30+

Käisime Viimsi MRJK naiskonnaga nädalavahetusel oma esimesel jalgpalliturniiril. Kui registreerimise hetk oli, siis korraks sai küsitud, et mis tasemega võistkonnad sinna tulevad ja korraldaja arvas, et “Tuleb igasuguseid”, mis reaalsuses tähendas peamiselt meistri- ja esiliiga naiskondade vähendatud versioone. Need “igasugused”, kes ka toast välja tulid, olimegi siis ilmselt meie 😀 Peale meie oli Rahvaliigast kohale tulnud Pärnu, kes selle nalja eelmisel aastal ära võitis, nii et väga soliidne seltskond.

Me ei jõudnud veel kohale jõudes vastaste üle imestama hakatagi, kui ühed tütarlapsed meid nähes korraks enesevalitsuse kaotasid ja omavahel veidi liiga kõva häälega arutasid, et “Issand, need on ju mingi 30+”, mille peale osad meist tänasid komplimendi eest, sest nii nooreks pole ammu peetud 😀 Jah, kui sa osaled turniiril, kus on 14+ vanusepiirang, siis ilmselt pead olema valmis selleks, et sa oled… vanaema 😀

Võtsime meile antud rolli kiirelt omaks ja nii palju nalja pole ammu enda üle teinud kui eile. Olgu see siis ägisedes püstiajamine pingilt, kui vastased tahtsid riideid vahetama tulla “Oot-oot, ma ei liigu nii kiiresti!”, täiesti suvaline hägamine “Kus mu ortoosid on?” või üliemalik suhtumine vastasmängijatesse “Kas teil kõht on täis? Ega külm ei ole? Ma nii muretsen, mul on ka samasugused lapsed kodus.” jne jne. Kui jalgade lihasvalust ma saan pärast mängudega täidetud päeva hästi aru, siis kõhulihased valutavad küll rohkest naermisest.

Mängud tulid ka täitsa okeilt välja. Sellises seltskonnas võtta üks võit (hea küll, ca 14-aastaste Florakate vastu), üks viik ja mitte lasta enda värav koondise kandidaatide poolt pilgeni täis lüüa, on meie jaoks väga-väga hea saavutus, 30+ või mitte. Naiskond, kes turniiri võitis, suutis meile lüüa näiteks vaid kaks väravat, teistel nii hästi ei läinud. Ise lõime kõigi mängude peale 5 palli sisse ja umbes 10 tükki latti, posti jne. 😀 Arenguruumi on, aga kindlasti oleme võrreldes eelmise aastaga juba väga kõvasti edasi arenenud. Kift!

Positiivse külje pealt panin veel tähele, et mängud olid palju puhtamad, kui Rahvaliigas, eks see käib ilmselt ka mänguoskustega kaasas. Või siis ei ole Flora Talvekarikas nii ihaldusväärne trofee kui Rahvaliiga karikas. Pahatahtlikkust ja tahtlikke vigu mina vähemalt ei märganud, aga võib-olla oldi 30+ inimestega ka leebemad 😀 Mingi eelis peab ju sellises vanuses juba olema. Näiteks et ei saa kohe sinist silma kui väljakule astud 😀

Advertisements

Investeering tulevikku

Ma nii tohutult naudin neid päevi, kui poistel on huviringid/trennid ja nad on pärast neid nii rahul ja õhinas. Kuna neid huviringe on piisavalt palju, siis tundub, et põhjust elevuseks on lausa iga päev 😀 See tundub üleüldsises kiirustamises ja ajapuuduses olevat päris suur asi, kui lapsed saavad tegeleda millegagi, mis neid päriselt ka huvitab, motiveerib ja hea tunde tekitab.

Näiteks oli eile mõlemal robootika, ühel lasteaias, teisel koolis. Koolis tegeletakse Edissoniga (Esimest korda kui Priidult küsisin, et mis tegite, ütles ta, et programmeerisid Tõnissoni. Ma purskasin muidugi ebaadekvaatselt naerma 😀 ), lasteaias on roboteid ja programme erinevaid. Ja nii oligi eile kaubanduses huvitav hetk, kus Priit endale taskuraha eest Jukust ega XS-ist enam midagi huvipakkuvat ei leidnud. Pakkusin välja, et ta võiks oma igakuist taskuraha veidi veel koguda ja saabki juba oma isikliku Edissoni. Või siis hoopis osaluse spordikellas, mida ta ka väga soovib, aga mille hinnatasemed on seal kuskil kaugemal ja kõrgemal. Edissoni mõte läks vist isegi kaubaks, näis, mis meeleolud kuu aja pärast on. Igatahes on see jumala äge, et huvi pakuvad juba natuke rohkem “päris asjad”, mitte ainult Legod ja puldiautod.

Tegime eile ka spordipoodidele ringi peale, kuna Priidule oli vaja murdmaasuusa riideid ja kuskile kaugemale seda väga enam lükata ei kannatanud. Sügisel liitus ta trennidega täpselt siis, kui varustuse tellimused olid sisse antud ja spordiklubi vormi enam saada ei õnnestunud. Ja ega ma olekski tahtnud kohe sellist suurt väljaminekut teha, pigem las enne tõestab, et tal on tõesti püsivust seal ka käia. Kevadel korvpallivormiga venitasin nii ja oli õige otsus – sügisel ta enam ju trennis käia ei soovinudki. Kuna suusavorm on aga nii tehniline siis jah, mõnda aega saab ka muude riietega hakkama, aga tunduvalt parem ja mugavam on spetsiaalsete riietega.

Jäin siis veidi veel mõtlema nende huviringide ja investeeringute peale ja noh, tundub, et see suusatrenn on ikka konkurentsitult kõige kallim lõbu. Jah, kõik need emad, kelle tütred peotantsus või iluvõimlemas käivad, ilmselt naeravad selle jutu peale. Aga kui kasvavale lapsele tuleb kord aastas osta uus suusakomplekt + riietus, siis on seegi päris korralik väljaminek. Tore oleks, kui siis lumele ka saaks muidugi 😀 Priidul (või siis hoopis minul?) läks selles suhtes hästi, et suusavarustuse tõi jõuluvana juba eelmisel aastal ning see sobib ka sel aastal hästi kasutamiseks. Sel aastal lisandusid jõuluvana poolt veel kindad ning muu mudru olen jooksvalt juurde ostnud. Nüüd peaks küll vähemalt selleks hooajaks rahu majas olema 🙂 Tahaks juba näha, kuidas ta reaalselt siis suusatab ka ja õnneks on sel laupäeval juba võimalus teda Harjumaa meistrivõistlustel näha 😀 Alles ta oli pooleteistaastane mütakas, kui esimest korda suuskadel püsti seista üritas ja ma ta Kaak Maeks ristisin. Nüüd käib Jaak Mae suusakoolis ja läheb samadele radadele oma esimestele võistlustele. Aeg lendab!

Ruuben arvas selle kõige peale, et küll on hea, et temal on trennis ainult kimonod vaja. Et nii ma ei jää päris vaeseks 😀 No tõesti – mingi 30€ vist eelmisel kevadel selle eest maksin ja kui ta nüüd järsku 10cm kasvu ei viska, siis kestab vast selle hooaja lõpuni välja. Tema judotrenn see-eest on jällegi kõige kallim: 47€ kuus, kaks trenni nädalas. Samas on Priidu suusatrennid kolm korda nädalas ja kuutasu 30€. Nii et täiesti seinast seina summad. Jalgpall jääb sinna kuskile vahele: 3 trenni nädalas, kuutasu 40€ (kui alustasime, siis oli 25€), samas tuleb siin ka investeerida nii sise- kui välisjalanõudesse jms riietesse. Kui saalis on vaja mööda põrandat libiseda, siis kulub pikki pükse rohkem jne 😀

Ma ei teagi, miks ma neid numbreid nii arvutama hakkasin korraks, ega mul ei ole kahju investeerida poiste kvaliteetaega. Rääkimata sellest, kuidas see kõik neid arendab ja kasvatab. Näiteks tuli eile lasteaias minu juurde üks vanem ja ütles, et tal on nii hea meel, et tema poeg (Ruubenist ca 2-2,5a noorem) käib koos Ruubeniga judos, et Ruuben nii hoiab teda seal ja ei lase teistel suurtel poistel väikse Karliga maadelda. Laseb tal isegi võita sageli 🙂 Minu arust on see ka nunnu 🙂 sest et olen piisavalt näinud ka neid “kõvasid kutte”, kes esimesel võimalusel ükskõik kelle peadpidi vastu matti loobivad. Nii et.. mina olen rahul 🙂

Ahjaa, Ruuben arvas ka, et kui ta kooli läheb, siis tahaks suusatrenni minna. Mäesuusaga ta ei ole soovinud proovida – ilmselt pelgab, aga murdmaasuusa vastu on huvi täitsa olemas. Eks siis paistab. Mulle tundub ta rohkem sellise lühikese pingutuse mees, aga äkki veel üllatab?

Huviringid vol 2

Kui uus trenni-ja ringihooaeg sügisel algas, siis arvasin, et ega suurt midagi muutuda ei saa. Ruuben on jätkuvalt judo-usku ja soovis kindlasti samas rühmas jätkata. Priidu nr 1 eelistus on jalgpall, kuhu kevadel sai juurde võetud ka korvpallitrenn.

Oktoobriks selgus, et korvpall ikkagi (jälle!) ei ole päris see, mida ta soovib ning kui lekkis info CFC Jaak Mae suusakooli kohta, siis oli Priit kohe fanaatiliselt valmis sellega liituma. Ma lasin samal ajal muidugi mõttest läbi kõik need lumerohked talved, mis meil viimasel ajal olnud on 😀 aga kui huvi on, miks mitte. Pealegi tegelevad nad seal lumevaesel ajal nii jooksu kui üldfüüsilisega, mis mõlemad ka Priitu huvitavad, nii et mööda külgi see kindlasti maha ei jookse. Kui ka pärast esimest-teist kuud ütleb laps, et see on parim trenn ever ja spordiklubi jõulupidu toimub peredele Venus Clubis, siis tundub, et tegemist on tõesti väga hea valikuga 😀

Mingil hetkel tuli lasteaiast kiri, et toimuma hakkavad robootika ringid ja piisas mul seda vaid mokaotsast mainida (ja ma mõtlen tõesti mokaotsast: “Ruuben, lasteaias hakkavad Roboo..” Ruuben: “TAHAN, TAHAN, TAHAN, TAHAN!” 😀 ) kui Ruuben sai sinna ka registreeritud. Siiani on ta väga rahul ja õnnelik oma valikute üle ning lemmikpäev on neljapäev, kus tal on nii judo kui robootika 😀

Ei teagi, kas asi oli Ruubeni nakatavas entusiasmis või siis lihtsalt Priidu enda suures leiutamissoovis, aga seda juttu, et kohe on vaja hakata roboteid ehitama ja tegema ja leiutama, tuli aasta algusest tükk aega kuulata. Ja pisaraid kuivatada, et kohe ei saagi kõike. Aga kus soovid kõige suuremad, seal lahendused kohe olemas – nädal tagasi tuli kiri, et koolis hakkavad ka robootika ringid toimuma ning kuigi natuke vanematele õpilastele mõeldud, siis sai Priit sinna juhendaja nõusolekul kirja pandud. Saab näha, ehk siis tõesti meeldib ja inspireerib ka.

Ise jätkasin lisaks triikimis- ja pesupesemishobile 😀 selgi hooajal jalgpalliga, mis loodetavasti toob palju arengut ja põnevaid kohtumisi. Meil on uued tegijad treenerid ning juurde on tulnud ka uusi osavaid naisi, kes teisigi rohkem pingutama sunnivad. Väga-väga äge! Esimene sõpruskohtumine on uues koosseisus võiduka lõpptulemusega juba peetud ning mängupilt on tunduvalt parem kui varem. Veebruaris on tulemas tõenäoliselt üks väike turniiri moodi asi ning kevad-suvel taaskord Rahvaliiga, kus eelmise aasta tulemust saab kõvasti parandada. Sellele mõeldes võiks ilmselt ära vormistada mingi õnnetusjuhtumikindlustuse vms, aga mul on kahtlus, et seda vähemalt siin ettevõttes mulle küll ei vormistada 😀 Minu eelmise aasta suvine vorm ja sinine silm on kõigil liiga hästi meeles 😀

IMG_20170614_172650_503
Tööpäev pärast jalgpallikohtumist 😀

 

Flashback

Konsulteerisin eile õhtul Priitu kodutööde asjus. Kui olime matemaatikani jõudnud, selgus, et sellest kolmest leheküljest, mis nad tunnis pidid ära tegema, oli temal tehtud napilt üks. Esimese lehekülje lõpus oli üks ülesanne, millest ta aru ei saanud ja sinna see mõte jäi. Soovitasin järgmine kord õpetajalt üle küsida või siis lihtsalt sellest edasi hüpata ja lihtsamad asjad enne ära teha ning lõpus keerulisema asja juurde tagasi pöörduda.

Aega läks kogu selle kodutöö peale megapalju, nii vähemalt mulle tundus. Ja kui ma ühel hetkel nägin, et poiss tühja pilguga laual olevaid värvipliiatseid näpib, selle asemel et vahesid ja summasid leida, ütlesin nii muuseas, et “Ma ei kuule ajuraginat!” Mille peale Priit taas end mobiliseeris ja arvutama hakkas.

Sekund, kaks…”Ma ei kuule ajuraginat – wtf, kus ma seda enne kuulnud olen?” lõikas mul läbi aju. Ja siis kohe: “OMFG, ma tsiteerisin just oma gümnaasiumi matemaatika õpetajat!!” sain flashback’ist šoki, mis kestab siiani 😀

Ma loodan, et ma rohkem nii ei tee 😀

 

 

Jälle teel

Ma täpselt ei tea, mis meil arus oli, kui paar aastat tagasi sõbrannadega otsustasime, et teeme Oandu-Ikla 370km matkaraja läbi. Jah, nii palju oli meil mõistust peas, et planeerisime selle läbida mitte ühe korraga, vaid siis kui aega on, jätkates teekonda alati sealt, kust eelmine kord lõpetasime. Ometi ei andnud me endale vist ikka päris täpselt aru, kui pikk maa on 370km ja kui kaua meil selle läbimiseks aega läheb, kui me teeme matku umbes kord aastas ja ca 15-20 km korraga. Jah, pensionile jäädes peaks olema rohkem vaba aega ja siis saab juba pikemaid vahemaid teha 😀

Kaks eelmist retke tegime talvel. Esimene oli ilma lumeta matk kohe pärast jõule, eelmisel aastal saime jätta oma jäljed värskele lumevaibale. Sel aastal nägime ära sügisese raba, kui tee viis meid läbi Viru ja Kõnnu-Suursoo raba. Pean ütlema, et siiani kindlasti mu lemmikmaastik, kuigi ülimõnus sügisilm ei lasknud seda liiga vabalt nautida.

Ilm oli pühapäeval selline viimaste päevade tavaline: +9 ja vihma sadas. Igaks juhuks saatsin hommikul kell 8 sõnumi, et päriselt lähme või? 😀 Lootes, et äkki keegi veel ei taha minna ja lähme hoopis spaasse või midagi. Aga seda muidugi ei juhtunud ja kell 9 sõitsime juba Kõnnu poole. Ees ootas rajameister Heleni poolt hoolikalt valitud 14km lõik, et me ennast asjatult sodiks ei kõnniks ja saaks looduses liikumisest rõõmu tunda. Minu ainuke tingimus matkale minekul oli niikuinii see, et ma tahan kell 17:30 trenni jõuda, nii et väga pikka matka planeerida ei saanudki.

Mida rajameister arvesse ei saanud võtta (see selgus vist alles kohapeal), oli see, et marsruuti on mõnevõrra muudetud 😀 Kui lisada juurde ka meie mõningane hämming ja edasi-tagasi käimine Tallinn-Narva maanteel ning lõpp-punktis parkla leidmise asemel ära eksimine ja metsas ringitamine, siis tuligi lõppresultaadiks 21km. Ütleme nii et nipet-näpte tuli planeeritule juurde 😀

Viie tunni jooksul sai läbi arutatud enamik aktuaalsetest teemadest, alustades sellest, kuidas kellelgi tööl või lastel koolis läheb, keda valida KOV valimistel, mida arvata kooseluseadusest ning kui kahju on sellest, et Kreisiraadio elusolevad liikmed on endal maine nii täis teinud. Täielik kvaliteetaeg!

Järgmine kord jätkame Paukjärve telkimisalalt ja suundume edasi lõunasse. Selleks ajaks kui meie Iklasse jõuame, on raudselt Lätis ka alkohol kallimaks läinud. Aga mis meil vanamuttidel sellest 😀

Kerge ja mõnus

Kuigi pühapäeva hommikul oli väike ärevus hinges, siis ei saa öelda, et oleksin poolmaratoni kartnud või ülemäära paanitsenud. Panin äratuskella pool 9 äratama, et ma ei magaks maha Erle esimest maratonistarti ja saaks talle ikka midagi head kaasa soovida. Piinlik oleks see tuima näoga maha magada. Seejärel sõin kõhu putru täis ja jäin mineraalidest tulvil vett juues enda aega ootama.

Okei, siis hakkas väike närv juba sisse tulema. Huvitav, kuidas keha jooksu ajal geelid vastu võtab – polnud seda varem testinud, aga SIS poolmaratoni pakett oli plaanis kaasa võtta. Kas jalgpallis karastunud põlved hakkavad valutama? Ja minu kõige suurem mure: mis siis saab, kui on vaja vetsu minna? 😀 Kuigi ma otseselt selleks ürituseks jooksutrenni ei teinud, siis kordagi ei muretsenud ma selle pärast, kas ma selle 21 km üldse läbi jaksan joosta – ikka jaksan ju!

Läksin rajale plaaniga, et esimesed 10 km jooksen end pigem veidi tagasi hoides ja sealt edasi vaatan, kuidas tunne on – kas on võimalik natuke tempot lisada või siis lihtsalt olemasolevat hoida. Ja kindlasti-kindlasti on vaja midagi viimaseks paariks kilomeetriks hoida, et saaks hea enesetunde ja emotsiooniga lõpetada.

Kuna rahvast oli palju, siis pärast stardipauku paarsada meetrit me lihtsalt jalutasime üheskoos. Kui lõpuks sai hakata jooksusammu tegema, siis vaatasin kohe kellalt järgi, et liiguksin ettemõeldud tempoga ja ei kiirustaks massiga kaasa. Tunne oli hea, ilm soosis sporti ja kulgesin koos massiga esimese joogipunktini. Kiire suuloputus jooksu pealt, mille käigus läks vett ka ninna 😀 ja jätkasin teed Rocca al Mare suunas.

Planeerisin esimese geeli võtta enne 7. km joogipunkti, et saaks vajadusel magusa olluse veega alla loputada. Mõtlesin terve tee, kas ma tahan seda geeli võtta või ei, üldse ei olnud sellist tunnet, et tahaks midagi süüa ja alla neelata. Kui Paldisiki maanteelt ära keerasime, siis otsustasin, et jään esialgse plaani juurde. Umbusklikult võtsin väikse mokatäie apelsinimaitselist möginat – mm, päris hea! Ampsasin ülejäänud doosi ka väikeste ampsudena sisse ning loputasin joogipunktis suu ära. Jah, vett läks ka ninna, see oli juba tüütu! 😀

Kolmandik teekonnast oli sellega ka läbitud ja enesetunne jätkuvalt väga hea. Kõige raskem oligi sel hetkel end teadlikult tagasi hoida ja mitte liigse lennuga (kui minu jooksu kohta nii saab öelda 😀 ) edasi panna. 14 kilomeetrit oli veel ees.

Pärast 12. kilomeetrit tundsin, et jalad hakkavad tuntavalt ära väsima. Loogiline, sest et mu jooksuring on tavaliselt ca 10 km. Võtsin teise geeli (mis oli jälle väga hea) ning jooksin edasi. “Erlel on raudselt palju hullem,” mõtlesin kui nägin mõnd maratoni kilomeetrimärki. Ja seal samas otsustasin, et mina küll maratoni joosta ei viitsiks, neid kilomeetreid on seal ikka liiga palju 🙂

Kõige tüütumad olid kilomeetrid Kopli tänaval, eriti tüütu oli kõrvalepõige viadukti alt Ristiku tänavale ja edasi-tagasi poogen seal. 16. – 18. kilomeetrid olid minu jaoks selle jooksu kõige raskemad. Jalad olid väsinud ja natuke oli juba kopp ees ka. Samas polnud finiš enam kaugel ja kui Erle oli soovinud mulle hommikul kerget jalga, siis “kerge ja mõnus, kerge ja mõnus, kerge ja mõnus,” oli just see mantra mida ma endamisi neil rasketel kilomeetritel kordasin. Sest et seda ma ju tahtsin, et oleks kerge ja mõnus 🙂

Väike vahelepõige: eelmisel päeval olime MRJK Naistega 10 kilomeetri rajal 7. km joogipunktis. Ergutasime, jagasime vett ja hüüdsime kõigile kui tublid nad on ja ainult 3 kilomeetrit on veel jäänud. Jah, osad vaatasid rõõmsate nägudega, kuid palju oli ka neid, kes vaatasid sellise näoga, et miks ma neid piinan 😀 Karmalaks ei lasknud end kaua oodata kui seal samas Pelgulinnas keegi entusiastlikult hüüdis, et 3 kilomeetrit veel. Samal ajal kui ma oma mõõdukas tempos suremas olen. Aitäh teile, tõesti! 😀

Aga natuke vist aitas mõtlemine, natuke viimane geel ja natuke joogipunktid. Nüüd ma mitte ainult ei loputanud suud, vaid jõin nii spordijooki kui vett ning valasin ühe topsi vett endale ka pähe. Viimases joogipunktis sain topsi vett MRJK Naiselt Kairilt ning teadsin, et nüüd ei ole üldse enam palju jäänud. Kerge ja mõnus!

Tõstsin veidi tempot ning kui uuesti Mere puiesteel kulgesin, nägin raja ääres Mirjamit, kes pilguga jooksjate seas eksles. Hõikasin teda ja tuli välja, et mind ta otsiski 🙂 Hüppas siis kohe ratta selge ja sõitis viimased kilomeetrid minuga kaasa. Küsis, et kas kõik on okei ja hästi, mida ma ka kinnitasin. Siis rääkis ta veel, et nägi Kristit, aga Erlet mitte. Selle peale ma arvasin, et Erle on vast juba ammu lõpetanud, aga nägin Mirjami näost, et see arusaamatu mõmin, mille ma kuuldavale olin toonud, ei olnud inimkõrvale arusaadav, seega ma üritasin seda selgemini korrata, mis väsitas mu täitsa ära 😀 Jah, rääkimine oli selleks hetkeks juba raskem kui jooksmine 😀

Olen pea kaks aastat Viru ringi ja Vabaduse väljaku kaudu igal hommikul tööle sõitnud, pühapäeval sain aru, et Vabaduse väljak on põhimõtteliselt mäe otsas 😀 Pärnu maantee on üks igavesti pikk, sirge, lauge ja vastik tõus, kus tundub, et sa ei liigu üldse edasi. Huvitav, et autoroolis sellest aru ei saa 😀

“Ja nüüd siit paremale ja täiega lõpuni!” ergutas Mirjam mind enne lõpusirget ja nii ma ka tegin. Lõpuspurt ja finišijoon. Lõpetasin väsinud, kuid õnnelikuna 🙂 Kerge ja mõnus!

Kui ma tagantjärgi oma jooksu peale mõtlen, siis võin julgelt öelda, et see oli selle aasta, kui mitte elu parim, kus mul polnud mitte ühtegi muret: pistma ei hakanud, põlved ei valutanud, krampe ei tekkinud, geel toimis kenasti ja vetsu polnud ka vaja külastada 😀 Täiesti ideaalne! Mu “suremise kilomeetrite” tempo oli see, mis ma olin planeerinud endale jooksu esimese poole kõige aeglasemaks tempoks. Pole ju hullu midagi! Kui arvestada seda, et mu parim vorm jääb ilmselt juuli algusesse, pärast mida ma olen maadelnud erinevate jalgpallist ja mitte jalgpallist tingitud vigastustega, siis olen ma veelgi rohkem rahul. Ma ei ole mitte kunagi olnud eeldustega jooksja ja läbida poolmaraton ilma spetsiaalse ettevalmistuseta, see on minu jaoks täielik ulme!

Lõplik aeg 2:10:41, keskmine kilomeetri aeg 6:09

Olin kohe pärast finišit seda meelt, et poolmaratoni võiks läbida veelgi. Aga ma ei taha endale kunagi seda pinget, et pean olema parem kui eelmine kord või parem kui keegi teine. Kui ma ei ole olümpiasportlane, siis pole sellel ju pointi! Kui füüsiline vorm peaks tulevikus võimaldama, siis tahaks lihtsalt joosta. Nii, et oleks kerge ja mõnus.

Süda õige koha peal

Kui ma olin umbes kuu aega varem hakanud poisse ette valmistama, et lähen 19. augustil koos MRJK naistega Peetri heategevuslikule jooksule, siis olid nad mõlemad väga elevil. Ruubenile väga meeldib head teha ja annetada, nii ei saa me kunagi isegi Rimi kassade juurest läbi, ilma et ta sinna kogumiskassasse kõiki oma (ja minu) sente ei paneks. Priit oli samuti rahul ja näpud püsti, kuigi tema jutu sisse hakkas üha enam siginema küsimusi, miks tema kaasa tulla ei võiks. Mina viitasin distantsile (5km), mis ehk on natuke liiga pikk tema jaoks, eriti kui on olnud üsna trennivaba suvi ja võhma ei pruugi olla. Ükski teine distants aga Priidule vastuvõetav ei olnud (polnud heategevusliku eesmärgiga) ning kui Erle tegi üleskutse mehed ja lapsed kaasa võtta, siis paningi Priidu viimasel hetkel jooksule kirja. “Tassin ta siis kasvõi ise üle lõpujoone,” mõtlesin kui arve ära maksin ja Priidule rõõmusõnumit teatasin.

Jooksupäeva hommikul oli kõige rõõmsam hoopis Ruuben, kes esimese asjana teatas, kui hea meel tal on, et tema jooksma ei pea tulema. Sest et noh, ta üldse ei jaksa 🙂 Viisin ta siis sõbra juurde mängima nii kauaks, tõmbasime Priiduga oma mätšivad põlvikud jalga ja läksime 🙂 Kuigi päris mitmed meist ei saanud haigestumise või vigastuse tõttu ikkagi tulla, oli meid siiski päris kena kamp. Andsime Hanna-Liisale üle spetsiaalselt tema jaoks tehtud nimelise MRJK mängijasärgi, tegime end jooksu jaoks soojaks söödumänguga (sest et pallid olid meil loomulikult kaasas) ja jooks võiski alata.

Minu peamine tähelepanu läks muidugi Priidule. Küsisin aeg-ajalt (või siis tihemini), kuidas tal läheb, kuidas ennast tunneb ja keelitasin hoogu maha võtma ning energiat kogu distantsi peale võrdselt jagama. Priit vastas midagi stiilis “OMG, ma ju teengi seda,” ja liikus koos teiste poistega, kes emadega kaasa olid tulnud, veidi eespool neljases pundis. Suuremad poisid kiitsid ja kannustasid takka, nii et taas kord sai kinnitust, et kambavaim on jätkuvalt see kõige võimsam vaim 🙂 Asi, mida Priit ootas vähemalt sama palju kui jooksu ennast, oli joogipunkt 🙂 5km peale oli neid pandud suisa kaks ning lubasin tal võtta ka spordijooki, mida ta kangesti tahtis ja korduvalt küsis.

Jooks ise oli täielik pidu! Püsisime oma pundiga koos, lehvitasime fotograafidele, jagasime sööte ja hüüdsime ergutuslauseid. Jooksule oli tulnud ka Roald, kes sellele heategevusjooksule eelnevalt võimalikult palju tähelepanu oli püüdnud tõmmata. Ma veidi ootasin küll, et ta tuleb sinna vähemalt mingi 100 sõbraga, aga tuli hoopis üksi ja kuuldavasti oli tema peamine eesmärk distantsil meile ära teha, mis tal üsna lihtsalt ka õnnestus 😀

Soovisime küll lõpetada kõik käest kinni ja ühes rivis, aga kuna finišikoridor seda ei soosinud, siis lõpetasime graatsilise kobargalopiga. Ühispilt Hanna-Liisaga finišis andis veelkord tunde, et tehtud sai midagi head. 🙂

Kui ma Priidu käest küsisin, et kas ta teinekord tuleb veel minuga jooksma, kui on selline lühike rada, siis vastas ta pikalt mõtlemata – JAH! Aga, et vastupidi, rada võiks pikem olla 🙂 Järelikult mingit traumat ei tekkinud, nii et väike wohoo! ka minu poolt. Või pigem isegi suur, sest et tegelikult ma olen tema üle väga-väga uhke. Ütlesin seda ka talle korduvalt 🙂 Lõpuaeg tuli meil 5km kohta veidi alla 35 minuti, mis teeb tempoks ca 7min/km kohta. Peo kohta väga okei 🙂

Üks asi viib teiseni

Samal ajal kui ma palliplatsilt saadud sinise käe ja varbaga sunnitud puhkusel olin, kasvas trenninälg muidugi täiega. Kui oled harjunud ennast liigutama, siis on nii raske mitte midagi teha. Kui mulle lõpuks tundus, et ma saan ilusti kogu pöida jälle kasutada, siis otsustasin minna ühele jooksule. Jooksule, mis tundub, et muutis nii mõndagi.

Ausalt öeldes ei olegi ma sel hooajal palju jooksnud. Natuke palliplatsil ja kuna ma tean, et tegelikult peaks veel lisaks ka jooksma, et pallile paremini järgi jõuda, siis panin ennast kevadel kirja ka Stamina tervisejooksusarja, kus olen ka vastavalt graafikule iganädalased 4km jooksnud. Ühesõnaga, ei midagi erilist. Seda suurem oli mu üllatus, kui ma oma “näljajooksult” tagasi tulin ning avastasin, et olin jooksnud veidi üle 10km, hea enesetunde ja ajaga, mis oli äkki 1:09. Jah, pole just mingi võistlusvorm, aga kulmu pani kergitama küll – ma pole iial mingi võhma või vastupidavusega hiilanud, pole ka otseselt vastupidavustrenni teinud ja enda kohta selline päris korralik jooksuvorm. Patsutasin endale tunnustavalt õlale ja mõtlesin, et pole paha.

Kuna tunne oli hea, siis läks muidugi mõte kohe lendama. Täiesti sobivalt sattus mulle teele ette Ööjooksu reklaam, mille ma muidugi ka lahti klikkisin, sest sellest ühest korrast, mis ma seal osalenud olen, on väga äge mälestus jäänud. Rumala peaga rääkisin muidugi Erlele ka, et vot sinna võiks jooksma minna, aga paganad tahavad 10km eest 27€, et jube röövimine. Erle, motivaator nagu ta on, ütles et 10km on põhimõtteliselt nagu Mõmmi lastejooks ja et kui ma medalit tahan, siis tuleb ikka koos temaga 21km minna jooksma. Ma ei tea, mis sel hetkel mu ajuga täpselt juhtus või kas see üldse korralikult funktsioneeris, aga igatahes ma vaatasin, et 21km osavõtt maksis 30€ (majanduslikult mõtleva naisterahvana arvutasin välja, et kilomeetri hind tuleb ju palju odavam 😀 ), mõtlesin, et juulis on ju aega joosta ja treenida küll ning registreerisin ennast ühe soojaga ära. Loomulikult läks pulss selle juures juba 150 peale ja loomulikult karjusin ma samal ajal Erle peale, sest et ilmselgelt on see tema süü, et ma nii lihtsalt ennast ära lasin rääkida. Alati on hea, kui on keegi, kes on süüdi! 😀

Eks ma karistasin ta muidugi kohe ära ka ja sundisin endaga samal õhtul jooksma tulema, kui ta üldse ei viitsinud. Aga ta tegi selle mulle kohe tagasi, sest et ta ütles, et me läheme taas ca 10km ringile, mis nõrgale treenimatule minale oli kõva vastutuulega paras katsumus. Igal juhul oli see kuskil seal või siis järgmisel pikal jooksul, kus mulle tuli meelde, et tegelikult on jooksmine üks ütlemata nüri ja vastik tegevus, mis mulle üldse ei meeldi 😀 Hea, et sellised valgustatud hetked selguvad PÄRAST poolmaratonile registreerumist 😀

Kuna ma ei viitsi koguaeg samu marsruute joosta, siis mõtlesin, et proovin sel nädalal midagi uut. Nii palju eneseusku oli, et ei hakanud Google Mapsist distantsi enne üle mõõtma – lihtsalt läksin. Kui kergelt juba krampe lubavate jalgadega tagasi koju jõudsin, siis näitas kell läbitud distantsiks 15,2km, kusjuures tempo oli selle läbimise juures olnud üllatavalt ühtlane. Ka siis, kui enne lõppu oli 3km pidevat lauget tõusu või siis kui jalad juba täitsa ära väsisid. Patsutasin ennast mõttes teisele õlale ja mõtlesin, et veidi veel ja poolmaraton ongi tehtud. Kaugel see maratongi enam on? 😀

Nii palju on mu isiklik psühholoog Erle mind aidanud (loe: sõimanud 😀 ), et ma vähemalt üritan seda kõike võtta võimalikult vabalt, lõbusalt ja mitte seada endale mingeid eesmärke, mis tahes-tahtmata stressi tekitavad. Jah, mu loomuses on tahtmine olla parem kui ma varem olnud olen ja poolmaratoni olen ma varem jooksnud. Samas olen ma peaaegu sellest fiksideest lahti laskmas ja lihtsalt naudin seda, mida ma teen. Võin julgelt öelda, et ma ei ole olnud varem nii vähese puhta jooksutrenniga nii heas vormis ja see tunne on jumala hea. Mulle tundub, et kõige olulisem ongi siin mitte oma vaimu (ja ka keha) ära väsitada, sest et tegelikult on kõik võimalik, kui kuulata iseennast, jälgida oma sisetunnet ja mitte seada endale eesmärke, mis hetkes olemise ära rikuvad.

Et suvi luhta ei läheks, võtsin vastu ka Erle challenge’i joosta juulis 100km. Ta teeb seda nii muuseas iga kuu. Mõtlesin, et ega ma siis ka mingi nõrk ei ole, onju. Sest et kui see nädalate ja päevade peale laiali lüüa, siis polegi tegemist mingi ulmenumbriga. Täna on 5.juuli ja mul on kirjas juba 27km. Jõuan küll! 🙂

Vahel on veider, kust mõni mõte tuleb või kuidas mingi asi alguse saab. Peab nõustuma, et igas asjas on võimalik leida midagi head. Kui kõik läheb edaspidigi hästi ja mingeid uusi vigastusi ei teki, siis on just Raplas saadud keretäis põhjuseks, miks ma sel aastal jooksen poolmaratoni. See ei olnud mul kindlasti mõttes, kui jalga töölaua all külmas hoidsin 🙂

IMG_20170614_172650_503

Pärl päikeseloojangus

Mu onul on purjekas juba paar aastat, aga kuidagi on juhtunud nii, et mina polnud seda isegi oma silmaga näinud, rääkimata siis ühisest lõbusõidust. Jaanilaupäeva pärastlõunal tegi Aivar plaani, et mu isa viskab neid (onu ja Taneli ja tolle sõbra Magnuse) Eismasse, et nad siis “meestega tulevad paari tunniga purjekaga Eismast Mahusse”. Isa oli minu hinnangul sellise kergelt “meh” näoga, nii tegin ettepaneku, et ma viskan nad ise Eismasse, et isa saaks ka purjekaga tagasi tulla. Tundus nagu hea mõte. Hetk hiljem aga olid mul hoopis endal juba pikad püksid jalas ja jope kaenlas, et esimest korda purjetamine ära proovida.

Ilm oli imeline, tuult oli natuke ka, nii arvaski Aivar, et mingi paari-kolme tunniga peaks selle vahemaa ära katma. No mina muidugi uskusin, sest et ma usungi enam-vähem kõike, mida mulle räägitakse ja kuna kogemus puudub siis.. no siis usudki kõike, mida räägitakse, eks! 😀 Panime siis pärast pikka ettevalmistust sadamast minema ja iga moment oli selline üsna “blond” kui Aivar järjekordse tegevuskäskluse andis, millest ma mitte muffigi aru ei saanud. “Mis puri üles? See esimene väike vä? Sellest nöörist tõmban vä?” No ikka eriliselt kannatlik meel peab olema kui amatööridega merel olla 😀

Ilmselt ta sai kohe aru ka, et minust erinevate purjede ülesvinnamisel liiga suurt kasu ei ole ning istutas mu tüüri kõrvale maha juhisega “Hoia nii 90 kraadi peal kurss, 5 kraadi siia-sinna.” Selle peale ei julgenud ma suurt midagi kosta, vaatasin siis seda “kompassi”, mis raudselt oli hoopis mingi muu asi ja püüdsin aru saada, kuidas ma kogu selle keerutava tuule ja lainemöllu sees 90 kraadi hoian. Aerutasin seal siis nii- ja naapidi ja leidsin lõpus üles loogika, mis mulle sobis ning suutsin peaaegu alati hoida kurssi, mida Aivar ette ütles. Lõbus oli muidugi see, et iga kord kui tuli suurem tuulehoog või lihtsalt täpsemalt purjesse (või kui kurss oli täitsa paigast ära) siis hõiskas Tanel: “No nüüd hakkab juhtuma!” Ähvardas küll tihti ja ega ma täpselt ei teagi, mille juhtumist ta ootas, aga mulle tundub, et see jäi õnneks seekord juhtumata 😀

Kui ma olin paar tundi vaikides plate peal kramplikult paigal istunud ja elu eest tüürinud, siis sain lõpuks ka väikse puhkuse ja võimaluse sõitu mitte midagi tehes nautida. Sest et olgem ausad, kui sa pead ikkagi mingeid kraade ja tuule suunda jms jälgima, siis liiga palju aega ei ole, et ringi vaadata ja loodust imetleda. Ja ega väga ei näe ka, sest et puri on ju ees! Jagasin siis lahkelt meestele külmkapist karastusjooke ja kuna kõht läks “paaritunnise” sõiduga väga tühjaks, siis ampsasime ühe veiselihakonservi ka kamba peale ära 😀

Üks selle sõidu eesmärke Aivari jaoks oli proovida spinnakeri – see on mingi hiigelpuri, mida kasutatakse kuuldavasti regattidel ja kus sa seda ikka enne võistlust proovid kui mitte täielike amatööridega merel, eks. Kuigi peab tõele au andma, et üks amatööridest oli tõeline kapten, kes seisis ka sõidu ajal laevatekil ja juhendas, kuidas Aivar purje võiks paremini sättida. Ja teisel amatööril olid ametlikult madruse paberid 😀 Ilmselgelt olin ma see “naine paadis”, kes häda kaela toob.

Tunne, et “nüüd tõesti hakkab juhtuma”, tuli kuskil seal, kus Aivar end kõva häälega mõtlema unustas, et “Huvitav, kuidas me selle spinnakeri alla saame?” 😀 Meie ka ei teadnud, ausõna, aga alla ta saime ja keegi selle käigus isegi üle parda ei kukkunud. Järgmine paljulubav mõte oli midagi sellist, et “Kurat, seda sadamat ma täitsa kardan, kuidas me sinna sõidame?” Hmm, eksole?! Olgu öeldud, et Mahu sadam ei ole just jahisadam, rohkem nagu selline Bella-paadi sadam 😀 Kapten Uusküla siis küsis veidi ärevil häälel, et “Mis sa pole siia sadamasse varem sõitnud või??”, mille peale Aivar vastas sügava rahuga: “Loomulikult olen. Aga mitte selle purjekaga.” Selle peale arvasin lõpuks mina ka, et nüüd võib tõesti juhtuma hakata.

Sadamas olid meid “paaritunniselt” meresõidult umbes 7 tundi 😀 koju oodanud juba kõik meie teised pereliikmed ning kuna sel õhtul oli sadamas ka lõke ja pidu, siis oli ka neid võõramaid inimesi üksjagu, kes olid tulnud sadamasse kaunist päikeseloojangut nautima ning said purjeka graatsilise randumise tasuta lisaboonuseks.

Esimese hooga maandusime selles ainsamas liivakõrgendikus, mis keset sissesõidukanalit sadamas oli, nii et olime kiilu peal kinni, mis kinni! Saate aru? Muul on 4-6 meetri kaugusel, aga sa oled reaalselt merehädas! 😀 Eks minagi olen nooruses üle 4 meetri kaugust hüpanud, aga kindlasti mitte hoota ja kindlasti mitte munakividele, nii et jätsin selle mõtte kus seda ja teist. Pealegi – normaalne meeskond oma purjekat sellisel hetkel ei hülga!

Kai pealt jooksid esimesed asjalikud, eesotsas mu isaga meid köitega siia ja sinna sikutama, samal ajal kui me neljakesi purjeka ühes servas raskusega kallutasime ja kiilu üles tõsta püüdsime. Siis sikutati meid natuke veel, ilma liiga suure eduta, mille peale, kui ma väga ei eksi, võtsid Tanel ja Magnus veel ühed karastusjoogid. Mis sa teed noh?! 😀 See oli täpselt see koht, kus muuli pealt hakkas kostuma filmiklassika “pakid paneme vööri!” ja “Mis tähendab vööri? Andke mu portfell siia!” Mõni on terve elu oodanud, et neid lauseid öelda saaks, kui mitte nüüd, siis millal veel, eks? 😀

Lõpuks päästis meid paari õlle eest kohalik kaatrimees, kes meid madalikult lahti tõmbas ja lahesoppi ankrusse vedas. Ja siis muidugi ka kaldale toimetas. Elevust ja nalja kui palju!

Emotsiooni sai sellest retkest täiesti kirjeldamatu ja hommikul ärgates oma ainsat füüsilist vigastust tundes mõtlesin, et luban endale Printsess Herneterana paar päeva seda luksust, et istun vahelduseks ainult pehmetel patjadel 😀

Ahto

Aeg ajalt tuleb ikka ette taksosõitu ja ma ei tea, kas on asi minus ja minu vedamises või siis ongi taksojuhid täiesti teist liiki inimesed, kellega autosõit mitte kunagi tavapärane ja igav ei ole. Oma viimase elamuse sain taksojuhiga, kelle nimetan siinkohal Ahtoks*. Tellin takso Taxify’ga ja istun autosse. Pärast sihtkoha täpsustamist hakkab Ahto rääkima.

“Täitsa uskumatu vedamine! Tulin korraks linnast Viimsisse ja juba kolmas klient! Niikui ühe maha panen, juba järgmine tahab sõita. Jube hea mõte ikka siia tulla.” Noogutan ja naeratan tagaistmel viisakalt ning Ahto jätkab: “Esimene oli naine, selle võtsin peale ja viisin Lihapoodi. Siis sõitsin natuke ja mingi poiss tahtis sõita. Jälle Lihapoodi! Mis teil on selle Lihapoega, mingi populaarne koht?” küsib Ahto naerdes. “No seal vist käiakse jah,” nendin viisakalt ja kuulan edasi. “No ja siis tulidki sina. Üldiselt taksojuhid ei kipu siia väga, arvatakse, et Viimsis on kõigil mitu autot, kellelgi taksot vaja pole..” selgitab Ahto Viimsi taksopõua tagamaid. “Vahel võiks ikka läbi sõita, ma usun, et siit leiab kliente küll. Linn on lähedal ja taksoga on just hea mugav sõita,” muutun ka jutukamaks. “No ma ütlen edasi jah, täitsa üllatav!” nendib Ahto ja sellega on see teema lõpetatud. Paus kestab umbes 5 sekundit.

“Uskumatult ilus ilm ikka täna. Mul oli naine rannas terve päev, raudselt on täiesti punane kui nüüd koju jõuan. See ei oska piiri pidada, kui juba, siis täiega!” jätkab Ahto täiesti loomulikult täiesti teisel teemal. Jätan targu päikesekreemide vajalikkuse loengu pidamata ja nõustun, et loetud ilusate ilmade puhul on tõesti keeruline mõõdukaks jääda. “Naine on ukrainlanna mul, selline tõmmu. Korraks on punane, aga siis läheb kohe pruuniks. Eks oli mul valge nagu luik, ei mõjunud midagi. Ma ise samasugune!” Pomisen midagi nahatüüpide erinevusest ja imestan, et miks ma järsku liiga palju eraelulisi detaile teada sain 😀

“Haapsalus tuleb hea pidu järgmine nädal. Kes seal olidki? Nancy ja… no selline vanakooli värk. Vägev! Retrofestile mõtlesin ka minna, need esinejad mulle meeldivad, ” jätkab Ahto sujuvalt ja ma püüan pingsalt teemas püsida. “Kus see pidu on? Lauluväljakul?” tunnen huvi. “Ei-ei, see on Pühajärvel. Oo, see on mõnus! Kaugel küll, aga väga mõnus! Ma käisin jaanipeol ka seal kolm aastat tagasi, aga enam ei kipu. Jaanituli… no kuni 10 000 inimest on okei, pärast seda on juba liiga palju!” selgitab Ahto. “Võsul on ka mõnusad peod. Seal tuleb ju ka nüüd mingi pidu.. O Kõrts kohe seal lähedal ja… Mõnus! Ma seal ikka olen käinud… No ja siis tuligi mu praegune naine minu juurde ja saad aru, lihtsalt ei läinud ära! Ma ütlesin talle, et mul on kodus naine olemas, aga teda absoluutselt ei huvitanud!” “Võsu peol või?” üritan end teemas hoida. “Ei, see oli üks teine pidu. Purjus naised on ikka täiesti hullud!” Noogutame Ahtoga mõlemad nõusoleku märgiks mõtlikult.

“Kas mingi päev on lühendatud ka järgmisel nädalal?” uurib taksojuht pärast üürikest vaikust. “Jah, neljapäeval kestab tööpäev kella kaheni,” vastan teadvalt. “Ahhaa, ja siis sõidavad kõik linnas välja! Väga hea! Siis ma neljapäeval teen veel tööpäeva ja reedel puhkan!” hüüatab Ahto rõõmsalt ja mul on ausalt südamest hea meel, et tal oma töö üle nii hea meel on 🙂

Siinkohal tema monotükk ka lõppeb, kuna jõudsime kohale. Kui sul on 22.juunil Tallinna piirkonnas taksot vaja, siis eelista kindlasti Ahtot – unustamatu elamus on garanteeritud! 🙂

*nimi muutmata 😀