Ruubeni esimene

Kui me pühapäeva hommikul Kalevi Spordihalli jõudsime, siis ütles Ruuben otsusekindlalt: “Emme, täna ma tahaksin esikolmikusse tulla.” Klubi meistrivõistluste I etapil mõned kuud tagasi sai ta oma esimesed võistluskogemused ning 1 matšivõidu. Kuigi ta kaebas samal hommikul valusa kurgu ja kerge nohu üle, oli võitlusvaimu piisavalt, et tahta eelmise tulemuse ületamist.

“Miks mitte, muidugi! Minu poolest võid ära ka võita, ega ma ei keela,” julgustasin teda oma soove täitma ning pärast registreerimist hakkasin vaikselt vaimu ette valmistama. “Mitu matši ma võitma pean, et kolmas koht saada?” küsis ta. “Ruuben, kui sa hakkad arvestama, mitu kaotust sa saada võid, siis sa lähedki kaotama. Mine iga matši võitma, anna oma parim ja siis võid lõpuks rahul olla, ükskõik mis koha saad.” “Olgu,” arvas Ruuben. “Kas teeme enne-võistlust-pildi ka?” küsisin kui poiss matil kukerpalle jms soojenduseks tegi. “Ei, teeme pärast, koos medaliga!” arvas Ruuben ja nii jäi 🙂

Vaatasime enne veel madalama kaalukategooria võistlejaid ja andsin Ruubenile kuhjaga nõu kaasa. Nii väikesed ei tee veel heiteid, vaid võistlevad nö sumos – vastane tuleb kas matil tasakaalust välja saada või siis ringist välja tõugata. Matš kestab kahe punktini. Soovitasin Ruubenil keskenduda ainult vastasele (kuigi mati äärest kindlasti hõigatakse midagi), jälgida tema liikumist ja tegemisi. Kui lükata ei õnnestu, siis tuleb tõmmata jne. Ruuben oli kõigega nõus ja soovitas minul mitte midagi hõigata, et muidu vastane kuulab ja saab teada, mis tal plaanis on. Diil! Lubasin Ruubeni soovil ka kõiki matše filmida, et pärast vaadata, analüüsida ja õppida. No ikka täisvärk 🙂

Esimesele matšile (nagu ka kõigile teistele tegelikult) läks Ruuben vastu naerusuiselt. Natuke pusklemist ja vastane oli kõhuli põrandal. Teisel katsel osutas vastane juba rohkem vastupanu. Ruuben pääses napilt matilt väljalükkamisest, aga otsustas kohe pärast seda vastase üle puusa visata. Kindel võit ja hea algus tehtud.

Kokkuvõttes oli Ruubenil 4 matši, millest ta kaks võitis ja kaks kaotas. Oma teises võidumatšis sooritas nii ilusa heite, et ma ei suutnud oma vaimustust tagasi hoida ja hüüdsin Ruubenile “Super!” 😀 Aga siis olin jälle vait 😀 Kaotused olid osaliselt seetõttu, et Ruuben läks heiteid sooritama, kuid ta enda põlv läks enne maha kui vastase põlv-selg-kõht vms. Nende reeglite järgi vastase võit, kuid küll ta õpib ja saab iga korraga targemaks-tugevamaks 🙂 Pärast matšide lõppu paistis haigusevimm korraks eriti selgelt silmadest ja olekust välja, aga see ei varjutanud uhkusetunnet, kui ta oma esimese auga välja võideldud medali ja diplomi kätte sai.

Jah, osalemise eest medaleid on ennegi saadud – aga Ruuben rõhutas ise ka, et see on esimene PÄRIS medal, mis pole saadud lihtsalt selle eest, et ta kohale tuli, vaid ta tõesti saavutas midagi. Auhinnatseremoonial ei olnud tol päeval vist poissi, kelle näost oleks uhkus ja õnnetunne rohkem välja paistnud kui Ruubeni omast 🙂 No kui see on lihtsalt nii suur, et ei mahu sisse ära 🙂

 

 

Advertisements

Suusalumi, suusalumi!

Arvestades Priidu trennis käidud aega, selle aasta lumeolusid ja reaalselt suuskadel oldud tunde, oleksin mina selle esimese võistluskogemuse kaugemale lükanud. Ma isegi ei rääkinud talle, et treenerilt selline kiri tulnud oli. Kuna aga lapsel on endal suu peas, siis pani ta end ise ühes trennis Harjumaa meistrivõistlustele kirja 😀 nii, et minul ei jäänudki muud üle, kui ta õigeks ajaks kohale toimetada ja pöialt hoida, et esimene kogemus positiivne tuleb.

Treenerid olid kõigil suusad libedaks määrinud ning juba mindigi soojendusringile. Vaatasin eemalt, et suusakepid on Priidul kuidagi veidra pikkusega, veidi nagu lühikesed. Küsisime, mis treener arvab, ta arvas ka, et nii võib olla. Proovisime mingeid olemasolevaid varukeppe, mis olid jällegi liiga pikad, kuid õnneks on Kõrvemaal ka suusalaenutus, nii et laenasin sealt 1€ eest parajamad suusakepid, millega hulka targem suusatada tundus. Priit ise oli vähemalt rahul.

Osavõtjaid just liiga palju ei olnud, enamasti oli tegu CFC Jaak Mae Suusakooli sisevõistlustega. M12 vanuseklassis, kus Priit startis, olid peamiselt aasta-paar vanemad poisid. Soovitasin Priidul enda sõidule keskenduda, mitte teisi vaadata ja lihtsalt anda endast parem. Ja no ikka täiega panna 😀

Seda kõike tundub, et ta tegigi ning pärast 1,5km ringi oli ta finišis üsna rahulolev. Jah, kukkus ühes kohas, kus laskumise peal oli kurv, aga mis siis. Põhiline on see, et talle meeldis ja seda oli tore kuulda. Küll see tehnika, suusavaldamine ja erinevad oskused tulevad aja ja kogemustega.

Koduteel põikasime veel spordipoest läbi ja kui ma eelmisel nädalal olin rahulolev, et nüüd on küll kõik asjad olemas, siis noh, uued suusakepid tuli ikkagi veel osta. No äkki nüüd on kõik 😀

Ahjaa, Ruuben oli ka toetajana kaasas. Proovis ka korra suuskadega sõita, virises, et need on liiga libedad, aga pikema pusimise peale hakkas midagi mõikama. Natukene. Vist. 😀 Söögitoas palusin tal salli kaelast ära võtta, et kakaod peale ei ajaks ja rohkem me seda salli ei näinud ka. Teel koju valas Ruuben autos kibedaid pisaraid, sest et tegemist oli ikkagi tema lemmiksalliga, mille ma talle tellimuse peale ise kudusin. Võib nüüd arvata, millega mul lähiajal tegemist ja toimetamist on 🙂 Jah – uut salli on vaja!

Mina isiklikult ei ole murdmaasuusatamisega kunagi väga sõber olnud, pigem selline lapsepõlvetrauma moodi asi 😀 Viimati olid suusad all vist üle 10a tagasi. Aga igatahes tekkis väike huvi, et võiks täitsa proovida. Priiduga koos oleks paras kulgeda. Ja mõne nipi oskan talle soovitada ka.

Investeering tulevikku

Ma nii tohutult naudin neid päevi, kui poistel on huviringid/trennid ja nad on pärast neid nii rahul ja õhinas. Kuna neid huviringe on piisavalt palju, siis tundub, et põhjust elevuseks on lausa iga päev 😀 See tundub üleüldsises kiirustamises ja ajapuuduses olevat päris suur asi, kui lapsed saavad tegeleda millegagi, mis neid päriselt ka huvitab, motiveerib ja hea tunde tekitab.

Näiteks oli eile mõlemal robootika, ühel lasteaias, teisel koolis. Koolis tegeletakse Edissoniga (Esimest korda kui Priidult küsisin, et mis tegite, ütles ta, et programmeerisid Tõnissoni. Ma purskasin muidugi ebaadekvaatselt naerma 😀 ), lasteaias on roboteid ja programme erinevaid. Ja nii oligi eile kaubanduses huvitav hetk, kus Priit endale taskuraha eest Jukust ega XS-ist enam midagi huvipakkuvat ei leidnud. Pakkusin välja, et ta võiks oma igakuist taskuraha veidi veel koguda ja saabki juba oma isikliku Edissoni. Või siis hoopis osaluse spordikellas, mida ta ka väga soovib, aga mille hinnatasemed on seal kuskil kaugemal ja kõrgemal. Edissoni mõte läks vist isegi kaubaks, näis, mis meeleolud kuu aja pärast on. Igatahes on see jumala äge, et huvi pakuvad juba natuke rohkem “päris asjad”, mitte ainult Legod ja puldiautod.

Tegime eile ka spordipoodidele ringi peale, kuna Priidule oli vaja murdmaasuusa riideid ja kuskile kaugemale seda väga enam lükata ei kannatanud. Sügisel liitus ta trennidega täpselt siis, kui varustuse tellimused olid sisse antud ja spordiklubi vormi enam saada ei õnnestunud. Ja ega ma olekski tahtnud kohe sellist suurt väljaminekut teha, pigem las enne tõestab, et tal on tõesti püsivust seal ka käia. Kevadel korvpallivormiga venitasin nii ja oli õige otsus – sügisel ta enam ju trennis käia ei soovinudki. Kuna suusavorm on aga nii tehniline siis jah, mõnda aega saab ka muude riietega hakkama, aga tunduvalt parem ja mugavam on spetsiaalsete riietega.

Jäin siis veidi veel mõtlema nende huviringide ja investeeringute peale ja noh, tundub, et see suusatrenn on ikka konkurentsitult kõige kallim lõbu. Jah, kõik need emad, kelle tütred peotantsus või iluvõimlemas käivad, ilmselt naeravad selle jutu peale. Aga kui kasvavale lapsele tuleb kord aastas osta uus suusakomplekt + riietus, siis on seegi päris korralik väljaminek. Tore oleks, kui siis lumele ka saaks muidugi 😀 Priidul (või siis hoopis minul?) läks selles suhtes hästi, et suusavarustuse tõi jõuluvana juba eelmisel aastal ning see sobib ka sel aastal hästi kasutamiseks. Sel aastal lisandusid jõuluvana poolt veel kindad ning muu mudru olen jooksvalt juurde ostnud. Nüüd peaks küll vähemalt selleks hooajaks rahu majas olema 🙂 Tahaks juba näha, kuidas ta reaalselt siis suusatab ka ja õnneks on sel laupäeval juba võimalus teda Harjumaa meistrivõistlustel näha 😀 Alles ta oli pooleteistaastane mütakas, kui esimest korda suuskadel püsti seista üritas ja ma ta Kaak Maeks ristisin. Nüüd käib Jaak Mae suusakoolis ja läheb samadele radadele oma esimestele võistlustele. Aeg lendab!

Ruuben arvas selle kõige peale, et küll on hea, et temal on trennis ainult kimonod vaja. Et nii ma ei jää päris vaeseks 😀 No tõesti – mingi 30€ vist eelmisel kevadel selle eest maksin ja kui ta nüüd järsku 10cm kasvu ei viska, siis kestab vast selle hooaja lõpuni välja. Tema judotrenn see-eest on jällegi kõige kallim: 47€ kuus, kaks trenni nädalas. Samas on Priidu suusatrennid kolm korda nädalas ja kuutasu 30€. Nii et täiesti seinast seina summad. Jalgpall jääb sinna kuskile vahele: 3 trenni nädalas, kuutasu 40€ (kui alustasime, siis oli 25€), samas tuleb siin ka investeerida nii sise- kui välisjalanõudesse jms riietesse. Kui saalis on vaja mööda põrandat libiseda, siis kulub pikki pükse rohkem jne 😀

Ma ei teagi, miks ma neid numbreid nii arvutama hakkasin korraks, ega mul ei ole kahju investeerida poiste kvaliteetaega. Rääkimata sellest, kuidas see kõik neid arendab ja kasvatab. Näiteks tuli eile lasteaias minu juurde üks vanem ja ütles, et tal on nii hea meel, et tema poeg (Ruubenist ca 2-2,5a noorem) käib koos Ruubeniga judos, et Ruuben nii hoiab teda seal ja ei lase teistel suurtel poistel väikse Karliga maadelda. Laseb tal isegi võita sageli 🙂 Minu arust on see ka nunnu 🙂 sest et olen piisavalt näinud ka neid “kõvasid kutte”, kes esimesel võimalusel ükskõik kelle peadpidi vastu matti loobivad. Nii et.. mina olen rahul 🙂

Ahjaa, Ruuben arvas ka, et kui ta kooli läheb, siis tahaks suusatrenni minna. Mäesuusaga ta ei ole soovinud proovida – ilmselt pelgab, aga murdmaasuusa vastu on huvi täitsa olemas. Eks siis paistab. Mulle tundub ta rohkem sellise lühikese pingutuse mees, aga äkki veel üllatab?

Huviringid vol 2

Kui uus trenni-ja ringihooaeg sügisel algas, siis arvasin, et ega suurt midagi muutuda ei saa. Ruuben on jätkuvalt judo-usku ja soovis kindlasti samas rühmas jätkata. Priidu nr 1 eelistus on jalgpall, kuhu kevadel sai juurde võetud ka korvpallitrenn.

Oktoobriks selgus, et korvpall ikkagi (jälle!) ei ole päris see, mida ta soovib ning kui lekkis info CFC Jaak Mae suusakooli kohta, siis oli Priit kohe fanaatiliselt valmis sellega liituma. Ma lasin samal ajal muidugi mõttest läbi kõik need lumerohked talved, mis meil viimasel ajal olnud on 😀 aga kui huvi on, miks mitte. Pealegi tegelevad nad seal lumevaesel ajal nii jooksu kui üldfüüsilisega, mis mõlemad ka Priitu huvitavad, nii et mööda külgi see kindlasti maha ei jookse. Kui ka pärast esimest-teist kuud ütleb laps, et see on parim trenn ever ja spordiklubi jõulupidu toimub peredele Venus Clubis, siis tundub, et tegemist on tõesti väga hea valikuga 😀

Mingil hetkel tuli lasteaiast kiri, et toimuma hakkavad robootika ringid ja piisas mul seda vaid mokaotsast mainida (ja ma mõtlen tõesti mokaotsast: “Ruuben, lasteaias hakkavad Roboo..” Ruuben: “TAHAN, TAHAN, TAHAN, TAHAN!” 😀 ) kui Ruuben sai sinna ka registreeritud. Siiani on ta väga rahul ja õnnelik oma valikute üle ning lemmikpäev on neljapäev, kus tal on nii judo kui robootika 😀

Ei teagi, kas asi oli Ruubeni nakatavas entusiasmis või siis lihtsalt Priidu enda suures leiutamissoovis, aga seda juttu, et kohe on vaja hakata roboteid ehitama ja tegema ja leiutama, tuli aasta algusest tükk aega kuulata. Ja pisaraid kuivatada, et kohe ei saagi kõike. Aga kus soovid kõige suuremad, seal lahendused kohe olemas – nädal tagasi tuli kiri, et koolis hakkavad ka robootika ringid toimuma ning kuigi natuke vanematele õpilastele mõeldud, siis sai Priit sinna juhendaja nõusolekul kirja pandud. Saab näha, ehk siis tõesti meeldib ja inspireerib ka.

Ise jätkasin lisaks triikimis- ja pesupesemishobile 😀 selgi hooajal jalgpalliga, mis loodetavasti toob palju arengut ja põnevaid kohtumisi. Meil on uued tegijad treenerid ning juurde on tulnud ka uusi osavaid naisi, kes teisigi rohkem pingutama sunnivad. Väga-väga äge! Esimene sõpruskohtumine on uues koosseisus võiduka lõpptulemusega juba peetud ning mängupilt on tunduvalt parem kui varem. Veebruaris on tulemas tõenäoliselt üks väike turniiri moodi asi ning kevad-suvel taaskord Rahvaliiga, kus eelmise aasta tulemust saab kõvasti parandada. Sellele mõeldes võiks ilmselt ära vormistada mingi õnnetusjuhtumikindlustuse vms, aga mul on kahtlus, et seda vähemalt siin ettevõttes mulle küll ei vormistada 😀 Minu eelmise aasta suvine vorm ja sinine silm on kõigil liiga hästi meeles 😀

IMG_20170614_172650_503
Tööpäev pärast jalgpallikohtumist 😀

 

Flashback

Konsulteerisin eile õhtul Priitu kodutööde asjus. Kui olime matemaatikani jõudnud, selgus, et sellest kolmest leheküljest, mis nad tunnis pidid ära tegema, oli temal tehtud napilt üks. Esimese lehekülje lõpus oli üks ülesanne, millest ta aru ei saanud ja sinna see mõte jäi. Soovitasin järgmine kord õpetajalt üle küsida või siis lihtsalt sellest edasi hüpata ja lihtsamad asjad enne ära teha ning lõpus keerulisema asja juurde tagasi pöörduda.

Aega läks kogu selle kodutöö peale megapalju, nii vähemalt mulle tundus. Ja kui ma ühel hetkel nägin, et poiss tühja pilguga laual olevaid värvipliiatseid näpib, selle asemel et vahesid ja summasid leida, ütlesin nii muuseas, et “Ma ei kuule ajuraginat!” Mille peale Priit taas end mobiliseeris ja arvutama hakkas.

Sekund, kaks…”Ma ei kuule ajuraginat – wtf, kus ma seda enne kuulnud olen?” lõikas mul läbi aju. Ja siis kohe: “OMFG, ma tsiteerisin just oma gümnaasiumi matemaatika õpetajat!!” sain flashback’ist šoki, mis kestab siiani 😀

Ma loodan, et ma rohkem nii ei tee 😀

 

 

Süda õige koha peal

Kui ma olin umbes kuu aega varem hakanud poisse ette valmistama, et lähen 19. augustil koos MRJK naistega Peetri heategevuslikule jooksule, siis olid nad mõlemad väga elevil. Ruubenile väga meeldib head teha ja annetada, nii ei saa me kunagi isegi Rimi kassade juurest läbi, ilma et ta sinna kogumiskassasse kõiki oma (ja minu) sente ei paneks. Priit oli samuti rahul ja näpud püsti, kuigi tema jutu sisse hakkas üha enam siginema küsimusi, miks tema kaasa tulla ei võiks. Mina viitasin distantsile (5km), mis ehk on natuke liiga pikk tema jaoks, eriti kui on olnud üsna trennivaba suvi ja võhma ei pruugi olla. Ükski teine distants aga Priidule vastuvõetav ei olnud (polnud heategevusliku eesmärgiga) ning kui Erle tegi üleskutse mehed ja lapsed kaasa võtta, siis paningi Priidu viimasel hetkel jooksule kirja. “Tassin ta siis kasvõi ise üle lõpujoone,” mõtlesin kui arve ära maksin ja Priidule rõõmusõnumit teatasin.

Jooksupäeva hommikul oli kõige rõõmsam hoopis Ruuben, kes esimese asjana teatas, kui hea meel tal on, et tema jooksma ei pea tulema. Sest et noh, ta üldse ei jaksa 🙂 Viisin ta siis sõbra juurde mängima nii kauaks, tõmbasime Priiduga oma mätšivad põlvikud jalga ja läksime 🙂 Kuigi päris mitmed meist ei saanud haigestumise või vigastuse tõttu ikkagi tulla, oli meid siiski päris kena kamp. Andsime Hanna-Liisale üle spetsiaalselt tema jaoks tehtud nimelise MRJK mängijasärgi, tegime end jooksu jaoks soojaks söödumänguga (sest et pallid olid meil loomulikult kaasas) ja jooks võiski alata.

Minu peamine tähelepanu läks muidugi Priidule. Küsisin aeg-ajalt (või siis tihemini), kuidas tal läheb, kuidas ennast tunneb ja keelitasin hoogu maha võtma ning energiat kogu distantsi peale võrdselt jagama. Priit vastas midagi stiilis “OMG, ma ju teengi seda,” ja liikus koos teiste poistega, kes emadega kaasa olid tulnud, veidi eespool neljases pundis. Suuremad poisid kiitsid ja kannustasid takka, nii et taas kord sai kinnitust, et kambavaim on jätkuvalt see kõige võimsam vaim 🙂 Asi, mida Priit ootas vähemalt sama palju kui jooksu ennast, oli joogipunkt 🙂 5km peale oli neid pandud suisa kaks ning lubasin tal võtta ka spordijooki, mida ta kangesti tahtis ja korduvalt küsis.

Jooks ise oli täielik pidu! Püsisime oma pundiga koos, lehvitasime fotograafidele, jagasime sööte ja hüüdsime ergutuslauseid. Jooksule oli tulnud ka Roald, kes sellele heategevusjooksule eelnevalt võimalikult palju tähelepanu oli püüdnud tõmmata. Ma veidi ootasin küll, et ta tuleb sinna vähemalt mingi 100 sõbraga, aga tuli hoopis üksi ja kuuldavasti oli tema peamine eesmärk distantsil meile ära teha, mis tal üsna lihtsalt ka õnnestus 😀

Soovisime küll lõpetada kõik käest kinni ja ühes rivis, aga kuna finišikoridor seda ei soosinud, siis lõpetasime graatsilise kobargalopiga. Ühispilt Hanna-Liisaga finišis andis veelkord tunde, et tehtud sai midagi head. 🙂

Kui ma Priidu käest küsisin, et kas ta teinekord tuleb veel minuga jooksma, kui on selline lühike rada, siis vastas ta pikalt mõtlemata – JAH! Aga, et vastupidi, rada võiks pikem olla 🙂 Järelikult mingit traumat ei tekkinud, nii et väike wohoo! ka minu poolt. Või pigem isegi suur, sest et tegelikult ma olen tema üle väga-väga uhke. Ütlesin seda ka talle korduvalt 🙂 Lõpuaeg tuli meil 5km kohta veidi alla 35 minuti, mis teeb tempoks ca 7min/km kohta. Peo kohta väga okei 🙂

Ma olen valmis, kallis!

Just sellise sõnumi sain oma vanemalt pojalt keset töist strateegiakoosolekut. Okei, seda koma seal tõesti ei olnud, sest et üte on veel täitsa tundmatu teema, aga see ei muuda mõtet. Priidul oli täna 1.klassi pidulik lõpuaktus ning see hüüatus tähendas, et ta oli end sokkidest lipsuni pidulikku koolivormi riietanud ning saatis selle tõestuseks ka eriti püüdliku naeratusega selfi 🙂

“Ära siis lilli unusta! Ja võta vahetusjalanõud koolist pärast kaasa! Võid mingi väikse koti nende jaoks kaasa võtta.” üritasin veel viimaseid juhtnööre anda, ise mõeldes, et mida rohkem rõhutama peaks. Raudselt midagi läheb ju ikka meelest ära, aga see võiks pigem olla kott kui lilled. Näiteks.

See areng viimase aasta jooksul on mõlemal poisil olnud täiesti märkimisväärne. See iseseisvus, isemõtlemine, vastutustunne… seda kõike on tulnud juurde igas segmendis ja rohkem kui oodata oskakski. Kõige rohkem hindan ma oma poistes seda, et nad mõtlevad ise ja pakuvad erinevates olukordades lahendusi välja. Eile oli meil ka kolmekesi pikem arutelu teemal, kas “ei saa!” on vastus, mis meid kuidagi edasi aitaks või peaks mõtlema hoopis, “kuidas saab? mida saab?” Kuidagi ikka saab! 🙂

Ruuben näiteks pakkus ükspäev välja, et ehk lahendaks hommikused logistikaprobleemid see, kui hoopis Priit ta lasteaeda viiks: nii saan mina minna toast välja piisavalt vara, et enne ummikuid linnast läbi sõita. Ja nemad saaksid mõnda aega veel omaette toas kohmitseda kuni tuleb õige aeg minna. 12 punkti kaasamõtlemise ja hoolimise eest, iseasi, kas me seda ka kunagi rakendame 🙂

Kõige rohkem naudin ma endiselt seda, kuidas mu pojad oma sooje tundeid minuga jagavad. Kuidas Ruuben mind öösel üles ajab (vahel patsist sikutades 😀 ), et mannaterana kaissu pugeda või niisama sülle hüpates mind peaaegu pikali jookseb. Ja mitte iial ei lähe rühma, ilma et oleks saanud korraliku musi ja kallistuse. Priitu ma kooli ees enam muidugi musitada ei tohi, tõenäoliselt läheb kallistamisega ka varsti keeruliseks, kui ma talle enam järgi joosta ei jõua 😀 Aga seda agaramalt “kiusame” üksteist selle kõigega kodus ja igal pool mujal. Endas kahtlemise hetki on mul lapsevanemana kindlasti ka tulevikus, aga midagi olen ma vist ikka õigesti ka teinud, et mu pojad mulle “kallis”, “armas” ja “ma armastan sind” ütlevad 🙂 Ja see on nii hea tunne!

Rannarõõmud

Eile oli üle pika aja täitsa mõnusalt soe õhtu, nii otsustasin, et läheme poistega niisama korraks randa jalutama. Nemad muidugi arvasid, et see on kõige halvem mõte üldse, sest et 1) Priit oli juba päeval klassivennaga seal käinud ja 2) Ruuben arvas, et õues on lihtsalt vastik ja oldud juba küll 😀 Kuna ma teadsin, et need meeleolud on kiirelt mööduvad, siis haarasime paki kõrsikuid ja pesapallivarustuse kaasa ja lihtsalt läksime. Hea, kui rand on kõigest paarisaja meetri kaugusel 🙂

Kõigepealt proovisime ära kõik jõumasinad, mis rannas olid. Ma ei tea, kas keegi reaalselt ka nendega trenni teeb või käiaksegi seal niisama turnimas, igatahes on need väga ägedad, heas korras ja saaks trenni teha küll! Seejärel loopisin Priidule veidi pesapalli, mida ta siis oma kindaga kinni püüdis. Aasta emale kohaselt viskasin esimese palli kohe nii hästi, et see kobistas end kindast mööda ja.. no mis siin ikka pikalt seletada: Priit oli kägaras maas natuke aega 😀 Väga inetu minust!

Kui palli oli piisavalt mängitud ja mänguväljak ka ära proovitud, siis jõudsime lõpuks kõige vahvama atraktsioonini, milleks on loomulikult kividel hüppamine ja veega mängimine. Ütlesin poistele kaasa oma klassikalised saatesõnad: ärge jalgu märjaks tehke! Ruuben oli väga sõnakuulelik ja seetõttu kükitas ta kivil ja solberdas ainult küünarnukkideni vees. Seejärel kükitas ta kaldal, nii et ainult puusadele seotud dressikas sai märjaks. Ja kõige lõpuks astus ta vette ainult ühe jalaga, nii et asi seegi! 😀 Paratamatult meenus üks eelmise aasta suveõhtu, kus samade saatesõnadega saabusid mulle tagasi nabani märg Priit ja ÜLENI MÄRG Ruuben. Progress on märgatav! 😀

 

Hispaania kevad

Kevadise vaheaja veetsime poistega Hispaanias, kombineerides nii linna- kui ka rannapuhkuse. Oli poiste teadliku elu esimene lennukisõit ja üleüldse tundus (mulle! :D), et planeerisin hirmus põneva ja tegevusi täis puhkuse. Eks lastega on nagu ikka: emotsioon võib kohale jõuda alles mõne aja pärast. Nii et kui mu vanemad eile poiste käest küsisid, et mis reisilt meelde jäi, siis Priit tõi endale tüüpiliselt esimesena esile just negatiivse asja: “Oleksime äärepealt rongist maha jäänud!” ja Ruuben enda jaoks kõige naljakama asja: “siis kui delfiin kakas”. Oeh, selline on siis see tänu, eksole! Tegelikult oli ägedust ja emotsiooni muidugi kordades rohkem.

Kuna me reisisime ainult käsipagasiga, siis pakkisime kaasa ainult ülimalt vajalikud asjad ning diil oli, et igaüks tassib oma seljakotti ise. Nojah, ega suveriided teab mis palju ei kaalugi, ning olin reisi sisse arvestanud ka ühe pesu pesemise, nii et kõik tundus ülimalt optimaalne. See ei seganud Ruubenil loomulikult oma Karjuvat Jänest kotti toppimast. No hea küll, ega ta teab mis palju ruumi ei võtnud, lihtsalt karjus aeg-ajalt kui kuskile pihtide vahele jäi 🙂

Startisime Gironasse 15.aprilli õhtul ning kohale jõudsime südaöö paiku. Poiste entusiasm lennukisse istudes oli ülimalt lahe. Ja need põlevad silmad ja elevil hüüded: “Me lendameee!” 🙂 Tore sellest ehedat emotsiooni kogeda. Tuletab endalegi meelde, et võiks rohkem väikeste asjade üle rõõmustada.

Kui kosutav ööuni oli selja taga, siis liikusime Girona linna peale uitama, Barcelona rongini olevat aega kulutama. Hotellist saadud juhtnööride ja kaardi järgi liikusime jõe äärde. Eemalt tundus sildade jms järgi, et see on vähemalt Emajõgi, kohale jõudes aga hakkas millegi pärast kummitama Tätte “Ojalaul” 😀

Barcelona üks tähtsamaid vaatamisväärsusi oli kahtlemata FC Barcelona kodustaadion Camp Nou. Ruubenit see koht loomulikult absoluutselt ei huvitanud, seega oli strateegiline otsus, et käime seal enne ära, kui poiss kuueseks saab. Nimelt oli kuni kuue aastastele sissepääs tasuta, pärast seda tuli laste eest maksta 20€ ja täiskasvanu eest 25€. Kutsuge mind ihnuskoiks või mida iganes, aga tundus loogilisem Ruuben sinna tasuta sisse nihverdada. Lisaks vaatasime üle Sagrada Familia (kus Priit pildistas oma supersuumiga kujude intiimseid kehaosasid) ja La Rambla, kust saime juurde nii mõnedki suveniirid. Enne Gran Canaria lennu peale minekut käisime läbi veel ka Güelli pargi juurest ning soetasime veel mõned suveniirid 😀 See oli üldiselt juba see reisi koht, kus ilm hakkas minema liiga soojaks, kott liiga raskeks ja teekond liiga pikaks 😉

Camp Nou külastamise ajal imestasin endamisi korduvalt, kuidas selline asi nagu jalgpalliklubi ja -staadion on suudetud ära turundada ja panna raha teenima. Kõik tuuri sisse pikitud suveniirikohad olid geniaalselt paigutatud. Näiteks oli võimalik pärast staadionil käimist osta endale kaasa ka kohalikku muru. Miniatuurne pall – 10€, suurem pall – 15€; staadioni väike makett ja muru – 35€. Lihtsalt geniaalne. Priit loomulikult soovis endale seda kõige kallimat eksemplari, aga mul õnnestus edukate läbirääkimiste käigus see suveniir mingi praktilisema vastu kaubelda – jäi FCB nokats. Tuuri lõpetas loomulikult kahel tasandil paiknev FC Barcelona fännipood, kust ilma ostuta lahkusid küll vist väga vähesed.

Gran Canaria oli meie reisi lõppsihtkoht, kus lootsime saada piisavalt sooja vett ja päikest. Ütleme nii et päikest saime (mõni ka rohkem, kui oleks pidanud), aga vesi oli ootamatult külm. Ruuben taastub siiani köhast, nohust ja kergest kõrvavalust, mille ta ilmselt just esimesel rannapäeval sai. Päikest saime ka hoolimata hoolsast kreemitamisest rohkem kui oleks pidanud ja Ruubenist oli mul tõesti täitsa kahju. Kuigi Priit on kõige heledama nahaga, siis ära põles hoopiski Ruuben, keda ma paar ööd ka öösel kreemitama ja lohutama pidin. Kõige hullemalt ei põlenud ära aga mitte selg, vaid hoopis käed ja sõrmed! Kahju, et selline õppetund tuli, aga edaspidi loodetavasti oskan targem olla.

Poisse lummasidki sel päeval kõige rohkem ookeanilained, kuid ka Maspalomase liivadüünid ei jätnud kedagi külmaks. Igal päeval oli kella 15-16 vahel see hetk, kus ma nägin, et Ruuben hakkab kohe “ära kukkuma”. Ometi leidis ta oma jõuvarud mõne aja pärast uuesti üles ja kui ta lõpmatut liivavälja nägi, siis… edasi sain teda ainult mööda luiteselgu jooksmas näha 🙂

Täiesti eraldi päeva planeerisime Maspalomas Aquapark veepargi ja Palmitos Park loomaaia külastuseks. Veepark jäi pigem pettumuseks – võib olla oli põhjuseks see, et vesi oli ikkagi külm ja tuul tugev ja sellest tulenevalt ei olnud ka enesetunne kõige mugavam. Samas ei ole ma ka kõige suurem torude ja luimägede fänn, nii et võib-olla polnud otseselt minu tassike teed. Kõige erilisema emotsiooni saime sealt hoopiski kalapediküürist, mis poistele väga palju nalja tegi 🙂

Sel päeval oli ka Ruubeni sünnipäev, mida tähistasime traditsioonilise hommikuse üleslaulmise, värskete maasikatega ja pildiga sünnipäevakingist. Kink ise oli lihtsalt paraku nii suur, mida ei olnud mõistlik endaga kaasa vedada. Õhtul söögikohas tellisin Ruubenile “special ice-creami”, mis loomulikult viidi kogemata hoopis valesse lauda 😀 Aga kui veast aru saadi, siis toodi Ruubenile lihtsalt kaks peotäit lehvikuid, küpsiseid ja pulgakomme. “Parim sünnipäev elus!” emotsioon oli minu hingele ka kosutav pai 🙂

Palmitos Park oli aga hoopis teine tera ja sinna võiks tagasigi minna. Lubasime endale kohtumise delfiinidega. See tähendas poolt tundi delfiinide basseiniääres, nende patsutamist, silitamist, anatoomia tundmaõppimist ja loomulikult seda kurikuulsat “delfiini kakamist” 😀 See oli päris rõve, aga noh, elu ongi selline – kohati rõve 😀 Igaüks sai delfiiniga teha ka pilte ning neid pärast räige hinna eest osta 😉

Delfiinishow oli ootuspäraselt väga äge, teine superlahe asi oli röövlindude show, mida pole isegi telekast näinud. Inimesed pandi istuma ning rõhutati korduvalt, et show ajal ei tohi püsti tõusta ega oma kohalt liikuda. Kui hiiglaslik valgepea merikotkas meie peade kohalt üle tuhises, siis sain aru küll, miks see käsk antud oli. Kotkaid lendamas ja (sööst)laskumas näha oli väga võimas kogemus!

Viimasel päeval käisime läbi veel naabruskonnas olevatest randadest. Oli vist Amadores Beach, kus vette oli pandud täispuhutav seiklusrada. Panime poistele vestid selga ja läksime tunnikeseks sinna hullama: liugu sai lasta, kõige kõrgemast kohast sai alla hüpata ja muidu sai igatepidi ronida, batuudil hüpata ja turnida. Alla 7-aastastel oli päästevesti kandmine kohustuslik, aga kui öeldi, et vesi on seal 4-5m sügav, siis läksid vestid selga kõigile lastele. Endal ka veidi turvalisem tunne, kui tead, et ei pea iga hetk kedagi päästma sukelduma. Ja muide, hoolimata oma kõrgusekartusest hüppasin sellest pagana tornist alla nii, et mitte piuksugi ei teinud. Ainuke kõhe asi oli lõpuks see, et kogu see asi oli ju täispuhutud ja kõikus. Kõrguse poolest sai Dominikaanis kindlasti kõrgematest koskedest alla hüpatud, nii et oma hirmudega võitlemisel on nende samade hirmude läbitegemine ainuke kindel viis neid võita! 🙂

Gran Canarial oli viimane emotsioon Michael Jacksoni tribüütshow kohalikus söögikohas. Tagasiteel haaras Ruuben kaissu turult ostetud Pikachu ning rääkis talle kogu lennuki õhkutõusu aja väga armsalt, mis juhtuma hakkab 🙂 “Nüüd kohe paneb täispoweri! Nüüd tõuseme õhku! Näed, seal on Aafrika!” Ütlemata nunnu! 🙂

Kokkuvõttes võib selle reisi lugeda õnnestunuks, kuigi vahepeal oli ka ärevamaid hetki (khm, äärepealt rongist maha jäämine) ning negatiivse poole peale jääb ka see, et Ruuben jäi korralikult haigeks. Ma usun, et poistel need mälestused siiski settivad ja tulevad mõne aja pärast uuesti tugevamalt esile. Meie Rootsi kruiisi järellained tulid neil ca aasta pärast 😀

Kui ma vahetult pärast reisi küsisin, et kas nad on veel nõus kunagi minuga kuskile reisima, siis vastasid mõlemad eitavalt 😀 Priit leidis, et lennureisid olid ikkagi nõmedad (ühe korra läksid maandumisel kõrvad nii lukku kõigil, et ei tahtnud hästi lahti minna uuesti ja oli silmnähtavalt ebameeldiv) ja Ruuben ütles, et tema ei taha enam nii ära põleda. Kui ma sama küsimust täna küsisin, siis olid mõlemad valmis kasvõi kohe reisikotte pakkima 🙂 Järelikult ikkagi WIN! 🙂

Tsiteerides klassikuid

Lastega peredes on iga päev naljapäev, eriti kui lapsed üha rohkem midagi ütlema ja arvama hakkavad. Nii meilgi. Ma vahel tunnen, et kõrvalt vaadates paistan ma poiste jaoks vist juba mingi kuivik, kellele peab aeg-ajalt mingeid asju lahti seletama. Aga ma võitlen lõpuni, et trendidega kursis olla ja mitte rongist maha jääda. Isegi kui see tähendab seda, et ma trennis joogipauside ajal teiste emade käest häbelikult küsin, et “teab keegi, mida see dääb tähendab?” Ja siis mõni teadjam selgitab ja huvilised kuulavad. Legendaarne 😀


Eile ütles Priit teleka ees millegi peale järsku “OMG!” Jah, ma olen seda kirjapildis näinud, aga ma ausalt ei ole kuulnud, et keegi reaalselt “OMG” ütleks. Mul oli automaatselt sada mõtet peas: “Mis OMG? Mis mõttes mu laps OMG ütleb? Mis AJAST mu laps OMG ütleb? WTF?” Üritasin siis aru saada, kas ta aru saab, mida räägib: “Kas sa tead ka, mida see OMG tähendab?” “Ou mai gaad loomulikult!” ütles Priit nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi ja Ruuben venitas taustal: “OMMMGG!” Päris nad uskusidki, et ma seda ise ka teadsin.. 😀 OMG!


Valin poistele järgmiseks päevaks riidekapist riideid valmis. “Priit, kas must pluus või oranž? Ruuben, dressipüksid või soe pesu?” “Millist armourit sa enda mehele tahad?” küsis Ruuben vastu. “Mis armourit?” ei saanud ma absoluutselt aru. “Mis armourit?” kriiskas Priit läbi naeru. “Mis sa arvasid päriselt, et me küsime sinu käest, mis armourit sa tahad või? Haah!” Ja siis naersid juba mõlemad. Issand, kui imelik tõesti, et ma arvasin, et see küsimus oli vastus minu küsimustele, kuna ma parasjagu nendega rääkisin. Selgus, et nad mängisid hoopis Minecraft’i samal ajal. No okei, lappasin üksi nende sokke edasi..


Seda, et “ammu” ja “vanasti” on väga umbmäärased terminid ma juba tean. Eile sai “ammu” täiesti uued dimensioonid, kui poisid küsitlesid mind seoses ühe autoavariiga, mille ma aastaid tagasi läbi elasin. Priit: “Kui ammu see oli, mis aastal?” Üritasin meenutada, aga ütlesin, et ma tõesti täpselt ei mäleta, aga et see oli kindlasti tükk maad enne kui nemad sündisid. Ja siis see tuli: “Kas 1934???” küsis Priit mulle siiralt otsa vaadates. “1934???” küsisin üle keskmise emotsionaalsusega. “TUHAT ÜHEKSASADA KOLMKÜMMEND NELI???” Tsiisas kraist, isegi mu vanaema ei olnud siis veel sündinud!


Loomulikult tuleb ka enda sõnakasutusele kriitiliselt otsa vaadata, sest et eks sealtki korjatakse midagi üles ja kombineeritakse vahel ootamatutes olukordades. Mõtlesin selle peale natuke tõsisemalt kui Ruuben multikaid vaadates järsku “mida helli???” hüüatas. Mnjah, selle võtan omaks. Aga 1934? Never! 😀