Kuidas me kutsika koju tõime

Ütleme nii, et sellest hetkest alates, kui oli selge, millist tõugu koera me omale pereliikmeks soovime, hakkasid asjad hämmastavalt liikuma.

Ma olin vist juba mitmeid kuid oma meeletust koerasoovist jahunud ja Marko oli kõikvõimalikel moodustel üritanud nösuninadele (Prantsuse buldogid, Saksa bokserid) vetot panna ning Saksa lambakoera propageerida, kui jõudsime läbi ma ei tea mis kanalite esialgsele kompromissile: Samojeedi koer. Hmm, peamine argument tema puhul oli küll see, et antud tõug peaks olema hüpoallergeeniline ning kui on oht, et peres keegi kannatab koeraallergia käes, siis see tõug pidi safe olema. Safe küll, aga samas ka ÜLIkarvane, nii et meie subtroopilistest kodustes tingimustes pelgasime, et lõpuks ta lihtsalt higistab end seaks ja käib ringi nagu oleks just ujumast tulnud.

Jerry 2
Samojeedi koer. Pilt kennelist Silverwhite

Selle koeratõu avastamise ja esimese kompromissi juures oli edasiviiv jõud see, et a) leppisime kokku, et meile meeldib ikkagi lühikarvalisem koer (hallooo, bokser!!!) b) meile meeldib valge koer ja c) meile meeldib koonuga koer (sorry, bokser!). Kui need tingimused paika said, siis oli Šveitsi valge lambakoer (ja just lühikarvalises variandis) vägagi loogiline valik.

Kui siis Marko ühel päeval nii muuseas ütles, et “mul siin klassiõde postitas midagi facebooki, et tal mingid valged kutsikad üle… vaata, mis koerad need on?” ja selgus, et loomulikult olid need Šveitsi valge lambakoera kutsikad, siis sai suur koerasoov järsku vägagi konkreetsed mõõtmed.

“Nojah, aga me ei saa ju praegu koera võtta. Mida ta teeb, kui me tööl oleme? See on väga ebamõistlik!” Kui lisada siia juurde veel ratsionaalselt väljaarvutatud lisakulud, mis koerapidamisega kaasnevad, siis neid argumente, mis olid koeravõtu vastu, oli tunduvalt rohkem kui neid, mis olid poolt. Aga see ei tähenda, et soov või tahtmine oleks kuidagi väiksemaks läinud 🙂

Kui me detsembri alguses Lääne-Virumaal käisime, siis ütlesin nii muuseas, et “no lähme käime vaatame neid kutsikaid ka, täitsa niisama.” Noh, et tutvume tõuga ja vaatame kui suur see täiskasvanud koer on ja mida koerad üldse teevad – saada mingi selline vahetum kogemus. Kohale jõudnud, ootas meid ees neli valget lambakoera: ema kahe kutsikaga ja üks selline kaunis lühikarvaline täiskasvanud koer. Kahest kutsikast üks oli lühikarvaline emane ja teine pikakarvaline isane – igale maitsele midagi 🙂

Vaatasime, rääkisime jutt ja paitasime koeri. Ja ükskõik kui ümmargust juttu me ka ei ajanud “praegu on ikka keeruline” ja “kuidas me jätame kutsika nii pikaks ajaks üksi koju” jne jne, siis kodu poole sõites mõtlesime mõlemad sellest lühikarvalisest emasest kutsikast…

Aeg läks mööda ja ma hakkasin vaikselt leppima, et seekord, sellest pesakonnast meie koju uut pereliiget veel ei tule. Priidu allergiatestide tegemine võttis aega, kutsikad kasvasid muudkui suuremaks ja huvilisi jagus. Ja siis saatis Marko klassiõde kutsikast pildi ning kirjutas kuidagi nii muuseas, et “see kutsikas siin ootab vist jätkuvalt teid”, mille peale minul oli muidugi “awwwww” ja “toometakoheära!” 😀

Ja edasi läks tõesti kiirelt: Priidu allergiatestid OK – koeraallergiat ei esine! Sobiv aeg kojutoomiseks välja valitud, pesa punutud jne. Ja nii sõitsimegi oma suusatuurinädalavahetuselt koju juba koos kutsikaga. Kutsikaga, kellel oli terve autosõidu aja süda nii paha, et pidevalt ilastas ning ühe korra ka oksendas. Õnneks kaasavõetud rätiku peale, nii et peale süljeplekkide auto interjöör kannatada ei saanud. Marko muidugi ähvardas, et selle ila puhastamine läheb minu palgast maha 😀 aga mis siis ikka 😀

Nüüd on meil kodus kutsikas. Hera. Laste sõber, meie lemmik. Äärmiselt tore, sõbralik, seltsiv ja vahva kutsikas. Eks õppimise ja harjumisega läheb veel aega, sest et uusi asju on nii meeletult palju. Aga küll see õppimine ja avastamine on tore 🙂 Ma usun, et meil tuleb koos üks ilmatumalt vahva teekond!

Advertisements

Tüdrukud ja poisid

Pojad hakkavad vargsi sinna vanusesse jõudma, kus poistel ja tüdrukutel tehakse juba rohkem vahet ning hakkab tekkima mingi valehäbi vms, et “ei, mina küll tüdrukutega ei mängi!”. Mis on veidi imelik, sest et ma ei saa jällegi lõpuni aru, kust see pärit on ning pealegi on mõlemal üksjagu tüdruksoost häid sõpru. Iseäranis Ruubenil, kellel on lasteaia rühmas võrdlemisi vähe poisse.

Eks jah, mingil hetkel tekib ilmselt huvide konflikt: erinevad mänguasjad ja mängud. Tüdrukutel ikka tüdrukute jutud ja poistel poiste omad. Samas see ei tähenda, et peaks keele suust välja ajama ja “bääää!” tegema, kui keegi ütleb sõna “tüdruk” või “sõber”. Või “tüdruk” ja “sõber” samas lauses.

Kursis on nad üksteise asjadega ikka. Kui ühele 7.aastasele tüdrukule oli kingitust vaja ja suund ka enam vähem ette antud, siis mina kobasin endiselt pimeduses, samas kui Ruuben ütles: “Jaa-jaa-jaa, need on need ponitüdrukud! Vikerkaaresööst? Jaa-jaa-jaa” Tänu poiste abile leidsime poes õige leti üles, kuigi valimisega ei saanud ikkagi hakkama. Mine seda naisterahva muutlikku meelt tea – las parem valib ise, siis ikka kindel, et saab, mida tahab 🙂

Kui Ruubeniga ühel õhtul judo trennist koju sõitsime, siis läks jutt meie tulevase koera peale.

Mina: “Tead, see koer on üleni valge, me peame talle punase kaelarihma kaela panema, et teda lumest üles leida.”

Ruuben: “Mm, paneme parem sinise kaelarihma.”

Mina: “Aga kui see kutsu on tüdruk? Siis oleks punane ilusam?”

Ruuben: “Võtame siis juba punase koera, siis ei kao üldse lumme ära!”

Point taken.

Ruuben: “See on hea, et ta tüdruk on, tüdrukud mulle meeldivad. Koeratüdrukud”

Mina: “Aga tavalised tüdrukud?”

Ruuben: “EIII! Ainult koeratüdrukud!”

Pärast mõningast arutelu selgus, et tal on rohkem sõbrannasid kui sõpru ja nad on kõik väga toredad. Lõpuks oli ta selle üle isegi uhke ning rahul. Nii et tundub, et vahel on lihtsalt väikest julgustust vaja ja öelda, et kõik sõbrad on toredad. Võib-olla on see mingi eakaaslaste surve, mis sunnib muud ütlema. Igal juhul usun, et nad saavad ka tüdrukutega jätkuvalt hästi läbi. Kavatsen selles osas neile parimaks sõbraks ja eeskujuks olla. Seda nad ju teavad, et “emme on ka tüdruk” 🙂

Ei mingit koeraallergiat!

Mul ei ole kunagi koera olnud, samas on mul alati olnud see unistus. Et ühel päeval on mul suur, ilus, tubli ja tugev koer, kes on mu sõber ja kaaslane, kellega on vahva mängida ja kes vajadusel ka valvab ja kaitseb. Võib-olla on põhjuseks liigsed “koeraraamatud”, mida vanaema juures maal sai lapsena loetud. No need politseikoerte seiklused jne jne. Mulle tundub, et ehk just sellest ajast on see koeraunistus pärit. Ja kuna nendes raamatutes olid kõik koerad ülidresseeritud Saksa lambakoerad, siis eks sealt tuli arusaam ja eelistus ka minu teadvusesse: milline üks “õige” koer välja näeb ja kuidas käituma peab.

Sellest ajast on kõvasti aastaid mööda läinud, kuid koeraunistus on jäänud. Koeraks on vahepeal kvalifitseerinud ka teised tõud, kuid pärast põhjalikku süvenemist tõugude iseloomudesse, kasvatamisesse jne jne, selgus et kõige ideaalsem koer minu arvates oleks Šveitsi valge lambakoer. Põhimõtteliselt nagu Saksa lambakoer, ainult et valge ja Šveitsist 🙂 Same, same but different!

Viimasel ajal on koerasoov nii suureks muutunud, et ei möödu päevagi, ilma et ma sellele ei mõtleks. Viimasel ajal oli peamiseks küsimärgiks Priidu tervis, kuna ma ei olnud täiesti kindel, kas tal on koeraallergia või mitte. Ja see ei ole selline asi, mida tahaks pärast avastada.

Seega käisime koos Priiduga seda eraldi kontrollimas. See oli mu suurema helliku jaoks loomulikult metsik katsumus, kuna näpust võeti killuke verd 🙂 Nunnukas valas pärast ca 10 minutit krokodillipisaraid, käsi pidi küljest kukkuma ja kõik muud hädad ka, aga kui see kõik välja arvata, siis ta oli ikkagi rahul, et ta julges selle testi ära teha. Ja mis kõige rohkem rõõmu valmistas – loomulikult see, et koeraallergiat tal ei ole! Jipika-ajee! Unistus elab edasi!

Ühtlasi ei tea nüüd kuhu oma koerasooviga joosta, kuna valge unistuse kutsikad on hetkel ka täiesti saadaval 🙂 Mm-mm-mm….

Helevalge unistus

Päris pikka aega oli minu koeraunenäo nimekirja tipus bokserid. Armsaid suurte kõrvadega ja lössis ninadega Prantsuse buldogeid vaatan ka endiselt üsna südamekujuliste silmadega. Samojeedi koer meeldib väga. Ja Jack Russell on ka vahva sell… Mingil hetkel tundus, et ma olen nii koeranäljas, et võtaks ükskõik mis koera, peaasi, et oleks koer.

Õnneks on sellistel hetkedel kaine mõistus ikkagi tagasi tulnud ja ma mõistan, et rohkem kui mingit koerabeebit, tahan ma pikas perspektiivis ikkagi ägedat sõpra, kellega meil oleksid ühised huvid, ühised tegevused ja tore koos olla. Okei, ma ei hakka koos temaga konti närima või kasside peale haukuma, aga jooksma ja matkama võiks näiteks minna. Ja pimedas jalutama, nii et ma kartma ei peaks.

Ja voilaa, minu uus täielik lemmik on Šveitsi valge lambakoer. On seda olnud juba piisavalt pikalt, et olla kindel, et ühel heal päeval on mul just selline pereliige. Tuleks see hea päev juba varem 🙂