Pidu Peetris

Võin julgelt väita, et Peetri Jooksu näol on tegemist ühe parima korraldusega jooksuüritusega Eestis ning osalemine seal on täielik pidu! Sättisime end MRJK Naiste esindusega teist aastat kohale just heategevusjooksu 5 km distantsile, sest et 1) head teha on hea 2) terves kehas terve vaim 3) kambavaim on kõige suurem vaim 4) viis on parem kui kümme 😀 jne.

Eriti hea meel on mul selle üle, et teist aastat järjest oli jooksmas ka Priit, kellele see üritus ja kontseptsioon väga meeldib. Päris lõpuni ta küll meie tempos joosta ei suutnud, pärast pidevaid manitsemisi, et “jookseme ja lõpetame koos” ei pidanud ta siiski vastu, murdus ca kilomeeter enne lõppu ja finišeeris 1 minut enne meid 😀 Ma arvan, et edaspidi las jookseb nii kiirelt või aeglaselt kui parasjagu ise tahab, We Run TLN noortejooksu 5km panin ta igatahes kirja 🙂

Meie aga saime enne jooksu kokku nii Hanna-Liisa kui Kellyga, kellele heategevusjooks suunatud on olnud, andsime ka Kellyle üle Viimsi MRJK Naiste mängijasärgi, sest usume, et ta hakkab kõndima, jooksma ja miks ka mitte meiega jalgpalli mängima 🙂 Vahetasime viisakusi Roaldiga, kes heategevusjooksu kõneisikuks on ning avaldasime lootust, et seekord on tal nii palju viisakust, et ei finišeeri enne meid. Noh, finišeeris ikka, kuigi üritasime teda distantsil jalgpalliga rivist välja sööta 😀

Jooks ise läks megaruttu, kuigi ega me ju sinna mingit aega jooksma ei läinud, oluline oli püsida koos ja lihtsalt nautida. Selline tunne, et ma jooksingi enamik ajast vist käed püsti üleval 😀 Igatahes oli väga lõbus, jagasime kahe kaasavõetud palliga sööte, nautisime kaasaelajaid, ergutajaid, bände ja väga head korraldust. Tõeliselt mõnus jooksupidu! Ma loodan, et kahe osaletud korraga on alus pandud traditsioonile, mida iga-aastaselt kordame. Ja veel ägedam oleks, kui me oma osalusega suudaks ärgitada teisigi kollektiive ühiselt head tegema. Üks kõigi, kõik ühe eest! 🙂

Pildid: Kristiina Rõžova, Jaanika Jalast, Anne-Ly Palm, Kadi Jair, Merlin Tvs 😀

 

 

Advertisements

Süda õige koha peal

Kui ma olin umbes kuu aega varem hakanud poisse ette valmistama, et lähen 19. augustil koos MRJK naistega Peetri heategevuslikule jooksule, siis olid nad mõlemad väga elevil. Ruubenile väga meeldib head teha ja annetada, nii ei saa me kunagi isegi Rimi kassade juurest läbi, ilma et ta sinna kogumiskassasse kõiki oma (ja minu) sente ei paneks. Priit oli samuti rahul ja näpud püsti, kuigi tema jutu sisse hakkas üha enam siginema küsimusi, miks tema kaasa tulla ei võiks. Mina viitasin distantsile (5km), mis ehk on natuke liiga pikk tema jaoks, eriti kui on olnud üsna trennivaba suvi ja võhma ei pruugi olla. Ükski teine distants aga Priidule vastuvõetav ei olnud (polnud heategevusliku eesmärgiga) ning kui Erle tegi üleskutse mehed ja lapsed kaasa võtta, siis paningi Priidu viimasel hetkel jooksule kirja. “Tassin ta siis kasvõi ise üle lõpujoone,” mõtlesin kui arve ära maksin ja Priidule rõõmusõnumit teatasin.

Jooksupäeva hommikul oli kõige rõõmsam hoopis Ruuben, kes esimese asjana teatas, kui hea meel tal on, et tema jooksma ei pea tulema. Sest et noh, ta üldse ei jaksa 🙂 Viisin ta siis sõbra juurde mängima nii kauaks, tõmbasime Priiduga oma mätšivad põlvikud jalga ja läksime 🙂 Kuigi päris mitmed meist ei saanud haigestumise või vigastuse tõttu ikkagi tulla, oli meid siiski päris kena kamp. Andsime Hanna-Liisale üle spetsiaalselt tema jaoks tehtud nimelise MRJK mängijasärgi, tegime end jooksu jaoks soojaks söödumänguga (sest et pallid olid meil loomulikult kaasas) ja jooks võiski alata.

Minu peamine tähelepanu läks muidugi Priidule. Küsisin aeg-ajalt (või siis tihemini), kuidas tal läheb, kuidas ennast tunneb ja keelitasin hoogu maha võtma ning energiat kogu distantsi peale võrdselt jagama. Priit vastas midagi stiilis “OMG, ma ju teengi seda,” ja liikus koos teiste poistega, kes emadega kaasa olid tulnud, veidi eespool neljases pundis. Suuremad poisid kiitsid ja kannustasid takka, nii et taas kord sai kinnitust, et kambavaim on jätkuvalt see kõige võimsam vaim 🙂 Asi, mida Priit ootas vähemalt sama palju kui jooksu ennast, oli joogipunkt 🙂 5km peale oli neid pandud suisa kaks ning lubasin tal võtta ka spordijooki, mida ta kangesti tahtis ja korduvalt küsis.

Jooks ise oli täielik pidu! Püsisime oma pundiga koos, lehvitasime fotograafidele, jagasime sööte ja hüüdsime ergutuslauseid. Jooksule oli tulnud ka Roald, kes sellele heategevusjooksule eelnevalt võimalikult palju tähelepanu oli püüdnud tõmmata. Ma veidi ootasin küll, et ta tuleb sinna vähemalt mingi 100 sõbraga, aga tuli hoopis üksi ja kuuldavasti oli tema peamine eesmärk distantsil meile ära teha, mis tal üsna lihtsalt ka õnnestus 😀

Soovisime küll lõpetada kõik käest kinni ja ühes rivis, aga kuna finišikoridor seda ei soosinud, siis lõpetasime graatsilise kobargalopiga. Ühispilt Hanna-Liisaga finišis andis veelkord tunde, et tehtud sai midagi head. 🙂

Kui ma Priidu käest küsisin, et kas ta teinekord tuleb veel minuga jooksma, kui on selline lühike rada, siis vastas ta pikalt mõtlemata – JAH! Aga, et vastupidi, rada võiks pikem olla 🙂 Järelikult mingit traumat ei tekkinud, nii et väike wohoo! ka minu poolt. Või pigem isegi suur, sest et tegelikult ma olen tema üle väga-väga uhke. Ütlesin seda ka talle korduvalt 🙂 Lõpuaeg tuli meil 5km kohta veidi alla 35 minuti, mis teeb tempoks ca 7min/km kohta. Peo kohta väga okei 🙂

Püsiannetus tehtud

Ülevas jõulumeeleolus kirjutasin, et küll oleks tore, kui inimesed leiaksid selle aja ja raha, et aastaringselt heategevuseks annetada, mitte ainult jõulude ajal. Paar eurot kuus teeb aasta peale kokku päris suure summa, mida ühekorraga, eriti enne jõule, ehk ei taha või ei ole võimalik heategevuseks kulutada.

Kuna parimat eeskuju näitavad siiski teod, mitte sõnad, siis vormistasin täna enda aastase püsikorralduse ära. Valisin toetusobjektiks Pelgulinna sünnitusmaja toetusfondi, sest et ma tahaks väga, et kõik pisikesed inimesed, kes sünnivad ja mingil põhjusel abi vajavad, seda ka saavad. Endal pole sinna majja kunagi asja olnud ning tõenäoliselt ei tule ka, nii et täiesti sõltumatu annetus selles suhtes 🙂

Summa valisin väikse – igakuise 5€, kuid aastas on see kokku 60€. Korraga ma nii suurt summat ei annetaks, nii et selles suhtes on igati aus ja hea tunne. Ja mine tea, ehk valin ühe annetuse veel lisaks..

Inglite aeg

Nii nagu on heal lapsel mitu nime, nii poogitakse jõuludele külge igasugu vahvaid tiitleid. Küll on see imede aeg, inglite aeg, andmise, koosolemise, pere jms aeg. Mis iganes valik, eriline aeg on ta kindlasti.

Eriline aeg on ta ka heategevuseks, sest et kui Sa jõulude ajal annetusi ei küsi, siis pole Sind põhimõtteliselt olemas. Ja inimesed annavad, sest et jõulud on ju andmise aeg ja endast nõrgemate eest hoolitsemine aitab justkui natukesegi oma patte või möödalaskmisi heastada. Pealegi räägitakse pärast jõule kõikjal suure häälega, kui palju raha lõpuks kokku koguti, mis selle eest osteti või keda aidati. Seega on tunne, et annetus on õigesse kohta läinud ja reaalselt ka midagi head teinud, täiesti olemas.

Ja see kõik ongi hästi tore ja vahva, ainult et ega need mured ja probleemid ülejäänud aasta jooksul ära ei kao või olemata ei ole. Kindlasti on hea tunne koos ja massiga suur asi ära teha ja mingi ulmekallis aparaat kuskile soetada, kuid vahest ehk olulisemgi oleks see, kui üha rohkem inimesi leiaksid, et heategevus ei pea toimuma kampaania korras, vaid see võiks olla osa elustiilist. Miks mitte teha püsikorraldus kõige südamelähedasema probleemi kaotamiseks läbi aasta? See võib olla kasvõi 3€ – 5€ kuus, aga aasta peale kokku teeb see palju rohkem, kui enamik meist korraga anda saaks või raatsiks.

Jah, sellega ei saa Postimehe esikaanele ja sellest ei räägita Ringvaates, aga päris inglitel ei olegi seda vaja. Päris inglid teevad head aasta läbi, lihtsalt sellepärast, et nii on õige, hea ja südamel kergem olla.  Miks mitte olla ingel aasta läbi?

Üks hea tegu iga päev

Sattusin läbi facebooki reklaami täiesti juhuslikult Tegude Kalender kodulehele ja mulle hakkas nende idee meeldima. Kalender, kuhu on iga päeva juurde kirjutatud üks tegevus, mis peaks tegema kas enda või kellegi teise päeva paremaks. Lihtne ja geniaalne.

Jah, me oleme ju kõik näinud neid motiveerivaid lavastusi, kuidas ühest heateost saab alguse jada, mille tulemusena on lõpuks kõik inimesed head ja õnnelikud ning Antarktika jää lõpetab sulamise. Eksole 🙂 See emotsioon on aga hetkeks ning ega ju pidevalt ei mõtle, et “peaks nüüd midagi head tegema”. Selles mõttes on hea mõte, kui on seinal või laual kalender, mis seda meelde tuletab. Veel parem kui mobiiliäpp, sest et mobiilis on niikuinii kogu elu ja kalender ka olemas – miks ei võiks sealt väike meeldetuletus tulla? “Mine kinno”, “Vii varjupaiga koer jalutama”, “helista vanaemale”, “kiida meest”…

Harjumused pidid tekkima pärast 21.päeva. Ehk et kui kuu aega “plaani järgida”, siis peaksid toredad ja head teod juba iseenesest välja tulema. Mitte, et muud tegevused head ei oleks, lihtsalt see väike ekstra veel..

Igatahes mulle idee meeldib. Mõtlen veidi, kas hakkan tegema teiste ettekirjutatud häid tegusid või ehk on mul endal piisavalt ettekujutlusvõimet, et päris oma heade tegude kalender teha. Sest et 2016 tuleb ju üks paganama hea aasta! 🙂