Ma olen valmis, kallis!

Just sellise sõnumi sain oma vanemalt pojalt keset töist strateegiakoosolekut. Okei, seda koma seal tõesti ei olnud, sest et üte on veel täitsa tundmatu teema, aga see ei muuda mõtet. Priidul oli täna 1.klassi pidulik lõpuaktus ning see hüüatus tähendas, et ta oli end sokkidest lipsuni pidulikku koolivormi riietanud ning saatis selle tõestuseks ka eriti püüdliku naeratusega selfi 🙂

“Ära siis lilli unusta! Ja võta vahetusjalanõud koolist pärast kaasa! Võid mingi väikse koti nende jaoks kaasa võtta.” üritasin veel viimaseid juhtnööre anda, ise mõeldes, et mida rohkem rõhutama peaks. Raudselt midagi läheb ju ikka meelest ära, aga see võiks pigem olla kott kui lilled. Näiteks.

See areng viimase aasta jooksul on mõlemal poisil olnud täiesti märkimisväärne. See iseseisvus, isemõtlemine, vastutustunne… seda kõike on tulnud juurde igas segmendis ja rohkem kui oodata oskakski. Kõige rohkem hindan ma oma poistes seda, et nad mõtlevad ise ja pakuvad erinevates olukordades lahendusi välja. Eile oli meil ka kolmekesi pikem arutelu teemal, kas “ei saa!” on vastus, mis meid kuidagi edasi aitaks või peaks mõtlema hoopis, “kuidas saab? mida saab?” Kuidagi ikka saab! 🙂

Ruuben näiteks pakkus ükspäev välja, et ehk lahendaks hommikused logistikaprobleemid see, kui hoopis Priit ta lasteaeda viiks: nii saan mina minna toast välja piisavalt vara, et enne ummikuid linnast läbi sõita. Ja nemad saaksid mõnda aega veel omaette toas kohmitseda kuni tuleb õige aeg minna. 12 punkti kaasamõtlemise ja hoolimise eest, iseasi, kas me seda ka kunagi rakendame 🙂

Kõige rohkem naudin ma endiselt seda, kuidas mu pojad oma sooje tundeid minuga jagavad. Kuidas Ruuben mind öösel üles ajab (vahel patsist sikutades 😀 ), et mannaterana kaissu pugeda või niisama sülle hüpates mind peaaegu pikali jookseb. Ja mitte iial ei lähe rühma, ilma et oleks saanud korraliku musi ja kallistuse. Priitu ma kooli ees enam muidugi musitada ei tohi, tõenäoliselt läheb kallistamisega ka varsti keeruliseks, kui ma talle enam järgi joosta ei jõua 😀 Aga seda agaramalt “kiusame” üksteist selle kõigega kodus ja igal pool mujal. Endas kahtlemise hetki on mul lapsevanemana kindlasti ka tulevikus, aga midagi olen ma vist ikka õigesti ka teinud, et mu pojad mulle “kallis”, “armas” ja “ma armastan sind” ütlevad 🙂 Ja see on nii hea tunne!

Joostes läbi jaanuari

Ema on mulle juba umbes pool kuud etteheitvaid e-maile saatnud, et ma üldse ei kirjuta, mis toimub ja mis värk on. Veider ongi see, et kui keegi kuskil küsib, et “kuidas läheb?”, siis kõige tavalisem vastus on sellele, et “tavaliselt”, “pole midagi erilist” või siis kui tahad äge ja huvitav olla, siis ütled, et “kiirelt ja hästi palju tegemist on”. Ma ise kaldun vist esialgu sinna esimese vastuse juurde, aga tagantjärgi mõeldes on pausi põhjus vist just see, et “kiire ja palju tegemist ja hirmus äge on”! Aga mida me siis jaanuaris tegime?

Mul on pikemat aega olnud tunne, et ega ma eriti ei liigu ja liiguta. Alustasin jaanuaris sellega, et hakkasin oma jalutamisi jms trackima ning tunne läks kohe paremaks. Ma spetsiaalselt pingutama ei hakanud, et 100km täis tuleks, tahtsin et jääks motivatsiooni ka järgmisteks kuudeks. Aga minu meelest on 98 läbitud kilomeetrit väga hea tulemus, kui selleks spetsiaalselt mitte midagi erilist ei tee: jalutan iga päev natuke koeraga ning kord nädalas käin trennis, kus natuke saab ka joosta. Seega tunne, et ma üldse ennast ei liiguta, oli täitsa vale ning ma kavatsen enda liikumisi edasi jälgida, et seda head tunnet hoida.

Jaanuari teisel nädalavahetusel saime trenninaistega kokku ning lähemalt tuttavaks. Kui tavaliselt kohtumegi pühapäeviti palliplatsil, kõik on dressides ja soojalt riides, siis seekord viskasimegi nalja a la “pane korraks müts pähe, siis ma saan aru, kes sa oled” 😀 Õhtu oli väga tore, naerda sai kõvasti ning tulevikuplaanid said ka loomulikult tehtud! 😉

Jaanuaris käisime ka ühel tähtsal juubelil – minu onunaine sai 60 ning loomulikult lõime ennast selleks puhuks täitsa uhkelt üles. Ikka lipsud ette, tantsukingad jalga jne. Ma natuke kahtlesin enne, kas on hea mõte võtta poisse kaasa üritusele, kus tõenäoliselt tarbitakse alkoholi ja tehakse täiskasvanute moodi pulli, aga kuna ma teadsin, et ma ise olen niikuinii 100% kaine pilgu ja mõistusega, siis otsustasin, et saame hakkama. Tagantjärgi võin öelda, et eks ma pabistasin ja mõtlesin üle ja tegelikult oli väga viisakas ja tore pidu. Poisid mängisid terve õhtu vältel teiste väikeste sugulastega ja Ruuben näitas, et ta on tantsulusti ja -tahet pilgeni täis 🙂

Samal hommikul käisime tegelikult ka Ronimisministeeriumi hommikuüritusel. Kuna esimese korraga oli piisavalt pikk vahe jäänud, siis oli poistel sellest hommikust rõõmu ja lusti küllaga. Oli näha, et võrreldes esimese korraga ronis Priit palju julgemalt. Ja kuigi Ruubenil julgusest puudu ei ole, siis hetkel mõne kivi otsa ronimisest jääb puudu hoopis pikkusest. Juhendaja ütles talle seda kuidagi nii toredalt, et Ruuben isegi ei mossitanud alahuult, kui talle selgeks tehti, et ta veidi veel pikkust viskama peab, et teistele järgi ronida. No pole viga, seda pikkust tuleb praegu iga päevaga juurde!

Priiduga käisime koolis arenguvestlusel, kus saime kinnituse, et lapsele koolis meeldib, kõik on hästi ja liigub õiges suunas. Kõige rohkem rääkisidki seal õpetaja ja Priit. Avatud tagasiside saamine on alati hea. Mina tean küll, milline Priit on kodus, aga see ei tähenda, et ta koolis samasugune on. Hetkel tundub, et see pilt on ikkagi üsna sarnane.

Huvitav on see, kuidas kool ja klassikaaslased teda mõjutavad. Ma räägin juba septembrist alates, et ta võiks enne kojutulekut koolis oodet süüa, siis ei pea kodus kohe ise möllama hakkama. Oodet pakutakse kohe pärast tema viimase tunni lõppu ja hästi mugav oleks enne koju tulemist sööklast läbi käia. Nüüd, veebruari alguses (kõigest 5 kuud hiljem), avaldas ta lõpuks soovi, et tegelikult võiks küll koolis süüa. Ilmselt siis osa klassikaaslasi teeb seda. Tellisin talle selle lisatoitlustuse ära, maksma läheb tervelt 5 senti päev (!!!), veebruari lõpuni oli arve meeletud 76 senti! Ja Priit jumala rahul. Söögid on koolis lihtsalt nii head! 🙂

Ma ei tea, kas seda saab otseselt elamuseks nimetada, pigem vist kogemuseks, aga jaanuari üks meeldejäävamaid päevi oli kindlasti see, kui käisime Priiduga Lastehaiglas operatsioonil. Op oli planeeritud ja oodatud. Priidu parema käe väikse sõrme küljes kasvas üks nahamumm, mis teda häiris (hõõrdus kirjutamisel vastu lauda) ning sain aru, et selle pärast teda mõni klassis ka narris. Kuna seda oli võimalik lihtsasti eemaldada ja saime ootamatult kiiresti ka aja, siis otsustasime selle kohe ära teha. Jah, Priit väristas mitu päeva lõuga ja muretses, et mis temaga täpselt tegema hakatakse, aga kuna ooteaeg oli ainult üks nädal, siis liiga hulluks ta ennast mõelda ei jõudnud. Sama päeva hommikul veel ütles paar korda, et tegelikult ta ikka natuke kardab ka. Aga tundus, et käest kinni hoidmine ja kallistamine täitsa aitas ja haiglas oli ta juba täiesti tubli ja vaprust täis.

Kõik, kes sel päeval opile lähevad, kutsutakse hommikul ca 7:30ks haiglasse, kus nad sisse registreeritakse ning oma korda ootama jäävad. Hommikul midagi süüa ei tohtinud, nii et mingil hetkel ootas Priit oma järgmist söögikorda isegi rohkem kui seda operatsiooni. Kui õde tõi talle lõpuks rahustava tableti, pärast mida pidi opiriided (adidase särk :)) selga panema ja voodisse pugema, siis loomulikult läksid Priidul kohe pärast tableti neelamist käed-jalad nõrgaks ja pea hakkas ringi käima 😉 Mingi poole tunni pärast oli ta natuke võib-olla tõesti jalgadest nõrk, kui veel viimast korda vetsus käis, enne kui ta voodiga minu juurest minema kärutati.

Ma ise võib-olla kartsingi seda Priidu äraviimist kõige rohkem, aga kuna ta ise oli nii rahulik kogu selle protsessi jooksul, siis oli see ka minu jaoks tegelikult kerge. Pärast, kui haiglast välja saime ja nägin üht ema, kes oma poega liftini saatis ja pidevalt häälevärinaga kinnitas, et ta ootab siin ja kõik saab korda jne, siis tuli küll klomp kurku. Äkki lapsed korjavadki selle täiskasvanute hirmu üles ja peegeldavad seda vastu? Igatahes õnnestus meil Priiduga kuidagi mõnusalt üksteisele toeks olla .

Kui ta just ärganuna mulle tagasi veeretati, siis ma nägin ta silmadest korraks, et ega ta väga hästi toimuvast aru ei saa. Aga see oli tõesti sekundi murdosa jooksul ja pärast seda oli ta jälle endine. Arvasin mina 🙂 Kui ma kolmandat-neljandat korda pidin arutama teemal, miks tal kanüül käes on ja miks sinna midagi pigistati; miks aknast paistvate elektriliinide küljes on suured punased mummud, siis ma sain aru, et tüüp veel päris ärkvel ei ole.

Testisime õige pea, kas vesi sees püsib ja kui söök toodi, oligi päeva tipphetk saabunud. Supp kühveldati sellise hooga sisse, et mul tekkis hirm, kas lusikas alles jääb. Jäi. Pärast suppi sõi Priit ühe hooga ära suure taldrikutäie kartuliputru lihakastme ja TOORSALATIGA! Pärast mida vaatas palatis ringi, osutas laual seisvale kandikule ja küsis, et kas sealt võib ka kõik ära süüa 😀 See oli muidugi juba teise poisi söök, nii et andsin talle veel kotist banaani ja müslibatooni lisaks. Vot sellist nälga polnud minu silmad veel varem näinud!

Kokkuvõttes läks kõik hästi ning opist saab peagi 2 nädalat täis. Kõige raskem on Priidu jaoks praegu img_20170130_140457-2see, et ta ei saa trennis ja kehalises kasvatuses täiega kaasa lüüa. Homseks igatahes võttis suusad kooli kaasa ja loodetavasti saab siis tunde järgi kaasa teha. Ega muidu ju midagi hullu ei olekski, aga õmblus asub täpselt sellises kohas, et kui mingi kukkumine või kokkupõrge toimub, siis saab see 99% tõenäosusega pihta. Usun, et järgmisest nädalast saab juba proovida natuke rohkem kaasa teha ning kui niidid ka eemalduvad, siis peaks täitsa vahva olema. Jah, võib vist öelda küll, et see oli jaanuari “tippsündmus”. Loodetavasti selliseid üldnarkoosiga (või üleüldse) operatsioone niipea uuesti meie õuele ei tule.

Ja üks eriti tuus asi ka! Ailet tõi mulle ookeani tagant lillekastmise-tänutäheks kleepsuraamatu! 😀 Sellise! Seda olen ka vaikselt nokitsenud ja täitsa mõnusalt teraapiline tegevus. Kui juhtub, et kleepsud ja selle all olevad pinnad on ühte mõõtu, siis peaks ka lõpptulemus väga äge jääma. Ma aeg-ajalt vaatan ikka oma esimest “masterpiece’i” kus klotside vahel on mõnusad valged vahed ja naeran enda käpardluse üle. Aga naer on teadupärast terviseks, nii et panen sama hooga edasi!

 

Perverdid

Priit tuli eile õhtul minu juurde ja küsis nii ääri-veeri, et .. “emme, kas pervert on ilus sõna?” Mul oli selle peale muidugi suu korralikult vett täis ja esimese hooga ei osanud midagi põhjapanevat öelda.

“Pervet? Nagu.. kus sa seda kuulsid? Ei, ma arvan, et see on pigem selline sõna, mida ei ole vaja kasutada,” üritasin selgitada ja samal ajal küsimuse tagamaid välja uurida.

“Aga mida see tähendab? PERVERT?” oli Priit järjekindel. “No mis ta tähendab-mis ta tähendab? Mm.. kusjuures seda on väga keeruline seletada. See on nagu mingi.. imelik inimene, kellele meeldivad imelikud asjad?” üritasin olla võimalikult selgitav, samas võimalikult üldsõnaliseks jäädes. Kiire pilk Marko poole – ei, sealt ei tulnud ka mingit tuge ega selgitust, pigem kergelt parastav muie, et ma sellise supi sees olin.

“No aga kus sa seda sõna siis kuulsid, äkki see aitab paremini aru saada ja seletada,” üritasin veelkord teemasse minna, endal juba väike mure tekkimas, et kust ja mis põhjusel selline sõna ja huvi täpselt välja kargas. Priit siis lõpuks halastas ja seletas väga aeglaselt ja rahulikult, justkui mul oleks arusaamisega probleeme 😀 “Noh, alati kui me kehalisest kasvatusest tuleme, 4.klassil lõppeb samal ajal kehaline ja nad tulevad samal ajal, siis nad alati hüüavad meile “Perverdid!””

Sorri, aga selle peale ma purskasin täiega naerma ja kinnitasin käsi südamel, et kindlasti ei ole nad – esimese klassi poisid – perverdid ja kindlasti ei tea need neljandikud ise ka, mida see sõna tähendab. Priidul tundus ka kergem hakkavat. Jess, ei olegi pervert! 😀

Esimene koolivaheaeg

Appike, kuidas aeg on hakanud lendama. Lihtsalt – viuh – ja jälle nädal läbi. Varsti on juba jõuluvaheaeg ukse ees, aga esimese koolivaheaja emotsioonid veel täitsa välja elamata. Priit ise oli muidugi esimese koolivaheaja üle väga uhke ja rõõmus. Eks need kõik esimesed on ikka need kõige erilisemad. Lubasin Ruubenile ka lasteaiavaba nädala ja nautisime seda esimest siis koos.

Esimene plaan, mis mul oli, läks kohe aia taha. Olen pikalt nillinud erinevaid puhkusereise ja tahaks selle passiteemaga igaks juhuks juba eos ühele poole saada. Palusin siis poistel end ilusti riidesse ja valmis panna. Andsin isegi riided kätte. Kuskil selle ettevalmistuse käigus ilmselt kas istus või astus Ruuben kuidagi Priidu käe peale, nii et ta haiget sai. Kättemaks ei lasknud ennast kaua oodata, sest et Priit võttis nõuks Ruubenit natuke karistuseks tõugata. Ja just sel päeval, kui sa oled planeerinud minna lastega passipilti tegema, kus peab nägu enam vähem sirge ja ühevärviline olema, juhtub loomulikult nii, et Ruuben põrkab tõukest täpselt vastu postinurka, nii et otsaees on pikk sinine jutt. Nii me siis seisime seal elutoas: Priit endast väljas, sest et talle on haiget tehtud; Ruuben endast väljas, sest et talle on veel rohkem haiget tehtud ja mina endast väljas, sest et kõik on nässus 😀 Vähemalt olid poisid ilusasti riides…

Priit on septembri algusest käinud MTÜ Teadusesõber korraldatud ekskursioonidel ja kuna üks neist jäi ka vaheajale, siis otsustasin ka Ruubeni kampa võtta ja koos TTÜ Biorobootika keskusesse uudistama minna. Need ekskursioonid näevad välja sellised, et lapsed korjatakse kooli juurest peale, bussis antakse puuvilju ja juurikaid näksida ning kohapeal näidatakse, kuidas miski valmib, mis millegi sees on jne jne. Priit on siiani käinud TTÜ Mereakadeemias ja Premia jäätisevabrikus, lisaks siis nüüd ka Biorobootika keskus. Ilmselgelt, kui peaks neist kõige lemmikuma valima, siis osutuks selleks jäätisevabrik, sest et seal sai ju jäätist degusteerida. Priit sõi 5 jäätist ja hädaldas veel õhtul voodiski, et kõhus on hirrrmus külm tunne 🙂

Biorobootika keskus oli ka selline põnev ja huvitav. Vaatasime roboteid, mida püütakse ehitada võimalikult veeloomade sarnaselt liikuma ja käituma, uurisime, millised on nende kasutusvõimalused ja kuidas neid kohapeal tehakse. Selgus, et näiteks 3D printer on väga kasulik abivahend. Ekskursiooni tipphetk oli ilmselt viimases toas, kus olid teadlaste töölauad ja kui ekskursiooni läbiviia uuris, et kas kellelgi on millegi kohta veel küsimusi, küsis üks poiss: “Kas te ei ole mõelnud, et te võiksite siin koristada?” 😀 Lapsed ise ei saanud vist midagi aru, aga täiskasvanud naersid nii, et pisarad silmas. “Jah, ilmselt tuleks tõesti,” oli siiras vastus.

Vaheaja sisse jäi ka üks jalgpalliturniir, mis seekord toimus Jüri Spordihoones. Kuna ilmad olid juba üsna etteaimamatuks ja külmaks muutunud ja võitlesime kõik (nagu puhkuse ajal ikka) ka kerge köhaga, siis olin ütlemata tänulik, et üritus väljast sisetingimustesse koliti. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma õues oleksin jaksanud kaasa ergutada terve päeva. Võeh!

Poistele oli see siiani edukaim turniir ja kokkuvõttes said nad II koha, kaotades ainult oma koduklubi veidi kauem treeninud eakaaslastele. Täielik jee! Priit oli samuti väga tubli ning neis kahes mängus, kus ta väravas oli, ei lasknud enda selja taha ühtegi palli. Juhhuu! 🙂 Väljakul hakkab ka seda julgust ja pealehakkamist üha rohkem tulema ja kuigi tundub, et kaasasündinud egoismi ja nahhaalsust ei ole, siis vähemalt joosta jaksab küll, nii et lausa lust vaadata!

Puhkusega on ikka nii, et see kestab liiga vähe aega. Õnneks on jõuluvaheaeg juba järgmisel kuul ja minul puhkuseavaldus juba sisse antud 🙂

Huviringid

Ma absoluutselt ei arva, et lastel tuleks kõik päevad ja õhtud erinevaid huviringe ja tegevusi täis planeerida, ometi midagi meeldivat võiks ju igaüks natukene teha. Septembri ja uue kooliaasta algusega tuli minu hinge ka veidi suurem ärevus, sest et ootasin, mis uusi põnevaid võimalusi kool ja lasteaed pakuvad. Eelmine nädal said siis mõneks ajaks huvi- ja spordiringid lukku löödud.

Priidu esimene eelistus on juba üsna tükk aega olnud jalgpall, nii et MRJK-s ta ka jätkab. Need trennid on õhtuti ja selles mõttes kaasavad ka minu, et aeg-ajalt vaatan ja ergutan ta trenne väljaku servas kaasa. Priit soovis ise veel mingit trenni lisaks ning valikus oli nii käsi- kui korvpall. Käsipalli ajad kahjuks ei sobinud mitte üldse ning kuigi korvpalli proovitrenn oli väga tore ja Priit oli täitsa hakkamas ja valmis seal käima, siis enne järgmist trenni selgus, et ta päris üksi ikkagi ei ole veel valmis ennast kooli-kodu-trenni vahel majandama. Mina teda vägisi sundima ka ei hakka, kui valmis on, küll siis läheb. Kui tahab. See võib vabalt olla ka juba näiteks paari nädala pärast. Või siis paari aasta pärast. No igatahes kiiret pole sellega ja näis, mis saab.

Et aju ka midagi saaks, siis hakkab Priit käima matemaatika ja loodusringis, mis on mõlemad täpselt pärast tunde ja mõlemad kord nädalas. Tundub, et kõik kokku on üsna korralik koormus. Ise tahaks ta veel muidugi minna “breikima” ja ujuma ja…. Aga küll jõuab seda kõike teha!

Ruubenil on selles mõttes ka selged soovid, et tema ei taha ühtegi tiimisporti näha. Jalgpall ei huvita, korvpall on igav. Tahaks maadelda, karated teha ja teisi pikali panna. Ja siis muidugi tahaks “breikida” ja trikke teha. Kuna lasteaia ruumides on judo võimalus, siis panin ta sinna kirja – jube mugav, kui ei pea last eraldi kuskile vedama, vaid läheb otse oma rühmast tundi ja ma lähen võtan ta õhtul lihtsalt trennist ära. Judo proovitrenn on tehtud ja kuna Ruuben pool eelmist hooaega käis ka Pirital judos, siis ettekujutlus ja kindel soov seal osaleda on tal olemas.

Tantsutrenn on lasteaias ka – lubati igasugu erinevaid stiile alates rahvatantsust lõpetades hip-hopiga, no ja mina siis mõtlesin, et Ruuben võiks ju proovida. Äkki saab sealt oma “breigi” kätte. Te võite ette kujutada minu üllatust, kui lapsele lasteaeda järgi minnes vaatas mulle suurte solvunud silmadega otsa väike tige Ruuben, kes ütles: EMME! SA. PANID. MU. TÜDRUKUTE. BALLETTI!!! Katsu sa selles olukorras mitte naerma pahvatada  ja probleemi tõsidusest aru saada 🙂

No igatahes sinna “tüdrukute balletti” Ruuben enam ei lähe, küll aga tuletan talle seda vahvat võimalust meelde, kui kratt välja lööb ja ülemäära halvasti käituma hakkab 😉 Kahju, et kompromiteerivat pildimaterjali ei ole, mida kohutavas teismeliseeas kasutada 😀 #pahaema

Plaanid ja tegelikkus

Broneerisin endale varakult septembri algusesse ühe kooliminekupuhkuse, et Priiduga koos seda kooliskäimise värki harjutada. Üsna tõenäoline, et mina kartsin eesolevat rohkem, kuna noh, esiteks on väike ettekujutus, mis seal saama hakkab 😀 ja teisest küljest on tohutu vastutuskoorem ka kõigi nende asjade pärast, mida ette ei kujuta, aga mille tagajärgedega tegelema pean. Kahe otsaga asi.

Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas jalutame hommikuti kenasti käsikäes kooli-lasteaeda, pärast mida mul on suisa 4 tundi vaba aega, mille jooksul ma jõuan koeraga pikemalt jalutuskäigul käia, juuksurit külastada, ära lõpetada kõik poolikud asjad jne. Kujutasin ette, kuidas pärast kella 13 teeme poistega midagi vahvat, sest et lasteaia/koolipäev läbi ja mul on ju puhkus…

Tegelik elu läks plaaniga võrreldes natuke nihkesse, kuna Ruuben haakis endale nädalavahetusel mingi saladusliku palaviku külge, millega võitlemisele kogu mu öine ja ennelõunane energia kulub. Jah, kooli ja koolist koju oleme Priiduga jalutanud ja tänu ilusatele ilmadele on need väga nauditavad jalutuskäigud olnud. Aga kõik muu on jumala cancelis.

Aga plaane vist selleks tehaksegi, et neid muuta saaks, seega varusin kaubandusest hulganisti naisteajakirju, mida mul pole olnud aega juba vaata et aastaid lugeda. Sirvin neid Ruubeni kõrval lebades ja võib-olla juba homme ei põe selle pärast, et puhkuse ajal nagu ei teegi midagi.. Lõunauned võtan küll kõik avasüli vastu! 🙂

Kooliga olen enam-vähem järjele saanud 😀 Õpikud-töövihikud ja pakitud-kiletatud ning eile triikisin kõikvõimalikele koolis kasutatavatele riietele nimesildid sisse. Õnneks on Priidul koolivorm, see tähendab, et liiga palju erinevaid elemente kasutuses ei ole, aga spordiriided jms üllatused võivad ikkagi lisanduda.

Hetkel on üllatusi igapäevaselt, kuna tunniplaan on teada üks päev ette ja õhtuti üritan nuputada, mida üks või teine lühend päevikus tähendab. Oh neid varesejalgu küll! 🙂 Esmaspäeva hommikul selgus koolis, et R tähendab rütmikat (Priit kinnitas, et see on rahvatants) Nojah, said siis kõik lapsed esimeses tunnis olemasolevate riietega hakkama, sest et mingeid juhtnööre vanematele ka antud ei olnud. Täna hommikul oli esimene asi tunniplaanis KOORILAUL 😀 Jumalast lahe! 😀 Priit arvas küll, et tema mingis mudilaskooris käima ei hakka, aga ma kardan, et kui ta vähegi viisi peab, siis vist pääsu pole. Peamine on ikkagi laululust ja tantsutahe!

Igal juhul on väga põnev neid pärastlõunaid oodata, et teada saada, mida siis sel päeval koolis tehti, mida süüa sai ja mis tunnid järgmisel päeval on. Neljapäeval on igatahes pildistamine, siis saab jälle viigipüksid jalga ja lipsu ette panna. Pidulikkus on äge. Ja see on ka jätkuvalt äge, et kooli direktor igal hommikul isiklikult lapsed ja lapsevanemad garderoobis vastu võtab ja ära teretab.