Ma olen valmis, kallis!

Just sellise sõnumi sain oma vanemalt pojalt keset töist strateegiakoosolekut. Okei, seda koma seal tõesti ei olnud, sest et üte on veel täitsa tundmatu teema, aga see ei muuda mõtet. Priidul oli täna 1.klassi pidulik lõpuaktus ning see hüüatus tähendas, et ta oli end sokkidest lipsuni pidulikku koolivormi riietanud ning saatis selle tõestuseks ka eriti püüdliku naeratusega selfi 🙂

“Ära siis lilli unusta! Ja võta vahetusjalanõud koolist pärast kaasa! Võid mingi väikse koti nende jaoks kaasa võtta.” üritasin veel viimaseid juhtnööre anda, ise mõeldes, et mida rohkem rõhutama peaks. Raudselt midagi läheb ju ikka meelest ära, aga see võiks pigem olla kott kui lilled. Näiteks.

See areng viimase aasta jooksul on mõlemal poisil olnud täiesti märkimisväärne. See iseseisvus, isemõtlemine, vastutustunne… seda kõike on tulnud juurde igas segmendis ja rohkem kui oodata oskakski. Kõige rohkem hindan ma oma poistes seda, et nad mõtlevad ise ja pakuvad erinevates olukordades lahendusi välja. Eile oli meil ka kolmekesi pikem arutelu teemal, kas “ei saa!” on vastus, mis meid kuidagi edasi aitaks või peaks mõtlema hoopis, “kuidas saab? mida saab?” Kuidagi ikka saab! 🙂

Ruuben näiteks pakkus ükspäev välja, et ehk lahendaks hommikused logistikaprobleemid see, kui hoopis Priit ta lasteaeda viiks: nii saan mina minna toast välja piisavalt vara, et enne ummikuid linnast läbi sõita. Ja nemad saaksid mõnda aega veel omaette toas kohmitseda kuni tuleb õige aeg minna. 12 punkti kaasamõtlemise ja hoolimise eest, iseasi, kas me seda ka kunagi rakendame 🙂

Kõige rohkem naudin ma endiselt seda, kuidas mu pojad oma sooje tundeid minuga jagavad. Kuidas Ruuben mind öösel üles ajab (vahel patsist sikutades 😀 ), et mannaterana kaissu pugeda või niisama sülle hüpates mind peaaegu pikali jookseb. Ja mitte iial ei lähe rühma, ilma et oleks saanud korraliku musi ja kallistuse. Priitu ma kooli ees enam muidugi musitada ei tohi, tõenäoliselt läheb kallistamisega ka varsti keeruliseks, kui ma talle enam järgi joosta ei jõua 😀 Aga seda agaramalt “kiusame” üksteist selle kõigega kodus ja igal pool mujal. Endas kahtlemise hetki on mul lapsevanemana kindlasti ka tulevikus, aga midagi olen ma vist ikka õigesti ka teinud, et mu pojad mulle “kallis”, “armas” ja “ma armastan sind” ütlevad 🙂 Ja see on nii hea tunne!

Rannarõõmud

Eile oli üle pika aja täitsa mõnusalt soe õhtu, nii otsustasin, et läheme poistega niisama korraks randa jalutama. Nemad muidugi arvasid, et see on kõige halvem mõte üldse, sest et 1) Priit oli juba päeval klassivennaga seal käinud ja 2) Ruuben arvas, et õues on lihtsalt vastik ja oldud juba küll 😀 Kuna ma teadsin, et need meeleolud on kiirelt mööduvad, siis haarasime paki kõrsikuid ja pesapallivarustuse kaasa ja lihtsalt läksime. Hea, kui rand on kõigest paarisaja meetri kaugusel 🙂

Kõigepealt proovisime ära kõik jõumasinad, mis rannas olid. Ma ei tea, kas keegi reaalselt ka nendega trenni teeb või käiaksegi seal niisama turnimas, igatahes on need väga ägedad, heas korras ja saaks trenni teha küll! Seejärel loopisin Priidule veidi pesapalli, mida ta siis oma kindaga kinni püüdis. Aasta emale kohaselt viskasin esimese palli kohe nii hästi, et see kobistas end kindast mööda ja.. no mis siin ikka pikalt seletada: Priit oli kägaras maas natuke aega 😀 Väga inetu minust!

Kui palli oli piisavalt mängitud ja mänguväljak ka ära proovitud, siis jõudsime lõpuks kõige vahvama atraktsioonini, milleks on loomulikult kividel hüppamine ja veega mängimine. Ütlesin poistele kaasa oma klassikalised saatesõnad: ärge jalgu märjaks tehke! Ruuben oli väga sõnakuulelik ja seetõttu kükitas ta kivil ja solberdas ainult küünarnukkideni vees. Seejärel kükitas ta kaldal, nii et ainult puusadele seotud dressikas sai märjaks. Ja kõige lõpuks astus ta vette ainult ühe jalaga, nii et asi seegi! 😀 Paratamatult meenus üks eelmise aasta suveõhtu, kus samade saatesõnadega saabusid mulle tagasi nabani märg Priit ja ÜLENI MÄRG Ruuben. Progress on märgatav! 😀

 

Hispaania kevad

Kevadise vaheaja veetsime poistega Hispaanias, kombineerides nii linna- kui ka rannapuhkuse. Oli poiste teadliku elu esimene lennukisõit ja üleüldse tundus (mulle! :D), et planeerisin hirmus põneva ja tegevusi täis puhkuse. Eks lastega on nagu ikka: emotsioon võib kohale jõuda alles mõne aja pärast. Nii et kui mu vanemad eile poiste käest küsisid, et mis reisilt meelde jäi, siis Priit tõi endale tüüpiliselt esimesena esile just negatiivse asja: “Oleksime äärepealt rongist maha jäänud!” ja Ruuben enda jaoks kõige naljakama asja: “siis kui delfiin kakas”. Oeh, selline on siis see tänu, eksole! Tegelikult oli ägedust ja emotsiooni muidugi kordades rohkem.

Kuna me reisisime ainult käsipagasiga, siis pakkisime kaasa ainult ülimalt vajalikud asjad ning diil oli, et igaüks tassib oma seljakotti ise. Nojah, ega suveriided teab mis palju ei kaalugi, ning olin reisi sisse arvestanud ka ühe pesu pesemise, nii et kõik tundus ülimalt optimaalne. See ei seganud Ruubenil loomulikult oma Karjuvat Jänest kotti toppimast. No hea küll, ega ta teab mis palju ruumi ei võtnud, lihtsalt karjus aeg-ajalt kui kuskile pihtide vahele jäi 🙂

Startisime Gironasse 15.aprilli õhtul ning kohale jõudsime südaöö paiku. Poiste entusiasm lennukisse istudes oli ülimalt lahe. Ja need põlevad silmad ja elevil hüüded: “Me lendameee!” 🙂 Tore sellest ehedat emotsiooni kogeda. Tuletab endalegi meelde, et võiks rohkem väikeste asjade üle rõõmustada.

Kui kosutav ööuni oli selja taga, siis liikusime Girona linna peale uitama, Barcelona rongini olevat aega kulutama. Hotellist saadud juhtnööride ja kaardi järgi liikusime jõe äärde. Eemalt tundus sildade jms järgi, et see on vähemalt Emajõgi, kohale jõudes aga hakkas millegi pärast kummitama Tätte “Ojalaul” 😀

Barcelona üks tähtsamaid vaatamisväärsusi oli kahtlemata FC Barcelona kodustaadion Camp Nou. Ruubenit see koht loomulikult absoluutselt ei huvitanud, seega oli strateegiline otsus, et käime seal enne ära, kui poiss kuueseks saab. Nimelt oli kuni kuue aastastele sissepääs tasuta, pärast seda tuli laste eest maksta 20€ ja täiskasvanu eest 25€. Kutsuge mind ihnuskoiks või mida iganes, aga tundus loogilisem Ruuben sinna tasuta sisse nihverdada. Lisaks vaatasime üle Sagrada Familia (kus Priit pildistas oma supersuumiga kujude intiimseid kehaosasid) ja La Rambla, kust saime juurde nii mõnedki suveniirid. Enne Gran Canaria lennu peale minekut käisime läbi veel ka Güelli pargi juurest ning soetasime veel mõned suveniirid 😀 See oli üldiselt juba see reisi koht, kus ilm hakkas minema liiga soojaks, kott liiga raskeks ja teekond liiga pikaks 😉

Camp Nou külastamise ajal imestasin endamisi korduvalt, kuidas selline asi nagu jalgpalliklubi ja -staadion on suudetud ära turundada ja panna raha teenima. Kõik tuuri sisse pikitud suveniirikohad olid geniaalselt paigutatud. Näiteks oli võimalik pärast staadionil käimist osta endale kaasa ka kohalikku muru. Miniatuurne pall – 10€, suurem pall – 15€; staadioni väike makett ja muru – 35€. Lihtsalt geniaalne. Priit loomulikult soovis endale seda kõige kallimat eksemplari, aga mul õnnestus edukate läbirääkimiste käigus see suveniir mingi praktilisema vastu kaubelda – jäi FCB nokats. Tuuri lõpetas loomulikult kahel tasandil paiknev FC Barcelona fännipood, kust ilma ostuta lahkusid küll vist väga vähesed.

Gran Canaria oli meie reisi lõppsihtkoht, kus lootsime saada piisavalt sooja vett ja päikest. Ütleme nii et päikest saime (mõni ka rohkem, kui oleks pidanud), aga vesi oli ootamatult külm. Ruuben taastub siiani köhast, nohust ja kergest kõrvavalust, mille ta ilmselt just esimesel rannapäeval sai. Päikest saime ka hoolimata hoolsast kreemitamisest rohkem kui oleks pidanud ja Ruubenist oli mul tõesti täitsa kahju. Kuigi Priit on kõige heledama nahaga, siis ära põles hoopiski Ruuben, keda ma paar ööd ka öösel kreemitama ja lohutama pidin. Kõige hullemalt ei põlenud ära aga mitte selg, vaid hoopis käed ja sõrmed! Kahju, et selline õppetund tuli, aga edaspidi loodetavasti oskan targem olla.

Poisse lummasidki sel päeval kõige rohkem ookeanilained, kuid ka Maspalomase liivadüünid ei jätnud kedagi külmaks. Igal päeval oli kella 15-16 vahel see hetk, kus ma nägin, et Ruuben hakkab kohe “ära kukkuma”. Ometi leidis ta oma jõuvarud mõne aja pärast uuesti üles ja kui ta lõpmatut liivavälja nägi, siis… edasi sain teda ainult mööda luiteselgu jooksmas näha 🙂

Täiesti eraldi päeva planeerisime Maspalomas Aquapark veepargi ja Palmitos Park loomaaia külastuseks. Veepark jäi pigem pettumuseks – võib olla oli põhjuseks see, et vesi oli ikkagi külm ja tuul tugev ja sellest tulenevalt ei olnud ka enesetunne kõige mugavam. Samas ei ole ma ka kõige suurem torude ja luimägede fänn, nii et võib-olla polnud otseselt minu tassike teed. Kõige erilisema emotsiooni saime sealt hoopiski kalapediküürist, mis poistele väga palju nalja tegi 🙂

Sel päeval oli ka Ruubeni sünnipäev, mida tähistasime traditsioonilise hommikuse üleslaulmise, värskete maasikatega ja pildiga sünnipäevakingist. Kink ise oli lihtsalt paraku nii suur, mida ei olnud mõistlik endaga kaasa vedada. Õhtul söögikohas tellisin Ruubenile “special ice-creami”, mis loomulikult viidi kogemata hoopis valesse lauda 😀 Aga kui veast aru saadi, siis toodi Ruubenile lihtsalt kaks peotäit lehvikuid, küpsiseid ja pulgakomme. “Parim sünnipäev elus!” emotsioon oli minu hingele ka kosutav pai 🙂

Palmitos Park oli aga hoopis teine tera ja sinna võiks tagasigi minna. Lubasime endale kohtumise delfiinidega. See tähendas poolt tundi delfiinide basseiniääres, nende patsutamist, silitamist, anatoomia tundmaõppimist ja loomulikult seda kurikuulsat “delfiini kakamist” 😀 See oli päris rõve, aga noh, elu ongi selline – kohati rõve 😀 Igaüks sai delfiiniga teha ka pilte ning neid pärast räige hinna eest osta 😉

Delfiinishow oli ootuspäraselt väga äge, teine superlahe asi oli röövlindude show, mida pole isegi telekast näinud. Inimesed pandi istuma ning rõhutati korduvalt, et show ajal ei tohi püsti tõusta ega oma kohalt liikuda. Kui hiiglaslik valgepea merikotkas meie peade kohalt üle tuhises, siis sain aru küll, miks see käsk antud oli. Kotkaid lendamas ja (sööst)laskumas näha oli väga võimas kogemus!

Viimasel päeval käisime läbi veel naabruskonnas olevatest randadest. Oli vist Amadores Beach, kus vette oli pandud täispuhutav seiklusrada. Panime poistele vestid selga ja läksime tunnikeseks sinna hullama: liugu sai lasta, kõige kõrgemast kohast sai alla hüpata ja muidu sai igatepidi ronida, batuudil hüpata ja turnida. Alla 7-aastastel oli päästevesti kandmine kohustuslik, aga kui öeldi, et vesi on seal 4-5m sügav, siis läksid vestid selga kõigile lastele. Endal ka veidi turvalisem tunne, kui tead, et ei pea iga hetk kedagi päästma sukelduma. Ja muide, hoolimata oma kõrgusekartusest hüppasin sellest pagana tornist alla nii, et mitte piuksugi ei teinud. Ainuke kõhe asi oli lõpuks see, et kogu see asi oli ju täispuhutud ja kõikus. Kõrguse poolest sai Dominikaanis kindlasti kõrgematest koskedest alla hüpatud, nii et oma hirmudega võitlemisel on nende samade hirmude läbitegemine ainuke kindel viis neid võita! 🙂

Gran Canarial oli viimane emotsioon Michael Jacksoni tribüütshow kohalikus söögikohas. Tagasiteel haaras Ruuben kaissu turult ostetud Pikachu ning rääkis talle kogu lennuki õhkutõusu aja väga armsalt, mis juhtuma hakkab 🙂 “Nüüd kohe paneb täispoweri! Nüüd tõuseme õhku! Näed, seal on Aafrika!” Ütlemata nunnu! 🙂

Kokkuvõttes võib selle reisi lugeda õnnestunuks, kuigi vahepeal oli ka ärevamaid hetki (khm, äärepealt rongist maha jäämine) ning negatiivse poole peale jääb ka see, et Ruuben jäi korralikult haigeks. Ma usun, et poistel need mälestused siiski settivad ja tulevad mõne aja pärast uuesti tugevamalt esile. Meie Rootsi kruiisi järellained tulid neil ca aasta pärast 😀

Kui ma vahetult pärast reisi küsisin, et kas nad on veel nõus kunagi minuga kuskile reisima, siis vastasid mõlemad eitavalt 😀 Priit leidis, et lennureisid olid ikkagi nõmedad (ühe korra läksid maandumisel kõrvad nii lukku kõigil, et ei tahtnud hästi lahti minna uuesti ja oli silmnähtavalt ebameeldiv) ja Ruuben ütles, et tema ei taha enam nii ära põleda. Kui ma sama küsimust täna küsisin, siis olid mõlemad valmis kasvõi kohe reisikotte pakkima 🙂 Järelikult ikkagi WIN! 🙂

Tsiteerides klassikuid

Lastega peredes on iga päev naljapäev, eriti kui lapsed üha rohkem midagi ütlema ja arvama hakkavad. Nii meilgi. Ma vahel tunnen, et kõrvalt vaadates paistan ma poiste jaoks vist juba mingi kuivik, kellele peab aeg-ajalt mingeid asju lahti seletama. Aga ma võitlen lõpuni, et trendidega kursis olla ja mitte rongist maha jääda. Isegi kui see tähendab seda, et ma trennis joogipauside ajal teiste emade käest häbelikult küsin, et “teab keegi, mida see dääb tähendab?” Ja siis mõni teadjam selgitab ja huvilised kuulavad. Legendaarne 😀


Eile ütles Priit teleka ees millegi peale järsku “OMG!” Jah, ma olen seda kirjapildis näinud, aga ma ausalt ei ole kuulnud, et keegi reaalselt “OMG” ütleks. Mul oli automaatselt sada mõtet peas: “Mis OMG? Mis mõttes mu laps OMG ütleb? Mis AJAST mu laps OMG ütleb? WTF?” Üritasin siis aru saada, kas ta aru saab, mida räägib: “Kas sa tead ka, mida see OMG tähendab?” “Ou mai gaad loomulikult!” ütles Priit nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi ja Ruuben venitas taustal: “OMMMGG!” Päris nad uskusidki, et ma seda ise ka teadsin.. 😀 OMG!


Valin poistele järgmiseks päevaks riidekapist riideid valmis. “Priit, kas must pluus või oranž? Ruuben, dressipüksid või soe pesu?” “Millist armourit sa enda mehele tahad?” küsis Ruuben vastu. “Mis armourit?” ei saanud ma absoluutselt aru. “Mis armourit?” kriiskas Priit läbi naeru. “Mis sa arvasid päriselt, et me küsime sinu käest, mis armourit sa tahad või? Haah!” Ja siis naersid juba mõlemad. Issand, kui imelik tõesti, et ma arvasin, et see küsimus oli vastus minu küsimustele, kuna ma parasjagu nendega rääkisin. Selgus, et nad mängisid hoopis Minecraft‘i samal ajal. No okei, lappasin üksi nende sokke edasi..


Seda, et “ammu” ja “vanasti” on väga umbmäärased terminid ma juba tean. Eile sai “ammu” täiesti uued dimensioonid, kui poisid küsitlesid mind seoses ühe autoavariiga, mille ma aastaid tagasi läbi elasin. Priit: “Kui ammu see oli, mis aastal?” Üritasin meenutada, aga ütlesin, et ma tõesti täpselt ei mäleta, aga et see oli kindlasti tükk maad enne kui nemad sündisid. Ja siis see tuli: “Kas 1934???” küsis Priit mulle siiralt otsa vaadates. “1934???” küsisin üle keskmise emotsionaalsusega. “TUHAT ÜHEKSASADA KOLMKÜMMEND NELI???” Tsiisas kraist, isegi mu vanaema ei olnud siis veel sündinud!


Loomulikult tuleb ka enda sõnakasutusele kriitiliselt otsa vaadata, sest et eks sealtki korjatakse midagi üles ja kombineeritakse vahel ootamatutes olukordades. Mõtlesin selle peale natuke tõsisemalt kui Ruuben multikaid vaadates järsku “mida helli???” hüüatas. Mnjah, selle võtan omaks. Aga 1934? Never! 😀

Harry Potter

Ma ei tea, kuidas see nii juhtus, et kõik ametlikud unejuturaamatud läbi said loetud ja ma poistele Harry Potterit lugema hakkasin. Kusjuures, siis kui need raamatud ilmusid ja hirmus popid olid, siis ma neid ei lugenud – ei huvitanud. Praegu aga jõudsime kuidagi selleni, et poisse see muinasjutu-võlumaailm huvitab ja minu peamine mure on pigem see, kuidas pikad tekstid ilmekaks ja kuulatavaks lugeda. Ja loomulikult need inglispärased nimed arusaadavaks muuta.

Kui esimene raamat peaaegu lõpusirgel oli, poetasin nii mokaotsast, et nendest tegelastest on ka filmid tehtud. No loomulikult tuli siis päevakorda võtta! Nüüd olemegi nii teinud, et umbes iga kahe-kolme nädala tagant leiame selle õhtu, kui sobib üks järjekordne film ära vaadata. Mulle tundub, et mida film edasi, seda keerulisemaks ja ka süngemaks kõik muutub. Kui esimene film oli suhteliselt lihtsalt arusaadav, siis viimasele pidin ma koguaeg midagi ette, taha ja peale seletama, kusjuures enamasti nõudis Ruuben just etteseletamist, aga no kust mina tean, mis juhtuma hakkab, kui ma ju ei tea 😀 Iga filmi lõpus on nad igatahes kägaras mu süles, et natukenegi julgem olla ja vaadata oleks.

Eile vaatasime järjekorras neljandat filmi “Harry Potter and Goblet of Fire” ja ma üritasin pingsalt mõelda, kuidas see pealkiri eesti keeles oligi. “Harry Potter ja.. ja.. ja.. Tulepeeker!” tuli viimaks meelde. “TulePeeter??” ei saanud Ruuben kohe aru, mille peale mina muidugi naerma turtsatasin. “Ei, TulepeeKer. See on selline vanaaegne anum,” püüdsin pilti selgemaks maalida. “Aga meil on lasteaias RõvePeeter, sest et ta ilastab ja tatistab igale poole!” trumpas Ruuben mu hetkega üle.

Aga muidu on lahe, kuidas poisid üritavad Dumbledore’i ja Harry Potteri nime võimalikult britipäraselt hääldada. Kui Potter, siis ikka nii, et sülge lendab! 😀

Elutarkuse õppetunnid

Ruuben on viimasel ajal väga lahedaid asju ehitama hakanud. Peamiselt Legodest, kuid ka näiteks Minecraftis ehitab ta selliseid lahedaid hooneid, milleni minu ettekujutlus (ega ilmselt ka Priidu oma) nii hõlpsalt ei küündi. Legode kastist võtab ta näiliselt suvalisi juppe ja paneb kokku sümmetrilisi, loogilisi ja lahedaid lennu- ja kõiksugu muid masinaid. Arvasin, et minu vaimustus on selline tavaline lapsevanema imetlus, kuid eile selgus, et ka vanem vend on seda oskust märganud.

Priit: “Ruuben, kuidas sa koguaeg nii lahedaid asju ehitad? Mis sinu saladus on?”

Ruuben muigas heameelest ja arvas, et seda saladust ta küll ei reeda. Kui, siis ainult Kennethile (Ruubeni parim sõber).

Priit: “Aga mis su saladus on? Sa isegi ei sorteeri juppe, aga ikka nii ägedad ehitised!”

Ruuben: “Hea küll, ma ütlen. Kui sa teed seda, mida sulle meeldib teha, siis sa oledki selles väga hea!

Võite ette kujutada, kuidas ma poistega vaibal istudes Ruubenit sel hetkel vaatasin – silmad suured nagu leemuril. Mulle tundub, et mingid inimesed käivad aastaid teraapiates ja coaching‘utel jms, et sellise teadmiseni jõuda.

Ruuben jätkas. “Mulle meeldib igasugu asju välja mõelda ja ehitada. Ja ma olen selles täiega pro.

Üritasin Ruubeni valgustatust ära kasutades ääri-veeri uurida, mis teiste tugevused ja talendid on.

Ruuben: “Priit on näiteks automängus täiega pro.”

“Aga päris elus?” üritasin jutu tahvlist ja telefonist väljapoole tuua.

“Päris elus on Priit näiteks jalkas ja matemaatikas hea.. Marko on hea (elek)troonikas.. Ehitamises on ainult üks meie peres hea. Ja see olen mina!” jutustas Ruuben iseenesestmõistetava enesekindlusega.

“Aga milles mina hea olen?” tahtsin enda kohta ka midagi valgustavat teada saada.

Ruuben põristas natuke suuga ja ütles pikalt mõtlemata: “Sina oled kaisutamises väga hea!” “Ja müramises!” lisas Priit. “Nii et kaisutamises olen mina pro?” kontrollisin igaks juhuks üle, kas õigesti aru sain. “Jah, kõige parem kaisutaja!” kinnitasid poisid nagu ühest suust, nii et selles nüüd küll mingit kahtlust enam ei ole 🙂

Ruuben aeg-ajalt sähvatab mingite sisemiste tarkustega, mille olemasolu mulle üllatusena tuleb. Loodetavasti ei kaota ta oma teravust ka suuremaks kasvades. Mis puutub aga loovusesse ja konstrueerimishuvisse, siis koostöös tema loogika ja matemaatilise taibuga võib vabalt olla, et sirgumas on tulevane insener-arhitekt-disainer või midagi sarnast. Ja kui tuleb ka midagi muud, siis las tuleb. Väga põnev on seda teekonda igatahes kõrvalt jälgida 🙂

Väike Vimka

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama vist sellest, kuidas eelmisel aastal alustati “meie maja taga” mäepargi ehitust. Võttis aega kaua võttis, aga enne suurt suve saadi mägi valmis ning avatud ka. Käisime Priiduga eile õhtul mäega tutvumas ja täitsa tore oli!

Mäesuusatamise pisikut üritasin poistesse süstida juba ca 2 aastat tagasi, kui käisime Tuhamäel ja seal lasteosakonnas üritasin neile näidata kui lõbus ja tore see on. “Sõidad ainult mäest alla!”, “Keppidega üldse vehkima ei pea!”, “Lift viib üles!” ja kõik need muud hüüdlaused, aga kuidagi toona ikkagi ei klikkinud. Ju oli vanust ikkagi veidi vähe.

Eile klikkis hoobilt. Veidi muretsesin selle pärast, et kuidas Priit puglaga mäest üles saab. Kuna all olid assisteerijad olemas, siis see pugla peale ronimine läks hästi. Kuskil poole mäe peal lasi Priit juba käed lahti, vahtis selja taha, lehvitas mulle, tegi suuskadega “sinka-vonka” ja muud pulli, mille peale ma teda pidevalt korrale kutsusin 😀 Kanaema, noh! Ühesõnaga, puglaga mäe otsa saamine ei olnud mingi probleem nagu ka sealt pugla otsast maha saamine. Kõik läks libedalt.

Kuna suusatamise algõpet on poeg saanud, siis terminist “sahk” saab ta kenasti aru. Sõitsin tal esimesel laskumisel ees – ikka aeglaselt sahas ning aeg-ajalt raskust vasakule või paremale jalale nihutades, nii et moodustusid (minu arvates) üsna kenad poognad. Ja siis kiitsin muidugi ohtralt koguaeg, sest et ma olin päriselt ka üllatunud ja hämmastunud, kui loomulikult Priit kõike haaras.

Ütleme nii, et ühe korra õnnestus mul veel Priidu ees sõita, pärast seda üritasin lihtsalt kannul püsida, tema sõitu jälgida ja vajadusel nõu anda. Ja loomulikult mobiiliga midagi sõidu pealt jäädvustada. Viimased korrad läks Priit juba läbi suuremate ja väiksemate hüpete, nii et tundub, et selle asjaga on nüüd korras.

Täna hommikul kuulsin ainult sellest, kuidas peaks võimalikult ruttu uuesti mäele minema. Reede õhtul kohe pärast jalka trenni. Ja siis kohe laupäeva hommikul. Ja pühapäeval muidugi ka. Tundub, et vist meeldis 😉

Mina sain eilselt õhtult päris palju. Esiteks teadmise, et lapsed õpivad uusi asju megakiirelt. Teiseks tunde, et selle tegevusega saab Priit ka ilma minu pideva käehoidmise ja kanaematamise hakkama. Kolmandaks mõtte, et lastega suusareis ei olekski midagi võimatut, kui nüüd noorem vend ka nõksud selgeks saaks ja talle see huvi pakuks. Eks aeg näitab, aga mina olen igatahes optimistlikult meelestatud. Järgmine peatus – Alpid! 🙂

Naised ja tüdrukud

Naistepäeva teema on meil kodus pikemat aega üleval olnud. Ühest küljest ei arva ma endiselt, et tegemist oleks teab mis tähtpäevaga minu isiklikust seisukohast, samas poisid on seda maailma alles avastamas ja see on tõeliselt vahva 🙂

Eelmisel reedel keeldus Ruuben lasteaeda minemast. Ühest küljest tahtis ta minuga lihtsalt tööle tulla (kuna Priit oli digiõppe päeva raames esmaspäeval kaasas olnud ja loomulikult on siis teisel ka ju vaja seda teha), teisest küljest väitis ta, et ta ei jaksa lihtsalt päev otsa tüdrukutega tantsida 😀 Mina ei tea täpselt, millega nad seal tegelesid – kas valmistusid naistepäevaks või niisama tantsupeoks, aga Ruuben väitis, et ta on sellest täiesti kurnatud 😀

Eile tähistati siis rühmas pidulikult tüdrukute päeva. Kõik printsessid olid end vastavalt sitsidesse-satsidesse ehtinud ja nautisid seda neile pühendatud päeva, kus tegeleti peamist “tüdrukute asjadega”. Õpetaja ütles ka eile hommikul rühmas, et Ruuben olla juba esmaspäeval kategooriliselt seisukoha võtnud, et tema küll kõiki tüdrukuid jälle tantsitama ei hakka, et ta lihtsalt ei jaksa 😀 Normaalne! Eile õhtul söögilauas Ruubs veel kurtis, et tal on raske lasteaias normaalset elu elada, kuna ta on liiga populaarne. Kõik muudkui vaatavad ja tahavad temast midagi. Mida probleemid! 😀

Eilse tüdrukute päeva edutuules sain täna õpetajalt kirja, et järgmine esmaspäev tähistatakse poistepäeva. Kirjas oli, et “pange selga midagi ilusat ja võtke kaasa midagi huvitavat, mida sõbrale näidata”. Ütlen ausalt, et lugesin kirja igaks juhuks kolm korda, et sõnum kohale jõuaks. Kui mul puuduks huumorisoon, siis tõenäoliselt oleksin juba jaurama hakanud, et “mis sa tahad öelda, et mu laps ei käi muidu normaalselt riides või?? Ah???” Aga kui rääkida kaasavõetavatest asjadest, siis on mul on hea meel, et see aeg on möödas, kus kõige huvitavam asi, mida sõbrale välgutada, asus.. noh, teate isegi, kus 😉 Eks need pepu- ja nokunaljad teevad tõenäoliselt veel comeback‘i, aga mõnda aega on selle teemaga rahu olnud ja loodan, et mõnda aega on veel 🙂

Priit arvas, et tema oma klassi tüdrukutele küll mingeid kaarte või lilli viima ei hakka, kuna “nad pole ju mingid naised, tüdrukud alles!”. Aga õpetajale võttis hommikul hea meelega tulbid kaasa. Õpetaja on väga tähtis! Mina sain ka Priidult ühe paberist volditud -värvitud lillekimbu, kuhu oli väga püüdlikult sisse kirjutatud: “HEAD NAISDEPÄEVA EMME!” 🙂 Tundub, et ma olen ikka kraad kõvem tegija kui tüdruk 🙂

Spot of Tallinn

Käisime laupäeval Spot of Tallinnas ühel toredal laste sünnipäeval. Lastele meeldib muidugi alati sünnipäevadel käia, kuid eriliselt lähevad silmad särama ikkagi siis, kui saab ohjeldamatult joosta, ronida, rippuda, turnida, hüpata – seda ilma, et keegi otseselt keelaks. Seekord oli see suisa kohustuslik ning lisaks sai ka tõuksiga erinevatel radadel sõita.

Mina ei olnud siiani poistega ise Spot of Tallinnas käinud, kuigi mõte on olnud. Koos juhendava instruktoriga kõiki neid asju teha ja proovida on muidugi täiesti teine tera kui üksi pusserdada. Kuigi Ruuben tõuksiga lõpuks sõita ei julgenudki – tundub, et pärast seda muhu-õnnetust on ta hulljulgus kadunud – hüppas ja jooksis ta seda rohkem batuutidel ning lõpuks olid mõlemad väga-väga rahul. Ja ei pea vist ütlemagi – vägagi roosa jumega 😉

Joostes läbi jaanuari

Ema on mulle juba umbes pool kuud etteheitvaid e-maile saatnud, et ma üldse ei kirjuta, mis toimub ja mis värk on. Veider ongi see, et kui keegi kuskil küsib, et “kuidas läheb?”, siis kõige tavalisem vastus on sellele, et “tavaliselt”, “pole midagi erilist” või siis kui tahad äge ja huvitav olla, siis ütled, et “kiirelt ja hästi palju tegemist on”. Ma ise kaldun vist esialgu sinna esimese vastuse juurde, aga tagantjärgi mõeldes on pausi põhjus vist just see, et “kiire ja palju tegemist ja hirmus äge on”! Aga mida me siis jaanuaris tegime?

Mul on pikemat aega olnud tunne, et ega ma eriti ei liigu ja liiguta. Alustasin jaanuaris sellega, et hakkasin oma jalutamisi jms trackima ning tunne läks kohe paremaks. Ma spetsiaalselt pingutama ei hakanud, et 100km täis tuleks, tahtsin et jääks motivatsiooni ka järgmisteks kuudeks. Aga minu meelest on 98 läbitud kilomeetrit väga hea tulemus, kui selleks spetsiaalselt mitte midagi erilist ei tee: jalutan iga päev natuke koeraga ning kord nädalas käin trennis, kus natuke saab ka joosta. Seega tunne, et ma üldse ennast ei liiguta, oli täitsa vale ning ma kavatsen enda liikumisi edasi jälgida, et seda head tunnet hoida.

Jaanuari teisel nädalavahetusel saime trenninaistega kokku ning lähemalt tuttavaks. Kui tavaliselt kohtumegi pühapäeviti palliplatsil, kõik on dressides ja soojalt riides, siis seekord viskasimegi nalja a la “pane korraks müts pähe, siis ma saan aru, kes sa oled” 😀 Õhtu oli väga tore, naerda sai kõvasti ning tulevikuplaanid said ka loomulikult tehtud! 😉

Jaanuaris käisime ka ühel tähtsal juubelil – minu onunaine sai 60 ning loomulikult lõime ennast selleks puhuks täitsa uhkelt üles. Ikka lipsud ette, tantsukingad jalga jne. Ma natuke kahtlesin enne, kas on hea mõte võtta poisse kaasa üritusele, kus tõenäoliselt tarbitakse alkoholi ja tehakse täiskasvanute moodi pulli, aga kuna ma teadsin, et ma ise olen niikuinii 100% kaine pilgu ja mõistusega, siis otsustasin, et saame hakkama. Tagantjärgi võin öelda, et eks ma pabistasin ja mõtlesin üle ja tegelikult oli väga viisakas ja tore pidu. Poisid mängisid terve õhtu vältel teiste väikeste sugulastega ja Ruuben näitas, et ta on tantsulusti ja -tahet pilgeni täis 🙂

Samal hommikul käisime tegelikult ka Ronimisministeeriumi hommikuüritusel. Kuna esimese korraga oli piisavalt pikk vahe jäänud, siis oli poistel sellest hommikust rõõmu ja lusti küllaga. Oli näha, et võrreldes esimese korraga ronis Priit palju julgemalt. Ja kuigi Ruubenil julgusest puudu ei ole, siis hetkel mõne kivi otsa ronimisest jääb puudu hoopis pikkusest. Juhendaja ütles talle seda kuidagi nii toredalt, et Ruuben isegi ei mossitanud alahuult, kui talle selgeks tehti, et ta veidi veel pikkust viskama peab, et teistele järgi ronida. No pole viga, seda pikkust tuleb praegu iga päevaga juurde!

Priiduga käisime koolis arenguvestlusel, kus saime kinnituse, et lapsele koolis meeldib, kõik on hästi ja liigub õiges suunas. Kõige rohkem rääkisidki seal õpetaja ja Priit. Avatud tagasiside saamine on alati hea. Mina tean küll, milline Priit on kodus, aga see ei tähenda, et ta koolis samasugune on. Hetkel tundub, et see pilt on ikkagi üsna sarnane.

Huvitav on see, kuidas kool ja klassikaaslased teda mõjutavad. Ma räägin juba septembrist alates, et ta võiks enne kojutulekut koolis oodet süüa, siis ei pea kodus kohe ise möllama hakkama. Oodet pakutakse kohe pärast tema viimase tunni lõppu ja hästi mugav oleks enne koju tulemist sööklast läbi käia. Nüüd, veebruari alguses (kõigest 5 kuud hiljem), avaldas ta lõpuks soovi, et tegelikult võiks küll koolis süüa. Ilmselt siis osa klassikaaslasi teeb seda. Tellisin talle selle lisatoitlustuse ära, maksma läheb tervelt 5 senti päev (!!!), veebruari lõpuni oli arve meeletud 76 senti! Ja Priit jumala rahul. Söögid on koolis lihtsalt nii head! 🙂

Ma ei tea, kas seda saab otseselt elamuseks nimetada, pigem vist kogemuseks, aga jaanuari üks meeldejäävamaid päevi oli kindlasti see, kui käisime Priiduga Lastehaiglas operatsioonil. Op oli planeeritud ja oodatud. Priidu parema käe väikse sõrme küljes kasvas üks nahamumm, mis teda häiris (hõõrdus kirjutamisel vastu lauda) ning sain aru, et selle pärast teda mõni klassis ka narris. Kuna seda oli võimalik lihtsasti eemaldada ja saime ootamatult kiiresti ka aja, siis otsustasime selle kohe ära teha. Jah, Priit väristas mitu päeva lõuga ja muretses, et mis temaga täpselt tegema hakatakse, aga kuna ooteaeg oli ainult üks nädal, siis liiga hulluks ta ennast mõelda ei jõudnud. Sama päeva hommikul veel ütles paar korda, et tegelikult ta ikka natuke kardab ka. Aga tundus, et käest kinni hoidmine ja kallistamine täitsa aitas ja haiglas oli ta juba täiesti tubli ja vaprust täis.

Kõik, kes sel päeval opile lähevad, kutsutakse hommikul ca 7:30ks haiglasse, kus nad sisse registreeritakse ning oma korda ootama jäävad. Hommikul midagi süüa ei tohtinud, nii et mingil hetkel ootas Priit oma järgmist söögikorda isegi rohkem kui seda operatsiooni. Kui õde tõi talle lõpuks rahustava tableti, pärast mida pidi opiriided (adidase särk :)) selga panema ja voodisse pugema, siis loomulikult läksid Priidul kohe pärast tableti neelamist käed-jalad nõrgaks ja pea hakkas ringi käima 😉 Mingi poole tunni pärast oli ta natuke võib-olla tõesti jalgadest nõrk, kui veel viimast korda vetsus käis, enne kui ta voodiga minu juurest minema kärutati.

Ma ise võib-olla kartsingi seda Priidu äraviimist kõige rohkem, aga kuna ta ise oli nii rahulik kogu selle protsessi jooksul, siis oli see ka minu jaoks tegelikult kerge. Pärast, kui haiglast välja saime ja nägin üht ema, kes oma poega liftini saatis ja pidevalt häälevärinaga kinnitas, et ta ootab siin ja kõik saab korda jne, siis tuli küll klomp kurku. Äkki lapsed korjavadki selle täiskasvanute hirmu üles ja peegeldavad seda vastu? Igatahes õnnestus meil Priiduga kuidagi mõnusalt üksteisele toeks olla .

Kui ta just ärganuna mulle tagasi veeretati, siis ma nägin ta silmadest korraks, et ega ta väga hästi toimuvast aru ei saa. Aga see oli tõesti sekundi murdosa jooksul ja pärast seda oli ta jälle endine. Arvasin mina 🙂 Kui ma kolmandat-neljandat korda pidin arutama teemal, miks tal kanüül käes on ja miks sinna midagi pigistati; miks aknast paistvate elektriliinide küljes on suured punased mummud, siis ma sain aru, et tüüp veel päris ärkvel ei ole.

Testisime õige pea, kas vesi sees püsib ja kui söök toodi, oligi päeva tipphetk saabunud. Supp kühveldati sellise hooga sisse, et mul tekkis hirm, kas lusikas alles jääb. Jäi. Pärast suppi sõi Priit ühe hooga ära suure taldrikutäie kartuliputru lihakastme ja TOORSALATIGA! Pärast mida vaatas palatis ringi, osutas laual seisvale kandikule ja küsis, et kas sealt võib ka kõik ära süüa 😀 See oli muidugi juba teise poisi söök, nii et andsin talle veel kotist banaani ja müslibatooni lisaks. Vot sellist nälga polnud minu silmad veel varem näinud!

Kokkuvõttes läks kõik hästi ning opist saab peagi 2 nädalat täis. Kõige raskem on Priidu jaoks praegu img_20170130_140457-2see, et ta ei saa trennis ja kehalises kasvatuses täiega kaasa lüüa. Homseks igatahes võttis suusad kooli kaasa ja loodetavasti saab siis tunde järgi kaasa teha. Ega muidu ju midagi hullu ei olekski, aga õmblus asub täpselt sellises kohas, et kui mingi kukkumine või kokkupõrge toimub, siis saab see 99% tõenäosusega pihta. Usun, et järgmisest nädalast saab juba proovida natuke rohkem kaasa teha ning kui niidid ka eemalduvad, siis peaks täitsa vahva olema. Jah, võib vist öelda küll, et see oli jaanuari “tippsündmus”. Loodetavasti selliseid üldnarkoosiga (või üleüldse) operatsioone niipea uuesti meie õuele ei tule.

Ja üks eriti tuus asi ka! Ailet tõi mulle ookeani tagant lillekastmise-tänutäheks kleepsuraamatu! 😀 Sellise! Seda olen ka vaikselt nokitsenud ja täitsa mõnusalt teraapiline tegevus. Kui juhtub, et kleepsud ja selle all olevad pinnad on ühte mõõtu, siis peaks ka lõpptulemus väga äge jääma. Ma aeg-ajalt vaatan ikka oma esimest “masterpiece’i” kus klotside vahel on mõnusad valged vahed ja naeran enda käpardluse üle. Aga naer on teadupärast terviseks, nii et panen sama hooga edasi!