Mitte ühtegi lasteaialast

Varsti saab sellest juba kuu aega, kui pesamuna Ruuben oma “allkirja” lasteaia dokumentidele pani, tunnistuse ja lilled näppu sai ning lasteaiaelule joone alla tõmbas.  Ruuben ise ootas seda lasteaia lõppu juba väga ammu ja eks nii minagi. Aga ikkagi on imelik tunne, kui enam polegi peres ühtegi lasteaialast ning pesamuna läheb septembris juba esimesse klassi 🙂

Kuna Ruuben käis rühmas, kus koos olid erinevas vanuses lapsed, eelkooliealisi vist kokku viis last, siis kuidagi läks nii, et lõpetamise päeval oli neist lõpetamas kolm, aga see ei tähenda, et pidu sellevõrra lahjem oleks olnud. Nautisid ja lõbutsesid kõik: nii need, keda ähvardati kooliteega 😀 kui ka need, kes said loa veel lasteaiaelu nautima jääda.

Ma ei teagi, kas asi oli selles, et lõpetajaid oli vähe, või siis oli asi ikkagi milleski muus, igatahes jäi mulle kogu sellest lõpetamise orgunnist täitsa veider tunne 🙂 Võib-olla oli asi umbmäärasuses, osavõtmatuses ja lohisevas suhtluses õpetajate poolt, aga võib-olla oli asi siiski minus, et ma ei olnud valmis oma lapse lõpetamisel õhtujuht olema, ei tea 🙂

Ühe iseloomuliku näitena tuli kaks päeva enne lõpetamist üks rühma õpetajatest minu juurde ja küsis, et kes lapsevanematest kõnet peab. Ma olin selleks ajaks kogu orgunnist juba üsna konkreetseks muutunud 😀 ja küsisin, et mis kõnet me peame, kui lõpetajaid on kolm? Et kas natuke üleliigne pole? Õpetaja jäi aga siiski endale kindlaks ja raius, et kõne PEAB olema, kõne on ALATI olnud ja ÜLDSE! 😀 Ma lõin siis käega, et “tavai, teeme selle kõne ka siis ära” lisaks kõigele muule. Kõne nõudmise tagamaid ei tule muidugi kaugelt otsida – see peaks ju olema see koht, kus õpetajaid suure panuse ja pühendumise eest tänada. Ja lilli ja kingitusi anda. Sest et nii on see ju alati olnud 😀 Võtsin selle kohustuse siis enda peale, mõtlesin läbi, mida ja kuidas tänada ja teha.

Lõpupeo päeval tuli rühma teine õpetaja minu juurde, endal selline nägu nagu oleks just terve moosipurgi üksi nahka pannud ja ütles midagi sellist et “Oo, ma kuulsin, et teie tahate kõnet pidada?!” Mul viskas kohe WTF ekraanile 😀 Tahan? TAHAN? 😀 Ma ütlesin talle, et ma kindlasti EI TAHA seda teha, aga teine õpetaja ütles, et PEAB ja eks ma siis peangi jah 😀 Tema arvas selle peale, et tegelikult loomulikult üldsegi mitte ei pea, aga kui ma niiväga tahan, siis ma võin ikkagi pidada. AAAAAAA!!!! 😀 Tsiisas, palun leppige kokku järgmine kord, mis infot ja millal te jagate 😀

Ja nagu arvata oligi, siis sellega minu suur kõnepidamise saaga veel ei lõppenud 😀 Mõtlesingi siis teha kiirelt: sissejuhatus, tänan rühmakaaslasi, seejärel õpetajaid ja seejärel ütlen paar sõna kaasa lõpetajatele. Pärast rühmaõpetajate tänamist hakkas üks neist järgmist õhtu punkti sisse juhatama, mille peale ma pidin neid viisakalt korrale kutsuma, sest et ometigi oli veel kaks õpetajat: muusika- ja liikumisõpetaja, kes samuti tänu väärt olid. Samal ajal kui neile lilli andsin kujutasin juba ette, kuidas see olukord veel käest ära läheb ja ma ei eksinudki 😀 Kui kõigi õpetajate tänamine tehtud oli, siis hakkas sama rühmaõpetaja taas õhtut juhtima: “Ja nüüd..” Mille peale ma pidin ta veelkord katkestama ja ütlema, et “Oota, ma ei ole veel lõpetanud!” 😀 Peo lõpupoole tuli üks lapsevanem mu juurde ja ütles, et väga hea kõne oli! 😀

Pärast aktust istutasime pirnipuu, lennutasime õhku heeliumiga õhupallid, sõime torti ja nautisime Mullimeistrite show’d. Ja noh, kui ma kujutasin ette, et kui tellida erivärvilised õhupallid, et siis on lihtsam ja kõigile sobib, siis no sellist olukorda juba ei ole 😀 Lastele lihtsalt ei sobigi midagi! 😀 Küll ei sobinud kellelegi just see konkreetne värv, mis ta sai; ühele ei sobinud see, et pall tuleb lahti lasta, kuna ta tahtis selle koju viia 😀 üks arvas, et tegelikult on see loodusele kahjulik (ma tegelikult olen nõus!) ja paar tükki arvasid pärast seda, kui ma olin VÄHEMALT viis korda öelnud, et hoidke kõvasti kinni, kui ma teile palli annan.. mhmh.. no nad arvasid, et nad ikkagi lasevad kohe lahti 😀 Damn! Peavad ikka õpetajatel närvid olema, ma ei peaks poolt päevagi vastu! 😀

Kokkuvõttes oli väga ilus ja tore õhtu ja südamlik õhtu. Ja Ruuben – Ruuben on lihtsalt sihuke numpsik, et võtaks kaissu ja lahti ei lasekski 🙂 Aga nüüd vist natuke juba peab – nüüd on ta juba ju suur poiss 🙂

 

Advertisements

Neli aastat Aegviitu

Eelmisel pühapäeval pakkisime neljandat korda oma seljakotid ja asusime taas kord Ikla poole teele 😀 Täpsem marsruut Pikkjärve – Aegviidu. Ehk nagu pealkirigi ütleb – nelja aastaga jõudsime lõpuks Aegviitu. Iga-aastasest jõulumatkast on saanud midagi palju ägedamat: matk, mida jätkame siis, kui tekib tunne, et nüüd võiks seda maad jälle natuke edasi käia… ja kui siis leidub mõni vaba päev, mis kõigile sobib, siis kohe lähemegi. Seekord sobis matka jätkata 20.mail.

Ilmaga vedas, seda peab tunnistama. Kahel esimesel korral oli ilmselgelt talv ja no viimane kord – sügisel – sadas pool ajast lihtsalt vihma. Nii et seekord, kui päike paistis, nii et matka jooksul sai suisa lühikesse vormi riietatud, polnud viriseda millegi üle. Peale Kaisa villide. Ja sääskede. Sest et viriseda saab alati. Kuigi alati saab ka hullem olla 😀

Ega siin midagi pikalt rääkida polegi. Ilm oli imeline, loodus kindlasti senise distantsi ilusaim, kuigi ka füüsiliselt kõige raskem – Kõrvemaal on ju ikkagi juba mägede moodi asjad! 🙂 Kuigi mulle sügisene raba väga meeldis, siis kevad-suvine männimets ja kümned järved – see oli ikka mega 🙂 Ja seda kontrastsem oli distants lõpetada asfaldil, kohe Aegviidu raudteejaama kõrval 🙂 Kokku käisime seekord ca 24km, kokku oleme teekonnast läbinud 75km. Ainult 295 km veel minna ja olemegi Iklas! 🙂 Täiesti võimalik, et sel aastal jõuame ühe sutsaka veel teha – viienda, juubelimatka 🙂

 

 

Aeg, kuhu ruttad?

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab käest. Isegi Ruuben nentis üks õhtu mõtlikult, kui tema toona veel peagi saabuvast sünnipäevast rääkisime, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini minema. Et alles ta oli väike põnn ja nüüd juba saab 7! Mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui temaga nõustuda.

Ruubenil olid siin vahepeal (vist märtsis 😀 ) veel ühed judovõistlused. Läksime sama entukatena peale nagu eelminegi kord ja Ruuben oli tõesti tubli. Kahjuks tuli seekord eriti raske loos, nii et Ruuben läks kõigepealt kokku eelmise osavõistluse II koha omanikuga (võit), siis kohe I koha võitjaga (kaotus) ja siis läbi lohutusringi võidu läks uuesti kokku oma esimese vastasega, kellele seekord kaotas. Kokku kaks võitu, kaks kaotust ning neljas koht. Pole loomulikult mingi katastroof, kuigi ta oli nii tubli, et oleks minu tagasihoidlikult hinnangul kohta esikolmikus väärinud küll. Aga no läks nii. Kui Priidul olid suurest kaasaelamisest pärast pronksimatši kaotust isegi pisarad silmas, siis Ruuben ise jäi rahulikuks. Küsisin igaks juhuks klassikalise spordireporteri küsimuse: “Kuidas tunne on?” millele sain rahuliku vastuse, et “Hea”. Uurisin veel, et ega midagi kripeldama ei jäänud ja Ruuben vastas, et ta andis endast parima ja siis ei saa ju jääda. Jess! Ruuben juba teab, et mulle ei ole mõtet seda “tähtis pole võit, vaid osavõtt” jama ajada 😀 Kuigi ma tean, et seda lastele, eriti väiksematele, alati räägitakse, et keegi kurb poleks, kui medalist-diplomist ilma jääb, siis ma ise kultiveerin poistes seda suhtumist, et kui juba kuskile minna, siis tuleb anda endast parim. See ei tähenda, et ainult võit loeks või tähtis oleks, vaid et laps tõesti sel hetkel annaks endast parima. Ja kui sa annad endast parima, siis võid enda üle uhke olla, ükskõik mis see tulemus lõpuks on 🙂

Ruuben on läbi nende kogemuste aasta jooksul väga tublisti arenenud ja mis kõige ägedam – tal on soov ja tahtmine judoga edasi tegeleda. Loodetavasti see järgmisel aastal heidete ja muude viskamistega ära ei kao, sest et seal võib juba kogemata ka haiget saada. Igal juhul ootab ta nüüd veel vööprogrammi, et selles osaleda ning on uhke iga temast suurema vastase üle, kellest tal trennis õnnestub jagu saada. Juhhuu!

Ruubeniga oli arenguvestlus ka. Või õigemini ühega tema õpetajatest. Oeh, see lasteaia teema vääriks omaette raamatut, aga las ta olla 😀 Kui arenguvestlus kiirelt kokku võtta, siis läksin poole kümneks lasteaeda selleks, et teada saada, et “Ruubeniga on kõik okei (juba eelmisel aastal oli) ja et noh, tegelikult ei peakski seda arenguvestlust tegema koolieelikutega, aga kuna teistega sai tehtud, siis tegime ikka…” Tegin siis mõttes kiired silmade pööritamised, küsisin oma kriitilised küsimused ära ja läksin tööle. Tegelikult oleks jumala okei öelda seda ka niisama – last üle andes, et temaga on kõik okei ja pole vaja niisama jutustamiseks kohale tulla. Aga hea küll. Seda, et minu maailmas käivad asjad 10 korda kiiremas tempos, kui neil seal, ei tule mulle pärast kõiki neid õudselt  venivaid lastevanemate koosolekuid muidugi üllatusena 😀

Eelkool sai ka mai algusega läbi ning Ruubeni koolikoha kinnitasin samuti ära – läheb vennaga samasse kooli ja sel aastal saame juba uutmoodi jäätisepildi teha 🙂 Nüüd jääb üle ainult vaadata, et lugemine-kirjutamine ilusti järjel püsiks sügiseni ja et matemaatika meelest ei läheks. Kuigi selle viimasega on küll nii, et ma liiga palju ei muretse, poisil nutti on. Ja Priidu kõrvalt on omandanud juba ka veidi korrutustabelit, nii et all good!

Kõik suured asjad ongi vist viimasel ajal olnud Ruubeniga seotud 😀 Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla juba 7, kui alles sai 5?! Ulme! Ja mõtteterasid tuleb igapäevaselt nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada. (Mingil õhtul tegi Priit söögilauas enda arust nalja, mille peale ma ütlesin veidi porisedes, et see oli küll nõme nali. Ruuben arvas selle peale, et Priidul on sünnist saadik nõmedad naljad olnud 😀 ) Järgmisel nädalal tõmbame joone alla ka lasteaiale (kuigi mõnda aega käib ta seal veel edasi) ja suvevaheaeg juba paistab! Ahjaa, sel nädalal rõõmustas Ruuben mind sellega, et investeeris suurema osa oma sünnipäevarahast uude jalgrattasse. Ei teagi, kumb selle ratta üle rõõmsam on 🙂

Järgmisel nädalal tähistame ka Priidu 9.sünnipäeva ning utsitan teda ka veel viimase hetkeni pingutama, et teine klass kenasti lõpetatud saaks. Kohati kickib see laiskus ikka nii sisse, et ma lihtsalt ei suuda külma närvi hoida. Või siis kipub pea ja kõht ja jalg valutama just siis kui midagi teha on vaja. Oimaeivõi! 🙂

Eelmisel nädalal käisime kõik Viimsi jooksul, kõik peale minu said endale jõukohase distantsi 😀 Ma ei tea, mis juhtus, aga ma surin selle 8km peal totaalselt ära. Jah, oli “meeletult kuum – 22kraadi ja lauspäike”, aga no sellist tagasilööki ma siiski ei oodanud. Mis siis ikka – tuleb rohkem treenida ja tugevamaks saada.

Meeskonnaga SEAL käisime Kõrvemaal järjekordsel Öörännakul ka. Tulemusi veel ootame, aga liiga suuri ootusi seekord mul vähemalt ei ole. Metsas olime veidi alla 5 tunni. Mängupunktides olid ülesanded kuidagi liiga lihtsad, isegi mina viitsisin oma aju liigutada 😀 Lisaks oli uus jokker-ülesanne, kus stardis sai tõmmata endale 6 värvilist kaarti, mille kombinatsioonid andsid erineva arvu boonuspunkte. Kuna meil seal läks pigem keskpäraselt, siis see võibki lõpuks määravaks saada. Sest et ülesanded olid meil raudselt kõik õiged ja ma usun, et me kõige aeglasemad ka ei olnud. Vähemalt mäest üles ja alla jooksime alati 😀

Rahvaliigas algas uus hooaeg ja oleme pidanud juba kaks kodumängu, mille oleme mõlemad 1:0 võitnud. Jess! See tähendab, et meil on praegu oma alagrupis täisedu ja oleme juba praeguseks kokku saanud rohkem punkte kui terve eelmise hooaja peale kokku 😀 Areng on märgatav! 😀 Mõlemad mängud olen mänginud keskkaitses, mis on uus kogemus ja psühholoogiliselt minu jaoks 100 korda keerulisem kui kuskil eespool mängida. Kui ründes pekki keerad, siis on võimalus, et keegi teine lööb ära või noh, proovid pärast uuesti. Kui kaitses pekki keerad, siis on suure tõenäosusega pekkis 😀 Ja see paneb jala värisema küll. Samas on sellega jällegi nii, et mida rohkem samal positsioonil mängida, seda rohkem tuleb kogemust, kindlust ja julgust. Ja õnneks kõik toetavad ja juhendavad üksteist, nii et kõige hullem olla polegi. Ja äge on ka see, et võimalusel lähen meie nurgalöökide ajal ründele appi ja seal on jällegi pingevabam mängida, kui tean, et värav oleks veel puhas boonus. Eelmine mäng õnnestus kaks korda löögile pääseda. Esimesel korral oli tabamus kehv ja pall loperdas väravast mööda. Teine kord vedas ja läks sisse 🙂

Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev Gjensidiges ja olen viimane nädal puhanud töötu olnud. See on peamiselt tähendanud 28 kraadises lauspäikses võilillede juurimist, nii et teise päeva õhtuks põlesin lõpuks ka ära ning kolmapäevases trennis nägin isegi kunstmurul võilillekujutlusi 😀 Õudne! Parim osa on see, et ma pole selle tööga veel lõpetanud 😀 Või noh – on võililledest üleüldse võimalik lahti saada?! Esmaspäeval alustan uues kohas. Põnev ja väljakutseterohke aeg jälle tulemas.

Heral on ka põnev ja väljakutseterohke aeg kohe lõppemas. Eelmisel reedel oli tal steriliseerimise op, mille käigus avastati ka song, mis sai siis ka eemaldatud. Iseenesest hea, et ühe narkoosiga kaks muret korraga kõrvaldada sai, ise me seda songa küll kuidagi ei tuvastanud. Nädal aega on ta nüüd 24h sinist kitlit kandnud, mis alguses oli tunduvalt rohkem ümber, aga hetkel lihtsalt lötendab juba. Esimesed kolm päeva Hera ei söönud mitte midagi (või kui sõi, siis oksendas kõik välja) ja nüüd sööb ca 50-70% tavapärasest toidukogusest.  Kujutan ette, et kui ma selle kitli talt nüüd nädala lõpus eemaldan, siis on seal all üks hirmus kondine koer. Aga vähemalt on tal nüüd juba tuju hea, energiat palju ja kõige rohkem meeldib kui kõhu alla õmblusele hellalt pai teha 🙂 Täitsa võib olla, et see ju ka sügeleb, aga ta on ise nii tubli ja sõnakuulelik, et ei näpi ise seda piirkonda üldse.

Ahjaa, juba oleksin unustanud. Minu selle kevade kõige põnevam juhtum oli vaieldamatult see, kuidas ma ise oma auto kaks korda vastu oma aeda katki sõitsin. 😀 Tundub, et talvega oli värava automaatikaga midagi valesti läinud, nii et ega need liiga stabiilselt ei avanenud – üks kord kiilus üks pool kinni, teinekord kiilus ikka see sama üks pool kinni. Ühesõnaga, ükskord ootasin seda täielikku avatust seal nii kaua, et kui ma ükskord väravast välja tagurdasin, siis jäin auto tagumikuga juba sulguvate uste vahele. Teist korda (mingi nädal hiljem äkki), jälgisin pingsalt seda sama üht väravat, mis ei avanenud ja nii jäi märkamata teine pool, mis ka ei avanenud 😀 Tulemuseks juhipoolse külje korralik mahasõitmine, nii et ka peegel tagurpidi ja katki. Vandusin korralikult (ja ütlesin kohe poistele, et nad ei ole seda kuulnud ja korrata ei tohi 😀 ), tegin kahjuavalduse ja viisin auto enda poolt valitud remondikohta. Kui faktitäpne tahta olla, siis tegin kahjujuhtumi enne kui teist korda auto sodiks sõitsin, nii et kui auto remondikasse ära viisin, siis ütlesin häbinäoga, et mul ühe korra juhtus veel 😀 Täitsin seal veel ühed paberid ja kujutasin ette, kuidas Seesami kahjukäsitleja endale käega vastu otseesist lajatab minu uut avaldust nähes. No kui loll võib üks naine olla? 😀 Tõenäoliselt paistsin ma ikka väga loll, sest et ta halastas mulle ja vormistas need ühe juhtumina 🙂 Minu jaoks tähendas see 190€ säästu. Ja usku, et inimesed võivad ikkagi veel mõistlikud ja head olla.

 

 

 

 

VPG 30

Nädalavahetusel tähistas Vinni-Pajusti Gümnaasium oma 30. sünnipäeva ja sellist tähtsat üritust ei saanud loomulikult külastamata jätta. Ei tea, kas asi on vanuses, aga tundub, et selle peo väljamagamiseks läheb nüüd see terve nädal 😀 Ei ole lihtne olla kolmekümnene!

Kui aus olla, siis selline suurem kooli kokkutuleku tuhin on kas mööda läinud või siis lihtsalt vahepealses mõõnas. Mäletan, et esimesed korrad sai seda üritust ikka kõvasti oodatud, seekord oli natuke selline meh tunne. Ehk võib olla asi ka selles, et meil on klassikokkutulek alati aasta enne kooli kokkutulekut ja seega justkui kõik info update’itud. Aga see ei tähenda kindlasti, et pidu äge poleks olnud 😀 Rändom killud:

Mingi mees hakkas lambist kõnet pidama. Vaatan mina kaugelt, et vana vallavanem Väinaste vä? Väinaste noorem vend? Ei saanud aru. Pärast tuli välja, et tegemist on kooli uue direktoriga 😀 Kui piinlik! Ma ei tea, kas ma äkki ei kuulnud, äkki teised meie lennu omad ka lihtsalt ei kuulnud, aga igaks juhuks väike soovitus tulevikuks: kui sa hakkad pidama kõnet inimestele, kelle elus on olnud ainult üks direktor, ja see pole sina 😀 , siis tutvusta ennast igaks juhuks. No kes on kes?

 

Seekord sattus veel nii, et esimestena lõpetajad mahtusid aulasse (meie viimase lennuna) ja mida lend kaugemal, seda kaugemal peo keskmest. Ei tea, kui kaua läheb, enne kui rollid vahetuvad: penskarid lükatakse õpetajate toa ette ja noored tõmmatakse tantsuplatsile?

Õhtu stiilseim sisenemine: väljapeetud akadeemilise viibimisega saabub härra Uuskam, karguga. Kõik pilgud muidugi temal, sest et ikkagi legendaarne õpetaja. Kõnnib mõõdetud sammudega oma lennu lauani, väike paus ja kark lendab stiilse liigutusega nurka. Ma kahtlustan, et ta on seda varem harjutanud! Igal juhul oli saali reaktsioon ootuspärane: ovatsioonid 😀

Õhtu oodatuim sisenemine: legendaarne tandem Kingsepp feat. Vanajuur saabuvad aulasse lende tervitama. Aplodeerime seistes ja teeme kooliaegse ema ja isaga ikka pilti ka. Seda vist ei pea mainima, et Vanajuure huumor läheb aasta aastalt üha nilbemaks 😀

30742495_10156304925324710_3113107457098907648_n
Ema ja isaga 😀

Mingil hetkel tuli õde mu juurde ja ei jõudnud ära imestada, et me mingites spordiedetabelites ikka veel sees oleme. No tõepoolest, seda tuli minna oma silmaga küünlavalgel vaatama. Korraks kahtlustasin, et äkki ma viskasin seda oda nii, et keegi ei leidnud enam üles. Või siis lammutati pärast mind kohe kuulitõukering ära, aga tuli välja et olukord nii hull polegi 😀 Samas peab tõdema, et 4x100m ja Väikse-Rootsi kooli rekordid on siiski aastast 1999. Järgmisel aastal saab 20 aastat. Not bad.

IMG_20180414_212427
Küünlavalge nostalgialaks

Seda sai kehalise kasvatuse õpetaja käest ka küsitud, et mis värk on ja kus on uued rekordid. Ajad olevat muutunud: gümnaasiumi tüdrukutele kirjutavad emad kodus tõendeid, et midagi tegema ei peaks ja algklasside õpilased hüüavad talle lihtsalt: “Tšau, Mare!” No mis spordist siin rääkida saab? 😀

Mis bändi puutub, siis nii palju oli eelmisest korrast õpitud, et see mängis kauem ning lisaks oli mingi videodisko mees ja kell 2 ei suunatudki inimestele prožesid näkku. Hästi! Samas alustas bänd siiski veidi liiga vara, nii et kaks setti läks täitsa tühja enne kui mingi rahvaste liikumine toimuma hakkas. Samas ei tea, kas see oleks nii igal juhul või oleks hiljem alustades ikkagi lihtsam inimesi tantsima saada? Alguses on ju nii palju vaja niisama jutustada ja kilgata.

Enam-vähem õhtu lõpuks selgus, et mingi jama on sellega, et ma pole õpetajate peole jõudnud. Ma väga hästi ei teadnud ka, kus see asub, aga Marge võttis mul kratist kinni ja tassis kohale. Seal laoti kohe taldrik sööki täis (“Sa üldse ei söö vä?” 😀 ), direktor (ikkagi mitte Väinaste!) võttis vaasist roosid ning jagas kõigile naistele laiali ning lõõpisime niisama. Tore taaskohtumine!

 

Ma nüüd isegi ei tea, mitmes kord see mul kooli kokkutulekul käia oli: kolmas või neljas, aga igatahes olen ma kõik korrad kohal olnud ja tegelikult ka on jumala äge! Järgmine kord lähen jälle! Kui muud ei saa, siis vähemalt kuuleb korduvalt seda, kuidas keegi pole viimase 15 aastaga üldse muutunud 😀 ja samas vaatad, et mõni on muutunud kohe kõigi eest 😀

30+

Käisime Viimsi MRJK naiskonnaga nädalavahetusel oma esimesel jalgpalliturniiril. Kui registreerimise hetk oli, siis korraks sai küsitud, et mis tasemega võistkonnad sinna tulevad ja korraldaja arvas, et “Tuleb igasuguseid”, mis reaalsuses tähendas peamiselt meistri- ja esiliiga naiskondade vähendatud versioone. Need “igasugused”, kes ka toast välja tulid, olimegi siis ilmselt meie 😀 Peale meie oli Rahvaliigast kohale tulnud Pärnu, kes selle nalja eelmisel aastal ära võitis, nii et väga soliidne seltskond.

Me ei jõudnud veel kohale jõudes vastaste üle imestama hakatagi, kui ühed tütarlapsed meid nähes korraks enesevalitsuse kaotasid ja omavahel veidi liiga kõva häälega arutasid, et “Issand, need on ju mingi 30+”, mille peale osad meist tänasid komplimendi eest, sest nii nooreks pole ammu peetud 😀 Jah, kui sa osaled turniiril, kus on 14+ vanusepiirang, siis ilmselt pead olema valmis selleks, et sa oled… vanaema 😀

Võtsime meile antud rolli kiirelt omaks ja nii palju nalja pole ammu enda üle teinud kui eile. Olgu see siis ägisedes püstiajamine pingilt, kui vastased tahtsid riideid vahetama tulla “Oot-oot, ma ei liigu nii kiiresti!”, täiesti suvaline hägamine “Kus mu ortoosid on?” või üliemalik suhtumine vastasmängijatesse “Kas teil kõht on täis? Ega külm ei ole? Ma nii muretsen, mul on ka samasugused lapsed kodus.” jne jne. Kui jalgade lihasvalust ma saan pärast mängudega täidetud päeva hästi aru, siis kõhulihased valutavad küll rohkest naermisest.

Mängud tulid ka täitsa okeilt välja. Sellises seltskonnas võtta üks võit (hea küll, ca 14-aastaste Florakate vastu), üks viik ja mitte lasta enda värav koondise kandidaatide poolt pilgeni täis lüüa, on meie jaoks väga-väga hea saavutus, 30+ või mitte. Naiskond, kes turniiri võitis, suutis meile lüüa näiteks vaid kaks väravat, teistel nii hästi ei läinud. Ise lõime kõigi mängude peale 5 palli sisse ja umbes 10 tükki latti, posti jne. 😀 Arenguruumi on, aga kindlasti oleme võrreldes eelmise aastaga juba väga kõvasti edasi arenenud. Kift!

Positiivse külje pealt panin veel tähele, et mängud olid palju puhtamad, kui Rahvaliigas, eks see käib ilmselt ka mänguoskustega kaasas. Või siis ei ole Flora Talvekarikas nii ihaldusväärne trofee kui Rahvaliiga karikas. Pahatahtlikkust ja tahtlikke vigu mina vähemalt ei märganud, aga võib-olla oldi 30+ inimestega ka leebemad 😀 Mingi eelis peab ju sellises vanuses juba olema. Näiteks et ei saa kohe sinist silma kui väljakule astud 😀

Investeering tulevikku

Ma nii tohutult naudin neid päevi, kui poistel on huviringid/trennid ja nad on pärast neid nii rahul ja õhinas. Kuna neid huviringe on piisavalt palju, siis tundub, et põhjust elevuseks on lausa iga päev 😀 See tundub üleüldsises kiirustamises ja ajapuuduses olevat päris suur asi, kui lapsed saavad tegeleda millegagi, mis neid päriselt ka huvitab, motiveerib ja hea tunde tekitab.

Näiteks oli eile mõlemal robootika, ühel lasteaias, teisel koolis. Koolis tegeletakse Edissoniga (Esimest korda kui Priidult küsisin, et mis tegite, ütles ta, et programmeerisid Tõnissoni. Ma purskasin muidugi ebaadekvaatselt naerma 😀 ), lasteaias on roboteid ja programme erinevaid. Ja nii oligi eile kaubanduses huvitav hetk, kus Priit endale taskuraha eest Jukust ega XS-ist enam midagi huvipakkuvat ei leidnud. Pakkusin välja, et ta võiks oma igakuist taskuraha veidi veel koguda ja saabki juba oma isikliku Edissoni. Või siis hoopis osaluse spordikellas, mida ta ka väga soovib, aga mille hinnatasemed on seal kuskil kaugemal ja kõrgemal. Edissoni mõte läks vist isegi kaubaks, näis, mis meeleolud kuu aja pärast on. Igatahes on see jumala äge, et huvi pakuvad juba natuke rohkem “päris asjad”, mitte ainult Legod ja puldiautod.

Tegime eile ka spordipoodidele ringi peale, kuna Priidule oli vaja murdmaasuusa riideid ja kuskile kaugemale seda väga enam lükata ei kannatanud. Sügisel liitus ta trennidega täpselt siis, kui varustuse tellimused olid sisse antud ja spordiklubi vormi enam saada ei õnnestunud. Ja ega ma olekski tahtnud kohe sellist suurt väljaminekut teha, pigem las enne tõestab, et tal on tõesti püsivust seal ka käia. Kevadel korvpallivormiga venitasin nii ja oli õige otsus – sügisel ta enam ju trennis käia ei soovinudki. Kuna suusavorm on aga nii tehniline siis jah, mõnda aega saab ka muude riietega hakkama, aga tunduvalt parem ja mugavam on spetsiaalsete riietega.

Jäin siis veidi veel mõtlema nende huviringide ja investeeringute peale ja noh, tundub, et see suusatrenn on ikka konkurentsitult kõige kallim lõbu. Jah, kõik need emad, kelle tütred peotantsus või iluvõimlemas käivad, ilmselt naeravad selle jutu peale. Aga kui kasvavale lapsele tuleb kord aastas osta uus suusakomplekt + riietus, siis on seegi päris korralik väljaminek. Tore oleks, kui siis lumele ka saaks muidugi 😀 Priidul (või siis hoopis minul?) läks selles suhtes hästi, et suusavarustuse tõi jõuluvana juba eelmisel aastal ning see sobib ka sel aastal hästi kasutamiseks. Sel aastal lisandusid jõuluvana poolt veel kindad ning muu mudru olen jooksvalt juurde ostnud. Nüüd peaks küll vähemalt selleks hooajaks rahu majas olema 🙂 Tahaks juba näha, kuidas ta reaalselt siis suusatab ka ja õnneks on sel laupäeval juba võimalus teda Harjumaa meistrivõistlustel näha 😀 Alles ta oli pooleteistaastane mütakas, kui esimest korda suuskadel püsti seista üritas ja ma ta Kaak Maeks ristisin. Nüüd käib Jaak Mae suusakoolis ja läheb samadele radadele oma esimestele võistlustele. Aeg lendab!

Ruuben arvas selle kõige peale, et küll on hea, et temal on trennis ainult kimonod vaja. Et nii ma ei jää päris vaeseks 😀 No tõesti – mingi 30€ vist eelmisel kevadel selle eest maksin ja kui ta nüüd järsku 10cm kasvu ei viska, siis kestab vast selle hooaja lõpuni välja. Tema judotrenn see-eest on jällegi kõige kallim: 47€ kuus, kaks trenni nädalas. Samas on Priidu suusatrennid kolm korda nädalas ja kuutasu 30€. Nii et täiesti seinast seina summad. Jalgpall jääb sinna kuskile vahele: 3 trenni nädalas, kuutasu 40€ (kui alustasime, siis oli 25€), samas tuleb siin ka investeerida nii sise- kui välisjalanõudesse jms riietesse. Kui saalis on vaja mööda põrandat libiseda, siis kulub pikki pükse rohkem jne 😀

Ma ei teagi, miks ma neid numbreid nii arvutama hakkasin korraks, ega mul ei ole kahju investeerida poiste kvaliteetaega. Rääkimata sellest, kuidas see kõik neid arendab ja kasvatab. Näiteks tuli eile lasteaias minu juurde üks vanem ja ütles, et tal on nii hea meel, et tema poeg (Ruubenist ca 2-2,5a noorem) käib koos Ruubeniga judos, et Ruuben nii hoiab teda seal ja ei lase teistel suurtel poistel väikse Karliga maadelda. Laseb tal isegi võita sageli 🙂 Minu arust on see ka nunnu 🙂 sest et olen piisavalt näinud ka neid “kõvasid kutte”, kes esimesel võimalusel ükskõik kelle peadpidi vastu matti loobivad. Nii et.. mina olen rahul 🙂

Ahjaa, Ruuben arvas ka, et kui ta kooli läheb, siis tahaks suusatrenni minna. Mäesuusaga ta ei ole soovinud proovida – ilmselt pelgab, aga murdmaasuusa vastu on huvi täitsa olemas. Eks siis paistab. Mulle tundub ta rohkem sellise lühikese pingutuse mees, aga äkki veel üllatab?

Huviringid vol 2

Kui uus trenni-ja ringihooaeg sügisel algas, siis arvasin, et ega suurt midagi muutuda ei saa. Ruuben on jätkuvalt judo-usku ja soovis kindlasti samas rühmas jätkata. Priidu nr 1 eelistus on jalgpall, kuhu kevadel sai juurde võetud ka korvpallitrenn.

Oktoobriks selgus, et korvpall ikkagi (jälle!) ei ole päris see, mida ta soovib ning kui lekkis info CFC Jaak Mae suusakooli kohta, siis oli Priit kohe fanaatiliselt valmis sellega liituma. Ma lasin samal ajal muidugi mõttest läbi kõik need lumerohked talved, mis meil viimasel ajal olnud on 😀 aga kui huvi on, miks mitte. Pealegi tegelevad nad seal lumevaesel ajal nii jooksu kui üldfüüsilisega, mis mõlemad ka Priitu huvitavad, nii et mööda külgi see kindlasti maha ei jookse. Kui ka pärast esimest-teist kuud ütleb laps, et see on parim trenn ever ja spordiklubi jõulupidu toimub peredele Venus Clubis, siis tundub, et tegemist on tõesti väga hea valikuga 😀

Mingil hetkel tuli lasteaiast kiri, et toimuma hakkavad robootika ringid ja piisas mul seda vaid mokaotsast mainida (ja ma mõtlen tõesti mokaotsast: “Ruuben, lasteaias hakkavad Roboo..” Ruuben: “TAHAN, TAHAN, TAHAN, TAHAN!” 😀 ) kui Ruuben sai sinna ka registreeritud. Siiani on ta väga rahul ja õnnelik oma valikute üle ning lemmikpäev on neljapäev, kus tal on nii judo kui robootika 😀

Ei teagi, kas asi oli Ruubeni nakatavas entusiasmis või siis lihtsalt Priidu enda suures leiutamissoovis, aga seda juttu, et kohe on vaja hakata roboteid ehitama ja tegema ja leiutama, tuli aasta algusest tükk aega kuulata. Ja pisaraid kuivatada, et kohe ei saagi kõike. Aga kus soovid kõige suuremad, seal lahendused kohe olemas – nädal tagasi tuli kiri, et koolis hakkavad ka robootika ringid toimuma ning kuigi natuke vanematele õpilastele mõeldud, siis sai Priit sinna juhendaja nõusolekul kirja pandud. Saab näha, ehk siis tõesti meeldib ja inspireerib ka.

Ise jätkasin lisaks triikimis- ja pesupesemishobile 😀 selgi hooajal jalgpalliga, mis loodetavasti toob palju arengut ja põnevaid kohtumisi. Meil on uued tegijad treenerid ning juurde on tulnud ka uusi osavaid naisi, kes teisigi rohkem pingutama sunnivad. Väga-väga äge! Esimene sõpruskohtumine on uues koosseisus võiduka lõpptulemusega juba peetud ning mängupilt on tunduvalt parem kui varem. Veebruaris on tulemas tõenäoliselt üks väike turniiri moodi asi ning kevad-suvel taaskord Rahvaliiga, kus eelmise aasta tulemust saab kõvasti parandada. Sellele mõeldes võiks ilmselt ära vormistada mingi õnnetusjuhtumikindlustuse vms, aga mul on kahtlus, et seda vähemalt siin ettevõttes mulle küll ei vormistada 😀 Minu eelmise aasta suvine vorm ja sinine silm on kõigil liiga hästi meeles 😀

IMG_20170614_172650_503
Tööpäev pärast jalgpallikohtumist 😀

 

Flashback

Konsulteerisin eile õhtul Priitu kodutööde asjus. Kui olime matemaatikani jõudnud, selgus, et sellest kolmest leheküljest, mis nad tunnis pidid ära tegema, oli temal tehtud napilt üks. Esimese lehekülje lõpus oli üks ülesanne, millest ta aru ei saanud ja sinna see mõte jäi. Soovitasin järgmine kord õpetajalt üle küsida või siis lihtsalt sellest edasi hüpata ja lihtsamad asjad enne ära teha ning lõpus keerulisema asja juurde tagasi pöörduda.

Aega läks kogu selle kodutöö peale megapalju, nii vähemalt mulle tundus. Ja kui ma ühel hetkel nägin, et poiss tühja pilguga laual olevaid värvipliiatseid näpib, selle asemel et vahesid ja summasid leida, ütlesin nii muuseas, et “Ma ei kuule ajuraginat!” Mille peale Priit taas end mobiliseeris ja arvutama hakkas.

Sekund, kaks…”Ma ei kuule ajuraginat – wtf, kus ma seda enne kuulnud olen?” lõikas mul läbi aju. Ja siis kohe: “OMFG, ma tsiteerisin just oma gümnaasiumi matemaatika õpetajat!!” sain flashback’ist šoki, mis kestab siiani 😀

Ma loodan, et ma rohkem nii ei tee 😀

 

 

Jälle teel

Ma täpselt ei tea, mis meil arus oli, kui paar aastat tagasi sõbrannadega otsustasime, et teeme Oandu-Ikla 370km matkaraja läbi. Jah, nii palju oli meil mõistust peas, et planeerisime selle läbida mitte ühe korraga, vaid siis kui aega on, jätkates teekonda alati sealt, kust eelmine kord lõpetasime. Ometi ei andnud me endale vist ikka päris täpselt aru, kui pikk maa on 370km ja kui kaua meil selle läbimiseks aega läheb, kui me teeme matku umbes kord aastas ja ca 15-20 km korraga. Jah, pensionile jäädes peaks olema rohkem vaba aega ja siis saab juba pikemaid vahemaid teha 😀

Kaks eelmist retke tegime talvel. Esimene oli ilma lumeta matk kohe pärast jõule, eelmisel aastal saime jätta oma jäljed värskele lumevaibale. Sel aastal nägime ära sügisese raba, kui tee viis meid läbi Viru ja Kõnnu-Suursoo raba. Pean ütlema, et siiani kindlasti mu lemmikmaastik, kuigi ülimõnus sügisilm ei lasknud seda liiga vabalt nautida.

Ilm oli pühapäeval selline viimaste päevade tavaline: +9 ja vihma sadas. Igaks juhuks saatsin hommikul kell 8 sõnumi, et päriselt lähme või? 😀 Lootes, et äkki keegi veel ei taha minna ja lähme hoopis spaasse või midagi. Aga seda muidugi ei juhtunud ja kell 9 sõitsime juba Kõnnu poole. Ees ootas rajameister Heleni poolt hoolikalt valitud 14km lõik, et me ennast asjatult sodiks ei kõnniks ja saaks looduses liikumisest rõõmu tunda. Minu ainuke tingimus matkale minekul oli niikuinii see, et ma tahan kell 17:30 trenni jõuda, nii et väga pikka matka planeerida ei saanudki.

Mida rajameister arvesse ei saanud võtta (see selgus vist alles kohapeal), oli see, et marsruuti on mõnevõrra muudetud 😀 Kui lisada juurde ka meie mõningane hämming ja edasi-tagasi käimine Tallinn-Narva maanteel ning lõpp-punktis parkla leidmise asemel ära eksimine ja metsas ringitamine, siis tuligi lõppresultaadiks 21km. Ütleme nii et nipet-näpte tuli planeeritule juurde 😀

Viie tunni jooksul sai läbi arutatud enamik aktuaalsetest teemadest, alustades sellest, kuidas kellelgi tööl või lastel koolis läheb, keda valida KOV valimistel, mida arvata kooseluseadusest ning kui kahju on sellest, et Kreisiraadio elusolevad liikmed on endal maine nii täis teinud. Täielik kvaliteetaeg!

Järgmine kord jätkame Paukjärve telkimisalalt ja suundume edasi lõunasse. Selleks ajaks kui meie Iklasse jõuame, on raudselt Lätis ka alkohol kallimaks läinud. Aga mis meil vanamuttidel sellest 😀

Kerge ja mõnus

Kuigi pühapäeva hommikul oli väike ärevus hinges, siis ei saa öelda, et oleksin poolmaratoni kartnud või ülemäära paanitsenud. Panin äratuskella pool 9 äratama, et ma ei magaks maha Erle esimest maratonistarti ja saaks talle ikka midagi head kaasa soovida. Piinlik oleks see tuima näoga maha magada. Seejärel sõin kõhu putru täis ja jäin mineraalidest tulvil vett juues enda aega ootama.

Okei, siis hakkas väike närv juba sisse tulema. Huvitav, kuidas keha jooksu ajal geelid vastu võtab – polnud seda varem testinud, aga SIS poolmaratoni pakett oli plaanis kaasa võtta. Kas jalgpallis karastunud põlved hakkavad valutama? Ja minu kõige suurem mure: mis siis saab, kui on vaja vetsu minna? 😀 Kuigi ma otseselt selleks ürituseks jooksutrenni ei teinud, siis kordagi ei muretsenud ma selle pärast, kas ma selle 21 km üldse läbi jaksan joosta – ikka jaksan ju!

Läksin rajale plaaniga, et esimesed 10 km jooksen end pigem veidi tagasi hoides ja sealt edasi vaatan, kuidas tunne on – kas on võimalik natuke tempot lisada või siis lihtsalt olemasolevat hoida. Ja kindlasti-kindlasti on vaja midagi viimaseks paariks kilomeetriks hoida, et saaks hea enesetunde ja emotsiooniga lõpetada.

Kuna rahvast oli palju, siis pärast stardipauku paarsada meetrit me lihtsalt jalutasime üheskoos. Kui lõpuks sai hakata jooksusammu tegema, siis vaatasin kohe kellalt järgi, et liiguksin ettemõeldud tempoga ja ei kiirustaks massiga kaasa. Tunne oli hea, ilm soosis sporti ja kulgesin koos massiga esimese joogipunktini. Kiire suuloputus jooksu pealt, mille käigus läks vett ka ninna 😀 ja jätkasin teed Rocca al Mare suunas.

Planeerisin esimese geeli võtta enne 7. km joogipunkti, et saaks vajadusel magusa olluse veega alla loputada. Mõtlesin terve tee, kas ma tahan seda geeli võtta või ei, üldse ei olnud sellist tunnet, et tahaks midagi süüa ja alla neelata. Kui Paldisiki maanteelt ära keerasime, siis otsustasin, et jään esialgse plaani juurde. Umbusklikult võtsin väikse mokatäie apelsinimaitselist möginat – mm, päris hea! Ampsasin ülejäänud doosi ka väikeste ampsudena sisse ning loputasin joogipunktis suu ära. Jah, vett läks ka ninna, see oli juba tüütu! 😀

Kolmandik teekonnast oli sellega ka läbitud ja enesetunne jätkuvalt väga hea. Kõige raskem oligi sel hetkel end teadlikult tagasi hoida ja mitte liigse lennuga (kui minu jooksu kohta nii saab öelda 😀 ) edasi panna. 14 kilomeetrit oli veel ees.

Pärast 12. kilomeetrit tundsin, et jalad hakkavad tuntavalt ära väsima. Loogiline, sest et mu jooksuring on tavaliselt ca 10 km. Võtsin teise geeli (mis oli jälle väga hea) ning jooksin edasi. “Erlel on raudselt palju hullem,” mõtlesin kui nägin mõnd maratoni kilomeetrimärki. Ja seal samas otsustasin, et mina küll maratoni joosta ei viitsiks, neid kilomeetreid on seal ikka liiga palju 🙂

Kõige tüütumad olid kilomeetrid Kopli tänaval, eriti tüütu oli kõrvalepõige viadukti alt Ristiku tänavale ja edasi-tagasi poogen seal. 16. – 18. kilomeetrid olid minu jaoks selle jooksu kõige raskemad. Jalad olid väsinud ja natuke oli juba kopp ees ka. Samas polnud finiš enam kaugel ja kui Erle oli soovinud mulle hommikul kerget jalga, siis “kerge ja mõnus, kerge ja mõnus, kerge ja mõnus,” oli just see mantra mida ma endamisi neil rasketel kilomeetritel kordasin. Sest et seda ma ju tahtsin, et oleks kerge ja mõnus 🙂

Väike vahelepõige: eelmisel päeval olime MRJK Naistega 10 kilomeetri rajal 7. km joogipunktis. Ergutasime, jagasime vett ja hüüdsime kõigile kui tublid nad on ja ainult 3 kilomeetrit on veel jäänud. Jah, osad vaatasid rõõmsate nägudega, kuid palju oli ka neid, kes vaatasid sellise näoga, et miks ma neid piinan 😀 Karmalaks ei lasknud end kaua oodata kui seal samas Pelgulinnas keegi entusiastlikult hüüdis, et 3 kilomeetrit veel. Samal ajal kui ma oma mõõdukas tempos suremas olen. Aitäh teile, tõesti! 😀

Aga natuke vist aitas mõtlemine, natuke viimane geel ja natuke joogipunktid. Nüüd ma mitte ainult ei loputanud suud, vaid jõin nii spordijooki kui vett ning valasin ühe topsi vett endale ka pähe. Viimases joogipunktis sain topsi vett MRJK Naiselt Kairilt ning teadsin, et nüüd ei ole üldse enam palju jäänud. Kerge ja mõnus!

Tõstsin veidi tempot ning kui uuesti Mere puiesteel kulgesin, nägin raja ääres Mirjamit, kes pilguga jooksjate seas eksles. Hõikasin teda ja tuli välja, et mind ta otsiski 🙂 Hüppas siis kohe ratta selge ja sõitis viimased kilomeetrid minuga kaasa. Küsis, et kas kõik on okei ja hästi, mida ma ka kinnitasin. Siis rääkis ta veel, et nägi Kristit, aga Erlet mitte. Selle peale ma arvasin, et Erle on vast juba ammu lõpetanud, aga nägin Mirjami näost, et see arusaamatu mõmin, mille ma kuuldavale olin toonud, ei olnud inimkõrvale arusaadav, seega ma üritasin seda selgemini korrata, mis väsitas mu täitsa ära 😀 Jah, rääkimine oli selleks hetkeks juba raskem kui jooksmine 😀

Olen pea kaks aastat Viru ringi ja Vabaduse väljaku kaudu igal hommikul tööle sõitnud, pühapäeval sain aru, et Vabaduse väljak on põhimõtteliselt mäe otsas 😀 Pärnu maantee on üks igavesti pikk, sirge, lauge ja vastik tõus, kus tundub, et sa ei liigu üldse edasi. Huvitav, et autoroolis sellest aru ei saa 😀

“Ja nüüd siit paremale ja täiega lõpuni!” ergutas Mirjam mind enne lõpusirget ja nii ma ka tegin. Lõpuspurt ja finišijoon. Lõpetasin väsinud, kuid õnnelikuna 🙂 Kerge ja mõnus!

Kui ma tagantjärgi oma jooksu peale mõtlen, siis võin julgelt öelda, et see oli selle aasta, kui mitte elu parim, kus mul polnud mitte ühtegi muret: pistma ei hakanud, põlved ei valutanud, krampe ei tekkinud, geel toimis kenasti ja vetsu polnud ka vaja külastada 😀 Täiesti ideaalne! Mu “suremise kilomeetrite” tempo oli see, mis ma olin planeerinud endale jooksu esimese poole kõige aeglasemaks tempoks. Pole ju hullu midagi! Kui arvestada seda, et mu parim vorm jääb ilmselt juuli algusesse, pärast mida ma olen maadelnud erinevate jalgpallist ja mitte jalgpallist tingitud vigastustega, siis olen ma veelgi rohkem rahul. Ma ei ole mitte kunagi olnud eeldustega jooksja ja läbida poolmaraton ilma spetsiaalse ettevalmistuseta, see on minu jaoks täielik ulme!

Lõplik aeg 2:10:41, keskmine kilomeetri aeg 6:09

Olin kohe pärast finišit seda meelt, et poolmaratoni võiks läbida veelgi. Aga ma ei taha endale kunagi seda pinget, et pean olema parem kui eelmine kord või parem kui keegi teine. Kui ma ei ole olümpiasportlane, siis pole sellel ju pointi! Kui füüsiline vorm peaks tulevikus võimaldama, siis tahaks lihtsalt joosta. Nii, et oleks kerge ja mõnus.