 😀

Aga mis kõige ägedam – Priit jooksis koos Ruubeniga pärast lõpuvilet minu juurde ja hüüdis vaimustunult: “Emme, sa lõid kaks väravat!” Ja nad olid mu üle nii uhked! 🙂

 

 

Ma olen valmis, kallis!

Just sellise sõnumi sain oma vanemalt pojalt keset töist strateegiakoosolekut. Okei, seda koma seal tõesti ei olnud, sest et üte on veel täitsa tundmatu teema, aga see ei muuda mõtet. Priidul oli täna 1.klassi pidulik lõpuaktus ning see hüüatus tähendas, et ta oli end sokkidest lipsuni pidulikku koolivormi riietanud ning saatis selle tõestuseks ka eriti püüdliku naeratusega selfi 🙂

“Ära siis lilli unusta! Ja võta vahetusjalanõud koolist pärast kaasa! Võid mingi väikse koti nende jaoks kaasa võtta.” üritasin veel viimaseid juhtnööre anda, ise mõeldes, et mida rohkem rõhutama peaks. Raudselt midagi läheb ju ikka meelest ära, aga see võiks pigem olla kott kui lilled. Näiteks.

See areng viimase aasta jooksul on mõlemal poisil olnud täiesti märkimisväärne. See iseseisvus, isemõtlemine, vastutustunne… seda kõike on tulnud juurde igas segmendis ja rohkem kui oodata oskakski. Kõige rohkem hindan ma oma poistes seda, et nad mõtlevad ise ja pakuvad erinevates olukordades lahendusi välja. Eile oli meil ka kolmekesi pikem arutelu teemal, kas “ei saa!” on vastus, mis meid kuidagi edasi aitaks või peaks mõtlema hoopis, “kuidas saab? mida saab?” Kuidagi ikka saab! 🙂

Ruuben näiteks pakkus ükspäev välja, et ehk lahendaks hommikused logistikaprobleemid see, kui hoopis Priit ta lasteaeda viiks: nii saan mina minna toast välja piisavalt vara, et enne ummikuid linnast läbi sõita. Ja nemad saaksid mõnda aega veel omaette toas kohmitseda kuni tuleb õige aeg minna. 12 punkti kaasamõtlemise ja hoolimise eest, iseasi, kas me seda ka kunagi rakendame 🙂

Kõige rohkem naudin ma endiselt seda, kuidas mu pojad oma sooje tundeid minuga jagavad. Kuidas Ruuben mind öösel üles ajab (vahel patsist sikutades 😀 ), et mannaterana kaissu pugeda või niisama sülle hüpates mind peaaegu pikali jookseb. Ja mitte iial ei lähe rühma, ilma et oleks saanud korraliku musi ja kallistuse. Priitu ma kooli ees enam muidugi musitada ei tohi, tõenäoliselt läheb kallistamisega ka varsti keeruliseks, kui ma talle enam järgi joosta ei jõua 😀 Aga seda agaramalt “kiusame” üksteist selle kõigega kodus ja igal pool mujal. Endas kahtlemise hetki on mul lapsevanemana kindlasti ka tulevikus, aga midagi olen ma vist ikka õigesti ka teinud, et mu pojad mulle “kallis”, “armas” ja “ma armastan sind” ütlevad 🙂 Ja see on nii hea tunne!

Rannarõõmud

Eile oli üle pika aja täitsa mõnusalt soe õhtu, nii otsustasin, et läheme poistega niisama korraks randa jalutama. Nemad muidugi arvasid, et see on kõige halvem mõte üldse, sest et 1) Priit oli juba päeval klassivennaga seal käinud ja 2) Ruuben arvas, et õues on lihtsalt vastik ja oldud juba küll 😀 Kuna ma teadsin, et need meeleolud on kiirelt mööduvad, siis haarasime paki kõrsikuid ja pesapallivarustuse kaasa ja lihtsalt läksime. Hea, kui rand on kõigest paarisaja meetri kaugusel 🙂

Kõigepealt proovisime ära kõik jõumasinad, mis rannas olid. Ma ei tea, kas keegi reaalselt ka nendega trenni teeb või käiaksegi seal niisama turnimas, igatahes on need väga ägedad, heas korras ja saaks trenni teha küll! Seejärel loopisin Priidule veidi pesapalli, mida ta siis oma kindaga kinni püüdis. Aasta emale kohaselt viskasin esimese palli kohe nii hästi, et see kobistas end kindast mööda ja.. no mis siin ikka pikalt seletada: Priit oli kägaras maas natuke aega 😀 Väga inetu minust!

Kui palli oli piisavalt mängitud ja mänguväljak ka ära proovitud, siis jõudsime lõpuks kõige vahvama atraktsioonini, milleks on loomulikult kividel hüppamine ja veega mängimine. Ütlesin poistele kaasa oma klassikalised saatesõnad: ärge jalgu märjaks tehke! Ruuben oli väga sõnakuulelik ja seetõttu kükitas ta kivil ja solberdas ainult küünarnukkideni vees. Seejärel kükitas ta kaldal, nii et ainult puusadele seotud dressikas sai märjaks. Ja kõige lõpuks astus ta vette ainult ühe jalaga, nii et asi seegi! 😀 Paratamatult meenus üks eelmise aasta suveõhtu, kus samade saatesõnadega saabusid mulle tagasi nabani märg Priit ja ÜLENI MÄRG Ruuben. Progress on märgatav! 😀

 

Hispaania kevad

Kevadise vaheaja veetsime poistega Hispaanias, kombineerides nii linna- kui ka rannapuhkuse. Oli poiste teadliku elu esimene lennukisõit ja üleüldse tundus (mulle! :D), et planeerisin hirmus põneva ja tegevusi täis puhkuse. Eks lastega on nagu ikka: emotsioon võib kohale jõuda alles mõne aja pärast. Nii et kui mu vanemad eile poiste käest küsisid, et mis reisilt meelde jäi, siis Priit tõi endale tüüpiliselt esimesena esile just negatiivse asja: “Oleksime äärepealt rongist maha jäänud!” ja Ruuben enda jaoks kõige naljakama asja: “siis kui delfiin kakas”. Oeh, selline on siis see tänu, eksole! Tegelikult oli ägedust ja emotsiooni muidugi kordades rohkem.

Kuna me reisisime ainult käsipagasiga, siis pakkisime kaasa ainult ülimalt vajalikud asjad ning diil oli, et igaüks tassib oma seljakotti ise. Nojah, ega suveriided teab mis palju ei kaalugi, ning olin reisi sisse arvestanud ka ühe pesu pesemise, nii et kõik tundus ülimalt optimaalne. See ei seganud Ruubenil loomulikult oma Karjuvat Jänest kotti toppimast. No hea küll, ega ta teab mis palju ruumi ei võtnud, lihtsalt karjus aeg-ajalt kui kuskile pihtide vahele jäi 🙂

Startisime Gironasse 15.aprilli õhtul ning kohale jõudsime südaöö paiku. Poiste entusiasm lennukisse istudes oli ülimalt lahe. Ja need põlevad silmad ja elevil hüüded: “Me lendameee!” 🙂 Tore sellest ehedat emotsiooni kogeda. Tuletab endalegi meelde, et võiks rohkem väikeste asjade üle rõõmustada.

Kui kosutav ööuni oli selja taga, siis liikusime Girona linna peale uitama, Barcelona rongini olevat aega kulutama. Hotellist saadud juhtnööride ja kaardi järgi liikusime jõe äärde. Eemalt tundus sildade jms järgi, et see on vähemalt Emajõgi, kohale jõudes aga hakkas millegi pärast kummitama Tätte “Ojalaul” 😀

Barcelona üks tähtsamaid vaatamisväärsusi oli kahtlemata FC Barcelona kodustaadion Camp Nou. Ruubenit see koht loomulikult absoluutselt ei huvitanud, seega oli strateegiline otsus, et käime seal enne ära, kui poiss kuueseks saab. Nimelt oli kuni kuue aastastele sissepääs tasuta, pärast seda tuli laste eest maksta 20€ ja täiskasvanu eest 25€. Kutsuge mind ihnuskoiks või mida iganes, aga tundus loogilisem Ruuben sinna tasuta sisse nihverdada. Lisaks vaatasime üle Sagrada Familia (kus Priit pildistas oma supersuumiga kujude intiimseid kehaosasid) ja La Rambla, kust saime juurde nii mõnedki suveniirid. Enne Gran Canaria lennu peale minekut käisime läbi veel ka Güelli pargi juurest ning soetasime veel mõned suveniirid 😀 See oli üldiselt juba see reisi koht, kus ilm hakkas minema liiga soojaks, kott liiga raskeks ja teekond liiga pikaks 😉

Camp Nou külastamise ajal imestasin endamisi korduvalt, kuidas selline asi nagu jalgpalliklubi ja -staadion on suudetud ära turundada ja panna raha teenima. Kõik tuuri sisse pikitud suveniirikohad olid geniaalselt paigutatud. Näiteks oli võimalik pärast staadionil käimist osta endale kaasa ka kohalikku muru. Miniatuurne pall – 10€, suurem pall – 15€; staadioni väike makett ja muru – 35€. Lihtsalt geniaalne. Priit loomulikult soovis endale seda kõige kallimat eksemplari, aga mul õnnestus edukate läbirääkimiste käigus see suveniir mingi praktilisema vastu kaubelda – jäi FCB nokats. Tuuri lõpetas loomulikult kahel tasandil paiknev FC Barcelona fännipood, kust ilma ostuta lahkusid küll vist väga vähesed.

Gran Canaria oli meie reisi lõppsihtkoht, kus lootsime saada piisavalt sooja vett ja päikest. Ütleme nii et päikest saime (mõni ka rohkem, kui oleks pidanud), aga vesi oli ootamatult külm. Ruuben taastub siiani köhast, nohust ja kergest kõrvavalust, mille ta ilmselt just esimesel rannapäeval sai. Päikest saime ka hoolimata hoolsast kreemitamisest rohkem kui oleks pidanud ja Ruubenist oli mul tõesti täitsa kahju. Kuigi Priit on kõige heledama nahaga, siis ära põles hoopiski Ruuben, keda ma paar ööd ka öösel kreemitama ja lohutama pidin. Kõige hullemalt ei põlenud ära aga mitte selg, vaid hoopis käed ja sõrmed! Kahju, et selline õppetund tuli, aga edaspidi loodetavasti oskan targem olla.

Poisse lummasidki sel päeval kõige rohkem ookeanilained, kuid ka Maspalomase liivadüünid ei jätnud kedagi külmaks. Igal päeval oli kella 15-16 vahel see hetk, kus ma nägin, et Ruuben hakkab kohe “ära kukkuma”. Ometi leidis ta oma jõuvarud mõne aja pärast uuesti üles ja kui ta lõpmatut liivavälja nägi, siis… edasi sain teda ainult mööda luiteselgu jooksmas näha 🙂

Täiesti eraldi päeva planeerisime Maspalomas Aquapark veepargi ja Palmitos Park loomaaia külastuseks. Veepark jäi pigem pettumuseks – võib olla oli põhjuseks see, et vesi oli ikkagi külm ja tuul tugev ja sellest tulenevalt ei olnud ka enesetunne kõige mugavam. Samas ei ole ma ka kõige suurem torude ja luimägede fänn, nii et võib-olla polnud otseselt minu tassike teed. Kõige erilisema emotsiooni saime sealt hoopiski kalapediküürist, mis poistele väga palju nalja tegi 🙂

Sel päeval oli ka Ruubeni sünnipäev, mida tähistasime traditsioonilise hommikuse üleslaulmise, värskete maasikatega ja pildiga sünnipäevakingist. Kink ise oli lihtsalt paraku nii suur, mida ei olnud mõistlik endaga kaasa vedada. Õhtul söögikohas tellisin Ruubenile “special ice-creami”, mis loomulikult viidi kogemata hoopis valesse lauda 😀 Aga kui veast aru saadi, siis toodi Ruubenile lihtsalt kaks peotäit lehvikuid, küpsiseid ja pulgakomme. “Parim sünnipäev elus!” emotsioon oli minu hingele ka kosutav pai 🙂

Palmitos Park oli aga hoopis teine tera ja sinna võiks tagasigi minna. Lubasime endale kohtumise delfiinidega. See tähendas poolt tundi delfiinide basseiniääres, nende patsutamist, silitamist, anatoomia tundmaõppimist ja loomulikult seda kurikuulsat “delfiini kakamist” 😀 See oli päris rõve, aga noh, elu ongi selline – kohati rõve 😀 Igaüks sai delfiiniga teha ka pilte ning neid pärast räige hinna eest osta 😉

Delfiinishow oli ootuspäraselt väga äge, teine superlahe asi oli röövlindude show, mida pole isegi telekast näinud. Inimesed pandi istuma ning rõhutati korduvalt, et show ajal ei tohi püsti tõusta ega oma kohalt liikuda. Kui hiiglaslik valgepea merikotkas meie peade kohalt üle tuhises, siis sain aru küll, miks see käsk antud oli. Kotkaid lendamas ja (sööst)laskumas näha oli väga võimas kogemus!

Viimasel päeval käisime läbi veel naabruskonnas olevatest randadest. Oli vist Amadores Beach, kus vette oli pandud täispuhutav seiklusrada. Panime poistele vestid selga ja läksime tunnikeseks sinna hullama: liugu sai lasta, kõige kõrgemast kohast sai alla hüpata ja muidu sai igatepidi ronida, batuudil hüpata ja turnida. Alla 7-aastastel oli päästevesti kandmine kohustuslik, aga kui öeldi, et vesi on seal 4-5m sügav, siis läksid vestid selga kõigile lastele. Endal ka veidi turvalisem tunne, kui tead, et ei pea iga hetk kedagi päästma sukelduma. Ja muide, hoolimata oma kõrgusekartusest hüppasin sellest pagana tornist alla nii, et mitte piuksugi ei teinud. Ainuke kõhe asi oli lõpuks see, et kogu see asi oli ju täispuhutud ja kõikus. Kõrguse poolest sai Dominikaanis kindlasti kõrgematest koskedest alla hüpatud, nii et oma hirmudega võitlemisel on nende samade hirmude läbitegemine ainuke kindel viis neid võita! 🙂

Gran Canarial oli viimane emotsioon Michael Jacksoni tribüütshow kohalikus söögikohas. Tagasiteel haaras Ruuben kaissu turult ostetud Pikachu ning rääkis talle kogu lennuki õhkutõusu aja väga armsalt, mis juhtuma hakkab 🙂 “Nüüd kohe paneb täispoweri! Nüüd tõuseme õhku! Näed, seal on Aafrika!” Ütlemata nunnu! 🙂

Kokkuvõttes võib selle reisi lugeda õnnestunuks, kuigi vahepeal oli ka ärevamaid hetki (khm, äärepealt rongist maha jäämine) ning negatiivse poole peale jääb ka see, et Ruuben jäi korralikult haigeks. Ma usun, et poistel need mälestused siiski settivad ja tulevad mõne aja pärast uuesti tugevamalt esile. Meie Rootsi kruiisi järellained tulid neil ca aasta pärast 😀

Kui ma vahetult pärast reisi küsisin, et kas nad on veel nõus kunagi minuga kuskile reisima, siis vastasid mõlemad eitavalt 😀 Priit leidis, et lennureisid olid ikkagi nõmedad (ühe korra läksid maandumisel kõrvad nii lukku kõigil, et ei tahtnud hästi lahti minna uuesti ja oli silmnähtavalt ebameeldiv) ja Ruuben ütles, et tema ei taha enam nii ära põleda. Kui ma sama küsimust täna küsisin, siis olid mõlemad valmis kasvõi kohe reisikotte pakkima 🙂 Järelikult ikkagi WIN! 🙂

Soccermom

Hakkasin mõtlema ja meenutama, et millal mulle jalgpallipisik sisse tuli ja väga keeruline on seda aega tagantjärgi paika panna. Mulle tundub, et mulle võisid esmalt silma jääda ehk mingid valikmängud Eesti ja Itaalia vahel, mis pani aluse päris pikaajalisele Itaalia jalgpalli fännamisele. Ei julge ühtegi aastaarvu öelda, aga kui mainida mängijaid nagu Roberto Baggio, Paolo Maldini, Marko Kristal, Martin Reim ja see tüüp, kes saltoauti viskas, siis on selge, et see toimus eelmisel sajandil 😀

Jalgpalli meie peres üldiselt ei vaadatud. Kergejõustikku ja suusatamist küll – neid vaatasime koos vanematega, aga jalgpalli leidsin kuidagi üksi ja vaatasin ka üksi. Pärast ilmselt mingit EM- või MM-finaalturniiri olin jumala kindel, et jalgpall on alati põnev ja vaatemänguline. Ja siis juhtusin kodus haige olema ja otsustasin vaadata Eesti-Soome maamängu. See oli nii igav, et lihtsalt kohutav! Pakun, et see lõppes 0:0 seisuga, ilma et oleks olnud ühtegi ohtlikku olukorda. Mäletan seda pettumust siiani.

Põhikooli ajast mäletan klassidevahelisi jalgpallivõistlusi, kus mul ühes mängus õnnestus oma parem küünarlukk mitmeks nädalaks liikumatuks kukkuda. Ja siis loomulikult legendaarseid Snickers Cup võistlusi, kuhu poiste võistkonnad läksid ja kergejõustikutüdrukutest pandi ka siis vastav punt väljakule, kes metsikult joosta jaksasid ja vedamise peale ka paar väravat lõid 🙂 Ma mäletan, et mulle hullult meeldis. Tõenäoliselt ma midagi suurt teha ei osanud, aga mulle meeldis. Just see võistkonnavaim, team spirit ja sellised asjad. Ja see tunne, kui sööt kohale läheb. Woah!

Snickers Cupiga on ainult soojad ja seikluslikud mälestused. See, kuidas me pool päeva mänge oodates vales kohas olime. See, kuidas me lõpuks õigesse kohta jõudes kõik alagrupimängud järjest ära pidime mängima. See, kuidas ma vastasvõistkonna väravavahi verbaalse töötlemise pärast peaaegu punase kaardi oleks saanud. See, kuidas ma sain lisaSnickersi, sest võistkonnakaaslased arvasid, et ma olen selle ära teeninud. See, kuidas me mingit logu bussi tagasiteel mäest üles pidime lükkama 😀 Oh, kuldsed ajad! 😀

Snickers Cupist kasvasime välja ja sinna see mängupisik ka jäi. Kehalises kasvatuses jooksime Cooperit, tõukasime kuuli ja rippusime rööbaspuudel. Vahel hästi harva saime koos klassivendadega jalgpalli mängida ja siis ma tundsin jälle, et see on tõesti mäng, mis mulle meeldib. Võrkpalli või korvpalliga ei ole mul kunagi ligilähedastki tunnet tekkinud. Minu pikkust arvestades imelik, eks. Gümnaasiumi ajaks oli mul paar mõttekaaslast juba tekkinud. Okei üks – Sille. Temaga sai ikka tunni ajal ja vahetunnis arutatud, mis eelmise õhtu ülitähtsa mängu ajal kõige ägedam või halvem oli. Ülikooli esimesel kursusel läksime koos jalgpallitrenni ka, kuid seal meist veel sportlasi ei saanud.

Vahepeal oleks nagu tükk tühja maad ja eks olid prioriteedid ja tegevused ka teised. Eelmisel suvel kirjutas mulle üllatuslikult üks vana tuttav, kes ilmselt jalgpalli EM finaalturniirist ajendatuna küsis, kuidas mul läheb ja et kas minu jalgpallikirg on alles. Minu jalgpallikirg? Ahjaa, alles see ju oli kui me koos Triinuga Murul Heleni vanaisa vanast telekast pilti üritasime välja meelitada, et Portugal-Kreeka EM mängu vaadata. Olime mõlemad Portugali poolt ja Kreeka võitis. Triinu ülepulbitsev jalgpallikirg oli sel hetkel kindlasti suurem kui minu oma 😀

Võib-olla see küsimus pani mingi lumepalli minus endas veerema, sest et see tuletas mulle midagi väga olulist meelde. Eelmisel sügisel kui paar aktivisti kutsusid kokku jalgpallihuvilised emad, kelle lapsed MRJK trennides käivad, siis pärast pigem lühikest mõtteaega panin ennast sinna kirja. Tänaseks oleme läbi talve treeninud, mul on omanimeline #8 võistlussärk ning täna tellisin endale mängijalitsentsi, et rahvaliigas osaleda. Jah, tundub, et mu kirg on alles, see vajas lihtsalt väikest äratust 🙂 Endiselt leian, et see on parim meeskonnamäng maailmas ja kuigi väravaid on tore lüüa, siis veel parem tunne on anda ideaalne sööt kaitsjate vahelt, nii et su oma tiimi ründaja selle väravaks lööb. Seda juba poest ei osta! 🙂

Saatuse irooniana jõuan tagasi selle maailma kõige igavama Eesti-Soome sõprusmängu juurde. 10. juunil 2017 toimub Eesti-Soome 100  jalgpalli maavõistlus, kus ühel päeval peetakse nii Soomes kui ka Eestis nüüd juba kokku üle 100 mängu. Mängivad nii mehed, naised, lapsed, vanurid jne jne ja noh, meie, MRJK Naised ka 🙂 Vastaseks tulevad Soome naised, kellel nimeks MaraDonnat. Ma ei tea, kas ma peaks juba ette muretsema, et nad kätega mängivad seda jalgpalli või mis, aga igatahes tundub ühtäkki nii põnev kui ka natuke kohutav. Tekib ikkagi kohustus oma riigile punkt tuua 🙂

Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et kui midagi ikka kripeldab, siis küll elu pakub võimaluse, et see ära teha. Minu spordinõustaja ja -varustaja Sirli juba avaldas lootust, et näeb mind 60+ rahvuskoondises. Ega kunagi ei või teada, ega 😀

*Päise pilt tehtud ühe suvalise talvise trenni ajal. Pildil need, kes parasjagu tulla said. Tegelikult on meid rohkem 🙂

Tsiteerides klassikuid

Lastega peredes on iga päev naljapäev, eriti kui lapsed üha rohkem midagi ütlema ja arvama hakkavad. Nii meilgi. Ma vahel tunnen, et kõrvalt vaadates paistan ma poiste jaoks vist juba mingi kuivik, kellele peab aeg-ajalt mingeid asju lahti seletama. Aga ma võitlen lõpuni, et trendidega kursis olla ja mitte rongist maha jääda. Isegi kui see tähendab seda, et ma trennis joogipauside ajal teiste emade käest häbelikult küsin, et “teab keegi, mida see dääb tähendab?” Ja siis mõni teadjam selgitab ja huvilised kuulavad. Legendaarne 😀


Eile ütles Priit teleka ees millegi peale järsku “OMG!” Jah, ma olen seda kirjapildis näinud, aga ma ausalt ei ole kuulnud, et keegi reaalselt “OMG” ütleks. Mul oli automaatselt sada mõtet peas: “Mis OMG? Mis mõttes mu laps OMG ütleb? Mis AJAST mu laps OMG ütleb? WTF?” Üritasin siis aru saada, kas ta aru saab, mida räägib: “Kas sa tead ka, mida see OMG tähendab?” “Ou mai gaad loomulikult!” ütles Priit nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi ja Ruuben venitas taustal: “OMMMGG!” Päris nad uskusidki, et ma seda ise ka teadsin.. 😀 OMG!


Valin poistele järgmiseks päevaks riidekapist riideid valmis. “Priit, kas must pluus või oranž? Ruuben, dressipüksid või soe pesu?” “Millist armourit sa enda mehele tahad?” küsis Ruuben vastu. “Mis armourit?” ei saanud ma absoluutselt aru. “Mis armourit?” kriiskas Priit läbi naeru. “Mis sa arvasid päriselt, et me küsime sinu käest, mis armourit sa tahad või? Haah!” Ja siis naersid juba mõlemad. Issand, kui imelik tõesti, et ma arvasin, et see küsimus oli vastus minu küsimustele, kuna ma parasjagu nendega rääkisin. Selgus, et nad mängisid hoopis Minecraft‘i samal ajal. No okei, lappasin üksi nende sokke edasi..


Seda, et “ammu” ja “vanasti” on väga umbmäärased terminid ma juba tean. Eile sai “ammu” täiesti uued dimensioonid, kui poisid küsitlesid mind seoses ühe autoavariiga, mille ma aastaid tagasi läbi elasin. Priit: “Kui ammu see oli, mis aastal?” Üritasin meenutada, aga ütlesin, et ma tõesti täpselt ei mäleta, aga et see oli kindlasti tükk maad enne kui nemad sündisid. Ja siis see tuli: “Kas 1934???” küsis Priit mulle siiralt otsa vaadates. “1934???” küsisin üle keskmise emotsionaalsusega. “TUHAT ÜHEKSASADA KOLMKÜMMEND NELI???” Tsiisas kraist, isegi mu vanaema ei olnud siis veel sündinud!


Loomulikult tuleb ka enda sõnakasutusele kriitiliselt otsa vaadata, sest et eks sealtki korjatakse midagi üles ja kombineeritakse vahel ootamatutes olukordades. Mõtlesin selle peale natuke tõsisemalt kui Ruuben multikaid vaadates järsku “mida helli???” hüüatas. Mnjah, selle võtan omaks. Aga 1934? Never! 😀

Esmaspäeva hommik

Esmaspäeva hommikud on vist enamikel inimestel sellised pigem raskevõitu. Alles saad nädalavahetuse maitse suhu, kui juba läbi ta ongi. Minu esmaspäevad said täiesti uue sinise mõõtme pärast seda, kui ma hakkasin pühapäeva õhtuti jalgpallitrennis käima.

Meeletut lihasvalu ei ole mitte iga kord. Mingil põhjuse on see täna täiesti kreisi. Eriti tunda annavad selja- ja kõhulihased. Kummaline. Koeraga hommikust ringi tehes sain teada, et mõlemad hüppeliigesed annavad terav-valusalt tunda. Võib põhjus olla nendes jalahoopides, mille ma eile talla alla sain? Võib ka muu põhjus olla. Vasaku sääre peal, jalakaitse serva piiril on korralik sinine triip. Kust see sinna sai?

Ahjaa, nina on ka veidi hell. Vastasmängija tormas eile mulle selja tagant ligi, et palli ära võtta. Mina seda kahjuks ei teadnud ja pöörasin palliga ringi just õigel hetkel, et hoo pealt vastu nosplit saada 😀 Daamide mäng ikkagi! Üldiselt mulle jalgpall meeldib, aga tundub, et rannahooajal (kui see peaks saabuma) tuleb ohtralt kehameiki kasutada, et sinikaid peita 😀

Saad aru, et su elus on mingid põhjalikud muudatused toimunud, kui varem käisid ise nädalavahetustel väljas. Nüüd aga käib teatud regulaarsusega väljas su hüppeliiges.

Harry Potter

Ma ei tea, kuidas see nii juhtus, et kõik ametlikud unejuturaamatud läbi said loetud ja ma poistele Harry Potterit lugema hakkasin. Kusjuures, siis kui need raamatud ilmusid ja hirmus popid olid, siis ma neid ei lugenud – ei huvitanud. Praegu aga jõudsime kuidagi selleni, et poisse see muinasjutu-võlumaailm huvitab ja minu peamine mure on pigem see, kuidas pikad tekstid ilmekaks ja kuulatavaks lugeda. Ja loomulikult need inglispärased nimed arusaadavaks muuta.

Kui esimene raamat peaaegu lõpusirgel oli, poetasin nii mokaotsast, et nendest tegelastest on ka filmid tehtud. No loomulikult tuli siis päevakorda võtta! Nüüd olemegi nii teinud, et umbes iga kahe-kolme nädala tagant leiame selle õhtu, kui sobib üks järjekordne film ära vaadata. Mulle tundub, et mida film edasi, seda keerulisemaks ja ka süngemaks kõik muutub. Kui esimene film oli suhteliselt lihtsalt arusaadav, siis viimasele pidin ma koguaeg midagi ette, taha ja peale seletama, kusjuures enamasti nõudis Ruuben just etteseletamist, aga no kust mina tean, mis juhtuma hakkab, kui ma ju ei tea 😀 Iga filmi lõpus on nad igatahes kägaras mu süles, et natukenegi julgem olla ja vaadata oleks.

Eile vaatasime järjekorras neljandat filmi “Harry Potter and Goblet of Fire” ja ma üritasin pingsalt mõelda, kuidas see pealkiri eesti keeles oligi. “Harry Potter ja.. ja.. ja.. Tulepeeker!” tuli viimaks meelde. “TulePeeter??” ei saanud Ruuben kohe aru, mille peale mina muidugi naerma turtsatasin. “Ei, TulepeeKer. See on selline vanaaegne anum,” püüdsin pilti selgemaks maalida. “Aga meil on lasteaias RõvePeeter, sest et ta ilastab ja tatistab igale poole!” trumpas Ruuben mu hetkega üle.

Aga muidu on lahe, kuidas poisid üritavad Dumbledore’i ja Harry Potteri nime võimalikult britipäraselt hääldada. Kui Potter, siis ikka nii, et sülge lendab! 😀

Suppama HIIT

Käisime Kaisaga eelmisel reedel Viimsi SPA-s Suppama HIIT trennis. Huvitava ja eristuva trennina oli see mulle juba tükk aeg varem silma jäänud, kuid lihtsalt polnud sobivat hetke ja kui päris aus olla, siis ma üksi ei julgenud minna 😀 Tundus piisavalt suur challenge, et Kaisa ära oodata ja siis koos vees hulpivatele laudadele ronida. Lisatõuke just sinna trenni minna andis see, et pooli trenne annab mu kunagine kursaõde Heidi ja mõtlesin, et oleks tore vahelduseks ka päriselus kokku saada, mitte ainult sotsiaalmeedia vahendusel kontaktis olla. Nii et mõeldud-tehtud 🙂

Heidi aitas meil lauad kenasti ära kinnitada ja nendel istudes ning trenni algust oodata oli päris chill. Põnevaks läks siis kui pidi püsti tõusma ja kohe 90-kraadiseid hüppeid hakkama tegema. No ja kujuta siis ette, et kõik ümberringi hüppavad, vesi loksub ja sina tudised oma kõverate jalgadega laua peal ja püüad ka mingeid hädiseid hüppeid teha 😀 Leppisime Kaisaga juba varakult kokku, et EI NAERA, kui teine vette kukub. Või noh, kui väga naerma ajab, siis tuleb sel ajal ära naerda, kui teine vee all on, pärast enam ei ole viisakas!

Igatahes, kuskil seal hüppamise rüsinas ma tasakaalu kaotasin ja kukkusin pärast mõningast vastupanu ülepeakaela vette. KAISA NAERIS LAGINAL! Nii palju siis kokkulepetest! Enda kaitseks ütles ta muidugi, et ega ta muidu ei olekski irvitanud, aga kuna minu “trennialus” käis samal ajal tagurpidi, siis see kombo oli lihtsalt niivõrd humoorikas. Eks ma tegelikult usun ka teda, kuigi noh, oli ju kokkulepe! 😀

Kui kogu see trenn kokku võtta, siis minu jaoks, kes ma olen igipõline koordinatsiooni- ja tasakaaluvaba inimene, oli see päris raske. Selle HIIT sisulise osani ma täiel määral kindlasti ei jõudnud, kuna mul oli lihtsalt liiga keeruline osasid ülesandeid üleüldse teha, rääkimata nende KIIREST tegemisest. Kiiresti võib ainult vette kukkuda, mis iseenesest on ka väga vahva ja lahe boonus selle trenni ajal 🙂

Kusjuures harjutus, mis mulle seal kõige rohkem meeldis, hõlmas vabatahtlikku vette hüppamist. Selline ülesanne, kus hüppad laualt ühele poole maha ja siis vinnad ennast kõhuli laua peale tagasi, samal ajal kujutades ette, et sa oled üks neist prinkidest rannavalvur-surfar tüüpi tšikkidest, kes kohe kedagi päästma tormab. Ja siis hüppad kohe teisele poole maha ja uuesti peale tagasi. Väsitav- jaa! Lahe – JAA! Okei, tõenäoliselt ei pea ette kujutama, et oled rannavalvetšikk, aga millegi pärast hakkas mul “Rannavalve” Theme Song kuklas ketrama ja teeb seda (kohati koos David Hasselhofi lauluga) siiani.

Endale omaselt õnnestus mul selle trenni ajal ennast ka vigastada. Ei, ma ei tõmmanud vett kopsu! Kuskil suhteliselt algusfaasis õnnestus parem käsi tasakaalu taastamiseks nii ebaõnnestunult lauale asetada, et väänasin oma pöidla täitsa välja. Täitsa-täitsa välja. Õhtul oli liigese piirkond väikseid verevalumitäpikesi täis, rääkimata sellest, et pöidla liikumine oli väga valulik. Panin pooleks nädalaks pöidlale toestuse peale ja nüüd on juba enam-vähem korras, kuigi päris kõiki liigutusi ta veel valutult teha ei taha.

Mul on kindel plaan, et kui mu pöial jälle toetamist kannatab, siis ma lähen uuesti. Kaisa ka. Ja Priit arvas, et see võiks tallegi meeldida, kuigi ma hästi ei usu, et ta viitsib või jaksab seal 45minutit võimelda. Ehk õnnestub järgmine kord mingi kaamera moodi asjandus kaasa võtta, et seda huumorit natuke enda jaoks salvestada. Pärast on mõnusalt piinlik vaadata! 😀

*pilt Suppama FB lehelt