Pidu Peetris

Võin julgelt väita, et Peetri Jooksu näol on tegemist ühe parima korraldusega jooksuüritusega Eestis ning osalemine seal on täielik pidu! Sättisime end MRJK Naiste esindusega teist aastat kohale just heategevusjooksu 5 km distantsile, sest et 1) head teha on hea 2) terves kehas terve vaim 3) kambavaim on kõige suurem vaim 4) viis on parem kui kümme 😀 jne.

Eriti hea meel on mul selle üle, et teist aastat järjest oli jooksmas ka Priit, kellele see üritus ja kontseptsioon väga meeldib. Päris lõpuni ta küll meie tempos joosta ei suutnud, pärast pidevaid manitsemisi, et “jookseme ja lõpetame koos” ei pidanud ta siiski vastu, murdus ca kilomeeter enne lõppu ja finišeeris 1 minut enne meid 😀 Ma arvan, et edaspidi las jookseb nii kiirelt või aeglaselt kui parasjagu ise tahab, We Run TLN noortejooksu 5km panin ta igatahes kirja 🙂

Meie aga saime enne jooksu kokku nii Hanna-Liisa kui Kellyga, kellele heategevusjooks suunatud on olnud, andsime ka Kellyle üle Viimsi MRJK Naiste mängijasärgi, sest usume, et ta hakkab kõndima, jooksma ja miks ka mitte meiega jalgpalli mängima 🙂 Vahetasime viisakusi Roaldiga, kes heategevusjooksu kõneisikuks on ning avaldasime lootust, et seekord on tal nii palju viisakust, et ei finišeeri enne meid. Noh, finišeeris ikka, kuigi üritasime teda distantsil jalgpalliga rivist välja sööta 😀

Jooks ise läks megaruttu, kuigi ega me ju sinna mingit aega jooksma ei läinud, oluline oli püsida koos ja lihtsalt nautida. Selline tunne, et ma jooksingi enamik ajast vist käed püsti üleval 😀 Igatahes oli väga lõbus, jagasime kahe kaasavõetud palliga sööte, nautisime kaasaelajaid, ergutajaid, bände ja väga head korraldust. Tõeliselt mõnus jooksupidu! Ma loodan, et kahe osaletud korraga on alus pandud traditsioonile, mida iga-aastaselt kordame. Ja veel ägedam oleks, kui me oma osalusega suudaks ärgitada teisigi kollektiive ühiselt head tegema. Üks kõigi, kõik ühe eest! 🙂

Pildid: Kristiina Rõžova, Jaanika Jalast, Anne-Ly Palm, Kadi Jair, Merlin Tvs 😀

 

 

Advertisements

Madness!

Kui me laupäeval Markoga Keilasse hakkasime jõudma, siis nentisin positiivselt, et “oh, siin on suisa jahe – 28 kraadi! 😀 ” lisaks paistis silma tugev tuul, mis minu ettekujutluses pidi jahutavalt mõjuma. Kui ma autoukse lahti tegin ja reaalselt vastu kõrbeõhku põrkusin, kus hingata polnud mitte midagi, siis muidugi muutsin meelt. Selline tunne nagu oleks keegi sauna ventilaatori kaasa võtnud. Proovige, see ei ole jahutav 😀

Veidi männi varjus kükitamist ja jooksuplaani paika panemist ning juba oligi aeg starti minna. Alustasime Kristiga teisest stardigrupist, kuhu ma nibin-nabin jõudsin, kuna jätsin strateegilise vetsuskäimise kuidagi liiga hilisele hetkel 😀 Aga see selleks. Jõudsin Kristi juurde, õnneks olid nad Indrekuga mulle ühe kartulikoti reserveerinud, kuhu ma kohe sisse pugesin (hirmus kitsas oli) ja stardipaugu peale hakkasime ülesmäge hüppama. Jep, ülesmäge, kaks jalga kotis, ühe silmaga jalge ette vaadates, teise silmaga piiludes, millal kotist juba välja võib tulla 😀 “Mäe otsas” juba võiski, siis mäest alla tagasi ja üle mingisuguse kaldtee, mis üle auto oli ehitatud. See oli juba selline, kus päris viimaseks sammuks oli hea, kui sõber käe ulatab ja sellega läks ka hästi. Siis edasi läks kuidagi nii, et kohe kiirelt kaldteelt alla, uuesti mäest üles, siis mäest alla, liivakott kukile, mäest üles tagasi, siis mäest uuesti alla, liivakott maha, liiva peal võrgu alt läbi ja siis uuesti mäest üles, mäest alla ja mingite kaablirullide peale turnima. Selle aja peale oli umbes 800m läbitud ja pulss sama punane kui mu pluus ja nägu 😀 OMG!

Edasi läheb juba natuke häguseks 😀 aga päris kindlasti hüppasime kuskile külma vette, ronisime üle rehvide, üle merekonteineri, jooksime risu sees metsas ja kaapisime end neljakäpukil paekiviklibu peal liivamäkke. Kindlasti tassisime veel liivakotti mäest üles ja alla, hüppasime üle kujuteldava lõkke (lõkke tegemise keeld ju!), roomasime läbi muda, okastraadi alt üles mäkke, tassisime rehvi, ronisime mööda võrku ja köisi ja.. kas ma unustasin midagi? Ilmselt oli seal veel rehve ja kaldteid, mida mööda ronida 😀 Liugu lasime ka ja mingist kohutavalt kõrgest Red Bulli tornist saime ka kõrvalise abi najal üles. Huvitav, ikkagi mul on tunne, et midagi unustasin 😀

Kokkuvõttes mahtus 4km peale vist suisa 25 takistust, mis pani keha ja vaimu korralikult proovile, aga mis peamine – hullult fun oli. Tõenäoliselt saab olla veel rohkem fun kui füüsiline vorm on parem ja saab tõesti nautida neid takistusi, mitte kuulata enda marutõbise kähriku laadset hingeldamist 😀 Aga no päeva lõpuks läheb see meelest ära ja ma teeks seda hullumeelsust veel. Lihtsalt mitte kohe 😀 Ja no rajal oli meil erakordselt hea meel selle üle, et olime valinud ikkagi ainult ühe ringi ja 4km, mitte kahte nagu Indrek 😀 Aga kuuldavasti jäi temagi ellu 😀

Tossud ja sokid läksid isegi pesus puhtaks, särk on selline so-so hetkel, aga ehk saab veel asja. Püksid pidin ära viskama, kuna üks okastraat hammustas augu sisse 😀

 

Ootamatu Osmussaar

Meil on kuidagi nii hästi läinud, et Ailet on võtnud enda peale suviste saarematkade organiseerimise. Ja kui sinu eest kõik ära mõeldakse ja tehakse, siis on ju väga lihtne oma moonakott võtta ja lihtsalt kaasa minna 🙂 Seekord tuli see reis kuidagi eriti kiirelt pärast Horvaatiat peale ja ma ei olnud üldse kursis, kuhu me läheme. Mis Osmussaar? Mis Dirhami sadam? Kuskohas? Mul polnud aimugi, kuhu me läheme! 😀 Seda suurem oli mu üllatus ja vaimustus, kui Osmussaar meie ees udust lahti rullus. Sõna otseses mõttes.

Laupäev oli tõepoolest väga udune päev ja nii me kella 12 paiku Dirhami sadamast Arabellaga startisime. Sõiduaeg ca 45-60 minutit (jällegi, mul polnud õrna aimu ka selle kohta 😀 ) ja konkreetselt udu sees. Aga milline imeline udu see oli! Tuult praktiliselt ei olnudki, vaid kohati oli veepinnal kerge tuulevirvendus. Ja seal, kus sedagi polnud, oeh.. 🙂 Seda ei saa pildistada ja seda ei saa kirjeldada. See, kuidas meri on justkui siid, mis vaikselt hingab (lainetus oleks selle kohta öelda suisa vägivaldne!), kuidas veepinnast saab sujuvalt udu ja udust sujuvalt taevas ja see kõik kokku on nii mõnus siidine ja pehme kombo, nii et lihtsalt unustad end sinna sisse vaatama ja unelema. Või siis on asi lihtsalt selles, et vesi on täiega minu element. Mõni käib end laadimas metsas, minu superpower on vesi.

Osmussaarele soovitati minna giidiga ja oi kui hea mõte see oli. Parim giid ever, kellega ma kunagi tuuritanud olen! Mis teeb koha huvitavaks? Eks ikka lood. Ja neid ta oskas ja teadis rääkida. Ja mitte nii, et teemad on ette antud ja pähe õpitud, vaid kõik see oli (või vähemalt tundus) orgaaniline ja väga loomulik ning näha oli, et tegemist on inimesega, kes fännab oma tööd ja seda saart. Nii et kui keegi kunagi tahab hea giidiga matkata, siis soovitan väga soojalt Moonikat.

Osmussaar on selline päris pisike saar, ühest otsast teise on ca 5km ja meil tuli kogu matka pikkuseks 11 km. Kogu päeva jooksul oli merepiiril kerge udu ja see kuidagi sobis väga hästi – lisas saarele mõnusalt müstilist hõngu. Täiesti uskumatu, et nii pisikesel saarel on nii palju erinevaid huvitavaid asju koos. Näiteks pankrannik, suured fossiilid (okei, mitte krokodillisuurused, aga mitte ka kullesed), kadakased karjamaad ja puude vahel vabalt kepsutavad lambad, “krokodillikasvatus”, II maailmasõja pärandina jäänud patareid ja palju muud. Näiteks saime teada, et Osmussaare lähedal mere põhjas on Eesti territooriumi suurim – Neugrundi meteoriidikraater – mis on tekkinud ca 1km läbimõõduse meteoriidi kukkumise tagajärjel. Kusjuures see avastati alles 1990ndatel. Nagu eile ju! 😀 Selle sama kokkupõrke tagajärjel on saarel ka kuulsad bretša kivid, mis erinevad tavalistest kividest selle poolest, et koosnevad paljudest väikestest kividest, mis on omavahel kõrgel kuumusel kokku sulandunud.

Veel kuulsime põneva loo, kuidas I maailmasõja ajal sakslaste SMS Magdeburg Osmussaare lähedal paksu uduga madalikule sõitis, kuidas Paldiskisse selle kohta teade saadeti ning olukorda läks lahendama kaks Vene sõjalaeva, kes mõlemad arvasid, et nad üksi selle teate said, läbi udu üksteist märkasid ja sakslaste laevaks pidasid ning seejärel tükk aega omavahel madistasid, enne kui aru said, et päris õige see asi ei ole 😀 Kõlab natuke nagu klišee 😀 Selle väikse viivituse tulemusena said enamik sakslastest plehku, küll aga saadi laevalt kätte sakslaste koodiraamat ja merekaardid, mis oluliselt lihtsustas inglaste võitlust nendega I maailmasõja merelahingutes. Jah, Churchill lõi rõõmust käsi kokku tänu sellele, mis juhtus Osmussaarel 🙂

Veel üks sõjaalalooliselt fun fact, kui nii öelda võib, on see, et Schleswig-Holstein, millelt tulistati II maailma esimesed lasud Poola suunas, lasti pärast kasutuskõlbmatuks muutumist põhja “siin samas” Neugrundi meteoriidikraatris ning seda kasutati tükk aega sihtmärgina laskeharjutustes. No ma ei tea, kas saab üks pisike saar olla veel põnevamate lugudega?

Lastega Horvaatias

Horvaatia on alati tundunud riigina, kus peab kindlasti ära käima ja tõenäoliselt on see nii tundunud paljudele eestlastele, sest vahepeal jäi sotsiaalmeediast tunne, et enne meie minekut ongi juba kõik seal kohal 😀 Piletid ostsime ära tegelikult juba kuskil jaanuaris-veebruaris ja siis sai ka laias laastus reis ära planeeritud. Kuskil aprilli algusest läks eluolu ja -tempo nii kiireks, et polnud reisi peale aega mõeldagi ja kui nädal enne äralendu plaani lahti lõin, siis oli endalegi üllatus, mis loogikaga või kuidas me seda mõelnud olime 😀 Hea viis ennast üllatada 😀 Puhkust võtsimegi sel suvel ainult kaks nädalat ja praktiliselt kogu selle aja olime ka reisil. Kuigi sel aastal on suvi ka Eestisse jõudnud, siis nii lastele kui meile tundus, et sellist formaati (kogu pikema puhkuse reisil viibida) võiks edaspidigi kasutada.

03.juuli – Istralandia Aquapark

Esmaspäeval ei ole küll sellist tunnet, et kõik reisiks valmis oleks. Liiga palju küsimusi on õhus: mida kaasa võtta? Kas olen piisavalt ettevalmistusi teinud sihtkohtade jne kohta? Mis siis saab, kui sadama hakkab? 😀 jne. Tüüpiline paanikaosakond. Lohutan ennast sellega, et internet on tõenäoliselt ikkagi kõikvõimas ja küll saab kõike. Ja kui sajab, siis sadagu öösel! 😀 Koer on igatahes hoiule antud, viimased šopingud tehtud ja megasuur kohver pakitud. Ikkagi ju kaheks nädalaks minek ja mine sa tea, mida kõike vaja võib minna. Etteruttavalt võib öelda, et julgelt pooli asju ei läinud vaja 😀 Ka need soojemad riided, mis igaks juhuks õhtuteks kaasa said pakitud, osutusid üleliigseteks, kuna noh, õhtuti lihtsalt ei läinudki jahedaks 😀 Aga parem karta ja kohvrit järel tirida, kui kahetseda ja kuskil nurgas lõdiseda, eksole.

Pärast kõiki pakkimisi ja ettemõtlemisi saime esmaspäeval vastu teisipäeva suisa 2h magadagi, sest et äratuskell äratas meid armutult juba kell 3.00, et lennujaama poole sättida. 5.55 väljuv lennuk ei saa olla kellegi esimene eelistus 😀 aga no vähemalt on esimene päev kohe täiega asja ette, üritasin positiivse poole pealt asja vaadata. Ruuben suutis eelmisel ööl (vastu esmaspäeva siis) üllatada ja pakkuda mulle veel ühe magamata öö, kui ta ca kahetunniste pausidega öö läbi oksendas. Õnneks esmaspäeva päeval tervis taastus, nii et enam-vähem rahuliku südamega sai lennukile minna. Samas teadsin juba ette, et minu kord ei ole kaugel. Nii võib juhtuda, kui sul on poeg, kes hullult musitada ja kallistada tahab 😀

Maandume Rijeka lennujaamas, mis on täielik külalennujaam 😀 ja juba õhus haarab mind ärevus: kõikjal on paks pilvekiht ja ma ei näe kuskil päikest ja +28 kraadi, nagu ilmateade lubas. Ootame oma rendiauto kättesaamist ja peame plaani. Mõtlesime, et teeme poistele esimesel päeval kohe korraliku emotsioonilaksu ja viime nad veeparki. Ja mitte niisama veeparki, vaid ikkagi Euroopa #2 veeparki – Istralandia Aquaparki. Kes on #1 või #3 või kes seda hindas, ei olegi väga oluline 😀 Aga kuna ilm on selline so-so ja igaks juhuks me seda plaani ka kõva häälega välja ei käinud, siis on meil väike ruum muudatusteks, kui see siiski vajalik on. Kõige vähem tahaks lihtsalt reisi esimesel päeval seda, et keegi haigeks jääb. Otsustame, et sõidame ikkagi selle veepargi suunas ja kui ilm on ikka täiega jama, siis teeme mingi muu tiiru, aga kui juhuslikult peaks taevas selginema, siis lähme ikka. Autos vajuvad kõik pikast magamatusest ära (välja arvatud autojuht, kes elab Monster Energy aurudest) ja kui veepargi ees silmad lahti saame on kell 11 ja väljas päike ning 30 soojakraadi 😀 Vist sobib!

Täiesti juhuslikult pargime ennast basseini äärde, mis saabki kõige populaarsemaks atraktsiooniks – tegemist on lainebasseiniga, mis on tõesti LAINEbassein, nii et poisid esimest korda kabuhirmus basseinist välja ujusid 😀 Pärast oli aga rõõmu kui palju. Liumägesid, -torusid jms atraktsioone on suurele maa-alale paigutatud igale soovile vastavalt, ainult Ruuben ei leia enda jaoks midagi, mida ta teha tahaks ja otsustab siis, et ta tahab hoopis magada 😀

Isegi mina käin kahel atraktsioonil. Üheks on 6-realine liumägi, kus reaalselt saab sellise hoo sisse, et vesi pritsib kogu sõidu ajal täiega näkku, liiga hästi hingata ei saa ja kokkupõrge veega teeb päevitusriietega teadagi mida 😀 Teistele (va Ruuben) meeldib see aga täiega ja seal käiakse ohtralt. Priiduga käin ka mingil “flying boat” atraktsioonil, mille nimi oleks iseenesest pidanud mind eelseisvast õudusest ette hoiatama 😀 Ma ei liialda, kui ütlen, et paati istudes ma ei näinud serva pealt renni kõige madalamat osa, kuhu me kohe ülehelikiirusel sisse lendasime. Ja ma ei liialda ka, et mu süda pidi kurgust välja hüppama, kui me sügavikku (loe: surma 😀 ) kihutasime.

Õnneks suutsin kõik emotsioonid enda sisse suruda nagu õigele eestlasele kohane ja sain selle eest Priidult pärast kõvasti kiita 😀 Ta ütles, et see oleks ikka räige mark olnud, kui ma oleks seal kiljuma hakanud, sest et polnud ju karta midagi 😀

Vastutasuks meenutasin talle, kuidas ta puugisüsti saades karjus 😀 (#aastaema) Ja siis käsime sellel samal lendaval paadil veel kaks korda, kus ma hoidsin jätkuvalt lippu kõrgel (kuigi reaalselt hoidsin siiski kramplikult lendavast paadist kinni 😀 ) Kui kolmandalt lennult tagasi tuleme, sammub meie ees orkester, kes mängib äratuntavalt “Jätke võtmed väljapoole” meloodiat. Läheme nende järel oma lainebassu poole ja avastame, et seal on vahepeal vahupidu alanud 😀 Poisid jooksevad üleni vahustena ringi ja Ruubenit ma enne üles ei leiagi, kui vaht on kadunud 😀 Pärast vahumöllu läheb käima järjekordne lainesessioon ja selle lõpuks on orkester kõigi oma pasunate ja viledega basseini mängima jõudnud, nii et märjad on nad nii ise, nende pillid ja kõige krooniks hakkavad nad veel ujujaid pritsima 😀 Ma ei saa aru, mis asi see on, aga see on äge! 😀 Sõna otseses mõttes meeleolukas lõppakord pikale veepargipäevale.

Õhtuks/ööks suundume tagasi Rijeka poole, kus teeme kiired hommikusöögišopingud ning sööme korraliku õhtusöögi. Öösel pool 3 ärkan ja tunnen, et midagi on väga valesti – ahjaa, see Ruubeni viirus 🙂 Jätan õhtusöögiga hüvasti ja käin korduvalt värsket õhku hingamas. Kolmas magamata öö.

Hommikul tunnen end küll veidi paremini, aga seda ainult lamavas olekus. Sirgelt seista ei saa, ilma et kõhtu valu ei lööks, samuti tekitab isegi kõndimine korralikku iiveldust. Plaan Plitvice loodusparki külastada saab viimase hoobi, kui selgub, et ka Marko on paremaid päevi näinud ja ilmselt piinleb sama viiruse küüsis. Ruuben arvab küll korraks, et süü võib olla ka õhtusöögi kõrvale joodud kohalikust õllest, aga selle lükkan kiirelt ümber, sest et kuigi see polnud just hea, siis nii halb ei saa üks õlu ka olla 😀 Mingil moel õnnestub Markol end nii palju kokku võtta, et transpordib meid pildistamispeatustega järgmisesse ööbimiskohta, tassib kõige raskemaid kohvreid ja mitte üldse ei virise. Kui kohale jõuame, siis jääb tuppa voodisse taastuma, samal ajal kui ma teen basseini ääres ränkrasket tööd 😛 (loe: ujun, vedelen niisama ja vaatan poiste hullamist)

 

5.juuli – Plitvice Rahvuspark 

Majutuse asukoht soosib endiselt Plitvice Rahvuspargi külastamist, nii et see tuleb nüüd ette võtta. Now or never! nagu öeldakse. Hoolimata enda jaoks varajasest stardist jõuame parki ilmselgelt tipptunnil. Ma teadsin, et see on pop koht, aga selliseks asjaks ma päris valmis ei olnud. Järjekorrad praktiliselt igale poole on nii pikad, et aeg, mille plaanime pargis veeta, venib julgelt kaks korda pikemaks. Infoboksis soovitab lahke onu nii suurte poistega ette võtta 8km matkarada ja selle plaaniga me ka parki siseneme.

Horvaatias on loodusparke palju, neid silte märkab ringi sõites väga tihti, aga Plitvice on nende au ja uhkus. Kohe pärast sissepääsu avaneb vaade pargi kõige võimsamale koskede-kaskaadile. See on tore vaatepilt, eriti kui päike ka ennast näitab ja nii värvid erksamaks muudab. Edasi tulevad väiksemad ja madalamad kosed, kuid vähemalt sama palju, kui mitte rohkemgi, meeldivad mulle kõik need läbipaistva veega peegelsiledad järved, mis päikese käes kord roheliselt, kord siniselt helgivad. Värv polegi ilmselt oluline – imeilus on igal juhul 🙂

Jalutame esimesse nö kontrollpunkti, kust saab paadiga üle järve. See ilmselt ongi kõige populaarsem ja ülerahvastatum lõik terves pargis. Inimesi on nii palju, et kohati peab laudtee peal lihtsalt seisma ja ootama, kuni eespool seisvad inimesed ära pildistavad ja edasi liiguvad, sest et vastassuunas liigub ka koguaeg inimesi. Eriti üllatavad mind jaapanlased, kes legendi järgi peaksid olema hästi viisakad ja vaoshoitud, aga minu meelest on nad kõige suuremad trügijad ja jokutajad ja kätega vehkijad üldse 😀 Aga see kõik on jumala okei.

Pärast paadisõitu ootab pargi metsikum osa, kohati pole isegi laudteed 😀 ja siia juba jaapani vanaprouad vabatahtlikult ei tule! Mul oli enne parki tunne, et juhtub üks kahest – Ruuben kas lendab vette (selleks piisab sellises rahvamassis ka väikesest müksust) või kukub ennast kuskil katki. Juhtub variant nr 2, mis ilmselt oli ikkagi parem variant. Õnneks ei midagi hullu, väike ehmatus, väike pisar ja väike sinine põlv, aga jätkame matka võiduka lõpuni, et mäe otsast rong-bussiga alla tagasi sõita ja nüüd juba mööda käidud radu tagasi algusesse vantsida. Rahvast võrreldes hommikuga põhimõtteliselt ei olegi ja saame kõige võimsamad vaated veelkord rahulikult üle vaadata.

Ahjaa, teekonna alguses sattus kuidagi nii, et suured poisid tahtsid minna koopasse ja Ruuben mitte. Jäime siis neid alla ootama ja kui olime juba tükk aega oodanud, siis selgus, et nad tulevad hoopis mingit teist kaudu. Läksime siis edasi, et nendega eespool uuesti kokku saada, aga kuidagi juhtus veel nii, et ootasime mitu korda enne kui selgeks sai, et tegelikult me oleme jumala erinevates kohtades 😀 Igatahes sai selle suure ootamise taustal palju Ruubenit pildistatud, mis ei ole ka üldse halb asi. Eriti meeldib mulle see pilt temast, kus ta päriselt ka muretseb Priidu pärast, kes koopasse läks 🙂

Et päev liiga lühike ei oleks, otsustasime teel koju läbi põigata ka Zadarist ja üle vaadata/kuulata kuulsa mereoreli. Roosas päikeseloojangus ja 30 kraadise õhusooja juures oli see üks mõnusalt hubane elamus. Rahvast on küll palju, kuid huvitaval kombel ei häiri see mind kordagi. Autosse saame koos esimeste vihmapiiskade ja välgusähvatustega ja terve 1h koju saamegi nautida korralikku valgusemöllu.

Öösel ärkan selle peale, et kuskilt kostab nii hull klobin, nagu jookseks vähemalt 10 last korraga põlvede peal mööda naaberkorterit ringi ja lükkaks samal ajal enda ees nii kummutit kui ka voodit.

Pärast kolmandat sellist rallit ei suuda ma enam vastu panna, tõusen voodist ja vaatan esiteks kardinate vahelt välja. Õues on meeletu tuul, kuskil müristab ja vihma totaalselt kallab. Asi, mis seda meeletut klobinat tekitab, on terrassil asuv päikesevari, mis ei ole küll avatud, kuid sellegi poolest ei suuda ära otsustada, kas ta tahaks lendu tõusta või hoopis aknast sisse rammida. Kamandan Marko õue, sekundiga on ta läbimärg 😀 aga nii vari kui aken saab päästetud. Hommikul kell 9 on kõik jälle klaar, sooja 28 kraadi ja päike sirab taevas. Öist paduvihma meenutab ainult külitav päikesevari ja märjad toolikatted.

6.juuli – Makarska

Oma reisi pikimaks peatuspaigaks (suisa 4 ööd 😀 ) oleme valinud Makarska-nimelise väikelinna. Esimest korda lugesin sellest trip.ee foorumist ning selle põhjal sai ka otsustatud, et just siia tuleb tulla. Kui tunnelist läbi mäe sõidame ja esimesed vaated avanevad, siis saan kohe aru, kui õige otsus see oli – siin on lihtsalt imeline! Kõrge Biokovo mäemassiiv, kõrgeima tipuga ca 1700m, helesinine merepiir ja väike armas punaste katustega linnake. Olen kodus 🙂 Oma apartmendi otsimisega oleme seekord küll pisut jännis, sest täpset asukohta ei suuda meile öelda ei waze, google ega ka kohalik baarman. Lõpuks leiame oma pesa väikesest tupiktänavast, mis vaadet küll ei paku, kuid ranna ja põhipromenaadini on ca 200 meetrit, nii et asukoht on igatahes super!

Kui jaotus tubadesse on tehtud, siis asume kohe usinalt uut piirkonda ja kaubandust avastama. Kohe saab selgeks, et poistel on vaja kahte asja: esiteks kõige ägedamaid ujumismaske – selliseid, kus terve nägu on maski sees, toru on otsaees püsti 😀 ja pealt kaetud, nii et vett sealt otseselt sisse ei tule ja teiseks Horvaatia jalgpallikoondise vormi, mida müüakse siin ka iga nurga peal meeletutes kogustes. Paraku kauplevad enamik putkasid vaid sularahas, aga kuna seda läheks sellise massiivse kombo peale üksjagu, siis otsime kaardimaksevõimalusega suveniiriputkat. Eestis olles ei tundu midagi keerulist, Horvaatias aga…

Lõpuks leiame ühe koha, kust saaks isegi kõik kaubad ühest kohast kätte. Ma pole päris valmis selleks, et siin hindadel kauplemisruum sees on – ikkagi Euroopa ju. Aga veidi siirast kõhkvel nägu ja lubadust hinna üle järele mõelda, kui hinnad hakkavad langema. Kui algselt pakuti meile kolme maski 1050 kuna eest, siis lõpuks saame 1100 kohaliku raha eest 3 maski ja 2 komplekti Rakitić’i jalkavorme. Kurss on ca 7,4 kunat = 1 €. Aga maskid olid nii head, et poisid lubasid oma taskurahast selle maha võtta 🙂 Ju siis oli ikka tõesti väga just neid vaja.

Jalutame mööda promenaadi ja kaardistame meelelahutust, mida järgnevatel päevadel kindlasti proovima peab. Ujume ja testime maske (tõesti on ägedad! 😀 ), vesi on soe ja sinine.

Liivarandu siin ei ole, Horvaatias on nad üldse väga harvad nähtused, aga kiviklibul on ka oma plussid. Näiteks ei tuiska see tuulega silma. Samuti ei kleepu kivid sulle pärast päikesekreemiga määrimist tüütult külge. Need on kõvad plussid! 😀

Vette minek ja väljatulek võib kividega veidi ebameeldiv olla, aga alati on võimalik endale spetsiaalsed kummisussid muretseda, seda ka võimalike merisiilikute pärast, kuigi nii palju kui meie nägime (ikka nende ägedate maskidega!), pesitsesid nemad ikkagi sellistest kohtades, kuhu inimese jalg enam ei ulatu. Ega merisiilik siis ka loll ole!

Rahvast on siin tõesti palju, eriti tippajal. Rätik on rätikus kinni ja eestlase jaoks on see ikka räme personaaltsooni tungimine, kui sul on keegi rannas lähemal kui 10m. Siin aga on tavaline, et paned oma rätikukese või madratsikese sinna, kus veel ruumi on, ja lihtsalt oled. Ja muidugi kreemitad palju jaksad, sest et päike on ikkagi kuum ja terav. Erinevalt Hispaaniast, suudame seekord olukorda kontrolli all hoida ja keegi siin ära ei põle. See on täielik success! Ahjaa, ühed ägedamad asjad siin on jäätiseletid. Ei ole nii, et jäätis on lihtsalt plekk-kaussi lastud ja siis välja pandud. Kõik on hullult ägedalt kaunistatud ja sätitud, nii et tahadki kõike seda saada. Ja saad ka 😀 Minu täielik lemmik oli Rafaelle jäätis. See oli lihtsalt üleni nii maitsev, et ma võtsin iga kord seda sama 😛

Aga üks jama asi on küll. Mul on kaasas ka suur kaamera, aga ega ma siis seda igal pool kaasas ei kanna. Telefonid teevad nii häid pilte, et pole mingi probleem ka ainult nendega hakkama saada. Avastasin vahetult enne reisi, et mul on mobiili kaamera jumala katki, st klaas on täielik ämblikuvõrk. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas see reisi vältel pildistamist segama. Nii nii kahju! Kuna mul on nägemismälu üsna domineeriv, siis minu jaoks on pildistamine ja piltide olemasolu väga tähtis. No ikka väga! Ja praegu olengi täiesti imelikus olukorras, kus ma kaalun uue telefoni ostmist, sest et kaamera silm on katki. Jabur! 😀

7.juuli – kohtumine sõpradega

Eelmisel päeval on silm peale pandud vees paiknevatele täispuhutud batuudilaadsetele asjadele ja neid ongi vaja kohe hommikul vallutama minna. Meie rannas on neid 3 tk, kõige kodulähedasemas on loomulikult vestid just otsa saanud, aga ilma nendeta poisse rahuliku südamega sinna ei lase, mis siis et kõik oskavad ujuda. Mis siis ikka – paarsada meetrit edasi on järgmine atraktsioon, ootamatult saame veel mingi arvestatava soodustuse osaliseks, ilma et seda tahtnudki oleks 😀 ja juba olemegi vees. Veepark on rannast napilt 10-15 meetri kaugusel, kuid vesi on siin sügav, ca 7m vähemalt.

See ongi üks kõige suuremaid erinevusi Eesti randadega. Kodus väsid kõndimisest ära, enne kui nabani vette jõuad ( kui jõuad, nii et enne krampe ei saa), siin aga on paari meetri järel meri juba nabani ja siis kohe üle pea. Ruubenil vähemalt 😀

Vesi on väga soolane, nii et silma minnes kipitab ja veest väljudes on alati korralik valge soolakiht nahal. Kannab aga täitsa hästi – kui mask on peas ja vaatad merepõhja, siis ei pea mitte midagi tegema, et lihtsalt vee peal hulpida – tõesti väga mugav.

Vahepeal on “täiesti juhuslikult” samasse linnakesse jõudnud Kaido ja Ailet lastega, kes Makarskast kuulsid esimest korda vist meie käest 😀 Igatahes, kuivatame end kiirelt kodus ära ning juba suundumegi kohtumispaika. Külitame rannakividel, lapsed uurivad vahetpidamata maskidega veepõhja ning hulbivad niisama ringi. Saartelt saame nende seekordselt reisimarsruudilt soovitusteks Makedoonia (sobib romantiliseks pikemaks nädalavahetuseks, rohkem pole seal midagi teha :D) ja Albaania. Ikka sellised pigem eksootilisemad sihtkohad, kuigi Skopjesse peaks Nordicaga Tallinnast isegi otse saama.

Kuna Kaido näol on tegemist ikkagi paberitega väikelaevakapteniga, siis saab mõttest järgmiseks päevaks oma kambale paat rentida kiirelt plaan. Omapäi on ikka ägedam asju ajada ja saab ise oma aja boss olla. Jalutame sadamasse, et potentsiaalsed paadid oma silmaga üle vaadata ja välja valida. Teel sinna (mis on tegelikult üks väga lihtne ja otsene tee) õnnestub meil ringiga ja üle mäe minna 😀 Aga keegi on tõenäoliselt juba kuskil öelnud ka, et parimad paigad leiad ikka siis kui ära eksid, nii leidsime meiegi päris lahedaid vaateid.

Sadamas teeme diili ühe 8-kohalise kaatriga (suuremat lihtsalt parasjagu pole ja meid on 4 täiskasvanut + 5 last, nii et põhimõtteliselt sobib kah) ja oleme järgmise päeva ootuses hullult rahul. Rannaäärses restoranis teeme veel kiired kalkulatsioonid, kui palju peaks terveks päevaks kaasa võtma vett, kui palju kangema mulliga karastusjooke ja kui palju sööke, teeme kiire šopingu ja siis külla jalgpalli vaatama.

Saarte peatuspaik on veidi juba kõrgemal mäe pool, aga kui meil on asukoht, siis neil on kindlalt vaade. Suur terrass on vaatega Aadria merele ja päikeseloojangule. Ja terrassil on mullivann, mida lapsed kohe kasutama hakkavad. Jalgpalliks on Horvaatia-Venemaa veerandfinaal, mis venib ootamatult pikaks, kuid toob oodatud tulemuse. Lapsed kasutavad ära võimaluse koos horvaatidega piiramatult võidu üle karjuda ja teel koju on kõik kohad täis rõõmust hõikavaid inimesi ning signaalitavaid autosid. Õhk on rõõmust ja eufooriast nii paks, et kananahk tuleb ihule.

8.juuli – merepäev

Äratus on tavapärasest varem, kuna kell 9 peame juba sadamas olema. Väikese hilinemisga jõuame paadisillale koos 12×1,5L vee, külmkapitäie lahjade alkohoolsete jookide, puuviljade, saiade ja 5kg arbuusiga. Kaido haarab telefoni, et paadimehele helistada ja näeb siis, et see on saatnud mõni aeg tagasi sõnumi, kus on paadirendi tugeva tuule tõttu tühistanud. What? 😀

Okei, jah, eilsest alates on piirkonnas tõesti iiliti päris tugev tuul olnud ja tema mure meie heaolu pärast on tegelikult igati tervitatav. Kuna tuul pidi olema tugevam just hommikuti ja õhtuti päikese tõusu/loojangu ajal, siis lepime kokku, et teeme tunnikese kuskil söögikohas aega parajaks ja vaatame siis, kuidas tuulega lood on. Tunni aja pärast on meri ikka veel valgeid laineharju täis, nii peame uued läbirääkimised ja otsustame, et ta helistab meile ise, kui tuul vaibub ja on turvaline sadamast välja sõita. Haarame paati hoiule jäetud asjadest mõned veed, puuviljad jms kaasa ning läheme sadama lähedale, kuhu eelmisel õhtul ära eksinud olime 🙂 Proovime kaljudelt vette ukerdada, osad ka ujuvad ja sooritavad vettehüppeid. Ruubenil õnnestub kividel ukerdades ujukate tagumikuosasse korralik auk saada, nii et nendega pole rohkem midagi teha 😀 Aga mis siis ikka! Lühikesi-õhukesi pükse piisavalt! Just sel hetkel kui Ruuben tahab kaljunukilt merre hüppama hakata, helistab paadimees ja ütleb, et nüüd on küll minek. Jumal tänatud! 😀

Meri on tõesti rahulikumaks jäänud, kuigi aeg-ajalt tugevamaid tuuleiile ikka esineb. Aga vähemalt pole meri silmnähtavalt vahune nagu hommikul. Pakime oma kraami ümber, sest paadimees annab meile ühe vabaks jäänud suurema paadi, saame kaasa instruktaaži, mida ja kuidas paadiga merel tegema peab, võtame peale tuubi ja wakeboard’i ning asumegi teele. Boli randa ja teistele saartele ta minna ei soovita (mida ilusa vaikse ilmaga oleks võinud teha), kuid piirkonnas ringi sõita ja natuke veesporti harrastada pidi olema täiesti okei.

Kui sadamast välja jõuame ei kulugi palju aega, kui juba tuubi sappa seome ja lapsi sõidutama hakkame. Kui Ruuben tuubi istub ja näiliselt üksi keset merd hulpima jääb, siis on veits imelik tunne küll 🙂 aga muidu on äge! Igaüks saab täpselt sellise tempoga sõidu, kui ise soovib ja kõik on rahul. Pärast lapsi on Kaido, minu ja Aileti kord ning seejärel proovib Marko wakeboard’i, kus pärast mitmendat katset õnnestub end vee peale tõmmata ja sõitma saada. Tundub maru keeruline, aga samas põnev.

Kui kõik on veidi lõbutseda saanud, heidame end ankrusse helesinisesse lahesopikesse üsna kalda lähedal. Tegemist on ilmselt samuti kohaga, mida võib leida vaid ära eksides, nii et mõned tädid-onud tõmbavad meie saabudes ujumisriided selga tagasi ja püsivad riides 😀 Meie teeme pikniku, ujume võrratult helesinises vees, hüppame paadilt vette, uurime maskidega merepõhja ja võtame niisama päikest. Lihtsalt ülimõnus!

Tagasiteel proovime Kaidoga ka wakeboard’i, kuid meie kahjuks sõitma ei saa. Huvitav, kuidas suuskadega oleks? Vee peale saada ilmselt lihtsam, sõita äkki isegi keerulisem? Peab proovima. Wakeboard tundus iseenesest põnev ja täitsa lootusetud mu üritused kindlasti ei olnud, alati jäi lihtsalt natukene midagi puudu. Paaril korral olin põhimõtteliselt juba püsti, kui käepide järsu rapsakuga käest kadus. Ega muud, kui tuleb tugevamaks saada! 🙂 Kukkudes sattus muidugi meeletult soolast merevett kõikvõimalikesse kohtadesse, nii et ma nuuskasin ja puristasin seal vees oodates üksjagu. Ka mitu tundi hiljem tuli ette olukordi, kus täiesti lambist hakkas ninast merevett välja nirisema 😀 Ülinormaalne 😀 Igal juhul oli ülilahe merepäev ja üks lahedamaid päevi sel reisil üldse. Ja muidugi annab lisaväärtust see, et Ailet selle päeva nii ilusti üles jäädvustas 🙂

Pärast põhjalikku pesu kodus naudime väga mereannilist õhtusööki ning soovime sõpradele head koduteed. Meie jääme Makarskasse veel kaheks ööks, nemad lahkuvad järgmisel hommikul, et tagasi Eesti poole sõitma hakata. Igal juhul väga tore niimoodi “juhuslikult” trehvata. Kus järgmisena? 🙂

 

9.juuli – peaaegu puhkepäev

Ilm on täiesti pilves ja jätkuvalt tuuline, ei mingit rannaisu ega ujumislusti. Toome pagaripoest värsket maisileiba (mis tegelikult on sai) ja lihtsalt vedeleme toas ja terrassil. Uskumatu, et lõpuks üks puhkusepäev, kus reaalselt saabki puhata (ja mitte sellepärast, et haiged oleme :D) Loeme, kirjutame, peseme pesu (rannarätikud on soolast täiesti kanged) ja vaikselt pakime juba kotte kokku. Õhtuks olen ma mitte midagi tegemisest nii tüdinenud 😀 et teen ettepaneku lõpuks ära teha see “hommikujooks”, mille tarbeks tossud ja trenniriided kohvrisse said visatud.

Inimesi kõnnib tänavatel palju, tänavad on kitsad ja päris palju on pusimist, et endale tee ja õige jooksurütm leida. Inimesi jääb hõredamaks seal, kus tee läheb otse üles mäkke, aga seal läheb õhk ka kohe väga hõredaks 😀 Tõusu lõpus on juba ka kõndimine keeruline ja pulss on kindlalt punases. Ega allatulek ka mu põlvedele rohkem rõõmu ei valmista, aga alla tulema peab 😀 Teeme kokku 5km ringi ohtrate piltidega ja lõpetame jooksuringi kodu juures meres. Küll see on üks mõnusalt jahutav ja kosutav suplus 🙂 Õhtusel jalutuskäigul sööme veel viimased maailma parimad jäätised 😛 ning paneme kotid hommikuks kokku. Šibenik ootab!

10.juuli – Šibenik

Kes ütles, et Šibenikku minema peab? Ilmselt see sama tüüp, kes ütles trip.ee-s, et Makarska on kõige ilusam koht üldse. Kui Makarska osas olen täiesti nõus, siis Šibenikku jõudes tabab mind väike kultuurišokk. Šibenik ise on täitsa linna moodi linn, mille vanalinnal on UNESCO tempel. Mingil müstilisel kombel oleme seekord suutnud endale hankida ööbimiskoha vanalinna serva, rannapromenaadi äärde. Jah, kõigest mõne meetri kaugusel on meri ja paadisillad, aga ikkagi – vanalinn! Kontrast Makarska nunnususega on nii suur, et tahaks ummisjalu Makarskasse tagasi joosta 😀

Korter ise on suur ja ruumi palju. Akendel on rohelist värvi massiivsed aknakatted ning ajastu hõngu lisab seegi, et WC ukse sulgemisega läheb näiteks meie magamistoa laetuli kustu 😀 Huvitavad seosed. Aga kui linn, siis linn. Kohe meie pea kohal on St. Michael’s Fortress ning otsustame enne kohalikku randa minekut vähemalt ühe vana asja (lisaks meie elamisele) üle vaadata. Vaated vähemalt on ilusad. Kohalik linnarand on selline, et kiiret jahutust pakub, aga midagi väga teha seal pole. Otsustame, et viimaseks päevaks sõidame kasvõi Makarskasse tagasi, aga veemõnusid peab saama! 🙂

11.juuli – Krka rahvuspark

Šibenik on hea stardiplatvorm Krka rahvuspargi külastamiseks – kõigest 20 minutit sõitu ja olemegi kohal. Oleme seekord toidu näol paremini varustatud ning asume teele varem, et mitte “tipptundi” sattuda. Sissepääs tundub kallis, eriti kuna selle eest saab teha ca 2km ringi Skradini kandis, paadireisid mööda reisi maksavad veel lisaks. Jah, matkata ise võiks loomulikult, aga sellest on natuke juba isu täis ja kloostreid vaadata mina isiklikult liiga palju ei viitsigi.

Krka rahvuspargi teeb eriliseks see, et märgitud kohtades on võimalik ise ka vette minna ja koskede all ujuda. Selleks me siia tulimegi 🙂 Veevool on täiesti arvestatav, nii et pean Ruubenilt püksivärvlist kinni haarama, et ta liiga kaugele allavoolu ei kaoks. Veealused kivid teevad liikumise keeruliseks, aga rahuliku tempoga on kõik tehtav. Siin tunneme, et need spets jalanõud oleksid ikka ära kulunud küll 😀 Ahjaa, vesi on uskumatult soe. Olin valmis külmaks mägijõeks ja jalgu krampi ajavaks karastavaks kümbluseks, aga tegelikkuses on vesi vähemalt sama soe kui mereski. Ja veehulk, mis kosest alla tuleb, on samuti täitsa võimas, mitte mingi südasuvine hale nire nagu natuke kartsin.

Kogu 2 km on tegelikult lai laudtee, mis on peamiselt puude all, erinevate jõesoppide vahel. Võrreldes Plitvice’iga jäi Krka minu jaoks lahjaks. Seal lummasid mind peamiselt helesinised järved, mida Krkas näiteks polnud üldse. Kiirelt kokkuvõttes: Plitvice’i läheksin tagasi, Krkasse ilmselt mitte. Jah, käisime läbi vaid väikse osa sellest, aga tunne on selline.

Pärastlõunal läheme paremat randa otsima ning leiamegi ja mitte liiga kaugelt. Vähemalt ei pea viimasel päeval Makarskasse tagasi minema 😀 Läheme normaalseks ajaks koju – majutusasutuse omanik soovitas kindlasti mitte autoga hilja peale jääda, kuna on Horvaatia poolfinaali õhtu ja tõotab tulla hullumaja. Eriti kui nad võidavad 🙂

Horvaatia vormis ja lippudega inimesi oleme näinud juba tunde enne mängu algust. Paljud söögikohtade teenindajad on Horvaatia mängupäeval koondise särgis. Need poed, mis pole suured ketipoed, saavad endale lubada varasemat sulgemist, et töötajad saaks õigeks ajaks teleka ees olla. Mööda maanteed Šibeniku poole sõites märkasin mitmel korral, et suurtel reklaamtahvlitel tee ääres on on pildid koondise mängijatest. Jalgpallivaimustus on täielik!

Mängu vaatame kodus, köögiaken lahti, nii et väline melu ja möll on kõvemgi kui see, mis telekast tuleb. Lõunamaine temperament lööb välja, kui Horvaatia Inglismaa vastu viigistab. Kisa ja möll on meeletu, tõrvikud tõmmatakse põlema, loobitakse paugutajaid jms. Kui kõlab lisaaja lõpuvile, siis on eufooria täielik: kostab klaaside klirin, rõõmukisa ja ühislaul. Horvaata on MM finaalis!

Paari päeva pärast käib läbi uudis, et Horvaatia seismoloogia selts vms registreeris Horvaatias poolfinaali õhtul kahel korral kerge maavärina 😀 Esimene oli siis, kui Horvaatia lisaajal juhtima läks ning teine siis, kui lõpuvile oli. Vot see on võimas. Meil oli muidugi tunde akna taga selline möll, et magamise peale ei saanud mõeldagi 😀

IMG_1208

12.juuli – puhkepäev 🙂

Üle pika aja üks hommik, kus ei pea kella peale ärkama. Magame isu täis ja läheme eelmisel päeval valmis luuratud Vodice väikelinna, kus oma viimane rannapäev veeta. Natuke on pilvine, aga olulisem on see, et tuul on kontrolli all. See on boonus, kui tahta pedaalitava liumäega merele sõita 😀 Kui kunagi olid vesirattad vms asjad, millega käidi vistitsi kahekesi sõitmas, siis nüüdne edasiarendus on selline, kus “paadis” on neli istekohta ning liumägi keskel, mida mööda saab vette liugu lasta 😀 Sõidame sellega siia-sinna, otsime helesinisemaid kohti meres (mitte et seal madal oleks, lihtsalt heledamasse vette on kuidagi meeldivam hüpata) ja laseme poistel vette hüpata. Kui Priit on minu õnneks ise veidi alalhoidlikum, siis minu kahjuks ei karda Ruuben üldse midagi ja hüppab esimese loa peale lihtsalt paadilt (mida on selle asja kohta liiga palju öeldud) keset merd välja. Ilma päästevestita! OMG! Liumäest ma ikkagi ei luba tal alla lasta, nii õudne kanaema olen küll, sest et pärast seda peaks ta ujuma ümber paadi, et tagasi sisse ronida ning merel on tegelikult lained ka 😀 Ja üldse, mul on nii hirmus!!! 😀

Päeva viimaseks atraktsiooniks jätame SUP-i. Rendime kambapeale kaks alust, et lihtsalt proovida ja aerutame sellega kalda lähedal edasi-tagasi. Veidi kaldast eemal on mingi ankurdatud ujuv alus, kuhu poisse transpordime ja neid tagasi toome. Vahepeal avastame, et keegi on päästevest seljas sealt niisama kaldale ujunud 😀

Mina ilmselt värisen laua peal kõige rohkem, poisid saavad kenasti hakkama. Isegi Ruuben sudib vapralt aeruga, küll mitte päris koolitusele vastavalt, aga tundub, et tal on mingi oma plaan ja ta saab juhtimisega hakkama. Kokkuvõttes oligi see päeva kõige lahedam asi ja SUP-i võiks proovida veelgi. Ainult et kui Horvaatias pärast tundi aega +28 ilmaga möllamist isegi natuke soovid, et laud kummuli käiks ja vesi jahutust tooks, siis Eestis, Pirita jõel.. no ei tahaks ujuma minna 😀

13.juulil sõidame tagasi Krk saarele lennujaama juurde, et laupäeva hommikul lennukiga koju sõita. Kõige rohkem mulle meeldibki see, et ka varahommikud ja õhtud on soojad. Kui kell 8 on “kõigest” 25 kraadi, siis pool tundi hiljem on tihti juba 29 ja nii need päevad algavad. Märkan Makarskas, et õhtul hakkab mul 24 kraadiga juba kergelt jahe 😀 Järsku saan aru kohalikest jopedega tüüpidest, keda Itaalias, Egiptuses jne näha võib.

Kokkuvõtteks

Lemmik väikelinn

Makarska. Imelised vaated ja kõik rannapuhkuseks kohapeal olemas. Vodice oli põhimõtteliselt samalaadne väikelinn, aga mäed olid pildilt puudu. Kui Horvaatiasse tagasi tulla, siis vaataks pikemalt Makarskas ja sealt lõunapool ringi. Kindlasti on seal veelgi All in One väikelinnu, kus mõnusalt aega veeta. Suuremaid linnu nagu Split, Šibenik ja võib-olla isegi Dubrovnik pigem väldiks.

Raha

Räägitakse, et Horvaatia on kallis ja majutuse osas seda ta vist ongi, kuigi eks seal ole ka erinevaid variante kõigile rahakottidele. Samas on nö kuurortis rannapromenaadil kas sellised tavalised Eesti hinnad või natuke ka kallimad, aga mulle tundub, et kui üldjoontes on keskuses tavalised meie hinnad, siis ei saa öelda, et oleks kallis. Pärnu on raudselt kallim. Ja samas kui minna eemale turistide lemmikkohtadest, siis on hinnad jälle midagi täitsa muud. Kaido rääkis näiteks, kuidas nad käisid neljakesi Zagrebis õhtust söömas, mitmekäiguline, joogid jne ja arve oli kokku 18€. Nii et selle kallidusega on seal nii ja naa.

Toit

on hea. Pitsad, kohv ja jäätis on paremad kui Itaalias saadud. Võib-olla on vaja rohkem Itaalias käia, ma ei tea 😀 ega selle vastu ka midagi ei oleks, aga Horvaatias on ilma võrdluseta ka toidud väga head. Nende kohalikuks eriroaks on cevapcici-nimelised hakklihakangid, mis on väga maitsvad ja lapsed sõid neid väga hea meelega. Lisaks õpime ära veel kaks sõna: kukuruz (mais) ja kikiriki (pähkel).

Loodus

on jumala äge! 🙂 Vesi on sinine, taevas on pea pilvitu, mäed on valged ja päike on soe! Ilusaimad kohad: Plitvice ja Makarska. Ägedaim päev: Makarska merepäev 🙂

Inimesed

tunduvad päriselt ka head ja lahked. Tundub, et neile siiralt meeldib, et sa just siin oled. Hindadega tullakse lahkelt vastu, ilma et üldse jõuaks midagi tahtagi. Kui üks juhus välja arvata, siis keelebarjääri ei teki.

Tagantjärgi tarkus

Riideid sai liiga palju kaasa pakitud. Jälle 😀 Vabalt oleks võinud 1/3 kohvri sisust koju jätta ja ka siis oleks kenasti varu jäänud. Aga sellega läheb vist alati ühtemoodi 🙂

Lapsed

Kuigi ka suuremate lastega reisides peab kohvris olema ruumi lisanärvide jaoks, siis tegelikult on väga äge näha seda, et nad on juba piisavalt suured, et ise ka märgata, vaadata, näha ja imestada/imetleda. Poisid pildistasid, filmisid hoolega ja enamik sõidupeatusi oligi selleks, et nad saaksid mingit järjekordset vaadet jäädvustada 🙂 See on äge, kui reisist midagi meelde ka jääb, siis on endal ka tunne, et polnud niisama mahavisatud aeg ja raha.

Äge on vaadata, kui kiirelt nad kohanevad ja õpivad. Kui vanemad poisid on koolis juba inglise keele tunde saanud ja Saarte lapsed on eriti laia rahvusvahelise kogemusega, siis oli lahe näha, kuidas meie omad restoranis suurte eeskujul thank you ütlesid ja uurisid, kuidas midagi juurde saaks tellida 😀 Ruubeni tänkjuu oli ka alati väga püüdlik ja tõi mulle muige suule. Ja kui ta Makarskas viimasel koos Saartega söödud õhtusöögil pärast söögi lõpetamist pöördus kelneri poole ja ütles “check, please!” siis hakkasid kõik naerma, kelner kaasa arvatud 😀

Ruuben oma siiruses (või ma ei tea, mis asi see on) üllatab mind, kui lennuk Tallinnas maanduma hakkab. Vaatab aknast välja ja hüüab mingi hetk “See on ju meie kodumaa, Eesti!” Ja kui rattad maas, siis hakkas hümni laulma 😀 Kust see tuleb, ma ei tea.

Otsus

Horvaatiasse võib veel minna 🙂

 

 

 

Itaalia 2017

Vaatasin terve eelmise suve erinevaid lennupakkumisi ja ei suutnud otsustada, kuhu minna tahaks. See, et kuskile tuleb minna, oli aga selge 🙂 Hakkasin siis sihtkohtade kaupa kaardi pealt vaatama, et mis sinna lähedale jääb ja mida teha oleks. Kui Napoli kaardilt üles leidsin, siis oli selge, et just sinna ongi vaja minna. Põhjusteks Vesuuv, Pompei, Sorrento, Amalfi.. Sekundiga olin müüdud! Marko ei vaielnud ka vastu ja mõttest saigi plaan.

21. oktoober – matkapäev

Äratuskell käib 5.30, kiire kohv ja hommikusöök ning 6:20 helistab juba ette tellitud taksojuht, et ega me juhuslikult magama pole jäänud. 7.00 väljub Lux Express Riiga. Kuna reisime seekord ilma lasteta, siis saame endale lubada rohkem matku ja seiklusi (loe: vahvaid ebamugavus 😀 ), kui koos lastega jaksaks ette võtta. Buss on täis, istmed on mugavad, jalaruumi on palju ja seljatoed käivad isegi alla. Sõit kestab 4,5h, millest ca 1h magan mugavalt maha. Võib öelda, et on ideaalne talvehommik: taevas on pilvitu, päike eredalt munakollane, heinamaa kohal udu, kõik veel roheline krõmpsuvalt härmas ning taamal seisavad paar kitse. Mida sa veel soovid?

Riia bussijaamas tuleb esimene ümberistumine. Lux Expressil on korraldatud transfeer lennujaama ja piletile on isegi joonistatud, kuhu selleks minema peab. Millest piletilt otseselt aru ei saa, on see, et tegemist on tavaliste taksodega. “Green taxi” ütleb dispetšer. Esimene Green Taxi taksojuht, kes kohtumispaika jõuab, ei tea diilist midagi. Või siis lihtsalt ei saa aru, sest taksojuht nr 2 teab väga hästi, milleks ta sinna saadetud on ja viib meid kiirelt lennujaama.

Riia lennujaamas ootame paar tundi. Sööme muffini, joome huvitavat kohvi, mille nime ei suuda enam meenutada ja hängime niisama ringi. Ega seal midagi väga teha polegi. Enne äralendu Milanosse lubame endale ühe Lätis valmistatud kirsiõlle. Maitseb rohkem nagu kali, olen paremat saanud, ka Lätimaalt.

Ma ei tea, mis värk nende lennukitega on, aga kipun ära vajuma kohe kui lennuki mootoreid vähe rohkem käima pannakse ja ruleerima hakatakse. Ärkan eneselegi ootamatult hetkel kui lennuk stardikiirendust alustab. Äkki olen ajaga arenenud selliseks magajaks, et kui uni on, siis magan, sõltumata ajast või kohast. See vajab veel testimist. Fun fact: minu kõrval istuv noormees aevastab lennu alguses kaks korda. Ülejäänud lennu aja luristab hoolega nina. Huvitav, millal ma nii kaugele arenen, et sellises situatsioonis taskurätikut pakkuma hakkan? 😀 Seekord otsustan sellest probleemist üle olla – jah, magades 😀 Kahest ja poolest tunnist, mis lennuk õhus on magan ma ca poole. Ülejäänud aja loen ajakirja ja imetlen Alpe.

Ma ei ole kunagi olnud see, kes lennukiaknast pilte teeb, aga seekord ei suuda vastu panna – see on lihtsalt nii imeliselt võimas, et otsustasin killukese mälestuseks kaasa võtta. Need lumised mäetipud, mägikülad, mägiteed, salajased mägijärved ning lumesula veerennid mäenõlvadel. Igas orus külake, udu või pilved mägede vahel ja orgudes. Kaljumäed nii kaugele kui silm ulatub. Võimas. Ja sina oma väikses lennukikökatsis – kuivõrd pisike ja mööduv nähtus nende ajatute hiiglaste jaoks.

Matkapäev hakkab lõpule jõudma, kui õhtul ca 22 paiku Napolis oma esimese ööbimiskoha ukse taga peatume. Alguses ei saagi täpselt aru, kas see on ikka õige koht, kuhu taksojuht meid maha pannud on. Uks on megasuur ja massiivne ning ilmselgelt lukus. Pärast koodile helistamist käib klõps ja uks annab järele. Sellegipoolest peab korralikult jõudu rakendama, et end sealt sisse pressida. Huvitav, palju selline jurakas kaaluda võib?

Esimesest uksemassiivist sissepääs on alles esimene hämming. Leiame end sisehoovist, kus hämmar jätkub. Otse ees asuva maja 3.korruse rõdule on tõmmatud lipp, kuhu peale on joonistatud meie hotelli nimi. Okei. Ega booking.com 9.0 reiting ilma asjata ole antud, eks 🙂 Astume majja sisse ning vahime tõtt liftiga, mis on ilmselt kuskilt aastast 1800 😀 Jah, sellist vaatepilti me oleme just alles Hispaanias näinud, aga ikkagi! Lifti me ei kasuta, kuna esmane info ütles, et retseptsioon on 1.korrusel. Väike kahtlus hakkab hinge tulema, kui meie lugemise järgi 1.korrusel on pime ning suured aknad avanevad pimeda sisehoovi poole. Teine korrus on analoogne. Kolmandal korrusel põleb tuluke ning infotahvel ütleb, et oled jõudnud 1.korrusele 😀 Hea vist, et niigi läks! 😀 Viskame pagasi kiirelt tuppa ja läheme öist Napolit avastama.

Napoli on täielik peldik!

See on esimene mõte, mis peast läbi käib, kui kõnnime ümber ja läbi prügi, mida on nii üleajavate prügikastide ümbruses kui ka igal pool mujal. Autod ja rollerid sõidavad inimeste seas kitsastel tänavatel ja liikluseeskirjad tunduvad olevat soovituslikku laadi. Tunne on selline, nagu oleks sattunud kuskile Ladina-Ameerikasse, mitte ei uitaks ringi Euroopas. Jalutame mööda põhitänavat ning mööda street-food tänavat, mis on paksult täis friteeritud õli ja sellest väljavõetud produktide lõhna. Haarame kaasa paar näksi ja Itaalias kohustusliku pudeli veini ning naaseme hotellituppa järgmiseks päevaks välja puhkama.

22.oktoober – Duomo di Napoli ja äikesetorm

Hommikusöök hotellis tekitab omajagu elevust kui valik on tavapärasest tunduvalt saiasem ja pisut vist ka kesisem. Üritan saia röstida, aga loobun, kui tädi leti taga ütleb naerusuiselt juba kolmandat korda “No!” 😀 No hea küll. Panen siis niisama salaami ja juustu saiale peale. Kusjuures juustuviil on vähemalt sama paks kui sai… 😀

Check out, seljakott selga, käsikohver sangapidi järele ning päevaks linna avastama. “Pane kaart käest ära, sa näed välja nagu turist,” tahab Marko mulle öelda, aga vaatab siis meie kohvreid ja ei ütle midagi 😀 Mida see üks turistikaart siin ikka muudab. Liigume alguses samal marsruudil, mis eelmisel õhtul. Duomo di Napoli ees on ilmselt tavapärane rahvahulk ja kuigi kirikud ei ole minu isiklik kirg, siis otsustame, et piilume vähemalt sisse, mis seal siis nii erilist on. Eriline on see, et on pühapäev ja parasjagu on käimas jumalateenistus või mingi muu pühalik protsess. Kirik on rahvast täis, kes oma pinkide ees parasjagu seisavad ja kuulavad, mida boss räägib.

Tardun täielikult. Ma pole ristitud, pole usklik selle traditsioonilises tähenduses, aga pühakojad tekitavad aukartust. Ühtäkki oled kõige ilusamas toomkirikus, mida eales näinud oled, kus reaalselt ka toimetavad valgetes rüüdes papid, küünlad põlevad ja tossavad laval ning päris koor laulab päris kirikulaule. Ja sina oled seal oma sandaalides, seljakott seljas ja reisikohver näpu otsas ning üritad võimalikult vähe kära teha. Seda jama on raske kommenteerida 🙂

Käime kiriku risti-põiki läbi ning külastame ka tasulist osa, kus mosaiigid on “kindlasti palju ägedamad kui Roomas” 🙂 Pildistame ja filmime, kuid kogu selle aja tunnen, kuidas mul on pulss laes ja rõhuv tunne sees. Aukartus on meeletu. Mõtlen eelmise päeva Alpidele ja tõmban mõttes paralleeli. Aukartus ja imetlus on mõlemal juhul elust suurem, tunne või tõdemus tuleb aga erinevatest kohtadest. Igal juhul on see planeerimata kirikukülastus väga liigutav ja meeldejääv. Lisaks muudele imelistele maalidele, kaunistustele ja nikerdustele, jäid väga eredalt meelde sammastel olnud pildiraamid, mille seest olulised kirikutegelased justkui välja nõjatusid. Väga äge!

Pärast kirikut võtame suuna mere poole. Üle munakivide on kohati üsna vaevaline oma kohvrit vedada 😀 aga sihtmärk on silme ees ja minna tuleb. Oleme pühapäeva planeerinud ainsaks nö linnapäevaks ning kella 17ks broneerinud rendiauto, et linnast ära sõita. Kuni selle ajani tuleb siis aega parajaks teha.

Merepiirile jõudes tekib automaatselt meie ümber rohkem õhku – seda nii kaudselt kui otseselt. Meretuul on värske ja tunduvalt parem kui friteeritud õli lõhn, mis meid seni saatnud on. Tänavad on laiemad, inimestel on rohkem ruumi ja keegi ei rüsele. Kõlab juba nagu puhkus. Merekindluse juures võtame aja maha, naudime täidetud pitsat ja ootamatult teravat päikest, mis pilve tagant välja tuleb. Ja siis autole järgi!

Autoks tellime Itaaliasse Fiat Panda 😀 sest et kus mujal sa sellisega ikka sõita saad, pealegi pidid kõik pandad nunnud olema. Kätte antakse meile aga hoopis Peugeot 208, mis veidi tekitab pettumust, aga eks nende rentimistega nii ongi. Kui me oma väikse nunnu Peugeot’ga läbi vahepeal kohale saabunud äikesetormi Vesuuvi poole sõidame, selgub,et auto käitub kuidagi kummaliselt. Võib-olla nagu itaallane? 😀 Küll rakendub vihmasel teel veojõukontroll, et auto libisema ei hakkaks; küll sõidab ikkagi sinna, kuhu ise tahab, nii  et rooli keeramisest palju tolku ei ole. Hea küll, pole ka päris tavapärane vihmasabin. Maanteel sõidavad kõik ohutuledega 100 alas 50ga. Sadu on väga tugev ja nähtavus kohati olematu, nii et kaasliiklejate ohutuled ongi kõige selgemaks orientiiriks, kuhu suunda hoidma peaks. Kui külavaheteedele maha keerame, ei taha Peugeot ühest järsemast künkast üles minna. Jah, selge kiht vett voolab meile sealt vastu, kuid ikkagi?! Peugeot läheb lõpuks 1.käiguga, gaas põhjas, künkast üles. Umbes nagu minu Opelipunn talvel libedaga 😀

Kui oma ööbimiskoha lähedusse jõuame, on vihm mõnevõrra väiksemaks jäänud, kuid kogu see vihm, mis mäe kohal on maha sadanud, otsib nüüd mööda kitsaid tänavaid võimalust “koju” jõuda. Lühikese ajaga on kitsad mägiteed muutunud mäslevateks mägijõgedeks, mida mööda pahiseb alla uskumatu kogus vett koos kivide, tühjade pudelite, lillepottide ja ilmselt nii mõnegi muu vajaliku esemega. Sellist looduse jõudemonstratsiooni näen esmakordselt. Õhtusöögi sööme küll naaberkülas, kui õhtul toas naudime taaskord kohalikku veini. Seekordse pani meile tänutäheks kaasa esimene hotell. Nüüd saan aru küll, kust see 9.0 hinne tuleb 🙂

23. oktoober – Herkulaneum ja Sorrento

Ka öösel sajab äikesevihma ning hommikul on taevas veel pilvine. Hommikusöögi meisterdame endale olemasolevatest asjadest ise (self-catering) ning oleme kõige rohkem elevuses toolipatjadest, mis peale istudes käituvad nagu peerukotid 😀 Mõned naljad ei lähe iial moest! 😀 Maksame arve, soetame kaasa ühe peremehe meisterdatud veini, sest et otse loomulikult on tal ju oma veinitööstus, ning keerame autonina Vesuuvi poole. Niipea kui vulkaan nähtavale ilmub, on selge, et tipp on tugevalt pilvekihi sees ning sinna pole mõtet kohe minna. Teeme plaani kiirelt ümber ning suundume kohta nimega Herkulaneum – asulasse, mis 79. aasta vulkaanipurske tagajärjel hävines, kuid mis mingil põhjusel pole vähemalt meie kandis nii tuntud ja teatud kui Pompei. Pärast saan ka teada, miks 😀 Kohapealne giid teatab meile muidugi kohe, et “Kõik on palju parem ja ilusam kui Pompeis” ja eks ta selle eest palka saabki. Otsustame tuha alt välja kaevatud varemeis omal käel ringi vaadata ja loobume giidi teenustest. Kui me esimese asjana ennast hoopis suveniiripoodi unustame ja pärast hoovihma eest peitudes kohviautomaatide juures aega parajaks teeme, oleme selle valiku üle eriti rõõmsad.

Herkulaneum on parajalt suurel maa-alal väljakaevatud/taastatud linn, mille itaallased ise esialgu veidi pekki peerasid, kuid nüüd on ameeriklased, britid ja kes kõik veel neile appi tulnud seda ajalugu säilitama. Vaadata on seal üksjagu ja ehk taasavatakse ka vahepeal suletud olnud sektsioone. Kohati on vanad seinamaalid ja -mosaiigid ikka väga selgelt ja hästi säilinud, kohati aga pole mitte kui midagi järel. Kõige rohkem elevust tekitab üks puidust uksepiit, mis on küll täiesti söestunud, kuid endiselt oma kohal. Kõike kriipim koht on võlvialuste rida küla (linna?) servas, kus igas võlvialuses on hunnik skelette: terveid, katkiseid, täiskasvanute, laste… Ei tea, kas nad põgenesid sinna purske eest, kus püroklastiline voog nad silmapilkselt tappis või siis on need skeletid kõik lihtsalt efekti saavutamiseks ühte kohta kokku kogutud. Selge see, et Vesuuv nende elu väga järsult lõpetas.

Pärast linnaga tutvumist on aeg sealmaal, et võiks lõunat süüa. Tripadvisor aitab, kuid satume ootamatult hoopis ühte teise kohta, mis asub samuti mere ääres ning värskeid mereande pakub. Nii head ja suus sulavat risotot pole ma veel kuskil mujal saanud! 🙂

Kõhud head-paremat täis, heidame pilgu taas Vesuuvi poole ning kuna taevas on selgemast selgem, otsustame uuesti proovida. Sõidame ca pool tundi mägiteedel, saatjateks aeg-ajalt avanevad vaated Napolile ja merelahele. Juba see sõit ja vaated on rohkem kui oodata oleks osanud. Tipus on muidugi külm, kõigest 10 kraadi ja kerge värin tuleb sisse. Paraku selgub, et oleme oma plaanidega taas veidi puusse pannud 😀 kuna park on lahti 16ni, meie saabume aga kell 17. Viimased matkajad küll veel naasevad matkarajalt, kuid meid enam tõusule ei lasta. Pole midagi parata – kui ei jaga pea, siis peavad jagama jalad ning tuleb Vesuuvi vallutamist veel kolmandat korda proovida. Mingit erilist pettumist tunda ei jõua, sest õhtu on selge ja imeilus ning vaated võtavad valu ära 😀 Jätkame plaaniga – Ees ootab Sorrento!

Lookleme koos teiste autodega mööda kitsaid teid ning tundub, et veidi nagu istume isegi ummikus. Ühes kohas tõmbame tee serva, et pildistada. Turist võib! Seekordne hotell on nelja tärniga ning üle lahe vaatega Vesuuvile. Vastuvõtutädi ütleb, et tegi meie 66€ standard toale tasuta upgrade’i ning kui pärast küsime, kas sama hinnaga saaks samasse tuppa veel teisekski ööks jääda, siis saame kiirelt jaatava vastuse. Madalhooaja ja spontaanse reisimise eelised 🙂

Hotellist käib kord tunnis transfeerbuss alla Sorrentosse, mis tundub igati hea plaan, et ilma autota ümbrust avastada, nii et hakkame seda bussi kohe hoolega kasutama. Kõnnime mööda Sorrento vanalinna (vist), astume sisse pisikestesse poekestesse ning uurime kaupa. Kuna on megatuuline, siis soetan endale ühe mõnusa salli. Lisaks ostame lipsu, päikesekuivatatud tomateid (ilma õlita), mingit kohalikku maiust ning ekspressveini. Midagi on justkui aga veel täielikust Itaalia-kogemusest puudu. Puudu on veinikohviku kogemus. Uitame edasi ning märkame peagi silti “winebar“, kust kostab kellegi laulmist. “Veinikaraoke?” mõtleme ja jääme uudistama.

Tellime klaasi kohalikku veini ning veidi suupisteid. Klaasid täidetakse servani ning kohalike farmerite toodang on täitsa hea. Vahepeal selgub, et karaoke-tädi on hoopis õhtune esineja, kes fono taustaga erinevaid klassikuid esitab ja vahepeal natuke staaritseb ka kui annab teada, et “seda lugu ma küll ei laula!” ja ootab järgmist tausta 😀

Kui oleme lõpuks hotelli tagasi jõudnud, siis otsustame, et proovime ka hotellibaari veini ära. Veidi üllatuslikult on baaris ainult kahte sorti veini: valget ja punast 😀 Meie tellimuse peale täidetakse klaasid taas servani ning chillime fuajees kuni baaris tuled ära kustutatakse. Huvitav on see, et mitte kuskil ei tehta veiniklaasidel vahet nii nagu meil. Nii punane kui valge vein serveeritakse meie reisi jooksul nii hotellides, restodes kui ka igal pool mujal täpselt ühesugustesse pokaalidesse. Äkki me võiks ka sellega vabamalt võtta?

24. oktoober – Kapri

Hommikul ärgates on vähemalt minul veidi hõre tunne ja iiveldab – pole sellise rikkaliku veinijoomisega harjunud 😀 Kuna meie reisiplaan, nii palju kui meil seda on, on natuke nihkesse läinud, siis otsustame, et nüüd kohe on vaja Kapri saarel ära käia, sest et kuskile mujale see lihtsalt enam ei mahu. Sööme kiire hommikusöögi ja laseme end bussil linna sõidutada. Kõnnime sadamasse ja saamegi piletid 9:40 praamile. Ilm on üle keskmise tuuline ja meri lainetab päris korralikult. Sellest viimasest saan muidugi alles siis aru, kui oma pooletunnist merereisi juba alustanud oleme. Kui Marko naudib seda hüplemist ja kõhust õõnsat tunnet, öeldes et “sellepärast ju lõbustuspargis käiaksegi,” siis mina võiks öelda vastupidi – just sellepärast ma mingitel hulludel asjadel ei käigi 😀

Kui paat esimest korda nina päris kõrgele püsti ajab ja hooga laine põhja prantsatab, kiljuvad ja naeravad vanemad prouad ümberringi nagu oleks pensionipäev kätte jõudnud.

Mina ei naera, sest et mul on süda eelmise õhtu veinist niigi paha 😀 Mõtlen, et kas peaks päästevesti juba eos selga panema, sest erinevalt lennukist võib paadiga merel sõites sellest reaalselt kasugi olla. Kuigi külglainega pöördeid tehes on minupoolne aken vahepeal peaaegu vastu laineharja, otsustan selle päästevestiga veidi siiski oodata. Vanemate prouade palgapäev on ka selleks ajaks enam-vähem lõppenud ning vähemalt pooled neist hingavad paberkotti. Miks, ei tea? 😀 Kui ümberringi keskmisest rohkem köhima hakatakse, jagab meeskond juba ohtralt kõiksugu kile- ja muid kotte laiali. Jah, nüüd tõesti ei kilju enam keegi. Hoian pöialt, et ükski oksendaja seda mulle liiga lähedal ei teeks, äkki veel nakkab. Õnneks mu veab 🙂

Kui esialgne plaan oli Kapril võtta paadituur ümber saare, siis nii palju hädaline olen ma küll, et sellise lainetuse ja 10 korda väiksema avatud paadiga ma merele loksuma pole nõus minema. Sõidame hoopis funicular’iga üles mäkke ja kõnnime vaateid imetledes ringi. Kapri tundub olevat üks igavest bling saareke, kus on väga palju disainerpoode/butiike ning ainult tasulised vaated 😀 sest et kuhu sul ikka seal saare peal minna on? 1€ eest lunastasime pileti aeda, kust avanevad selle päeva parimad vaated.

Tagasi mandrile saame katamaraan-tüüpi alusega ja kuna meri on vahepeal rahunenud, on sõit nii talutav, et osa teekonnast taas kord magan 😀 Hotellis lubame endale selle reisi esimese ja viimase lõunaune, et õhtuks vajalikku energiat koguda. Nimelt on Sorrentosse jõudnud Kaido ja Ailet koos lastega, kes on viimased ei-teagi-mitu-kuud autoga Euroopat avastanud ning nüüd end sobivaks ajaks meie kanti sättinud. Sööme õhtul restoranis pitsasid ning jagame reisiseiklusi, mida neil on selle aja peale muidugi kordades rohkem kogunenud. Etteruttavalt võin öelda, et nemad olid selle reisi esimesed ja viimased eestlased, keda oma teel kohtasime. Sweet!

25. oktoober – Vesuuv ja Pompei

Kuigi eelmisel õhtul on tehtud plaan minna edasi Amalfi rannikut avastama, teeb vaade Vesuuvile hommikusöögilauas ärevaks. Ilm on selge, pilved (kui neid üldse on) on kõrgel – teeme selle Vesuuvi kohe täna ära! Kiire konsultatsioon sõpradega ning peagi sõidame üheskoos kurvilistel mägideedel Vesuuvi vallutama. Jah, päikesepaisteline võib küll olla, kuid taaskord ülimalt tuuline. Kõrgemal on ka temperatuur veidi madal, nii et paneme maksimaalselt riideid selga ja asume vantsima.

Vesuuvi poole minejatele avaneb huvitav äriskeem. Parkla asub matkarajale sissepääsust ehk 3-4km kaugusel ning autoga ülespoole ei lasta (välja arvatud meie teine katsetus, kui Vesuuv nö suletud oli). Parkimine maksab 5€ ning kui oled selle ära maksnud, siis pakutakse sulle võimalust soetada taksosõit piletiputkani. Otsustame seekord oma sammud hoopis täis kõndida ning loobume teenusest. Mäepilet maksab veel 10€ inimese kohta ning lõpuks ometi saame minna vulkaani vallutama.

Tipp tundub kaugel, kuid meil on tugev taganttuul, mis jõudsalt edasi lükkab ning kaunid vaated linnale ja lahesopile teevad matka täitsa mõnusaks. Rada läheb poolenisti ümber kraatri serva nii et kiikame sinna aeg-ajalt hoolega sisse. Diameeter tundub üüratu ja ei suuda isegi ette kujutada, kuidas ja kui palju siit laavat, kive jms välja lendas. Kraatrist ma pilte teha ei oska, seega vaatan pigem alla linna poole ja merele – Kapri paistab ka siit kenasti ära. Peatume viimases kohvikus ning joome kambapeale (miinus lapsed) ära kaasavõetud ekspressveini. Tehtud! Aga mis siin salata – tuul on ebameeldivalt külm ning vaikselt hakkab juba suusamäe tunne tekkima. Pakime end kokku ja asume tagasiteele, mis tänu nüüd juba vastutuulele tundub isegi keerulisem olevat. Täitsa huvitav oleks teada, mis nende iilide tugevus seal olla võis, sest kangest on tunne, et tugevamat tuult ei ole ma oma elus ka kunagi tundnud.

Hoian ühe käega kinni prillidest, et tuul neid eest ei puhuks, teise käega hoian käepidemest, et ma ikka otse allapoole liiguks ja rassin edasi. Seda ei pea vist mainimagi, et tuul vahepeal hinge kinni lööb. Üsna ekstreemne.

Ja keset seda tuulemöllu ning liivamaitset suus rühib inimeste vahel mäest üles Fiat Panda.

Kandilise oleku järgi pakun huupi, et mingi 86 aasta masin, aga väike ja väga tubli kui mööda treppe ja mida iganes Vesuuvi tippu sõidab 😀 Tõmbame kõhud sisse ja laseme masinal meist mööda sõita. Autol on peal kirjad, mis ütlevad, et tegemist on Vesuuvi Presidendiga. Järsku tundub kõik nii loogiline 😀

Selline rassimine, et mäest alla saada 😀 teeb ilmselgelt kõhud tühjaks, aga et Vesuuvi kogemus oleks täiuslik, käime läbi ka Pompeist. Kiire küpsis ja klementiin autos, et õhtusöögini vastu pidada ning juba olemegi kuulsas linnas. Kui Herkulaneumi giid ütles, et neil on kõik palju parem kui Pompeis, siis ega me ei osanud seda muuks kui kohalikuks huumoriks pidada. Samas ega meil sel hetkel ju võrdlusmomenti ei olnud. Pompei lööb mind loetud sekunditega pahviks! Jah, silm tuvastab juba tuttavaid ehitusmustreid ja seinamaalinguid, kuid millised mastaabid! Millised kujud ja skulptuurid! Millised templid ja väljakud, amfiteatrist rääkimata! Kõik on kordades suurem ja võimsam! Nii et kui Herkulaneum võis tollel ajal olla tõesti ehk küla, siis Pompei näeb ka varemetes välja kui kuningriik!

Arvatakse, et linnast võib ca 1/3 olla veel välja kaevamata ja linna servas on ka näha, kuidas mingid majad veel pinnase sisse kaovad. Põnev ja võimas! Meie käime läbi ehk napilt 1/4 hetkel olemasolevatest varemetest kui sedagi. Eks tavalised majad kipuvad korduma, kuid amfiteater, Apollo tempel jms sunnivad pikemalt peatuma. Huvitav on näha, kuidas laiadesse kividesse on vankrirattad omal ajal rööpad sisse sõitnud. Kui pika aja jooksul see juhtuda võis? Leian end korduvalt mõtlemas kooliaegse ajalooõpetaja peale 😀 Temaga koos võiks siin veelgi põnevam olla 😀

Vaatame, kuidas päike varemete taha loojub ning Vesuuv ikka uhkelt oma kohal seisab. Keset väga suure rahvaarvuga ala on see kõik nii selge sõnum sellest, kui väiksed ja väetid inimesed looduse ees on. Igapäevaselt on ehk Vesuuvi jalamil turvalisem elada kui Venemaa või Põhja-Korea naabruses, kuid kui loodus märatsema hakkab, siis ei aita ei läbirääkimised ega kaubaembargod. Mis tunne on elada sellise ajaloo kõrval?

Sööme õhtusöögi nö parklarestoranis, mis pakub minu maitsele selle reisi parimad pitsad. Või siis on lihtsalt kõht nii tühi 🙂 Seal samas broneerime endale öömaja ning suundume Salernosse, millest peab saama meie Amalfi rannikutripi alguspunkt. Kohe pärast bronni helistab B&B omanik ning küsib, kuna saabume. Kõik tundub laabuvat. Seda elamust, mis meid Salernos ees ootab, ei osanud küll karta ega oodata 😀

Leiame maja ilusti üles ja oleme pool tundi enne kokkulepitud aega kohal. Mida väraval ei ole, see on nupp, kell vms, millega enda olemasolust märku anda. Eemalt tuleb lühikest kasvu blondi poisipeaga naine, kes juba kaugelt midagi itaalia keeles karjub. Kuna ma mitte midagi aru ei saa, siis ma igaks juhuks vastu ei karju. Seda enam, et proual on telefon kõrva ääres – mõned siin kasutavad veel telefoni nii nagu ka meie harjunud oleme. Tädi jääb meie juurde seisma, räägib veel midagi itaalia keeles, vehib kätega ja jõllitab 😀 No ma tõesti ei tea 😀 “Sorry, English?” pakun lahkelt välja, mille peale tädi otsib välja paberid, millel peal minu nimi ja telefoninumber. “Yes!” ütlen ja tädi läheb ka kohe palju rõõmsamaks. Tundub aga, et natuke liiga vara rõõmustame, sest mida tädil kaasas ei ole, on värava võtmed. Helistab Antoniole. Ootame veel 5-10 minutit ning saabub ilmselt proua mees, võtmetega. Värav avaneb ning saame auto tänavalt ära parkida. Edasi läheb jälle huvitavamaks 😀

Tädi inglise keelt ei räägi ja tundub, et mitte midagi aru ka ei saa. Onu saab midagi aru, aga ei räägi. Mina itaalia keelest peale viisakusavalduste üldiselt aru ei saa ning sportlikust huvist segab Marko eesti keelega veelgi kaarte 😀 Räägime rahast. Linnamaks on 1€ inimese kohta, mis tuleb kohe ära maksta. Võtan rahakotist 10€ ning panen letile. “No!” hüüavad mõlemad nagu ühest suust, tädi punnitab silmi ja nõuab kahte eurot. Kuna onu ei räägi midagi, siis võtab rahakotist 2€ mündi ja näitab seda. Issand halasta, ma saan sellest ju aru, miks te mu 10€ ei võta? 😀 Lehvitan jätkuvalt oma paberrahaga, tädi ja onu hoiavad vaheldumisi kahe käega peast, siis sobravad rahakotist edutult vahetusraha otsida. Tõeline kaos 😀 Lõpuks päästab meid see, et Marko leiab oma rahakotist 5€ kupüüri, millele vahetusraha leitakse. Jess! “Aga toa eest on vaja 43€ ja kohe!” punnitab tädi jälle silmi. Oleme küll harjunud maksma hotellist lahkumisel, aga okei. Annan kaardi. Tädi jõllitab kaarditerminali ja küsib mehelt nõu, mida teha. Kumbki ei tea. Tädi paneb kaardi tagurpidi sisse – ei tööta; teistpidi – ei tööta. Kaarti on võimalik terminali sisestada neljal erineval moel ja ta proovib neid kõiki. Kell on palju, pikk päev on selja taga ja mul hakkab vaikselt sellest kinost küllalt saama.

Võtan oma kaardi ja panen kiip ees masinasse. “Kaart ei kehti” punnitab tädi silmi. Okei, proovime teist. Kordub sama veateade nii teise kui ka kolmanda kaardiga. Nüüd vaatab tädi meid juba sellise pilguga nagu oleksime röövlid, vargad ja mõrtsukad, kuigi ma seletan väga püüdlikult, et me just maksime nende samade kaartidega ja need toimivad küll. Lõpuks, ma ei tea mil moel, aga terminal tunnistab ühe kaardi söödavaks ja tädi hakkab nuputama, mis nüüd edasi teha.

Ekraanile oleks kuidagi vaja saada 43€. Vajutab 4, vajutab 3, aga ekraanil on 0,43€. See ei saa ju õige olla?! Vanamees ei tea ka midagi, tädi tõmbab kaardi igaks juhuks välja, vajutab punast nuppu ning ma tunnen, kuidas mul hakkab vasak silm kergelt tõmblema 😀

Kaart uuesti valetpidi sisse, siis teistpidi, siis õigesti ning uuele katsele. Seekord julgeb ta lisaks 4 ja 3 vajutada ka kahte 0 ning ekraanile saab õige number. Nüüd aga tekib küsimus, millist nuppu vajutada: punast, kollast või rohelist? 😀 Kõik on ju ilusad värvid, eks 😀 Vanamees loomulikult ei tea mitte midagi või siis teeskleb nii veenvalt. Ilmselgelt oma 40 abieluaasta jooksul omandatud oskus igaks juhuks mitte oma arvamus avaldada, siis ei saa ka õiendada. Selles koosluses täitsa kahju, sest et tädil ei põle peas mitte ükski pirn. Ma olen juba piisavalt kärsitu, et ise see roheline nupp ära vajutada ning tädi rõõmukiljatuse saatel saamegi lõpuks toa eest tasuda 😀

Toas järgneb põhjalik demonstratsioon selle kohta, kus on WC, kus on külmkapp ja et must pult on teleka ning valge konditsioneeri oma. “Bräkfäst ät äit” ütleb ta lõpuks ja jääb vastust ootama. Üritan välja uurida, et mis kellani oleks võimalik hommikust süüa ja pakun välja ka muid variante: “nine? ten?” Tädi ei saa aru. Onu vist midagi saab, sest pobiseb midagi tädile kõrva. ” Aaa, seven?” punnitab tädi uskmatult silmi, imestades, et keegi nii vara juba saia tahab süüa. “Ei-ei-ei, kell 8 on okei,” ütlen kiirelt, sest et issand küll, ma tõesti ei jaksa enam jaurata 😀 Mehel ilmselt midagi turgatab veel, pomiseb veel midagi naisele ja see ütleb äkki, et “Si! bräkfäst naaain, teenn… si!” ja siis kohe otsa ootamatu küsimus “vat du ju pröföör?” mille saatjaks on eriti uhke nägu ja ilmselt usk, et tegelikult me peale saia ei soovi midagi 😀 Sekundi murdosa jooksul lasen peast läbi võimalikud järgnevad stsenaariumid, kuhu ja kui kauaks see vestlus veel viia võib 😀 ja loobun. “Itääliän bräkfäst okei?” nõuab naine ja ma kinnitan, et nii on. Lõpuks saab toa ukse kinni panna ja voodile istuda. Huh!

Kuna kontrast eelmise hotelliga on päris valus ja aju keerulisest check-inist sodi, otsustame autoga linna peale minna. Otsime Sorrentos meeldima hakanud Puro kohvikut ning jalutame rannapromenaadil. Peatänavatel on juba rikkalikud jõulukaunistused ning söögikohtadest immitseb rasvalõhna. Teeme kiire tuuri, ostame prooviks kohalikku tänavatoitu ning kobime magama ära.

26. oktoober – Amalfi rannik

Kaunis päikseline päev, ideaalne Amalfi ranniku avastamiseks. Eelmisel õhtul on piisavalt googeldatud ning kõige ihaldusväärsemad sihtkohad on paigas, asume pärast Puro kohviku külastamist taas teele. Esimene peatus – Cetara. See on väike kaluriküla, mis on kuulus oma tuunikalalaevastiku ja anšooviste poolest. Ostame meiegi väikse purgi tuunikalaga kaasa, et sobival hetkel nahka pista. Muu parkimiseks broneeritud aja istume lihtsalt rannas ja naudime suveilma. 23 kraadi varjus – ei tea, kas sel suvel Eestis nii sooja ilma oligi? Meie oleme igatahes lühikestes riietes, kohalikud on aga juba sulejoped välja otsinud ning jälgivad rannas toimuvat eemalt.

Sõidame edasi, iga natukese aja tagant peatudes, vaateid imetledes ja imestades. Kaljud ja meri (või tegelikult ükskõik mis veekogu) on ikka suht kindla peale minek. Selle reisi kaunimad vaated on kindlasti siin. Oleme ranniku kitsastele teedele tulnud küll madalhooajal, kuid liiklust on sellegi poolest palju. Aeg-ajalt mõtleme, kui keeruline võib siin olla näiteks juulis. Parkimine on juba praegugi, oktoobri lõpus, väga keeruline. Enne Amalfis perekond Saarega kokkusaamist põikame veel läbi Ravellost ning ühest Unesco pärandi aiast ka läbi. Kõik lilled ilmselt ei õitse nagu kõrghooajal, aga ilus on ikkagi.

Kui sõitma hakates tundus, et meil pole mitte millegagi seda päeva täita ning tee saab ruttu otsa, siis kohtumispaika Amalfisse jõuame alles 3-4 paiku pärastlõunal. Jalutame rannas. Julgemad ka ujuvad, kuid peamine eesmärk on meil lihtsalt kõht täis saada. Lõunatame ja muljetame veel Kaido-Ailetiga ning kuna alustasime oma Amalfi ranniku tuuri erinevatest otstest, siis pärast seda kohtumist lähevad meie teed jälle lahku. Nemad Salernosse, meie Positanosse, kuhu leidsime hommikul Cetaras pingil istudes sobiva majutuse. Lõpetame eel-õhtusöögi Amalfis, kui päike juba kaljude taha kaob. Lehvitame hüvastijätuks ja lepime kokku, et kui Napolis ei näe, siis veinitame Eestis.

Positanosse jõuame juba pimedas. Linn on tuledes, valgustades nii pea kogu kaljuseina. Kõige kõrgemal linna kohal kõrgub kraana – tundub, et veel on ruumi, kuhu minna ja ehitada. Teeme kiire sissekolimise ja lähme linna uudistama. Hotell on pigem mäe ülemises pooles ja kui tee on vaid ühesuunaline ja viib alla, siis mööda seda kõndima hakkamegi. Õhtu on soe ja ilus ja otseselt eesmärki meil justkui pole. Kõnnime alla ja üles tagasi (mis tegelikkuses on päris mitu kilomeetrit, sellest pool korralikult ülesmäge) ning otsustame ühes nurgakohvikus või baaris korra ikka maha istuda ja väike vein ja suupisted võtta. Täitsa hämmastav ikka, kuidas nii väikses ruumis kõik toimetada saavad. Kui ma meie lauas istudes käe välja sirutaks, siis saaksin möödasõitvaid autosid vabalt puudutada.

27. oktoober – tagasi Napolisse

Kui on midagi, mida sa kindlasti teha ei taha, siis päikselisest, imeliste vaadetega nunnust Positanost fritüüritud Napolisse tagasiminek on kindlasti see. Venitame väljakirjutamisega viimse hetkeni ja raske südamega võtame suuna tagasi reaalsusesse. Sest et terve see Amalfi rannik ja väiksed nunnud külad-linnakesed – need on nagu unenäost. Positano neist kõigist kindlasti mu kõige-kõige lemmikum.

Napolis tagastame rendiauto, mis osutub parajaks närvide mänguks. Õnneks olime ennast võimalike kaasnevate jamadega eelnevalt kurssi viinud ning võtnud täiskindlustuse, mis lõpuks tasub ennast täiega ära. Rendifirmal õnnestub väga edukalt meie kaela veeretada pea olematu kriim, mida me kindlasti põhjustanud ei ole ja bumperi alla me ka autot kätte saades ei vaadanud 😀 Olen kindel, et me ei ole esimesed ega viimased, kes seda kriimu seal kinni maksavad.

Viimases ööbimispaigas paneme värske saiaga (mille muuga! 😀 ) nahka purgi Cetara tuunikala – kindlasti parim, mida ma elus saanud olen; ning kuna reisime käsipagasiga, siis oleme sunnitud ära jooma ka kõik veinid, mis meil veel alles on 😀 Õnneks ei ole me neid targu liiga palju varunud, küll aga kujutan ette perenaise nägu, kui ta hommikul koristama tuleb 😀 Õudne! 😀

28. oktoober – matk koju

Viimasel reisipäeval ootab meid jälle päevapikkune põnev seiklus marsruudil Napoli – Kopenhaagen – Helsingi – Tallinn. Viimane etapp seekord laevaga. Kui Napoli lennujaamas oma lendu ootame, mis näib üsna täis tulevat ning rahvamassist paistab selgelt silma selline Sepo Seemani tüüpi mees (teistest selgelt suurem, pikem, laiem, kole beež kalamehelötu peas 😀 Ei tea, miks mul kohe Sepo seostus :D), siis korraks mõtlen, et minu vedamise juures, mis tõenäosus on, et see jurakas minu kõrval maandub? 😀 Ega ma ei pidanudki väga palju mõtlema, et teada saada, et just nii vedanud mul ongi 😀

Taanlane sai ise ka aru, et ta on teistest suurem ja pakkus lennusaatjatele, et ta ootab lennuki lastimise lõpuni ja kui võimalik, siis läheb lösutab üksi kuskil taga üle terve rea 😀 Kuna aga seda võimalust ei tekkinud, siis pressis ta end ikkagi ühte kolmesesse istmekombosse. Keskele 😀 Mõtlesin nina vastu akent istudes, et mulle ju meeldibki aknast välja vaadata ja pole hullu midagi. Sellega muidugi aga elamus ei piirdunud 😀

Mees võtab juturaamatu välja ja hakkab hoolega lugema. Väga huvitav see raamat aga ilmselgelt ei ole, kuna üsna ruttu jääb tüüp magama. Raamat kukub põlvedelt põrandale, mees võpatab üles, vaatab, et ohhoo, raamat kukkus põrandale, korraks vist isegi sirutab sellele järele, kuid loobub kohe. Suva see raamat, magab edasi 😀

Oled sa kunagi kohanud paksu vanameest, kes magades ei norska? Aga paksu vanameest, kes suudaks jalad koos istuda? 😀

Olen Kopenhaagenis väga tänulik, kui see reis, kus minu päralt oli tervelt 50% minule mõeldud toolist 😀 , läbi saab ning lend Helsingisse on juba palju rahulikum. Seal tabab meid aga väga ebameeldiv ca 2 kraadi õhusooja, kui seda nii nimetada saab, ja märg lumeplöga, millel on maagiline võime puhkusemälestused hetkega kustutada 😀 Mis puhkus? Kus puhkus? Nii kuramuse külm on! 😀

Kodus on hea. Tagasivaadates mahtus lühikesse aega väga palju seiklusi, emotsioone ja mälupilte. Itaalia oma mitmekülgsuses on kindlasti riik, mida veelgi avastada ja kogeda soovin.

Lapsevanema raske elu

Aeg-ajalt ikka räägitakse sellest, kui raske elu meie aja lastel on. Et koolikott on liiga kogukas; liiga palju on ahvatlusi, mis tervislikelt eluviisidelt kõrvale meelitavad; liiga palju on youtube’i ja fortnite’i ja ma olen põhimõtteliselt selle kõigega nõus. Palju harvem aga räägitakse sellest, kui raske elu on meie aja lapsevanematel. Ime, et sellise pinge juures on üldse võimalik terve mõistus ja selge pilt säilitada.

Käisime Priiduga paar nädalat tagasi jalkavõistlustel. Olid need kuskil Õismäel, kenal laupäevasel päeval ja vaikselt oli juba servast suvi ka. 18 poisist, kes trennis käivad, oli kohale tulnud 6. Iseenesest kohustuslik ju pole ja see trennikamp on pigem selline, kes tahabki lihtsalt omaks lõbuks paar korda nädalas palli taguda ja otseselt uueks Ronaldoks või kasvõi Martin Reimiks ei ihalda vist keegi saada. Aga võib-olla ihaldab ka, ega iseenesest ju hilja veel pole. Igatahes, huvitavaks tegi selle turniiri asjaolu, et mängiti 6+1 formatsioonis, mis tähendab, et meie omad olid juba eos vähemuses, lisaks polnud kuskilt võtta ka ühtegi vahetust, nii et tõotas tulla üle keskmise raske ennelõuna.

No ja siis sa oled seal, jumala jõuetu ja vaatad, kuidas su 9-aastane nutab sportlikust vihast, kui talle värav lüüakse; nutab valust, kui talle palliga kõhtu taotakse ja jalgadesse sõidetakse. Ühelt poolt tahaks kaissu võtta, haiget saanud kohale peale puhuda ja lohutuseks jäätist sisse sööta 😀 teiselt poolt ei saa lasta poisil ju memmekaks kasvada, vaid tuleb endal süda kõvaks teha ja pisar pisarakanalisse tagasi tõmmata ning öelda: “Sa oled megatubli! See läheb üle! Sa jaksad küll!”, lootes et lapsel ei jää sellest eluaegset traumat ja tegelikult ka lähebki valu üle.

Ja siis ühel hetkel, kui Priit palliga värava poole tormas ja vastaste mängija ta väravast maksimaalselt 10 meetri kaugusel kõhuli lükkas, nii et kunstmuru osakesi tuli pärast puusast välja urgitseda ja kohtunik arvas, et midagi nagu ei juhtunudki, siis läksin korraks pahaseks küll. “Kuule, kohtunik!” hüüdsin väljaku servast ja meie treener vist natuke vaatas mind kahtlaselt, sest et eks need emad õiendavad suht koguaeg väljaku kõrval 😀 Kohtunik reageeris. “See oli selge viga ju, penalti koht!” hüüdsin ma kohtunikule. Ja siis ta ütles mulle: “See, et ta nutab, ei tähenda, et seal viga oli!” No WTF?! Siis ma läksin närvi! 😀 Loomulikult kohtunik tagantjärgi oma mittenägemist kuidagi heaks teha ei saa ja VARi meil ka ei olnud, et järelevaatamist teha, aga minu emotsionaalsed selgitused “trahvikastist” ja “üks ühele väravavahiga” olid vähemalt nii veenvad, et järgmised mitte nii veenvad olukorrad vilistas “vana paks” 😀 meie kasuks ära. Hea seegi. Kuigi noh.. tunduvalt lihtsam on ise väljakul palliga päikesepõimikusse saada, nii et hing kinni ja maas ägised, kui näha, kuidas su laps seda sama kogeb.


Juuni alguses käisime poistega perearsti juures. Ruubenil koolieelne, Priidul mingi koolijärgne kontroll, lisaks (küll kõva hilinemisega) soovisin puugisüstid teha kõigile. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, mil õde tõi välja esimese süstla. Priit põhimõtteliselt väljus endast silmapilkselt! 😀 Loomulikult see ei ole naljakas, kui keegi midagi nii palju kardab, tõenäoliselt on põhjused kuskil seal, kus teda allergiate tuvastamiseks nõeltega torgiti, veeniverd võeti, haiglas olles kanüül paigaldati jne. Ma saan sellest ajaloost aru, aga no ikkagi. Lasin siis endale esimesena süsti teha, et näidata, et pole üldse valus, aga no see ei mõjunud üldse. Kui ei usu, siis ei usu. No ja siis kui see pisike sutsakas Priidule käsivarde tehti, siis karjus ta nii nagu õde üritaks tal seda kätt kirvega maha raiuda 😀 Täitsa õudne ja natuke oli isegi piinlik 😀 Kui see suur hüsteeriahoog üle läks, siis ta oli isegi nõus natuke tunnistama, et tegelikult ei olnud tõesti valus, aga kui on hirm, siis on hirm. Aga mida lapsevanem tegema peab? 😀

Samal ajal kui Priit kurku kähedaks karjus, kõlgutas Ruuben toolil jalgu ja itsitas omaette. Temal oli kahte süsti oodata. Itsitas kui sai esimese, naeris kui sai teise, pugistas naerda kui õde lõpuks ta õlgu masseeris. Ei tea, mis värk temal sellega on 😀 Aga pill tuleb teadagi pika ilu peale, nii et kui kellelgi pärast paha ja palavik oli, siis oli see Ruuben. Seda ei oleks osanud ette kujutadagi, et nii nääpsust käsivarrest võib paariks päevaks kaks korda suurem jurakas kasvada. Õnneks paistetus alanes, kuigi Ruubeni elu esimese eksami eel olin natuke mures küll.


Seda, et Ruuben vööeksamit tahab teha, rääkis ta juba sügisel trenni minnes. Läbi judoklubi sisevõistluste kasvas tahtmine veelgi, nii et kui vöötrennid algasid, ei olnud Ruubenil kahtlustki, et ta seal olla tahab ja eksamile läheb. Mina ei tea, mis värk mul viimasel ajal pingeliste olukordadega on – nii kui mingiks jamaks läheb, on mul kohe süda paha 😀 Tiimis naised juba teavad, et kui ma enne mängu hapu näoga lõualuusid kokku surun, siis järelikult iiveldab. Kui ma enne mängu kogunemisele hiljaks jään, siis järelikult iiveldab, nii et kedrade jalgapanek võtab veelgi rohkem aega 😀 Õnneks on süda-paha tundega kõik piirdunud, mängu ajal pole aega seda tunda. Kui ma aga Ruubeni eksamisaali saatsin, siis tundsin, et OMG, nüüd kohe oksendan kõik kohad täis! 😀

Osa minust mõtles, et äkki ollakse nende esimeste valgete vöödega natuke leebemad – et ei tapaks kohe alguses seda motivatsiooni ära. Samas teine osa minust teadis, et eksamil on teatud nõudmised ja kui sa ilmselgelt ei oska ja ei saa hakkama, siis sa ei saa ju eksamit läbida. Vaatasin siis läbi klaasist ukse Ruubeni sooritust nagu väike leemur: lõuad kramplikult koos ja silmad kramplikult pärani lahti 😀 Ja samal ajal lootes, et ta jumala eest selja taha ei vaataks ja mind ei märkaks – äkki segan veel keskendumise ära!

Sel hetkel kui ta jaapanikeelsete märksõnade peale heiteid sooritama hakkas, saabus rahu. Jah, tehniliselt on ilmselt arenguruumi, kellel poleks, aga mis kõige tähtsam – ta tahtis, ta pingutas, ta tegi! Pärast diplomite väljakirjutamist ristis treener kõik eksami sooritanud väiksed judokad uue vöö löögiga vastu tagumikku 😀 ning seejärel said kõik näidata, et nad oskavad endale selle vöö ka peale siduda. See on ilus hetk, kus saad aru, et viimased kaks nädalat intensiivset nii keha kui vaimu trenni on vilja kandnud ning nii kaua oodatud ja loodetud tulemuse toonud. Kui pärast Ruubeni eksamit väljus saalist 4-5 poissi, kes ei saanud eksamit sooritatud, siis loomulikult oli rõõm saavutatust veelgi suurem. Nii Ruubenil kui minul 🙂

Lapsevanemana on sellised hetked eriti rasked – ise mitte kuidagi enam kaasa aidata ei saa, südames loodad ikka parimat, aga pead alati tagavaraplaanina valmis olema ka väikseid pisaraid pühkima ja julgustavaid sõnu lausuma. Ja salaja iiveldama 😀 Küll see lapsevanema elu on ikka raske 🙂

 

Mitte ühtegi lasteaialast

Varsti saab sellest juba kuu aega, kui pesamuna Ruuben oma “allkirja” lasteaia dokumentidele pani, tunnistuse ja lilled näppu sai ning lasteaiaelule joone alla tõmbas.  Ruuben ise ootas seda lasteaia lõppu juba väga ammu ja eks nii minagi. Aga ikkagi on imelik tunne, kui enam polegi peres ühtegi lasteaialast ning pesamuna läheb septembris juba esimesse klassi 🙂

Kuna Ruuben käis rühmas, kus koos olid erinevas vanuses lapsed, eelkooliealisi vist kokku viis last, siis kuidagi läks nii, et lõpetamise päeval oli neist lõpetamas kolm, aga see ei tähenda, et pidu sellevõrra lahjem oleks olnud. Nautisid ja lõbutsesid kõik: nii need, keda ähvardati kooliteega 😀 kui ka need, kes said loa veel lasteaiaelu nautima jääda.

Ma ei teagi, kas asi oli selles, et lõpetajaid oli vähe, või siis oli asi ikkagi milleski muus, igatahes jäi mulle kogu sellest lõpetamise orgunnist täitsa veider tunne 🙂 Võib-olla oli asi umbmäärasuses, osavõtmatuses ja lohisevas suhtluses õpetajate poolt, aga võib-olla oli asi siiski minus, et ma ei olnud valmis oma lapse lõpetamisel õhtujuht olema, ei tea 🙂

Ühe iseloomuliku näitena tuli kaks päeva enne lõpetamist üks rühma õpetajatest minu juurde ja küsis, et kes lapsevanematest kõnet peab. Ma olin selleks ajaks kogu orgunnist juba üsna konkreetseks muutunud 😀 ja küsisin, et mis kõnet me peame, kui lõpetajaid on kolm? Et kas natuke üleliigne pole? Õpetaja jäi aga siiski endale kindlaks ja raius, et kõne PEAB olema, kõne on ALATI olnud ja ÜLDSE! 😀 Ma lõin siis käega, et “tavai, teeme selle kõne ka siis ära” lisaks kõigele muule. Kõne nõudmise tagamaid ei tule muidugi kaugelt otsida – see peaks ju olema see koht, kus õpetajaid suure panuse ja pühendumise eest tänada. Ja lilli ja kingitusi anda. Sest et nii on see ju alati olnud 😀 Võtsin selle kohustuse siis enda peale, mõtlesin läbi, mida ja kuidas tänada ja teha.

Lõpupeo päeval tuli rühma teine õpetaja minu juurde, endal selline nägu nagu oleks just terve moosipurgi üksi nahka pannud ja ütles midagi sellist et “Oo, ma kuulsin, et teie tahate kõnet pidada?!” Mul viskas kohe WTF ekraanile 😀 Tahan? TAHAN? 😀 Ma ütlesin talle, et ma kindlasti EI TAHA seda teha, aga teine õpetaja ütles, et PEAB ja eks ma siis peangi jah 😀 Tema arvas selle peale, et tegelikult loomulikult üldsegi mitte ei pea, aga kui ma niiväga tahan, siis ma võin ikkagi pidada. AAAAAAA!!!! 😀 Tsiisas, palun leppige kokku järgmine kord, mis infot ja millal te jagate 😀

Ja nagu arvata oligi, siis sellega minu suur kõnepidamise saaga veel ei lõppenud 😀 Mõtlesingi siis teha kiirelt: sissejuhatus, tänan rühmakaaslasi, seejärel õpetajaid ja seejärel ütlen paar sõna kaasa lõpetajatele. Pärast rühmaõpetajate tänamist hakkas üks neist järgmist õhtu punkti sisse juhatama, mille peale ma pidin neid viisakalt korrale kutsuma, sest et ometigi oli veel kaks õpetajat: muusika- ja liikumisõpetaja, kes samuti tänu väärt olid. Samal ajal kui neile lilli andsin kujutasin juba ette, kuidas see olukord veel käest ära läheb ja ma ei eksinudki 😀 Kui kõigi õpetajate tänamine tehtud oli, siis hakkas sama rühmaõpetaja taas õhtut juhtima: “Ja nüüd..” Mille peale ma pidin ta veelkord katkestama ja ütlema, et “Oota, ma ei ole veel lõpetanud!” 😀 Peo lõpupoole tuli üks lapsevanem mu juurde ja ütles, et väga hea kõne oli! 😀

Pärast aktust istutasime pirnipuu, lennutasime õhku heeliumiga õhupallid, sõime torti ja nautisime Mullimeistrite show’d. Ja noh, kui ma kujutasin ette, et kui tellida erivärvilised õhupallid, et siis on lihtsam ja kõigile sobib, siis no sellist olukorda juba ei ole 😀 Lastele lihtsalt ei sobigi midagi! 😀 Küll ei sobinud kellelegi just see konkreetne värv, mis ta sai; ühele ei sobinud see, et pall tuleb lahti lasta, kuna ta tahtis selle koju viia 😀 üks arvas, et tegelikult on see loodusele kahjulik (ma tegelikult olen nõus!) ja paar tükki arvasid pärast seda, kui ma olin VÄHEMALT viis korda öelnud, et hoidke kõvasti kinni, kui ma teile palli annan.. mhmh.. no nad arvasid, et nad ikkagi lasevad kohe lahti 😀 Damn! Peavad ikka õpetajatel närvid olema, ma ei peaks poolt päevagi vastu! 😀

Kokkuvõttes oli väga ilus ja tore õhtu ja südamlik õhtu. Ja Ruuben – Ruuben on lihtsalt sihuke numpsik, et võtaks kaissu ja lahti ei lasekski 🙂 Aga nüüd vist natuke juba peab – nüüd on ta juba ju suur poiss 🙂

 

Neli aastat Aegviitu

Eelmisel pühapäeval pakkisime neljandat korda oma seljakotid ja asusime taas kord Ikla poole teele 😀 Täpsem marsruut Pikkjärve – Aegviidu. Ehk nagu pealkirigi ütleb – nelja aastaga jõudsime lõpuks Aegviitu. Iga-aastasest jõulumatkast on saanud midagi palju ägedamat: matk, mida jätkame siis, kui tekib tunne, et nüüd võiks seda maad jälle natuke edasi käia… ja kui siis leidub mõni vaba päev, mis kõigile sobib, siis kohe lähemegi. Seekord sobis matka jätkata 20.mail.

Ilmaga vedas, seda peab tunnistama. Kahel esimesel korral oli ilmselgelt talv ja no viimane kord – sügisel – sadas pool ajast lihtsalt vihma. Nii et seekord, kui päike paistis, nii et matka jooksul sai suisa lühikesse vormi riietatud, polnud viriseda millegi üle. Peale Kaisa villide. Ja sääskede. Sest et viriseda saab alati. Kuigi alati saab ka hullem olla 😀

Ega siin midagi pikalt rääkida polegi. Ilm oli imeline, loodus kindlasti senise distantsi ilusaim, kuigi ka füüsiliselt kõige raskem – Kõrvemaal on ju ikkagi juba mägede moodi asjad! 🙂 Kuigi mulle sügisene raba väga meeldis, siis kevad-suvine männimets ja kümned järved – see oli ikka mega 🙂 Ja seda kontrastsem oli distants lõpetada asfaldil, kohe Aegviidu raudteejaama kõrval 🙂 Kokku käisime seekord ca 24km, kokku oleme teekonnast läbinud 75km. Ainult 295 km veel minna ja olemegi Iklas! 🙂 Täiesti võimalik, et sel aastal jõuame ühe sutsaka veel teha – viienda, juubelimatka 🙂

 

 

Aeg, kuhu ruttad?

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab käest. Isegi Ruuben nentis üks õhtu mõtlikult, kui tema toona veel peagi saabuvast sünnipäevast rääkisime, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini minema. Et alles ta oli väike põnn ja nüüd juba saab 7! Mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui temaga nõustuda.

Ruubenil olid siin vahepeal (vist märtsis 😀 ) veel ühed judovõistlused. Läksime sama entukatena peale nagu eelminegi kord ja Ruuben oli tõesti tubli. Kahjuks tuli seekord eriti raske loos, nii et Ruuben läks kõigepealt kokku eelmise osavõistluse II koha omanikuga (võit), siis kohe I koha võitjaga (kaotus) ja siis läbi lohutusringi võidu läks uuesti kokku oma esimese vastasega, kellele seekord kaotas. Kokku kaks võitu, kaks kaotust ning neljas koht. Pole loomulikult mingi katastroof, kuigi ta oli nii tubli, et oleks minu tagasihoidlikult hinnangul kohta esikolmikus väärinud küll. Aga no läks nii. Kui Priidul olid suurest kaasaelamisest pärast pronksimatši kaotust isegi pisarad silmas, siis Ruuben ise jäi rahulikuks. Küsisin igaks juhuks klassikalise spordireporteri küsimuse: “Kuidas tunne on?” millele sain rahuliku vastuse, et “Hea”. Uurisin veel, et ega midagi kripeldama ei jäänud ja Ruuben vastas, et ta andis endast parima ja siis ei saa ju jääda. Jess! Ruuben juba teab, et mulle ei ole mõtet seda “tähtis pole võit, vaid osavõtt” jama ajada 😀 Kuigi ma tean, et seda lastele, eriti väiksematele, alati räägitakse, et keegi kurb poleks, kui medalist-diplomist ilma jääb, siis ma ise kultiveerin poistes seda suhtumist, et kui juba kuskile minna, siis tuleb anda endast parim. See ei tähenda, et ainult võit loeks või tähtis oleks, vaid et laps tõesti sel hetkel annaks endast parima. Ja kui sa annad endast parima, siis võid enda üle uhke olla, ükskõik mis see tulemus lõpuks on 🙂

Ruuben on läbi nende kogemuste aasta jooksul väga tublisti arenenud ja mis kõige ägedam – tal on soov ja tahtmine judoga edasi tegeleda. Loodetavasti see järgmisel aastal heidete ja muude viskamistega ära ei kao, sest et seal võib juba kogemata ka haiget saada. Igal juhul ootab ta nüüd veel vööprogrammi, et selles osaleda ning on uhke iga temast suurema vastase üle, kellest tal trennis õnnestub jagu saada. Juhhuu!

Ruubeniga oli arenguvestlus ka. Või õigemini ühega tema õpetajatest. Oeh, see lasteaia teema vääriks omaette raamatut, aga las ta olla 😀 Kui arenguvestlus kiirelt kokku võtta, siis läksin poole kümneks lasteaeda selleks, et teada saada, et “Ruubeniga on kõik okei (juba eelmisel aastal oli) ja et noh, tegelikult ei peakski seda arenguvestlust tegema koolieelikutega, aga kuna teistega sai tehtud, siis tegime ikka…” Tegin siis mõttes kiired silmade pööritamised, küsisin oma kriitilised küsimused ära ja läksin tööle. Tegelikult oleks jumala okei öelda seda ka niisama – last üle andes, et temaga on kõik okei ja pole vaja niisama jutustamiseks kohale tulla. Aga hea küll. Seda, et minu maailmas käivad asjad 10 korda kiiremas tempos, kui neil seal, ei tule mulle pärast kõiki neid õudselt  venivaid lastevanemate koosolekuid muidugi üllatusena 😀

Eelkool sai ka mai algusega läbi ning Ruubeni koolikoha kinnitasin samuti ära – läheb vennaga samasse kooli ja sel aastal saame juba uutmoodi jäätisepildi teha 🙂 Nüüd jääb üle ainult vaadata, et lugemine-kirjutamine ilusti järjel püsiks sügiseni ja et matemaatika meelest ei läheks. Kuigi selle viimasega on küll nii, et ma liiga palju ei muretse, poisil nutti on. Ja Priidu kõrvalt on omandanud juba ka veidi korrutustabelit, nii et all good!

Kõik suured asjad ongi vist viimasel ajal olnud Ruubeniga seotud 😀 Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla juba 7, kui alles sai 5?! Ulme! Ja mõtteterasid tuleb igapäevaselt nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada. (Mingil õhtul tegi Priit söögilauas enda arust nalja, mille peale ma ütlesin veidi porisedes, et see oli küll nõme nali. Ruuben arvas selle peale, et Priidul on sünnist saadik nõmedad naljad olnud 😀 ) Järgmisel nädalal tõmbame joone alla ka lasteaiale (kuigi mõnda aega käib ta seal veel edasi) ja suvevaheaeg juba paistab! Ahjaa, sel nädalal rõõmustas Ruuben mind sellega, et investeeris suurema osa oma sünnipäevarahast uude jalgrattasse. Ei teagi, kumb selle ratta üle rõõmsam on 🙂

Järgmisel nädalal tähistame ka Priidu 9.sünnipäeva ning utsitan teda ka veel viimase hetkeni pingutama, et teine klass kenasti lõpetatud saaks. Kohati kickib see laiskus ikka nii sisse, et ma lihtsalt ei suuda külma närvi hoida. Või siis kipub pea ja kõht ja jalg valutama just siis kui midagi teha on vaja. Oimaeivõi! 🙂

Eelmisel nädalal käisime kõik Viimsi jooksul, kõik peale minu said endale jõukohase distantsi 😀 Ma ei tea, mis juhtus, aga ma surin selle 8km peal totaalselt ära. Jah, oli “meeletult kuum – 22kraadi ja lauspäike”, aga no sellist tagasilööki ma siiski ei oodanud. Mis siis ikka – tuleb rohkem treenida ja tugevamaks saada.

Meeskonnaga SEAL käisime Kõrvemaal järjekordsel Öörännakul ka. Tulemusi veel ootame, aga liiga suuri ootusi seekord mul vähemalt ei ole. Metsas olime veidi alla 5 tunni. Mängupunktides olid ülesanded kuidagi liiga lihtsad, isegi mina viitsisin oma aju liigutada 😀 Lisaks oli uus jokker-ülesanne, kus stardis sai tõmmata endale 6 värvilist kaarti, mille kombinatsioonid andsid erineva arvu boonuspunkte. Kuna meil seal läks pigem keskpäraselt, siis see võibki lõpuks määravaks saada. Sest et ülesanded olid meil raudselt kõik õiged ja ma usun, et me kõige aeglasemad ka ei olnud. Vähemalt mäest üles ja alla jooksime alati 😀

Rahvaliigas algas uus hooaeg ja oleme pidanud juba kaks kodumängu, mille oleme mõlemad 1:0 võitnud. Jess! See tähendab, et meil on praegu oma alagrupis täisedu ja oleme juba praeguseks kokku saanud rohkem punkte kui terve eelmise hooaja peale kokku 😀 Areng on märgatav! 😀 Mõlemad mängud olen mänginud keskkaitses, mis on uus kogemus ja psühholoogiliselt minu jaoks 100 korda keerulisem kui kuskil eespool mängida. Kui ründes pekki keerad, siis on võimalus, et keegi teine lööb ära või noh, proovid pärast uuesti. Kui kaitses pekki keerad, siis on suure tõenäosusega pekkis 😀 Ja see paneb jala värisema küll. Samas on sellega jällegi nii, et mida rohkem samal positsioonil mängida, seda rohkem tuleb kogemust, kindlust ja julgust. Ja õnneks kõik toetavad ja juhendavad üksteist, nii et kõige hullem olla polegi. Ja äge on ka see, et võimalusel lähen meie nurgalöökide ajal ründele appi ja seal on jällegi pingevabam mängida, kui tean, et värav oleks veel puhas boonus. Eelmine mäng õnnestus kaks korda löögile pääseda. Esimesel korral oli tabamus kehv ja pall loperdas väravast mööda. Teine kord vedas ja läks sisse 🙂

Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev Gjensidiges ja olen viimane nädal puhanud töötu olnud. See on peamiselt tähendanud 28 kraadises lauspäikses võilillede juurimist, nii et teise päeva õhtuks põlesin lõpuks ka ära ning kolmapäevases trennis nägin isegi kunstmurul võilillekujutlusi 😀 Õudne! Parim osa on see, et ma pole selle tööga veel lõpetanud 😀 Või noh – on võililledest üleüldse võimalik lahti saada?! Esmaspäeval alustan uues kohas. Põnev ja väljakutseterohke aeg jälle tulemas.

Heral on ka põnev ja väljakutseterohke aeg kohe lõppemas. Eelmisel reedel oli tal steriliseerimise op, mille käigus avastati ka song, mis sai siis ka eemaldatud. Iseenesest hea, et ühe narkoosiga kaks muret korraga kõrvaldada sai, ise me seda songa küll kuidagi ei tuvastanud. Nädal aega on ta nüüd 24h sinist kitlit kandnud, mis alguses oli tunduvalt rohkem ümber, aga hetkel lihtsalt lötendab juba. Esimesed kolm päeva Hera ei söönud mitte midagi (või kui sõi, siis oksendas kõik välja) ja nüüd sööb ca 50-70% tavapärasest toidukogusest.  Kujutan ette, et kui ma selle kitli talt nüüd nädala lõpus eemaldan, siis on seal all üks hirmus kondine koer. Aga vähemalt on tal nüüd juba tuju hea, energiat palju ja kõige rohkem meeldib kui kõhu alla õmblusele hellalt pai teha 🙂 Täitsa võib olla, et see ju ka sügeleb, aga ta on ise nii tubli ja sõnakuulelik, et ei näpi ise seda piirkonda üldse.

Ahjaa, juba oleksin unustanud. Minu selle kevade kõige põnevam juhtum oli vaieldamatult see, kuidas ma ise oma auto kaks korda vastu oma aeda katki sõitsin. 😀 Tundub, et talvega oli värava automaatikaga midagi valesti läinud, nii et ega need liiga stabiilselt ei avanenud – üks kord kiilus üks pool kinni, teinekord kiilus ikka see sama üks pool kinni. Ühesõnaga, ükskord ootasin seda täielikku avatust seal nii kaua, et kui ma ükskord väravast välja tagurdasin, siis jäin auto tagumikuga juba sulguvate uste vahele. Teist korda (mingi nädal hiljem äkki), jälgisin pingsalt seda sama üht väravat, mis ei avanenud ja nii jäi märkamata teine pool, mis ka ei avanenud 😀 Tulemuseks juhipoolse külje korralik mahasõitmine, nii et ka peegel tagurpidi ja katki. Vandusin korralikult (ja ütlesin kohe poistele, et nad ei ole seda kuulnud ja korrata ei tohi 😀 ), tegin kahjuavalduse ja viisin auto enda poolt valitud remondikohta. Kui faktitäpne tahta olla, siis tegin kahjujuhtumi enne kui teist korda auto sodiks sõitsin, nii et kui auto remondikasse ära viisin, siis ütlesin häbinäoga, et mul ühe korra juhtus veel 😀 Täitsin seal veel ühed paberid ja kujutasin ette, kuidas Seesami kahjukäsitleja endale käega vastu otseesist lajatab minu uut avaldust nähes. No kui loll võib üks naine olla? 😀 Tõenäoliselt paistsin ma ikka väga loll, sest et ta halastas mulle ja vormistas need ühe juhtumina 🙂 Minu jaoks tähendas see 190€ säästu. Ja usku, et inimesed võivad ikkagi veel mõistlikud ja head olla.

 

 

 

 

VPG 30

Nädalavahetusel tähistas Vinni-Pajusti Gümnaasium oma 30. sünnipäeva ja sellist tähtsat üritust ei saanud loomulikult külastamata jätta. Ei tea, kas asi on vanuses, aga tundub, et selle peo väljamagamiseks läheb nüüd see terve nädal 😀 Ei ole lihtne olla kolmekümnene!

Kui aus olla, siis selline suurem kooli kokkutuleku tuhin on kas mööda läinud või siis lihtsalt vahepealses mõõnas. Mäletan, et esimesed korrad sai seda üritust ikka kõvasti oodatud, seekord oli natuke selline meh tunne. Ehk võib olla asi ka selles, et meil on klassikokkutulek alati aasta enne kooli kokkutulekut ja seega justkui kõik info update’itud. Aga see ei tähenda kindlasti, et pidu äge poleks olnud 😀 Rändom killud:

Mingi mees hakkas lambist kõnet pidama. Vaatan mina kaugelt, et vana vallavanem Väinaste vä? Väinaste noorem vend? Ei saanud aru. Pärast tuli välja, et tegemist on kooli uue direktoriga 😀 Kui piinlik! Ma ei tea, kas ma äkki ei kuulnud, äkki teised meie lennu omad ka lihtsalt ei kuulnud, aga igaks juhuks väike soovitus tulevikuks: kui sa hakkad pidama kõnet inimestele, kelle elus on olnud ainult üks direktor, ja see pole sina 😀 , siis tutvusta ennast igaks juhuks. No kes on kes?

 

Seekord sattus veel nii, et esimestena lõpetajad mahtusid aulasse (meie viimase lennuna) ja mida lend kaugemal, seda kaugemal peo keskmest. Ei tea, kui kaua läheb, enne kui rollid vahetuvad: penskarid lükatakse õpetajate toa ette ja noored tõmmatakse tantsuplatsile?

Õhtu stiilseim sisenemine: väljapeetud akadeemilise viibimisega saabub härra Uuskam, karguga. Kõik pilgud muidugi temal, sest et ikkagi legendaarne õpetaja. Kõnnib mõõdetud sammudega oma lennu lauani, väike paus ja kark lendab stiilse liigutusega nurka. Ma kahtlustan, et ta on seda varem harjutanud! Igal juhul oli saali reaktsioon ootuspärane: ovatsioonid 😀

Õhtu oodatuim sisenemine: legendaarne tandem Kingsepp feat. Vanajuur saabuvad aulasse lende tervitama. Aplodeerime seistes ja teeme kooliaegse ema ja isaga ikka pilti ka. Seda vist ei pea mainima, et Vanajuure huumor läheb aasta aastalt üha nilbemaks 😀

30742495_10156304925324710_3113107457098907648_n
Ema ja isaga 😀

Mingil hetkel tuli õde mu juurde ja ei jõudnud ära imestada, et me mingites spordiedetabelites ikka veel sees oleme. No tõepoolest, seda tuli minna oma silmaga küünlavalgel vaatama. Korraks kahtlustasin, et äkki ma viskasin seda oda nii, et keegi ei leidnud enam üles. Või siis lammutati pärast mind kohe kuulitõukering ära, aga tuli välja et olukord nii hull polegi 😀 Samas peab tõdema, et 4x100m ja Väikse-Rootsi kooli rekordid on siiski aastast 1999. Järgmisel aastal saab 20 aastat. Not bad.

IMG_20180414_212427
Küünlavalge nostalgialaks

Seda sai kehalise kasvatuse õpetaja käest ka küsitud, et mis värk on ja kus on uued rekordid. Ajad olevat muutunud: gümnaasiumi tüdrukutele kirjutavad emad kodus tõendeid, et midagi tegema ei peaks ja algklasside õpilased hüüavad talle lihtsalt: “Tšau, Mare!” No mis spordist siin rääkida saab? 😀

Mis bändi puutub, siis nii palju oli eelmisest korrast õpitud, et see mängis kauem ning lisaks oli mingi videodisko mees ja kell 2 ei suunatudki inimestele prožesid näkku. Hästi! Samas alustas bänd siiski veidi liiga vara, nii et kaks setti läks täitsa tühja enne kui mingi rahvaste liikumine toimuma hakkas. Samas ei tea, kas see oleks nii igal juhul või oleks hiljem alustades ikkagi lihtsam inimesi tantsima saada? Alguses on ju nii palju vaja niisama jutustada ja kilgata.

Enam-vähem õhtu lõpuks selgus, et mingi jama on sellega, et ma pole õpetajate peole jõudnud. Ma väga hästi ei teadnud ka, kus see asub, aga Marge võttis mul kratist kinni ja tassis kohale. Seal laoti kohe taldrik sööki täis (“Sa üldse ei söö vä?” 😀 ), direktor (ikkagi mitte Väinaste!) võttis vaasist roosid ning jagas kõigile naistele laiali ning lõõpisime niisama. Tore taaskohtumine!

 

Ma nüüd isegi ei tea, mitmes kord see mul kooli kokkutulekul käia oli: kolmas või neljas, aga igatahes olen ma kõik korrad kohal olnud ja tegelikult ka on jumala äge! Järgmine kord lähen jälle! Kui muud ei saa, siis vähemalt kuuleb korduvalt seda, kuidas keegi pole viimase 15 aastaga üldse muutunud 😀 ja samas vaatad, et mõni on muutunud kohe kõigi eest 😀